blogijal ikka juhtub

Sama nagu s***, mis Mallukat iga kapinurga peal jälitab, on mul ka vahel tunne, et asjad juhtuvad minuga lihtsalt selleks, et ma midagi kirjutada saaks. Kuna mina nii tihti ei kirjuta, siis minuga nii palju ei juhtu (või just vastupidi kui juhtuks, küll siis blogiks), aga kui juhtub, siis juhtub korralikult.

Kiitsin just väikese sugulase 7a sünnipäevapeol oma täiskasvanud sugulastele kui hea on eCoop ja tundsin siirast rõõmu oma optimaalse ajakasutuse üle (Maardust 20.30 lõppevalt sünnipäevalt tagasi Nõmmele sõites 20.30-22.00 toidukapp Sikupillis), kui taipasin kapi juurde jõudes, et mulle ei ole tulnud SMS-i PIN-koodiga, mis kapi avab. Egas midagi, kapiautomaadi peal on 24h abitelefoni number, helistan ja saame korda, eks. Aga ikka ja jälle numbrit valides ja üha uuesti pettudes saab selgeks, et just sel ühel tunnil 24 tunnist telefon siiski ei tööta. “Number pole hetkel kättesaadav” või mingi muu selline tekst. Proovin kokku 12 korda, pärast vaatasin järgi. Sest ma olen Sikupillis, kurat küll ja siia ma muidu ei satu ja ma olen selle sama kapi kõrval, kus mu toit sees on! Nii lähedal ja nii kaugel korraga.

Meeleheites otsustan lõpuks proovida ka teisi valikuid peale eCoopi. Teate küll, vali 1 kui tahad säästukaardist rääkida, 2 kui tellimustest jne. Säästukaart pluss vastab. Kell on veidi enne kümmet. Räägin oma loo ära ja ei varjagi, et olen natuke vihane, sest et ma olen. Lastel on seljataga pikk lasteaia-tööpäev, sinna jutti 3 tundi intensiivset tantsu ja tagaajamist mängutoas ja nüüd on kell paganama 10! Nad on väsinud ja veiderdavad. Ma ka tahaks voodisse, saati siis poisid. Aga kuna Coop annab selle 1,5h ajaaugu, kus sa oma kaubad ära pead võtma ja veelkord, mul pole mingit isu näiteks järgmisel hommikul kesklinna oma tellimusele uuesti järgi sõita, siis tahan selle asja enne korda ajada ja jonni ma ei jäta.

Niisiis, valikust nr 1 vastab mulle Säästukaart plussi tädi ja peale mu minutilist pahameele-monoloogi teatab ta minu üllatuseks, et tema ei tea millestki midagi (vähemalt e-poe tellimustest). Et ta ei tea ühtki kontakti, millele pöörduda, kui olemasolev ei vasta ja võib rääkida mulle ainult Säästukaardist. Päriselt?! Öösel? Kes tahaks kell 10 õhtul Säästukaardi kohta infot? Lähed süüa ostma, kaotad Säästukaardi ja saad selle kohe operatiivselt sulgeda, super, eks?

Samal ajal teenus, millele mul hädasti infot ja abi on vaja, lihtsalt ei tööta ja vastuseid ei ole. Te kujutate ette, et murrate bensiinijaamas kogemata tankuri oma auto sisse pooleks ja peate siis terve öö läbi 22-kraadises külmas seisma nii kaua kui keegi hommikul 9st suvatseb tööle tulla ja ööpäevaringselt abitelefonilt toru võtta? Või 24h avatud hotelli retseptsiooni, kus keegi ei tööta ja tuba ei saa? Mul on teenus, mille eest olen juba maksnud, teenus ei tööta ja keegi ei aita.

Nojah siis, kass hommikul süüa lihtsalt ei saa, pole probleemi! Sorri, Volli, ehk homme õhtul peale tööd sööd – saad hakkama ju, eks?!

Nördinult sõidan lõpuks koju ära, sest lapsed ju jumalapärast peavad magama, homme lasteaiapäev.

Kodus peale veel paari kõnet ja automaatvastajale ette vuristatud probleemikirjeldust lõpuks mu sõnum ka tuleb. Kell 22.16.

Isegi naerma ei aja enam. Saan teada, et mu kaup on minevikus valmis olnud, ajavahemikus kui tuleviku-kood ei olnud veel saabunud ja enam ole see kättesaadav. Abiks number, mis jagab väidetavalt lisainfot, aga lisainfot, nagu me juba teame, see ei jaga. Oehh.

Kusagil pooleks tunniks oli mu telefon vahepeal välja lülitatud, kuna aku sai tühjaks ja täiesti võimalik, et sõnumi viibimine on sellega seotud. Millega seotud on aga 24h avatud infotelefoni suletud olek, seda ei tea. Homme ehk oskab keegi mulle normaalsel ajal vastata, kui just ei selgu, et nende 9st 5ni avatud “tavaprobleemide” telefon samuti hoopis näiteks 10st 2ni ei tööta. Ma olen täiega närvis, sest mul oli kõik nii hästi planeeritud, aga plaan läks vett vedama ja uut plaani pole. Süüa ka ei ole, muide!

Elu helgelt poolelt muidugi – pikk jutt, jama jutt, aga täna sain teada, et saan ja pean sel kevadel kooli lõpetama. Kuna internet sõi mu akadeemilise puhkuse avalduse ära (mina näen, et saatsin, nemad ei näe, 21. sajandil! kaovad asjad musta auku) ja ma peaaegu oleksin pidanud oma puuduolevate ainepunktide eest maksma, siis siiralt hea meel oli täna saada kõnet, et nad halastavad mulle ja ma saan lõpetada kooli riigieelarvelisel kohal, AGA pean seda tegema sel kevadel.

Bring it on! Mina, üliõpilane. Mina lähen kooli ja teen selle ära. On aeg lõpuks kätte võtta ja harituks saada. Tervelt 16 aastat juba on mul CV-s kirjas olnud “lõpetamata kõrgharidus” ja nüüd tuleb kiire lõppmäng.

Põnevad ajad ootavad ees!

Advertisements

lõõgastus

Klass omaette – jõulude ajal jäin Käina ujula aurusaunas lausa tukkuma. Tuleviku tarbeks pean muidugi meelde jätma, et igaks juhuks aurutoru lähedusse ei istu enam, selle otsa küll ei tahaks kukkuda, kui unes näen, et pehmete patjade vahele vajun. Õnneks seekord päris ümber ei kukkunud, teisest saunast tulijate jutuvada peale virgusin üles. Vahemärkusena peab ütlema muidugi, et kui hetkeks vaja puhata, siis aurusaun on selleks selles mõttes päris hea koht, et sisenejatel lööb pidi esialgu eest täitsa uduseks ja selleks ajaks kui neil silm juba seletab, oled sina ehk endale asjaliku näo ette vedanud. Igatahes, vahele ei jäänud, aga nautisin oma üksiolemise hetke igatahes to the max.

Ma olen muidugi üleüldse super uinuja. Kunagi kirjutasin teile näiteks sellest, kuidas ma vetsupoti peal kõigepealt ühe korraliku peatäie nuttu löristasin ja siis magasin. Istudes ja püksid rebadel, samal ajal, kui Priit teises toas lastega mängis. Muidugi olid lapsed võrreldes tänasega siis alles beebid ja tõenäoliselt oli mu väsimusaste siis midagi muud. Praegusel ajal peaks ma olema enamasti ikkagi suhteliselt hästi puhanud, eriti nüüd, peale pühi ja pikka haigusteperioodi. Lapsed on maganud pea kümneni ja pole harv juhus, kus ma saan endale lubada veel tunnikese tukkumist peale seda, kui nad ärkavad. Tihti on meil nii, et lapsed vaatavad multasid ja mina magan. Mulle pole ka mingi probleem neile vahepeal kanalit vahetada või võileiba teha – toimetan ära ja magan koheselt edasi. Minu jaoks on und alati vähe, isegi, kui kell on juba lõuna. Ainult süümepiinad suudavad mu äratada – kardan, et magan päeva maha ja teist sellist enam ei tule.

Mulle meeldib magada ja ma uinun sekunditega, sõna otseses mõttes. See pole ohtlik, näiteks roolis püsin igati krapsakas, aga kui ma TAHAN, siis uinun kiirelt. Istudes või lamades, vahet pole. Supervõime?

Ausalt öeldes uinun siis ka ikkagi, kui väga ei taha. Massaažis näiteks. Eelmiselt töökohalt sain lahkumiskingituseks megamõnusa ja lõõgastava massaažipaketi, mis kestis üle 3 tunni ja kus ma pidin aeg-ajalt toast tuppa, lauast lauale liikuma, et jälle uus hoolitsus saaks alata. Ja need hoolitsuste vahel liikumised olid paraku ainuke aeg, kui ma ärkvel püsisin. Tahaks nii väga iga hetke massaažist või näohoolitsusest nautida, aga ei saa, sest 3 minutit rahulikku lebamist ja minuga on kõik. Uni tuleb lihtsalt peale, tee, mis tahad. Ja nii ma vegeteerin terve tunni TAI MASSAAŽIS teadveloleku ja une vahepeal, väikesed pilusilmsed naised minu seljas hüppamas ja konte väänamas. Selili olles tuleb vahel norsatus ja siis on nii mark. Aga noh, mis sa teed. Vähemalt nad teavad, et ei ole valus ega ebamugav ega vastik. On nii suur lõõgastus, et keha läheb magama ja sinna ei  saa midagi parata. Või ega nemad tea, äkki olen lihtsalt öö läbi pidu pannud ja tukun pohmelli välja.

Üks põhjuseid, miks end koguaeg väsinuna tunnen on see, et mul on kehas vähe rauda. Tegin novembri lõpus testid ja olen nüüd poolteist kuud hommikuti peoga kapsleid sisse ajanud. Ikka biglütsinaati, mis on kõige kergemini imenduv rauavorm. Järgmisel kuul lähen lasen kordusanalüüsid teha, eks siis näha ole, kas mõikas ka või ei.

Teine põhjus muidugi ongi vähene puhkamine. Ma ei oska mittekoristada, mittemuretseda, mittesüüateha. Õhtuti tahaks veel niisama vedeleda ka ja nii seda uneaega jääbki liig väheseks. Peaks ära õppima, kuidas lastega koos magama minna?

Igatahes ei pea mu keha ja vaim stressile nii hästi vastu kui tahaks ja vahel ma jooksen täitsa kinni ja lukku. Eelmisel laupäeval oli üks nendest hetkedest kui tundsin, et nii enam edasi ei saa. Miski ei meeldi, tahaks midagi muud, rutiin, lõksud igal pool. Priit tabas selle hetke ära ja pühapäeval hommikusöögilauas, kui teatasin talle, et D on parajasti üksi Mustamäel spaas, lausa sundis ta mind sinna järgi minema. D oli ise juba ka kutse mulle kell 10.13 spaa riietusruumist edastanud, aga kui inimene tõuseb alles 10.30, siis tema hommik on mõnevõrra hiljem, näiteks kell 12.

Nii ma siis läksin, istusime D-ga ja rääkisime maailmaasju sirgeks. Mul on nii üüratult hea meel, et ta mul on. Mõned inimesed on liiga nunnud, mõned liiga sarkastilised, mõned tarbetult optimistlikud, teised talumatult negatiivsed. Tema on kõike parajalt ja nii ma tundsin end seal spaas külg külje kõrval istudes ja rääkides juba kordades lõõgastunumalt kui hommikul. Või eelneval õhtul. Oi kui kokkujooksnud ma tegelikult ikka olin!

Kuna D tuli spaasse varem, siis tuli mul peale tema lahkumist 2 tundi üksi toime tulla. Sõbrannatamine mulle ka väga meeldib, aga god, kui tervistav on ikka täitsa omaette spaas olla! Tahan, lähen sauna, tahan, lähen ujuma, tahan, lähen sauna, tahan, lähen ujuma. Tahan, osalen protseduuril, tahan joon kohvi. Tahan, lähen sauna. Leili, leili, leili. Külm bassein. Mõnus! Soovitan kõigile peale kümmet päeva haigusi taastavaks vastumürgiks. Kui lapsed on haiged, on raske. Kui sa ise oled samal ajal haige, on veel raskem. Ja KUI hea on pärast seda olla vahelduseks nii, et keegi sinust midagi ei oota!

Priit eile juba naeris mind, et mul nii vähe on õnneks vaja ja ega tal on õigus küll. Enne spaad olin närvihaige stressipundar, oli vaja vaid 3 tundi lõõgastust ja nüüd olen energiat täis suurpuhastaja. Mul käivad kodus jälle koristamise, asjade ära viskamise ja edasi andmise protsessid ja ma tunnen sellest suurt rõõmu – kõik saab taas puhtaks ja värskeks. Lastega tegime uued kokkulepped, kuidas nad oma asju hoiavad ja koristavad ja ma tunnen juba, kuidas see seekord töötab ja me ei ela tulevikus enam asjade kuhilas.

Seal spaas edasi-tagasi ujudes ja puhkehetkel aknast välja vaadates sain pea täiesti klaariks ja üleüldise tegevusplaani paika. Praegu on jõudu, et edasi minna.

Kui elus on liiga palju müra ja fookus on paigast ja siis tulebki väsimus, jõuetus ja läbipõlemine.

Ikkagi see enesehoid ja enesearmastus. Nr 1 minu jaoks. Teised asjad tulevad ise, kui esimene punkt on täidetud.

 

 

 

 

 

 

haige postitus

Ma olen haige, sa oled haige, ta on haige. Kõik on haiged.

Võimalik, et me oleme gripis, aga see on ainult oletus, kuna gripitesti meile tehtud ei ole.

Igatahes, oleme oma väikeses kookonis juba nädal aega peidus olnud. OK, mitte päris, lasin H-l siiski 2 päeva lasteaias edasi käia, kuigi G juba haige oli. Lihtsalt meil on enne nii palju olnud, et G on haige ja H ei jäägi ja ega need esimesed päevad, kui G kõrge palavikuga omas mullis oli, oleks H lihtsalt väike tüütu putukas olnud, kes tahab mängida, aga seltsi pole, haige laps peab puhkama. Ja tegelikult ega ei olegi väga vahet, sest enne gripi avaldumist nakkab laps juba paar päeva, mis tähendab, et isegi, kui ma oleksin lapsed viinud rühma ainult kolmapäeval, kui kummalgi lapsel veel sümptomeid ei olnud, oleks nad ikkagi mõlemad oma batsillid juba sõpradele lahkelt laiali jaganud.

Niisiis, kolmapäeval jäi G, neljapäeval Priit ja H pidas vastu reedeni. Kuigi mulle tundub, et tal oli üldse mingi täiesti oma teema – reedel oksendas paar korda, laupäeval oli kõrges palavikus ja pühapäeval oli juba krapsakas nagu terve laps kunagi. Teised ei ole oksendanud ja Priidul ja G-l on köha lisaks nüüd juba minevikku jäänud palavikule.

Mina arvasin naiivselt muidugi, et olen täiega sellel viirusel tagumikku kickinud, sest teiste haigestumisest oli piisavalt palju möödas, kui esmaspäeval nina hakkas sügelema kui kurat ja taipasin, et nohupojuke on teel. Oh, ei olnud ta mingi pojuke, tuumanohu oli. Kõrge palavik tuli vaid korraks, aga muidu vindusin niiviisi 2 päeva oma tilkuva nina, 37.1-37.2 palavikuga ja pealuust välja tungivate silmadega. Tundsin end nagu see tammetõru-tüüp Jääajast, samad punnis silmad ja täpselt sama meeleheide ka.

Eile tundsin end juba natukene paremini ja õhtul mõtlesin, et olen metsik ja lähen peale 3 päeva duši alla. Haiguse mõttes see päris õige ei tundunud aga mulle ei tundu ka õige nii kaua pesemata olla, seega läksin ja lõbutsesin – lasin max kuuma vett endale kaela joosta, nii kaua kui boiler tühjaks sai. Meil on see tark boiler, mis on küll 100-liitrine, aga soojendab sulle vaid nii palju vett, kui sa tavaliselt igal õhtul tarbid ja eile võtsin endale vabaduse kõik selle vee korraga enda tarbeks ära kasutada. Ma lapsena ei saanud kunagi aru, miks mu ema mind sellise kuuma veega kõrvetada tahab, aga nüüd olen ise see, kes mõnuleb igal võimalikul juhul kuuma duši all, kuumaveesadist, kelle seatud veetemperatuuri peale lapsed kohe karjuma kukuvad, et “tuline!” ja “põletab!”. Ehk siis minu dušš on tegelikult nagu kuumaveekümblus, mis muudab dušikabiini aurusaunaks ja eile haigest peast oli see tõenäoliselt sama nagu keeva veega üle kallamine mõne jaoks.

Peale seda suurt mõnnamist ronisin kohe teki alla ja siis veel ühe teki alla ja siis veel ühe teki alla. Jäime Priiduga suurde tuppa teleka ette tukkuma ja kui ma virgusin umbes poole 2 paiku, siis teatasin talle, et ma ei suuda sinna magamistuppa külmade linade vahele küll kuidagi tulla ja jäin elutuppa diivanile. Järgnes selline ebamäärane uni-mitteuni-olek, kui ma peale tunnist vegeteerimist lõpuks taipasin end kraadida. Vau, 39.2. Ja mina juba mõtlesin, et paranen.

Hommikuks muidugi magasin-higistasin-paratsetamoolitasin endast selle palaviku välja, aga tõeline nõrkus on peal. Hingeldad nagu 92-aastane ja teed umbes 2 liigutust korraga, et siis jälle puhata. Tõeline organismi restart on see haigus!

Lapsed on tänaseks terved, H on juba laupäevast mees nagu muiste, aga G sai kahjuks esmaspäeval jälle antibiootikumid peale, sest arst ei ole nii punast kõrva väidetavalt enne näinudki.. Haigete lastega kodus olla on ikka päris raske, eriti siis, kui nad enam haiged ei olegi. Ühes fb grupis oli eile arutlus, et mitu multikat ja mis tingimustel lapsed päevas nägema peaks ja see ajas mind kergelt muigele, sest meie omad näevad küll praegu KÕIK multikad ära, mis ETV2 pakub ja mõnesid isegi mitu korda. Ega see päris okei ei ole, raamatud-lauamängud-meisterdamine oleks kordades parem, aga mina ei ole küll seisus, et initsiatiivi näidata või sädet sütitada neis nende tegevuste vastu. Homme on parem päev!

Tegelikult tahtsin veel nii muuseas anda ka ühe seriaali-soovituse, juhul kui keegi sellist otsib. Muus osas ühinen kogu virinaga Kanal 2 teemal ja tõsi on, et meie telekas näitab ammu juba vaid ETV ja ETV2 (välja arvatud spordiülekanded või mõni üksik seriaal kuskilt mujalt), aga midagi nad teevad ikka hästi ka, sest eilsest linastub nende programmis The Good Doctor (nende keeles dr Murphy), mis on tõeliselt hea. OK, natuke võiks norida siin ja seal, näiteks, et miks võib suvaline inimene lennujaamas kümneid minuteid patsienti lõikuda, ilma et kiirabi kuskilt paistaks, aga nagu IMDb reiting 8.4 juba näitab, siis tegu on hea asjaga.  Tegemist on autistist noore mehega, kellel on ühtlasi ka savanti sündroom, mis tähendab, et tal on erakordne mälu ja see teeb teda väga heaks kirurgiks, samal ajal kui autistile omaselt on ta suhtlusstiil robustne või mõneti puudulik. See on kurb, naljakas, ilus, kole, põnev, mõtlemapanev, kõike korraga. Meil olid Priiduga igatahes mõlemal ühel hetkel pisarad silmas ja järgmisel me juba naersime südamest. Hea. Emotsioonid on head.

Aga igatahes, enda praeguse olukorra juurde tagasi tulles, siis mulle see haige olemine ei sobi. Ma olen nii lõksus, kui ma olen haige ja välja ei saa. Naljakas, sest kui haigust ei ole, siis ma istun hea meelega oma koduses kookonis, aga kui ma PEAN siin olema ja välja ei saa.. Töö on vaja kõik ära teha, sest mul on selline diil, et haiguslehte võtma ei pea, aga töö saab tehtud (tegelikult oleme Priiduga mõlemad kodus, Priit ametlikult haiguslehel G-ga). Lapsed on tüdinenud ja ei leia endale tegevusi. Vinguvad palju. Lähevad ülikergelt kaklema. Mul ei ole jõudu, et nendega tegeleda nii nagu peaks. Päeva tipphetk on see, kui kõik saavad magama minna. Mõtled koguaeg, et kui see kõik läbi saab, küll siis me alles..

… jalutame Pääsküla rabas

… uisutame Nõmme väljakul

… käime külas

… kutsume külalisi

… läheme maale

… läheme loomaaeda

… jalutame igal õhtul

jne jne.

Haige olemine tundub mulle nii raisatud aeg. Varsti, varsti ma tõusen taas (diivanilt) ja olen palju tervem, tugevam, aktiivsem ja ilusam.

Aga seniks tugevdage teie ka oma immuunsust ja peske palju käsi!

apartment-bed-carpet-269141

 

vigade parandamise maailmameister

Kuidagi on niiviisi läinud, et ma jälle ei ole jõudnud kirjutada. Ma tahaks pidevalt ja mõtlen diktofoni peale, sest üksi olles pean pidevalt oma peas blogi. Kusagile see muidugi ei jõua – lihtsalt üks poolemeelne räägib mõttes iseendaga.

Üleeile oli G pidu. Ma ei tea, kuidas ta on saanud selliseks – väikeseks asjalikuks inimeseks, kes esitab oma sõpradega vanematele pikka jõulunäidendit. Umbes eile käisin teda sünnitamas ja nüüd ta täitsa räägib ja arutleb ja arvutab. Oh, see arvutamine, ta on selles nii kõva käsi. 5-aastane, kes poes teatab mulle, et emme, kui sa võtad 3 kilo mandariine, pead maksma 3.87, sest 3×1.29 EUR just nii palju kokku teeb. Komakohad! Vau. Oleks, et talle oleks keegi õpetanud, ta täitsa ise jagab seda loogikat. Tuhandeid paberil kokku arvutama õpetas Priit talle küll ja seda teeb ta hobikorras sel ajal, kui teised lapsed mängivad. Professor.

Ja H on jätkuvalt luuletaja. Jutumasin, nagu ta ise ütleb. Ta räägib nii palju ja nii ilmekalt ja ma näen nii palju vaeva, et mitte iga kord naerma pahvatada, kui ta suu lahti teeb. Ta rebib kildu nii, et ta ise ei saa arugi ja ei tee teist nägugi. Nad annavad mulle nii palju, just oma versatiilsusega. Mõlemal on mulle anda midagi, mida mul on väga vaja.

God, kuulake mind – jälle lapsed, lapsed, lapsed. Kui toredad nad ka poleks, ma olen ka tore. Ma pakun endale väga palju rõõmu ja kurbust ja viha ja. Erinevaid emotsioone.

Kes teab või kes ei tea: mul on mõned sellised sidebusinessid, mis just leiba lauale ei too, aga elu teevad põnevaks küll. Ooh! on viimasel ajal rohkem nagu D rida ja mina mässan oma puidust mänguasjadega Lapsepai lehel. Mõlemad on sellised asjad, millesse ma usun ja siis on lihtne. Kingikarpides on meil eesti (väike)tootjate toodang, mis on tervislik ja öko. Ja mänguasjad on Saksa perefirma Hess Spielzeugi omad. Need on niiiiii nunnud ja kvaliteetsed (lapsele ohutute värvidega – mitte nagu need pudiseva jumal-teab-mis-lahustibaasil-värviga hiinakad!) ja kestavad põlvest põlve. Kui sa täna ostad oma lapsele puidust Reis ümber maailma, mängivad sellega kunagi suure tõenäosusega ka sinu lapselapselapsed. Äge mõte, mis?

Igatahes, kuna Berlinxil meil talvekaid all ei ole (miks me ei pane??) ja Priit oli eile lastega trennis, siis sain oma pakke minna viima alles poole 11 paiku. Välisel vaatlusel ei midagi rasket – ärikliendid registreerivad oma pakid ära arvutis ja kohapeal ainult piiksutavad triipkoode ja lasevad kappi. Aga kus siis mina! Kuidagi õnnestus mul kapi uks niiviisi kinni virutada, et pakk jäi välja. Johhaidii! Ja just see ainuke, kes oli oma paki järgi juba küsinud… Omniva infotelefon töötab 9.00-20.00, et te teaks, nii, et ainuke võimalus tekkinud stressi maandada oli mul sisse astuda ja Prisma ööpoodi kasutada.

Sest ma olen TARBIJA. Ma pole nalja pärast sellisel ametil, mulle meeldib osta. Ma püüan osta normaalseid asju ja eelistan sooduspakkumisi, sest siis ma saan end lohutada, et nagunii läks vaja ja hästi saadud. Aga reaalsuses ma pole üldse kindel, et ma kõiki neid asju vajan, et edasi elada. Igatahes ostsin ma eile 2 küünalt, leiva, hunniku kassitoitu, õuna, näokreemi, sukad, elektrikuteipi, klaasipesu, AA patareisid. Enne seda ma olin ostnud kodus just Kaup24st juuksesirgendaja ja sirgendava vedeliku. Lihtsalt sellepärast, et ma sain 5 EUR ostust alla oma Kaup24 eurode näol. Noh jah, okei – vana sirgendaja on mul läbi ka – võtab pool tundi aega, et soojeneda ja siis hakkab juba maha jahtuma jälle. Aga kas mul on vaja jõulukuul endale tingimata uus sirgendaja soetada? No ei tea.

Jõulukingid on meil sel aastal väga praktilised. Väga. Ma siia ei saa muidugi kirjutada, mis need on, veel (suurtele). Ja lastele sain just kätte (seekord mitte väga ökod ega praktilised) robotveokid, mis sinu joonistatud joont mööda sõidavad.

Aga noh, jälle: hästi sain, sest see link, mille kaudu need avastasin, müütab neid 18 EUR tk, aga mina sain ebayst 2tk kokku 13 euroga. Win! Usun, et lapsed saavad olema neist lausa vaimustuses. Priit täna küsis, et kas see liiga odav kink ei ole, aga ma ei arva, et lapsed jõuluvana kingikoti sisu rahalises väärtuses ümber hindavad. Vb G üritaks ainult, aga ega me siis hinnasilte külge ei jäta!

Nonii, eksisin jälle ära. Tahtsin tegelikult rääkida sellest, kui põnev elu mul tänu iseendale on.

Poest jõudsin koju pool 1 öösel. Hull inimene. Ma ei saa tegelikult aru, kuidas ma ei suutnud enne koju tulla kui hommik käes ja mis asjad mul seal nii väga ajada olid oma unetundide arvelt. Kas küünlaid tõesti ei oleks võinud päevasel ajal osta või? Ja kui sa juba kodus oled, siis miks sa kallis inimene ei roni kohe voodisse? Öösel! Miks sa pead ikka veel omale teed tegema ja vetsupotiseepi vahetama ja nõudepesumasinat täitma ja jõululina lauale sättima ja. Vot see on muster, kust mul on vaja välja saada. Vahel võib mõne asja homme ka teha.

Peale sellist poolikut ööd loodad alati, et tööl tuleb rahulik päev, aga kuskil sisimas sa tead, et ega see nii lihtsalt ei lähe. Hommikul tööle jõudes selguski kohe, et üks klient otsib oma kotte taga – tootmine seisab, sest ikka veel ei ole kaupa. Kähku checkin meilboksi üle (igaks juhuks, enne kui transpordikuttidele vihase kõne peale tõmban) ja taipan, et ma küll kliendile eile saabuva kauba arve saatsin, aga lattu transporditellimust mitte! Täielik OOPS! Egas midagi, peale arvukaid telefonipäringuid, et kas keegi ometi saab mind ASAP aidata selgus, et lahendus olen siin seekord mina ise. Vigade parandamise maailmameister. Kähku lattu, hops 2 hädapärast kasti autosse ja Kiili taha metsa tootmisseisakut lõpetama. Pole just kõige otstarbekam ajakasutus ostuinimesele, aga klient tahab hoidmist ja mõni asi lihtsalt tuleb ära teha.

Päike paistab ja tuju on hea. Sõidan, autokõlaris samal ajal Omniva teeninduse ootemuusika, sest veel üks viga tahab parandamist.

Kliendi juurest tagasi, tuleb mul käia Järvel postkontoris, sest see jama tahab kohest lahendamist ja mul on seal nagunii 2 pakki ootel ka. Seal selgub, et asjatu käik – mul tuleb hoopis e-teeninduses uus pakk vormistada ja uuesti tagasi tulla. Ja õige postkontor, kus ma pean olema, on hoopis Nõmmel, mitte Järvel. Kes neid pabereid ikka loeb, ahh. Niisiis pean nüüd veel korra kontoris käima, hädapärased tööasjad ära tegema ja jälle uude kohta uuele vigade parandusele sõitma.

Ja pagasnikus ootab mul siiani astelpaju-tädi termokast (kui keegi täna Hiiumaale läheb, tõsta palun käsi!). See oleks mul ka ammu juba kaelast ära, kui ma mitte poleks teda tookord koju endale kasti järgi kutsunud, taipamata, et unustasin selle hommikul pagasnikust välja tõsta ja see Priiduga Türile kaasa sõitis. Seleta siis inimesele, miks ta mu maja ees on nagu kokku lepitud, aga kaupa mul talle üle anda ei ole.. õnneks elan stateegiliselt väga Hiiumaale-mineku tee ääres. Aga ikkagi. Äpradus äparduse järel.

OK. Pikk jutt, s*** jutt. Teine tänane postipakk oli mul iHerbist, kust tellisin seekord kurkumit ja ginkgo bilobat, mis peaks mälule ja keskendumisele kaasa aitama. Kuna rauatagavara on mul ka niru ja d-vitamiin piiri peal, siis on varsti jälle vanaemade rohukarpi vaja, et kõik mu toidulisandid ja vitamiinid ära teenindada.

Tegijatel juhtub, eks. Järelikult olen tegija!

 

ARMASTAN

… vihma krabinat katusel, kui on tormine päev

… igapäevast ootusärevust, kui kohtun taas peale lasteaeda lastega

… kuumast saunast jääauku hüpata ja tagasi lavale ronida ja jälle hüpata

… jõulukuuse, kaneeli ja piparkookide lõhna maagilise jõuluvalguse sees

… tingimusteta armastust. ole, nagu oled!

… pikalt jalutuskäigult õhetavate põskedega köetud kodusse saabuda

… seista maja ees tuulisel päeval ja kuulata tuult

… endast anda, rõõmu kinkida ja rõõmu kingiks saada

… bassi kõla oma kõrvas, kui kuulan Chillout muusikat

… südamepuistamist täis vestluseid, mis viivad edasi

… duši all muusikat kuulata ja teist häält lauda

… siidiseid voodilinu ja patja, mille sisse pea peitu vajub

… karvaseid sooje saapaid, mille all lumi krudiseb ja krääksub

… jaanuaripäikest, mis aknast sisse piilub

… tundeid tunda ja õppida ja jälle tunda ja jälle õppida

… lapsi õpetada, kui nad janunevad uute teadmiste järele

… naerda. enda üle? koos. oma inimestega

 

…  vabalt kulgeda ja hingata. kohaneda. jagada

 

20181210_232115

 

kas jõuluvana on olemas?

Muidugi on. Kõik on olemas, mis inimeste ellu pisut maagiat ja usku toob. Meil ei ole tihti jõulude ajal lundki ja tuntud jõululauludest igatsetud valged jõulud jäävadki nii mitmelgi aastal unistuseks. Palun ärge võtke lastelt ära veel ka päkapikke, jõuluvana ja neid väikeseid jõuluaegseid imesid,  mis argipäevahallusele põnevust ja ootust lisavad.

Te nüüd mõtlete, et mis jutt see on? Kes üritab jõule varastada? Teemapüstitus on tegelikult pärit juba oktoobri lõpust ühest Facebooki-grupi postitusest, kus toimus huvitav arutlus teemal, kas peaks ikka lastele valetama, et päkapikud on olemas. Kuigi enamik vanemaid selle postituse all olid pigem sellised traditsioonilise vanakooli lähenemisega, kes ütlesid, et loomulikult päkapikud, siis tuleb välja, et on neid, kes siiralt arvavadki, et lapsele sussi sisse kommi panemine on vale ja ainus, mis sellest tulla saab on hingeline trauma, mis lapsed pikkadeks aastateks terapeudi ukse taha aheldavad. OK, nüüd ma natuke liialdasin, aga siit peaks vist edukalt välja tulema, kui jabur minu jaoks see teema on.

Muidugi on päkapikud, see ei ole lapsele valetamine. Samahästi peaksin ma talle iga loetava raamatu kõrvale lugema ka allteksti, stiilis “sa ikka mõistad, et võlurkaru Krissu ei ole päris ja karud ei oska tegelikult endale õhtusööki lauale võluda”. Halloo, see ongi ju lapsepõlvemaagia, muinaslugu. See on hindamatu, kui inimene on veel nii süütu ja puhas, et ta ei tee tegelikult vahet, mis on reaalsus ja mis on väljamõeldis.

Ma (taas)näen seda juba kolmandat päeva – see rõõm ja õhin millega nad hommikul tulevad, kui nad on värskelt sussi pahempidi pööranud – nii armas ja nii hindamatu. Kas ma tõesti peaksin kartma, et ühel päeval tuleb neil minu valede pärast psühholoogide uksi kulutada? Vaevalt. Ma tean, et paljud asjad muutuvad ajas ja ma elan ka ise mingitele teemadele vägagi tulihingeliselt kaasa, aga palun ärgem võtkem lastelt ära päkapikurõõmu. Laest läbi ei pea ka arenema, mitte kõiges.

Sest mis takistab neid lapsi, kelle kodus päkapikud ei käi, minemast lasteaeda ja rääkimast minu omadele, et päkapikke pole olemas? Ja mis takistab neil tundmast kurbust, kui kõigil käib ja neil ei käi? Muudame KÕIK ära ja uue aja lastel ei käi enam päkapikke ja sellest me saame siis ise rahulduse, sest et.. ?

Meil igatahes on kodus jõuluteemad täies hoos. Sel aastal valisime advendikalendriteks Käpapatrulli  No added nonsense puuviljasnäkkide kalendri ja lastele väga meeldib. Ausaltöeldes on neil suht suva, mis seal kommipaberi sees on, peaasi, et kommipaberi peal on mõni käpapatrulli tegelane.  Ja kuna meil advendikalendrid juba on ja sealt saab juba hommikul mõnusa powersnacki, siis on meil päkapikk pigem praktilisema meelega ja toob asju, mida ma nagunii et üks hetk lastele ostaks või vajalikuks pean. Näiteks jõuluteemalised kleebised, mõni erilisem piparkoogivorm, meisterdamistarbed nagu sädelev liim ja jõulupildid jõulukaartide peale, kuuseehted, erikujuga kustutuskummiga pliiatsid jne. Täna hommikul näiteks said nad põhjapõdra-sokid, mille varbaosa on põhjapõdra punane nina ja nad olid täiega õnnelikud, mõlemad vahetasid kohe oma juba jalga pandud sokid uute vastu välja. Nad on veel väikesed ja tunnevad rõõmu täpselt sellistest asjadest, millest sa ise nad rõõmu tundma õpetad. Ja ma ausalt ei arva, et neil need kommid ja šokolaadid saamata jäävad – küll nad saavad külast, lasteaiast, sünnipäevadelt. Ma lihtsalt natuke arvan, et küll teeb vastupidi tuntud ütlemisele küllale liiga küll.

Ja vot päkapikkudega laste ähvardamist ma ei talu. Et kui sa käitud pahasti, siis ta ei tule. Et jõuluajal peab olema hea laps. Esiteks, ma ei usu, et ükski laps on halb, kõik lapsed on head, aga see selleks. Teiseks – kas te päriselt eeldate lastelt, et nad käituvad hästi ainult 24 päeva aastast? :O Tule pese hambad ära, sest päkapikud näevad. Tule pane pidžaama selga, sest päkapikud näevad. Söö, sest päkapikud näevad. Muidu neid kohustusi ei oleks? Lihtsalt, et päkapikud näevad. Väikesed nähtamatud perverdid piiluvad akna tagant ja muudkui tõmbavad linnukesi, et kes on hea ja kes on halb. Õõh!

Ma luban, et meie mõlemale lapsele on igal hommikul sussi sees midagi, ükskõik, mida nad õhtul korraldanud on. Nagu nad hommikul üldse mäletaks või seostaks, milles asi. Mina kasvatan neid, mitte päkapikud. Austusega, mitte hirmuga.

Aga jõulude laiema mõtte tutvustamisega lastele pean veel tööd tegema. G eile mainis, et tema ootab nii väga jõule, sest jõuluvana toob kingitusi. Ütlesin siis, et tore, loomulikult. Aga kas sa tead ka, miks jõulud veel äge aeg on? Kõik see kodu kaunistamine ja lähedastega koos olemine ja teiste aitamine ja rõõm valgusest ja küünlaleekidest. Pikalt rääkisin ja õhinal rääkisin, nii et endal sellest üllast ideekogumist vahepeal hääl kergelt murdus ja klomp tuli kurku.

Kuid peale väikest mõttepausi teatas G kogu selle jutu peale lihtsalt: “aga mina ootan ikkagi ainult jõuluvana ja kinke!”

🙂

reindeer-573862_960_720

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

ma olen nii halb ema…

… ja ma olen nii HEA, et ma seda tunnistan.

Päriselt. Kõige lollim asi üldse on silmad kõvasti kinni pigistada ja öelda, et ma juba tean ja oskan kõike ja kui ülejäänud maailm minuga koostööd ei tee, siis on nemad lollid. Ei ole, kunagi ei ole.

Eriti lapsed. Mul on nii kurb kõikide nende laste pärast, kelle emad ja isad ühel hetkel lihtsalt käega löövad, oma lapsi saatana sigitisteks peavad ja lasevad neil lihtsalt hukka minna öeldes, et “ah ta ju koguaeg selline sõnakuulmatu ja natuke mässumeelne olnud. Paha laps!”, taipamata, et see kõik on tegelikult nende enda tegemata töö.

Mina näiteks tunnistan, et ma karjun vahel oma laste peale. Miks, sest et nad on nii kohutavalt kehva kuulmisega? Ei. Karjun, sest see on muster minu enda lapsepõlvest (mis ei töötanud ka siis, muide), ma ei oska oma emotsioone kontrollida ja ma ei tule nende ohjeldamisega mõnes olukorras toime. Ma ei ole selle üle uhke, et ma karjun, aga ma olen uhke, et ma vähealt tean, et see on vale. Paljud õigustavad end: “aga ise ta on nii sõnakuulmatu! Võimatu on temaga normaalselt rääkida!”, aga karjumine ei ole lahendus, mitte kunagi. Sest kui sa ühel päeval oled olukorras, kus sul on vaja karjuda, et “Auto tuleb! Tule eest!”, sest see ongi reaalne hädaolukord – siis usun, et sa ei taha, et ta sind tõsiselt ei võta, sest sa nagunii röögid koguaeg.

Hästi palju räägitakse tänapäeval vabakasvatusest, aga loodan, et kõik saavad aru, et see pole see, mida ma sihin. Kindlasti mitte kasvatamatust, aga austust ja koostööd. Ma ei ole veel seal, aga ma olen teel ja see tunne on hea. Tagantjärgi näen ära kõik oma 5 aasta head ja vead ja õnneks näen ma ka seda, kuidas vigade parandust rakendada. Ma räägin koguaeg “mina”, sest ma mõtlengi selle all ainult mind. Loomulikult ei kasvata ma üksi lapsi ja suures plaanis on vaja peresisest koostööd, aga ma ei saa rääkida ühegi teise täiskasvanu eest, ainult oma sõnade eest saan vastutada.

Hommikuti ja õhtuti lasteaed-töö marsruuti sõites panen viimasel ajal autosse Tanel Jäppineni Lapsevanem 2.0 programmi ja kuulan, kuidas sellel mehel kuldmune suust kukub. Ta on hea, ta on tõesti hea. Võib-olla kõik laused eraldivõetuna ei ole midagi uudset, aga kogu see suhtumine, positiivne ja rahumeelne lapsevanemlus ning ajukeskne lähenemine on täiega minu teema. See on tegelikult väga lihtne ja minu unistus on, et sellised lapsevanemate koolitused jõuaksid massidesse ja selline programm on kohustuslik läbida ENNE, kui sa lapse sünnitusmajast koju tood. Koos arvelevõtmisega naistearsti juures saad kaasa ka kohustusliku juhendi, mida selle väntsuga pihta hakata ja kuidas temast inimene kasvatada. See tundub nii lihtne – söök laual ja tagumik kaetud, aga tegelikult on vaja nii palju enamat. Ja kuidas seda kõike saavutada teineteist austavalt ja nii, et keegi kahjustatud ei saa, inimesed ei tea.

Paljud arvavad, et see kõhutunne ja nõuka-aja teadmised on see, millega saab lapsed üles kasvatatud küll ja käib kah. Tead, ei ole nii. Kui palju sa tead mehi, kes arvavad, et laste kasvatamine on eitede töö ja mehe töö on “garaažis õlut juua”? Või neid inimesi, kes peidavad oma emotsioonid nii sügavale sisse ära, et isegi kõige lähedasemad on šokis, kui nende alatinaeratava fassaadi alt koorub välja sügav ja mitmekihiline depressioon? Kas oled kuulnud nendest meestest, kes ei nuta, aga löövad? Kas sa tead täiskasvanud inimesi, kes ei suuda ise vastu võtta ühtegi otsust? Kas sa tead neid, kes suhetes lämmatavad teisi, sest kardavad paaniliselt hülgamist? Kas sa ise vahel häbened oma tundeid ja tunned, et need on justkui valed tunded?

Vahepalana. Eriti kurb kogu pildi juures on see, et ikka veel arvame me, et katkised ja hullud inimesed on need, kes kasutavad terapeutide ja psühholoogide abi. Miks, oh miks ei ole oma vaimse tervisega tegelemine au sees? Miks ei mõisteta, et need inimesed, kes on oma tunnetest teadlikud, kes tegelevad oma hirmude ja käitumismustritega on kordades ja kordades paremini toimetulevad, kui need, kes kõike vaka all hoiavad ja soodsatel asjaoludel plahvatavad. Tundeid tunda on normaalne, nendest rääkida on normaalne. Endale kinnitada, et sa ei tunne, ei ole normaalne. Depressioon, enesetapud, düsfunktsionaalsus peresuhetes. Ära arva, et sa oled “normaalne” puhtalt selle pärast, et sa psühholoogi juures ei käi. 

Olen palju kuulnud seda, et laste ees nutta ei tohiks. Mulle meeldis väga üks Hedvig Hansoni antud intervjuu, kus ta rääkis otse vastupidist. Justkui et peab. Lapsed peavad nägema seda, et sul on tunded. Et naistel on teisiti, naised on emotsionaalsed ja mõtlevad teisiti. Et mõned asjad teevad kurvaks, mõned asjad kurjaks ja mõned panevad pettuma. See kõik on normaalne, osa elust ja osa inimeseks olemisest. Nii ei kasvata sa mehi, kes uksest välja jooksevad, kui naine oma tunnetest rääkima hakkab. Kõik saavad olla terved, terves suhtes ja kasvatada omakorda terveid lapsi.

Väikese lapse hinge murda on lihtne, tagasi kokku liimida väga keeruline. Mitte laps ei ole kasvatamatu, sõnakuulmatu ja jonnakas vaid su enda oskused on puudulikud. Ma õpin iga päevaga üha enam, kuidas ennast kehtestada nii, et ma ei murra tema vaimu ja mõtlemisvõimet, aga ta ikkagi saab aru, et ma mõtlen seda tõsiselt. Ma ei taha olla diktaator, imperaator, autokraat, tahan olla autoriteet. Ma ei taha vabakasvatust, aga tahan, et lapsed tunneksid end vabalt. Ei taha, et ta oleks käsutäitja vaid mõtlev inimene. Ja selle all ma ei mõtle vaidlemisoskust vaid väljendusoskust. Kui ta ei taha teha, siis ta ütleb mulle, miks ja me saame koos lahendust otsida.

Reeglid peavad olema ja mingeid asju tuleb nõuda. Ilma selleta võtad sa lapselt ära midagi väga olulist – oskuse tulevikus iseseisvalt toime tulla. Aga ta peab aru saama, miks see reegel on, miks nii käitutakse. Tuim nõudmine ajab teda lihtsalt segadusse ja tekitab protesti. Piiride seadmise õnnestumisel on üks ülioluline faktor – sinu suhe lapsega ja tema soov koostööd teha. Kui sa juba maast-madalast oled talle end tutvustanud despootliku fuuriana, kelle ülesanne on keelude ja käskudega lapse elu põrguks teha, siis ei ole sealt head nahka loota. Üldiselt on laste suurim südamesoov oma vanematele meeldida, aga selleks peaksid sina ise ka meeldiv inimene olema.

Lapsevanemad teevad tegelikult teadmatusest jubedaid asju. Alandavad oma last, mõnitavad, tekitavad tulevikuks komplekse. Isa, kes oma eelkooliealist tütart naeruvääristab ja titeks kutsub kui too hommikul oma maha jäänud kaisuka pärast nutab, peaks võtma hetke ja püüdma mõista, et lapsele on tema kaisukas sama oluline, kui talle näiteks tema nutitelefon ja on täiesti okei tunda selle üle pettumust. Teeb meid inimesteks. Ema, kes oma lapsele lubab kommi osta iga jumala kord, kui vaja last selga panema saada ja ometi seda ei tee, õpetab lapsele kaht asja – et täiesti tavapäraseid, igapäevaseid asju tehes peab saama preemiat ja teiseks, et ema ei tasu usaldada. Nagunii valetab. Inimesed, kes ähvardavad, panevad nurka, tutistavad oma lapsi, saavutavad heal juhul selle, et laps kardab neid. Kuuletub, sest ta tunneb hirmu selle ees, mis saab, kui ta seda ei tee. Ja tulevikus võid kindel olla, et selline inimene on eriti aldis igasugu gängiteemadele nagu alkohol ja varastamine – ta ei julge eristuda, ei julge arvata ja ei julge mitte kaasa minna. Aga me ei taha käsutäitjasõdureid, me tahame lastele õpetada väärtuseid ja hoiakuid, mis aitavad neil tulevikus õigeid otsuseid teha, kui meid ei ole kõrval.

Üks mõttetera, mis mulle Positiivse lapsevanema loengust veel hinge helisema jäi, on see: lapsed õpivad ikkagi kõige rohkem meie eeskujust. Kui sa ise igas vähegi stressirohkes olukorras plahvatad, siis kuidas sa eeldad oma lapselt, et ta oma emotsioone kontrollida oskaks? Kui sa ise oma kaaslasega kõiges vaidled, siis miks sa eeldad lapselt, et too sulle vastu ei vaidleks? Kui sa oled kinnine inimene, kes oma tundeid lapse eest varjab, siis kuidas sa saad oodata, et ta teismelisena sinule oma muresid kurtma tuleb, kui tema seltskonnas näiteks narkootikume pruugitakse?

Nad teevad su tegude järgi tuhat korda enam, kui su sõnade järgi. Kõik algab aga taaskord lapse ja lapsevanema vahelisest sidemest. Ja selleks, et kohe algusest peale õigesti teha, peaksid sa algusest peale kõike teadma. Aga sa ei tea. Sul on vaid su kogemused, teiste kogemused ja ümbruskondsete nõuanded. Aga sul ei ole väga varrukast võtta tänapäevaseid inimesekeskseid teooriaid, mis aitvad sul sinu rollist lapsevanemana üldse õigesti aru saada. See on nii kurb, et lapsevanemaks peab ise õppima ja katsejäneseks on sul oma laps. Ma tahaksin, et see oleks teisiti.

Kokkuvõttes on mul ikkagi hea meel, et üha enam inimesi minu ümber mõistab seda, et laps on ka inimene. Ja mul on nii hea meel, et mina olen üha teadlikum. Ma tõesti õpin ja püüan paremini ja näen, kuidas see iga päevaga nii mulle kui lastele suuremat mõju avaldab. Pikk tee on veel minna, aga vähemalt ma saan aru, et on vaja kuskile minna.

Kõige lollim asi on arvata, et sa oled juba piisavalt tark.

Quotes-about-Education-7