sellele minule, keda siin viimati 10 kuud tagasi nähti

Ära muretse. On hull, läheb veel hullemaks, läheb paremaks. 10 kuu pärast oled sa ikka veel elus. Aga hoopis ühes teises elus.

See jalg saab peaaegu korda. Mitte kohe. Gonna be wayyyyy worse! Natuke enne jõule torkab sulle skalpelli otse kanna alla üks liiginnukas kirurg, kelle konsultatsioonile sa pahaaimamatult lähed. See lõikus-konsultatsioon rikub ära pikaks ajaks kogu su elu. Jõulud veedad sa karkudel, turses pakitseva jala ja salapisaratega, sest kargud ei ole ju nii hullud ja head tüdrukud ei hala. Ainus koht, kus on hea olla, on see imeline rõdu. Aga sinna minemine võtab terve veerandtunni, nii et paki ennast sisse, võta termos ja raamat. Sa hakkad sellest jahedast olemisest hiljem isegi puudust tundma. Nii nagu sa tunned puudust kõndimisest, sellest ainsast endaga veedetud ajast, mis sind terve mõistuse juures hoiab.

Novott ja nii see elu läheb, kargud annad hiljem ära, aga käia ikka ei saa, kümned arstid ja lõpuks jõuad ikka tasulisse ja lõpuks ei saa ikka midagi. Veel 10 kuud hiljem ei saa sa päriselt kannale astuda, aga lonkamine on saanud osaks sinust. Teised näevad, ise ei saa arugi. Ja kui sa väga tahad, võid ju ise välja nuputada, mis sul viga. Arstid ei tea, saa juba aru!

Voldemar tuleb sulle ikka meelde ja jääbki tulema. Nutad maal seal põõsas, mille alla ta maetud on, ära kõik oma süümepiinad ja mõtted, mida kellelegi teisele rääkida ei saa. Aga igatsus on päris. Sa pea et tunned tema käppi ümber oma kaela. See on üks osa, miks on raske lahkuda sellest imearmsast üürikodust. Voldemar jääb sinna. Rõdul kahekesi poiste kooli saatmised ja peale seda peegli ees teineteise kaisus tantsimised – üheski tulevases kodus ei ole enam ühtegi mälestust sellest sõbrast. Üksildastel inimestel võivad olla kasside vastu väga suured tunded.

Matu ja Miu on küll ülivahvad seltsilised, aga natuke pöörased kõiges, mis puudutab juhuslikke õuelipsamisi. Note to self – ära lase neid jaanipäeva ajal vabalt õue madistama, ükskõik, mida sulle ka ei räägita kasside õiguste piiramisest jne, sest sa ei kuula oma südamehäält ja lased ikka. Päästad valla džinni, mida tagasi purki ei pane. Mõne kassi jaoks nähtavasti on õueelu nii paeluv, et ta kättemaksuks toas hoidmise eest kõik voodid täis pissib ja 24/7 karjub. Matu sõidab augustis peale protestiks nädal aega kadunud olemist vanaisa juurde elama. Vanaisa käib seal jalutamas oma posu kasside ja ühe koeraga. Kõik on õnnelikud, aga sinu hinges on jälle üks auk ja küsimuste karussell – mis hetkel sa tegid kõik valesti ja mida annaks teha, et kõike õigeks muuta. Aga ei annagi ju. Matu on imeline hiigelkasvu paimaias kass ja ta on läinud. Ta elab maal, sest ta on seal õnnelik, ta ei olnud sinu juures õnnelik. Veel üks kass, kellega sa kõik pekki keerasid. Ja Miu vajab hädasti kellukest kaela tilisema, sest ta üritab tõestada, et ta on vajalik ja toob maja ette hunnikutes hiiri ja linde. Sul on neist kahju ja sa tunned, et see on juba kolmas kass, kellega sa õigesti toimida ei ole osanud.

Nagu lastest oleks veel vähe. Nendega on alati tunne, et tee, mis sa teed, aga midagi pidid sa teisiti tegema. Teised ju teevad ja kõik on kaunis. Sina teed ainult paska. Ilusaid hetki on ka, oi kui ilusaid ja oi kui erilisi. Aga suure osa ajast tunned, et sa ei jaga biiti. Ega sa ei jagagi. Aga nägu tuleb teha, et leiduks keegigi, kes vaataks et tema ju teeb ja kõik on kaunis.

Ja vaatajaid jagub. Maja saab valmis mais. Õigemini ei saa, üldse ei ole see valmis, see maja. Sellele mittevalmimisele eelneb kahekuune periood 30 ruudu peal rongijaamas. 2 last, 2 kassi, 2 neurootilist lapsevanemat. Hiljem, kui tagasi mõtled, siis neid nähvamisi ja lämmatavat üksteise peal, küljes ja otsas elamist ei mäletagi. Mäletad, et sa teadsid peast, mis kell rongid väljuvad mõlemalt poolt perrooni, mäletad neid öid kui ehmatasid üles Matu ja Miu hiirejahi peale ja mäletad, et sõitsid edasi-tagasi kooli ja trennide vahet nagu süstiktakso. Mäletad, et sa olid kõik, mida sa alati vandusid, et sa kunagi olema ei hakka.

Ja siis tuleb see elu. Kolimine majja, kus vettki sees ei ole. Midagi nagu on, sest seinad on ümber, aga kõik.kuradi.asjad.on.puudu. Suur mure on, sest raha ei ole, oskusi ei ole, aega ei ole. Kõik keerleb ja tiirleb ja sa ei taha keerelda ja tiirelda. Tahad pugeda teki alla, võtta klaasi veini ja raamatut lugeda. Sest neid sa loed palju oma järgnevas elus. Raamatu sisse hakkad sina peitu minema, sest internetti sa enam ei usalda. Internett teeb kanaajuks ja see on sulle ühtlasi ka kohutavalt kahjulik – vahtida reportaaže teiste õnnest nõretavatest päiksepaistelistest õueskäikudest samal ajal kui sa ise, põlved valusad, kolmandat päeva põrandal roomates parketti paned. Kuigi sa ei oska parketti panna. Ja sa ei jaksa parketti panna. Üldse midagi ei jaksa. Kuum dušš küünlavalgel (päris palju hiljem, kui soe vesi sees), teki alla ja raamat, nii kaua kui pilt läheb eest. See on su teema, aasta teema. Aastatel ikka on teemad nagu muusika-aasta ja mereaasta ja.. sinu tekialla kaevumise aasta nimetati hämmastaval kombel üleriigiliselt raamatukoguaastaks. Fakt, mille taha, alla ja sisse end peita, here you go.

Ahh, nii depressiivne tundub see kõik? Noh, ongi. Te teete kahekesi seda kõike, mida te ei plaaninud kunagi teha ja te teete seda koos kõikide nende inimestega, kellel pole aega tulla. Nad käivad kõik viivuks (mõne üksiku erandiga), nendivad et kuradima keeruline on ja lähevad sinna, kust tulid. Pintslitõmbed jäävadki poolikuks. Elektrit ei saa teha, sest torumees ei ole käinud, torumees ei tule, sest nõrkvoolumehed pole veel tulnud ja need, kes tulevad, võtavad teilt ära kogu raha, mida teil kunagi ei olnud. Sõbrad ei saa tulla, sest neil on uued sõbrad või on nad parasjagu armunud või ei olnudki nad üldse sõbrad. Ja sina aina istud siin, teed asju, mida sa ei plaaninud teha, energiaga, mis sul pool aastat tagasi otsa sai. Ja keegi ei ole süüdi ka, elu jälle juhtub.

Aga asjade ilusa poole pealt, siis mõnda asja sa siiski enam kunagi tõesti ei tee. Su lapsed on 100 prossa iseliikuvad, iseseisvad ja peaga inimesed. Toovad ainult rõõmu koju. Väiksem siseneb vägagi edukalt koolimaailma ja suurem jätkab oma spordimehe toimekat elu. Ka rahvatants kuulub nüüdsest ta programmi ja see rõõmustab sind, sest ka sina tantsiks neid ilusaid kujundeid, kui su jalg ei oleks katki. Igatsus. Aga oma laps tantsupeol on siiski rohkem, kui mitte kedagi tähtsat tantsupeol, nii et võtad sellegi.

Sul hakkab jälle meenuma, miks oled merelaps. Mere ääres istumisest saab jälle sinu hingetoit. Need Lussuliiva hommikud on sinu, sinu ja ainult sinu ja sa võid kinnisilmi end lihtsasti sinna tagasi unistada, sest see nendele hommikutele ainuomane rõõm elamisest on lihtsalt nii sinu sisse sööbinud. Kastesed ämblikuvõrgud teevad sind õnnelikuks. Lihtsad asjad, sest suuri enam justkui ei ole.

Ja nii lihtsalt ongi. Sa oled rõõmus, aga ei tea päriselt mille üle. Oled kurb, aga ei leia seda üht ja ainumat asja, miks. Kõik on udu ja kaos ja mitte midagi ei ole, samas kui kõik on korraga. Ja mitte kuskil sina asu ei saa, sest kui oma eluga tundub, et võiks isegi rahul olla, siis maailm on täiesti tagurpidi. Koroona, sõda, elektrihinnad ja kütus – endist enam tagasi ei tule, mida oodata, ei tea.

Seega, Mineviku Mina, tea seda: läheb veel hullemaks, palju hullemaks. Aga sa harjud ära.

Ühel päeval oled sa oma uues maja, kus tegemata asjade nimekiri sind igal hetkel saadab ja see ei loe, sest sa tead, et sa saad vaid ühe sammu korraga. Ühe sammu, oma vigase jalaga, sest see on kõik mis sul on. Ühe sammu haaval, sest sul on see võimalus, elada omas kodus. Isegi, kui sa ei tea, mis tuleb homme, isegi kui sa ei tea, kuhu oled teel.

Sa tead, kus sa oled ja see on piisav.

mitu sul on?

Enamik inimesi ehmatab kohe siiralt ära, kui ma ütlen neile, et meil on nüüd kassID. “2 kassi?” küsivad nad. Miks KAKS? Hullud peast! Kui ma ütlen, et mul on 2 last, siis keegi kunagi ei küsi, et miks neid nii palju on. Kuigi ausalt, kes vähegi kursis, teab, et 2 last on palju-palju rohkem kui 2 kassi.

Nagu te juba teate, siis kaotasime oma pereliikme, kassihärra Voldemari, 1.augustil. Nii suur auk jäi temast. Mina elasin muidugi väga raskelt läbi, ta oli pea 15 aastat mu parim sõber ja lohutaja. Lapsed võtsid surma hästi loomulikult ja väljendasid ennast väga vabalt, kui nad mõnes olukorras aru said, et nüüd on teisiti ja puudust tundsid. Siis jälle rääkisime ja meenutasime, kui hea ja armas kass ta oli. Kõige kurvem hakkas mul siis, kui mõlemad lapsed rääkisid ühel õhtul analoogse loo, kuidas lasteaias ja koolis nad tõstavad mitu kuud hiljem käe, kui küsitakse, kellel on koduloom. Gregori oli trennis lausa jooksu pannud, kui nad mängisid reaktsioonimängu ja ülesanne oli teise saali otsa joosta nendel, kellel on kass. Siis taipas, jäi seisma, lonkis tagasi stardipunkti ja ta ütles, et see tunne nagu torkas teda. Me kõik teame, mis tunne see on.

Volli jääb alatiseks meie südamesse !

Ja ka Priit tundis kassist puudust. Sellest, et keegi ei tule uksele. Ma ei tea, kuidas te inimesed elate, kellel ei ole kassi?! Meie pere igatahes ei oska.

Aga et siis.. üks kass oli ka meie standard, vähemalt algul. Kuigi ma mõlgutasin kahe kassi mõtet juba siis, kui Voldemar veel elas, aga Voldemarile ei meeldinud oma elu viimastel aastatel mitte ükski teine loom ja see oleks olnud kui mitte võimatu, siis mõttetu. Aga ühel hetkel tundus, et õrn torkav valu jääb, igatsus jääb, aga me oleme valmis vastu võtma uut rõõmu. Valmis pakkuma uuele kassile kodu ja andma talle kogu armastuse, mis Voldemarist nüüd õhku ripakile jäi. Võib väga palju arutleda teemal, millal siis ikkagi on õige aeg lahkunud looma asemele uus võtta ja universaalset vastust ilmselt ei olegi, aga minu jaoks oli see piir selgelt tuntav, kui ma taipasin, et ma küll igatsen Voldemari oma elus, aga olen valmis selleks, et uus kass ei ole samasugune nagu Voldemar. Ja noh, ega sa kõike juhtida saagi, mõnikord tuleb elul lasta ennast kanda. Ma räägin kohe, miks.

Sest kui me paar kuud tagasi siis Mustamäele ühte hoiukodusse pildi pealt välja valitud kollast kassi vaatama sõitsime, sattusime me põhimõtteliselt lõksu. Seal oli kokku 5 kassi, kellest 2 olid vabad. Ja need 2 moodustasid kohe tiimi, viskudes teineteisele ümber kaela ja andes mõista, et ühekaupa nad siit ei lahku. Lapsed hakkasid muidugi kohe nuiama, et võtame mõlemad ja ütlen ausalt, mina olin ka KOHE sellele mõttele müüdud. Priit oli veel üks lahtine ots, aga koju jõudes sai sõlmitud seegi. Eks ta ikka üritas moepärast vaielda, aga ma nägin, et tal oli põnev ja ta tahtis. Rääkisin mõne inimesega, kellel teadsin mitut kassi olevat ja kui üks armas hing ütles mulle lause, et “igal juhul – 2 kassi või mitte ühtegi”, oli otsustatud.

No kelle sa siin võtad või jätad??

Aga ega meie tegelikult ei otsustanud väga midagi. Kes vähegi kursis kodutute kasside ja südametute inimeste probleemiga, siis ühe MTÜ käest kassi võtmisele eelnev taustakontroll on õigustatult üsna tugev, sest igasugu troppe on maailmas, kes uut värvi diivanit ostes diivaniga sobimatu kassi tänavale viskavad. Pidime täitma põhjaliku ankeedi, et miks me kassi tahame ja mis me temaga oskame peale hakata. Kirjutasin kõik lahti nii hästi kui oskan ja ei kahelnud hetkegi, et me oleme kassiinimesed ja kvalifitseerume sobilike omanike hulka. Aga! Selgus, et kassidele on tahtjaid veelgi, nii, et kui ma hoiukodu perenaisele sama päeva õhtul kell 11 kirjutasin, et võtame kaks, kui antakse, oli mul ikka tund ja 44 minutit praadimist, kui ta õnneks juba keset ööd mulle vastas, et nemad olid asja arutanud ja nende arvates oleme me kassilastele just täpselt see õige pere. Rõõm! Nii suur rõõm! Tahtsin lapsi üles ajada ja rääkida, aga läksin loomulikult isegi magama. Või vähemalt voodisse.

Sest siis puges kahtlus minu hinge. Hakkasin und oodates mõtlema, kas Voldemar saab äkki seal teisel pool vikerkaart ikka väga pahaseks, et me nii kiiresti edasi liigume. Appi! Nüüd saavad jälle kõik riided olema kassikarvu täis ja mis saab, kui kumbki nendest ei taha minu peas magada?! Ja uksed! Uksed tuleb osad kinni, osad lahti hoida. Naljakas on inimaju eks. Ma ju juba nii väga tahtsin ja siis tuli hirm, et kas mina ikka saan hakkama?!? Ja und ootasin ma sellel öösel väga kaua.

Mida ma sel hetkel ei teadnud, oli see, et meil tekib üks orgaaniline kahekuune puhver sinna vahele. Nimelt avastati kassikestel kassihaigus, mis ei ole kassidele iseenesest üldse ohtlik, aga väikesed lapsed kuuluvad riskirühma alla ja nii tuli meil eemalt nende terveks saamise seiklusele kaasa elada. Aeg parandab teatavasti kõik haavad ja kui me 2 kuud hiljem Holgeriga kahekesi kassilastele järgi sõitsime, oli kõik settinud ja paika loksunud ja ma teadsin, et nüüd on kõik õige. Õiged kassid, õiges kodus, õigel ajal.

Ja nii nad tulidki. Ja nad on. Nad kuuluvad meie koju ja kõik on nii, nagu peab. Ainult, et seda ma ei tea, kas meie eile toodud kuusk enam õhtut näeb!

Ilmsüüta röövlid

Kribinal krabinal kuuse otsa!

Aga muidu on nad armsad. Mattias ehk Matu on rahulikum, SUUR kass, kui ma poleks neid paar kuud tagasi sama suurena näinud, arvaksin ma, et tegu on isa ja tütrega. Matu on rohkem kaisukass, meeldib musitada ja kaissu visata. Ta on pigem selline vaikne vaatleja. Miina ehk Miu on pöörane traageldis. Nagu veidi hüperaktiivne või nii. Aga mitte häirivalt pöörane ta ei ole, see on lihtsalt naljakas, kuidas ta koguaeg lihtsalt on kuskil. Siin ja seal ja siin ja seal ja,, igal pool noh. Elab meie voodi all. Mitte, et ta meid kardaks, ta lihtsalt magab seal. Ja vabal ajal tuuseldab ringi.

Nii, et. Kui te nüüd minu käest küsite, siis võtke 2 või mitte ühtegi 🙂 Nii hea on teada, et nad ei ole praegu üksi kodus, nad on teineteisel seltsiks (tõenäoliselt madistavad kuuse otsas). Neist on nii palju rõõmu ja nad teevad nii palju nalja. Lapsed on õnnelikud, et kui üks on kuskil juba tegevuses, siis teine saab teisega mängida. Me paneme ikka ühtemoodi süüa, vetsus käivad ühes kastis. Puuri küll vahetasime välja (see on selline keskmist kasvu koera puur, mis aga ikka veel mõõtmetelt mahub kahe lapse vahele istmele ja 2 kassi mahuvad sinna ilmselt koos ka täiskasvanuna), aga muus osas on meie elu täpselt sama lihtne, kui ühe kassiga.

Ja no see nunnuduse foon, mis meie majas püsib. Minul on seda küll väga vaja praegu.

kahe jalaga maa peal

…not.

Mul on oktoobri keskpaigast olnud ühe kannaga probleeme (jeerum, pea KAKS kuud ei ole ma korralikult kõndida saanud!) ja ma ei saa kõndida nii nagu normaalsed inimesed seda teevad. Kõnnin päka peal nagu vigane pruut ja see omakorda teeb terve jala valusaks ja tursesse. Ehk siis pigem ma ei kõnni üldse. Mul on olnud kiireid poeskäike peale mida kratsin autos saapa jalast, sest jalg tahab läbi saapa plahvatada ja siis ma sõidan nuttes koju. Valus on ja eelkõige on vastik ja kurb selle pärast, et nii on. Ma ei räägi ju rabamatkast, leiba ja piima käin ostmas.

Kõndimine on mu ravim, mu ellujäämisstrateegia. Me olime perega 30 päeva koroonas ja õhtuti (kui ise tervem olin) oleks ma tahtnud nii üliväga jalutama minna. Aga see on võimatu. Ja frustratsioon aina koguneb.

Ma ei tea, mis mu jalal viga on. Arstid ka ei tea. Röntgen näitas mittemidagi, ultraheli edasi ei aidanud, perearsti olen näinud umbes nädalas korra, kahte erinevat põletikuvastast ravimit olen söönud ja ei midagi. Neuroloog ütles, et kannaga ta mind aidata ei saa, aga leidis muid murettekitavaid faktoreid ja nii ma jooksen terve detsembri mööda ENMG, MRT ja selliseid aukartust tekitavaid lühendeid pidi. Selle asemel et rahulikult jõule oodata, nagu meie peres kombeks. Mina olen ju jõulumemm, eks. Läheks vanalinna jalutama, aga mida ma siin jalutan. Vaevu. Ja pärast valutan öö läbi jalga.

Kõlab nagu tõsine kibestunud vingupostitus? Läheb hullemaks, ära muretse!

Istusime perega selle kuuajase koroonaisolatsiooni ära, saime vaevu nädala tööl-koolis-lasteaias käia kui üks laps tuli jälle tuumanohu ja kõrvavaluga. Johhaidii. Teine langes samuti kohe nohu küüsi ja nii me jälle kodus istume. Gregori käib küll teisipäevast juba koolis, aga Holger ikka nuuskab veel mõnusalt tatti. Otseselt haige ega nakkav ta välja ei näe, aga kodus on mugavam tatine olla nagunii ja teeme siis esmaspäevast restarti. Ise ma olin ka nädalakese nohus ja kuivas köhas. Nii nõmedas kuivas köhas. Liida siia minu jalajamad ja üleüldine must masendus ja saad mõnusa häguse kääriva kompoti, mida keegi süüa ei taha. Tartu töökaaslane juba hommikuti helistab ja küsib küsimusi stiilis et “noh, mis sul täna öösel üles ütles nüüd”. Aga see ongi tegelt naljakas. Ja ma olen tänulik. Et küsitakse. Ja irooniliselt olengi ma nüüd seal klubis, kus räägitakse põhiliselt tervisehädadest ja rahvaraviviisidest.

Päriselt on lihtsalt väga kopp ees. Ja ma tunnen, et ma aina kaugenen inimestest, elust. Nende algsete koroonalainete ajal oli mõnes mõttes lihtsam – sa teadsid, et kõigil on nii. Nüüd me lihtsalt kuidagi olemegi siia koopasse lõksu jäänud, täitsa omaette. Samal töökaaslasel on selle kohta väga hea nali (mis mind päriselt väga südamest naerma ajab):”Kuule ära muretse! Jõuludeni veel aega on! Saate end korralikult terveks ravida ja siis mõnusalt perega rahulikke pühi veeta” 🙈 sama nali nagu selle kodukontoriga. Kes tahaks töötada kodus?!

Ilma naljata, tegelikult on hirm ka. Suur. Ma püüan sellest üle olla, aga järgmine arst, kellega ma järgmisel nädalal kohtun, on kirurg. Sellest järgmisel päeval lähen ma peaaju MRT-le. See kõik on lihtsalt nii out of the blue ja ma näen vahel unes, et mul lõigatakse jalad maha. Ptüiptüiptüi.

Ma veel ei saa aru, mida see kõik on mulle õpetama tulnud.

Ja ma tahaksin rõõmsa inimese blogi kirjutada.

Olge terved, head ööd!

Ja kui teil on mingeid ravimeid või tervisehädasid, millest mulle kirjutada, siis võime jagada. Tsau.

Been busy this November.

inimlikkusest

Kõik räuskavad. Tähendab, paljud räuskavad. Inimesed on plahvatusohtlikud ja valmis kaela kargama, kui vaja. Valmis kaela kargama ka siis, kui ei ole vaja.

Mina isiklikult ei käi Elvis Brauerit toetamas, aga ma ei ole kuri nende peale, kes seda teevad. Mulle mahub pähe nii vaktsiinipooldaja seisukoht kui vaktsiinivastase seisukoht. Ongi nii, et kellelgi ei ole õigus ja kõigil on õigus. Nii just praegu ongi.

Aga viha võiks vähem olla. Inimesed on nii segaduses ja katki. Mitte ainult kohviku ees ja tulekustutusvooliku taga aga igal pool. Internetis. Mingi influencer lööb teist ja hunnik inimesi kohe parastamas – raudselt ta ise ta kutsus selle endale kaela, vaata milline eputrilla ta on. Keegi paneb (teadmatusest?? äkki tõesti) müüki kulunud põlvedega talvepüksid ja tunniga on tal 13 viha täis kommentaari, et kuidas ta julgeb.. hea et lastekaitset kaela ei saadeta, et teemaalgataja enda laps ju alles käis nende pükstega. Sisustusgrupis paneb keegi uhkusega oma vastvalminud oma kätega tehtud köögi pildi ja ta trambitakse hetkega mutta, sest köök on nii kirju, et silmad hakkavad valutama ja selline stiil sobib nõukaaja ühissauna mitte koju. Milleks?! Sulle ei meeldi, sulle ei mahu pähe, aga järsku on sul lihtsalt liiga väike pea? Nagu laske teistel inimestel olla?

Ja mitte ainult internetis. Eile sõitsime lastega kelgumäele ja järsku seisis meie ees tee peal rusikat viibutav vihane mees. See polnud liiklusohtlik olukord, sest tegu oli kitsa, lumise Nõmme tänavaga, kus sõidetakse õuealakiirusega. Priit tõmbas akna alla, et küsida, mis vihasel mehel on muret ja siis hakkas tulema: see on ühesuunaline tee, siin ja seal on märgid, igal pool on märgid, mida te sõidate siin. Kui Priit ütles, et ta ei näinud ja mina kinnitasin takka, et mina kõrval ka ei läinud, läks see mees aina vihasemaks. Igal pool on märgid, mida te sõidate siin, liiklusmärgid kehtivad kõigile, minge ära, blablabla. See oli viha kõigi enne meid valesti pööranud inimeste vastu, viha lolluse vastu, viha abituse, koroonapiirangute, Eesti riigi ja/või ma ei tea mille vastu veel. Ma korra mõtlesin, et võtaks telefoni ja filmiks, sest mulle tundus, et see on olukord, mis eskaleerub millekski väga koledaks ja millesarnaseid pärast Delfi veergudel lahatakse. Aga ma ei teinud seda. Võtsin hoopis oma käed, moodustasin nendest südame ja ütlesin Priidule et lähme nüüd ära. Näitasin autoaknast sellele vihasele mehele oma kätest tehtud südant ja soovisin talle kena päeva. Ta jäi segaduses meile järgi vaatama, kui me ära tagurdasime, ta vist ootas, et me vastu sõimaks. Loll lugu tõesti, keegi ei tahaks tegelikult vastasuunas sõita. Aga ma arvan, et see mees oli liiga vihane. Heatahtlikkust on vaja. Usku inimestesse on vaja. Kui sinul on närv püsti mõnel või kõigil eelnevalt nimetatud põhjustel, kas siis peab kahe väikese inimese juuresolekul nende vanemaid tingimata idioodiks sõimama? Vist mitte.

Sest kui me tagurdasime sinna, kus meil asi viltu läks, siis mida me nägime (või õigemini – oleks pidanud nägema), oli see:

Good luck finding the right way. In life. Can be hard sometimes.

Vanade nõmmekatena teame me, et seal on kõik väikesed tänavad täis paremakäereeglit ja sa lihtsalt eeldad seda kõigil väikestel tänavatel, kui ei ole öeldud teisiti. See põõsa sisse istutatud lume alla mattunud märk täpselt seda teebki, aga jäi meil tõesti esimese hooga tähelepanuta. Noh, loomulikult ei ole see mingi vabandus, et me ei näinud, aga tegelikult ei olnud ju ikkagi tegu kiirteega ka ja natukene usku inimestesse, kes tõepoolest ei ela seal kandis ja ei sõida iga päev seda teed pidi, oleks ju OK? Ei?

Igatahes tahaks ma, et ümberringi oldaks vähem vihased. Inimesed saaks nii palju head teha oma ajaga, mis neil kulub vihane olemisele.

Koroona osa 2

Pool koroonast on hirm, ütles mulle keegi ühel nendest päevadest. Ja tal on õigus. Kui see on käes, siis sa proovid mitte mäletada kõiki neid lugusid, mida poole silmaga näinud ja kuulnud oled. Aga kui sa oled öösel üksi oma valutava kehaga ja sa ei maga, siis need lood ei jäta sind rahule. Imre Sooäär, see läti mees, kes abiellus ja siis suri, kõik need, kes justkui jäid ellu ja siis surid. Hingamisaparaadid.

PÄEV 2

See päev algas paljulubavalt. Priit tuli maskiga, kamandas mu püsti, ütles et nüüd oled sina värskelt tuulutatud elutoas ja kloppis rõdul värskeks mu voodipesu. Nad tõid mulle süüa.

Ma ei tundnud üldse, nagu oleks maganud, aga sellistel hetkedel alati mõtled, kui väga sul vedanud on. Kui nõme oleks, kui su kõrval oleks keegi, kes ei taipaks sulle süüa tuua. Nad läksid õue (et kuskil eraldatud paigas õhku ahmida) ja jätsid mind sööma. Ma panin peale oma Joanna Lumley ja tundsin ennast suhteliselt hästi. Lootusrikkalt. Et järsku see haigus käis ja läks. Joanna Lumleyga sa muidugi ei saa end üldse halvasti tundagi. Kuidas ma arrrrmastan ta reisisaated! Ta on nii siiralt külastatava maa kultuurist huvitatud, inimestest huvitatud, on päriselt kohal ja võtab osa, kogeb. Ahmib kõike sisse ja toob sulle ekraanile nii eheda kogemuse, kui ühest ekraanist eales välja saaks paista. Ma vaatasin neid tol päeval umbes tükki 2. Mõnda osa olen juba 4-5 korda näinud, pole vahet. Joanna Lumley on mu lemmik saatejuht maakera peal.

Ma ei kahelnud üldse, et see oli koroona, mis mulle peale tuli, mis muu see oleks saanud olla, aga linnukese kirjasaamiseks oli vaja see testiga ära kinnitada. Ei lähe kaua kui nad hakkavad meile seda kolmandat süsti sisse suruma ja selleks puhuks on läbipõdemine igati kasulik. Et kui sa juba selle küüsis oled..

Sain endale testiaja umbes 17.40ks ja ma läksin üksi. Palavik oli vahepeal korra juba üle käinud ja nüüd higistasin nagu loom. Ma olin nii läbi, nii nii läbi. Helistasin emale, sest mulle tundus nii ohutum sõita, ta rääkis minuga terve tee. Katkestasime kõne ainult korraks, kui seisin Mustamäel telgi ees ja taipasin, et mu läbi aju ei andnud mulle korraldust ID-kaart kaasa võtta. Huhh. Higistasin füüsiliselt ja kujundlikus mõttes ka, mõtlesin ja proovisin, et mis see plaan b võiks olla. Õnneks leidsin oma dokumendikoopia eesti.ee-st ja sõbralik proovivõtja jäi sellega täiesti rahule.

Tagasi kodus mängis palavik minuga jubedat mängu. Ma olin kord 37 peal ja higistasin ja siis tulid jälle külmavärinad ja palavik läks 38.5 peale. Sa nagu oled selles hetkes kohal kõige õõvastaval moel, aga päriselt sind ei ole. Üles, alla. Üles. Alla. Öö möödus samamoodi vett kaanides ja mööda seinu vetsu koperdades.

PÄEV 3

Kella peal näitas energiatase hommikul jätkuvalt nulli (miinust ta ilmselt ei tunne). Magamine mõjus kehale laastavalt ja väsitas mind. Nagu ka kõik muu. Terviseametil oli suva mu meelheitel püüdest end välja puhata ja nad helistasid mulle pühapäeva hommikul kell 8.40, et mu test oli positiivne. Gregorile nad helistasid näiteks neljandal päeval. Ja ma olingi Delfis. Küll numbri kujul ja anonüümselt, aga asi seegi.

Olemine oli täpselt sama nagu eelmisel päeval, ainult, et enam ma ei arvanud, et äkki ongi sellega kõik. Ma teadsin, et õhtul tuleb palavik tagasi mu peale. Magasin, lugesin. Silmad enam ei valutanud nii väga. Kui ma võin teile soovitada, siis Kus laulavad langustid, Eleanor Oliphandil on kõik korras ja Tappa laulurästast on head raamatud. Mitte just nendel päevadel (siis lugesin kolme päeva peale kokku äkki 2 lehekülge Laulurästast, aga viimasel 30 isolatsioonipäeval olen ma läbi lugenud need siin nimetatud (ja mõned veel). Laagri raamatukogust saab kontaktivabalt laenata ja tagastada. Milline rõõm.

Nagu ma arvasingi, siis õhtuks oli palavik tagasi. Aga mitte enam nii jõuliselt. 37.7 ja nii, igatahes alla 38. Aga tunne oli absoluutselt teistsugune tunne, kui kõigi teiste haigustega minu elus. Oli pühapäev ja saatsin tööle sõnumi, et ma ei kavatse homme tööd teha. Jõuetu ja ajutu, mis minust kasu võiks olla. Võtsin lausa haiguslehe. Ma arvan, et seda tegin viimati kunagi enne laste sündi, koguaeg on ju kuidagi hakkama saadud.

Proovisin uinuda, magasin, virgusin, proovisin jälle. Päriselt teha midagi ma poleks eluski jaksanud. Seda suurem oli mu (jõuetu) rõõm, kui kuulsin oma unest sisse ja välja hüpates läbi ukse, et poisid ja Priit panevad pesust tulnud sokke kokku. Järgmisel õhtul tõid nad juba tolmuimejagi välja, nii et saavad küll, hästi saavad. Minul ei oleks saanud suvam olla, mis ja kas seal sassis on. Selle järgi Priit ütleski, et ta saab aru, et asi on väga hull. Ükskõik mis teise haigusega ma ikka sätin kasvõi vetsu minnes midagi, koristan salfakaid, mõtlen, mis süüa saaks. Nüüd oli nii, nii ükskõik.

PÄEV 4

Magasin arvestades kõike eelnevat hästi, aga ärkasin 7.40 paiku kohutava köhahooga. Ma ainult köhisin ja köhisin. Kurk kõdistas hullupööra.

Selle köhahooga tulin lõpuks toime tänu Broncophen kurguspreile, mis sisaldab aedliivatee ürti ja salveid. Muidugi seda pannakse muidu 1 pihustus, aga mina panin vist umbes 4 korraga. Mõnus vänge ja kurk ei julge rohkem kõdistada.

Üleüldiselt hakkasin üha enam kartma neid “sain juba terveks ja siis ärkasin kokkukukkunud kopsudega hingamisaparaadi otsas”-lugusid ja otsustasin et ennetan ja ravin ennast nii palju kui vähegi jaksan ja oskan. Energiatase kellal oli juba paljulubav 1%, nüüd tundsin, et saan ehk midagi oma seisundi suhtes juba ettegi võtta. Siinkohal on paslik veidi ravimitest ja toetavatest ainetest rääkida ehk. Mõnda kasutasin juba enne ja mõnda kasutan igapäevaselt, aga köha jaoks võtsin ette hardcore-programmi.

Tsink, D-vitamiin, C-vitamiin (loomulikult topelt kogused!), 4-soola segu (selle puudumisel võib teha roosa soolaga vett), kurkumiin. Aitavad kiirendada ainevahetust, tugevdavad immuunsust, vähendavad põletikke, puhastavad keha ja rakke, säilitavad ja taastavad keha tasakaalu – see on selline blokk. Mida võiks ja peaks endaga tegelikult iga jumala päev tegema.

Inhalaator, mukaltiin, Broncophen sprei, hingamisharjutused, Gelomyrtol, sinepiplaaster, ingverimähis, aedliivatee, Islandi sambliku tee. Köha vastu, ennetamiseks, et kopsu ei lähe, kopsude treenimiseks, köha leevendamiseks ja röga lahtistamiseks.

Ma ei tea, mis neist töötas või töötasid kõik koos või oli see üldse tähtede seis, aga köha mul rohkem ei tulnud. Märkimisväärset. Ka nohu mitte.

Aga see väsimus. Ma oleks nagu tõusnud saja aastasest koomast, hoidsin seintest kinni, et kõndida ja varisesin iga nurga peale istuma. Sel õhtul istusin juba lastega ja proovisin nendega mängidagi. Aga tegelikult tahtsin ma. Kogu. Aeg. Lihtsalt. Magada.

PÄEV 5

Teisipäev tervitas mind juba 9% energiaga ja ma poleks osanud rohkemast unistadagi. Tegelikkuses tähendas see muidugi jätkuvalt zombie-laadset vegeteerimist. Liikudes pilt katkus ja virvendas. Aga ma tundsin juba, et I’m gonna win this s***. Ettevaatlikult, aga siiski. Taipasin, et kuupäevaks on 9.november ja ma pesin viimati juukseid 28.oktoobril Hiiumaal saunas, see teeb 13 päeva. Arutlesin endamisi, kas ma haisen tegelikult väga kohutavalt, aga ei tunne seda ise koroona tõttu ja nad ei julge oma armsale haigele emmekesele seda öelda? Veetsin pool päeva vaagides, kas julgen duši alla minna või ei. Ei läinud. Alati on homme ja koroonaisolatsioonis viibival inimesel ei ole küll kuskile kiiret.

PÄEV 6

Ma läksin duši alla. Mu juuksed olid selleks hetkeks nagu pesuehtsad juustupulgad. Võimalik, et kui ma oleks veel 24 tundi kannatanud oleks nad ise puhastuma hakanud. Väsimus oli jätkuvalt kehas, toimetasin suurte pausidega ja väga ei toimetanud tegelikult üldse. Lastest oli kahju, sest ema neil ei olnud ja isa pidas neljatunniseid koosolekuid. Otsustasin sellest hoolimata, et ma vastan sellele targaks nimetatud haigusele omapoolse tarkusega ja hoian ennast. Lugesin voodis vedeledes palju ja küll need lapsed ka midagi tegid. Ellu nad jäid. Priit käis nendega ööpimeduses salaja õues. Et natukegi õhku oleks.

PÄEV 7

Üks meist sai õue! Kodust välja, isolatsioonist välja, kooli, maailma, inimeste sekka!!! Perearst tunnistas Gregori ohutuks ja täieõiguslikuks läbipõdenuks. Ma küsisin mitu korda, et kas see on ikka okei kui kodus aktiivne koroonakandja on, perearst aga vandus piiblil, et läbipõdenud inimesed haigust edasi ei kanna ja lapsel on ikkagi koolikohustus ka. Mis iganes, vaktsineeritud ei jää ka haigeks (ja siin ma ju ometi olin, haige kui kurat), aga las ta jääb. Ma ei jaksanud ja ei tahtnud vaielda, palju lihtsam oli, kui üks meist mingeid päris asju ajas. Nii suur elevus oli hommikul teda kodust välja saata, te ei kujuta ette! Ja kui ta õhtul tuli, siis istusime käsipõsakil ta vastas ja ütlesime: “Räägi veel, räägi veel..!”

Õhtuks mu elevus muidugi taandus, kui Priit teatas, et nüüd tunneb tema end haigena. Kaalusin, kas minus on piisavalt jõudu, et perepea roll üle võtta ja otsustasin, et on. Ette rutates võin öelda, et Priit tundis küll köha ja nohu ja külmavärinaid, aga zombieks tema ei muundunud, nii et saime hakkama.

PÄEV 8

Kuna eile olid käinud testil nii Priit kui Holger, eeldasin, et hommikul on kahed positiivsed vastused. Tutkit. Priit sai loomulikult linnukese kirja, aga vaene Holger ei andnud positiivse mõõtu välja. Uskumatu, sest 30 päeva ja 3 koroonahaiget on see laps üle elanud. Ühtki sümptomit ei tulnud, ühtki positiivset testivastust ta ei saanud, mis tähendab, et nüüd kui ta esmaspäeval aeda läheb võib vabalt jälle uuesti isolatsiooni istuma jääda. Täiesti tobe ja ebaõiglane, sest kas on ta selle haiguse juba varasemalt läbi põdenud või põdes nüüd varjatult, aga ilmselgelt on tal immuunsus olemas. Antikehade testi võin ma aga oma lõbuks teha, kui tahan, keegi seda arvesse ei võta nagunii.

PÄEV 9

Gregori viis prügi välja, käis mu eest raamatukogus ja pakki võtmas. Ja siis sõitsime poistega kolmekesi (lasime Priidul puhata) Suurupisse mere äärde. Ma ei oleks saanud õnnelikum ollagi. Lapsed mängisid liivas, alustasin oma Eleanor Oliphanti ja meri! Oli meri. Õhtul istusime perega teleka ees, vaatasime Kes teaks ja seda emmede kokkamise saadet, Priit tegi ahjus juustuleiba ja ma tegin oma peas otsuse, et nüüd on sellega kõik. Halb läks ära ja edasi tuleb hea. Jäime ellu.

PÄEV 10 ja KÕIK NEED TEISED PÄEVAD

Priit tundis end kogu see aeg nii nagu tal oleks nohu, aga tal ei olnud. Pea oli paks, aga nuusata polnud midagi. Köha oli tal ka selline üsna arvestatav, aga kadus kähku. Palavikku ei tulnud, aga ühel õhtul oli tal alapalavik, 34,8 või nii. Aga tööd ta tegi, järelikult surema ta ei hakanud. Sest mina poleks pekstes ka lillegi liigutanud.

Ma ei teinud tööd kuni teisipäevani, tõesti, võtsin pausi kohe teadlikult ja puhkasin. Ma üldse ei muretsenud ka, nii pole enne olnud. Ma oleks ju suutnud kuidagiviisi küll. Aga ma ei tahtnud.

Kontoris ma sel nädalal veel ei käinud, sest Holger oli kodus ja parem oli Priidul aidata teda natuke ära hallata. Käisime temaga mitu korda rattaga sõitmas ja ümber maja jalutamas. Õhk on põhiline, mida vaja on. Järgmine nädal lähen tööle. Kontorisse. Sest keegi ei unista tööst kodukontoris, enam mitte, tõepoolest.

Ja kui ma nüüd kõik selle kokku püüan võtta, siis kõige hullem selle kogemuse juures on ikkagi see isoleeritus. Kuigi mul oli väga räige palavikutripp ja ma olin läbi nagu läti raha, siis ma päriselt täna läksin kadedusest roheliseks kui G klassiõe ema ütles, et neil tulevad külalised. Päris? Inimesed? Sinu? Kodus? Kuidas see veel välja näeb??? Nii fäänsi ja kättesaamatu unistus. Meil on ainult netisuhtlus ja seda juba terve kalendrikuu jagu. Homme saame liikuma, aga ei teagi, kuhu tormata. Oskame me veel inimestega suhelda või kõik pöörles edasi ja meie jäime maha?

Ja Holger, vaeseke ütleb ikka ja jälle, et me peame minema ratastega õue, kui rahvast ei ole. Ta ei usu enam, et ta seaduslikult inimeste seas liikuda võiks..

Aga teie püsige terved. Meie pärast enam muretsema ei pea – me oleme nüüd pommikindlad.