…not.
Mul on oktoobri keskpaigast olnud ühe kannaga probleeme (jeerum, pea KAKS kuud ei ole ma korralikult kõndida saanud!) ja ma ei saa kõndida nii nagu normaalsed inimesed seda teevad. Kõnnin päka peal nagu vigane pruut ja see omakorda teeb terve jala valusaks ja tursesse. Ehk siis pigem ma ei kõnni üldse. Mul on olnud kiireid poeskäike peale mida kratsin autos saapa jalast, sest jalg tahab läbi saapa plahvatada ja siis ma sõidan nuttes koju. Valus on ja eelkõige on vastik ja kurb selle pärast, et nii on. Ma ei räägi ju rabamatkast, leiba ja piima käin ostmas.
Kõndimine on mu ravim, mu ellujäämisstrateegia. Me olime perega 30 päeva koroonas ja õhtuti (kui ise tervem olin) oleks ma tahtnud nii üliväga jalutama minna. Aga see on võimatu. Ja frustratsioon aina koguneb.
Ma ei tea, mis mu jalal viga on. Arstid ka ei tea. Röntgen näitas mittemidagi, ultraheli edasi ei aidanud, perearsti olen näinud umbes nädalas korra, kahte erinevat põletikuvastast ravimit olen söönud ja ei midagi. Neuroloog ütles, et kannaga ta mind aidata ei saa, aga leidis muid murettekitavaid faktoreid ja nii ma jooksen terve detsembri mööda ENMG, MRT ja selliseid aukartust tekitavaid lühendeid pidi. Selle asemel et rahulikult jõule oodata, nagu meie peres kombeks. Mina olen ju jõulumemm, eks. Läheks vanalinna jalutama, aga mida ma siin jalutan. Vaevu. Ja pärast valutan öö läbi jalga.
Kõlab nagu tõsine kibestunud vingupostitus? Läheb hullemaks, ära muretse!
Istusime perega selle kuuajase koroonaisolatsiooni ära, saime vaevu nädala tööl-koolis-lasteaias käia kui üks laps tuli jälle tuumanohu ja kõrvavaluga. Johhaidii. Teine langes samuti kohe nohu küüsi ja nii me jälle kodus istume. Gregori käib küll teisipäevast juba koolis, aga Holger ikka nuuskab veel mõnusalt tatti. Otseselt haige ega nakkav ta välja ei näe, aga kodus on mugavam tatine olla nagunii ja teeme siis esmaspäevast restarti. Ise ma olin ka nädalakese nohus ja kuivas köhas. Nii nõmedas kuivas köhas. Liida siia minu jalajamad ja üleüldine must masendus ja saad mõnusa häguse kääriva kompoti, mida keegi süüa ei taha. Tartu töökaaslane juba hommikuti helistab ja küsib küsimusi stiilis et “noh, mis sul täna öösel üles ütles nüüd”. Aga see ongi tegelt naljakas. Ja ma olen tänulik. Et küsitakse. Ja irooniliselt olengi ma nüüd seal klubis, kus räägitakse põhiliselt tervisehädadest ja rahvaraviviisidest.
Päriselt on lihtsalt väga kopp ees. Ja ma tunnen, et ma aina kaugenen inimestest, elust. Nende algsete koroonalainete ajal oli mõnes mõttes lihtsam – sa teadsid, et kõigil on nii. Nüüd me lihtsalt kuidagi olemegi siia koopasse lõksu jäänud, täitsa omaette. Samal töökaaslasel on selle kohta väga hea nali (mis mind päriselt väga südamest naerma ajab):”Kuule ära muretse! Jõuludeni veel aega on! Saate end korralikult terveks ravida ja siis mõnusalt perega rahulikke pühi veeta” 🙈 sama nali nagu selle kodukontoriga. Kes tahaks töötada kodus?!
Ilma naljata, tegelikult on hirm ka. Suur. Ma püüan sellest üle olla, aga järgmine arst, kellega ma järgmisel nädalal kohtun, on kirurg. Sellest järgmisel päeval lähen ma peaaju MRT-le. See kõik on lihtsalt nii out of the blue ja ma näen vahel unes, et mul lõigatakse jalad maha. Ptüiptüiptüi.
Ma veel ei saa aru, mida see kõik on mulle õpetama tulnud.
Ja ma tahaksin rõõmsa inimese blogi kirjutada.
Olge terved, head ööd!
Ja kui teil on mingeid ravimeid või tervisehädasid, millest mulle kirjutada, siis võime jagada. Tsau.
Raili blogi 