Kas on häbiasi kinnitada bussis turvavöö?

Või on see ebamugav? Või harjumatu? Või ebamoodne?

Ma istun bussis, sõidan Tallinna. Tänan küsimast, tõepoolest ÜKSI! Saatsin pühapäeval Priidu koos laste ja kassiga koju, ise jäin veel oma paradiisi nautima. Ja kuiiii paradiis see oli! Sinivetikat meile veel ei jõudnud ja päike siras nagu ennemuiste. Esmaspäeva õhtul plaanisin teha väikese jalutuskäigu ja siis ühel hetkel avastasin, et jalad viivad mind taaskord Lussuliivale. Käisin ujumas. 2 korda. Öösel, üksi, pimedas. Kui teist korda välja tulin, hakkas vihma tibama. Suva! Jalutasin üksi käed taskus, kroksid jalas märjast kriuksumas kodu poole, keegi mind ei oota ja keegi mind ei otsi. Mõnus! Proovige ka vahelduseks, mõni teist on ehk (nagu minagi) unustanud, et selline elu ka kuskil eksisteerib.

OK, bussi tagasi. Võin teha kellelegi liiga, aga tulin viimasena bussi, ehk siis nägin nii mõndagi ja hetkel ka ümberringi vaadates olen kindlal veendumusel, et turvavöö on kinnitatud bussis vaid kahel kõrvuti istuval vanadaamil ja mul. Ometi on need vööd kõigi istmete küljes ilusti olemas. Lausa kolmepunktivööd! Miks nad neid ei kinnita, ma ei tea. Miks ei pannud turvavööd kinni oma 6-aastasel lapsel see isa, kes minu ees istub? Ma ei jätaks kunagi lapsel turvavööd kinnitamata! Kunagi! Lisaks ei peaks ta üldse nii palju vaeva nägema selle magava lapse paigalhoidmisega, et see magamise käigus vahekäiku ei prantsataks (tavaline parent-hack ju!!), hetkel kohendab see isa oma last juba umbes seitsmeteistkümnendat korda. Üsna keeruline ülesanne, kui sa ise pool istet tagapool teisel pool vahekäiku istud.

Miks inimesed ometi arvavad, et bussiga ei juhtu? Kiire pilk Google’isse ütleb, et juhtub küll. Bussist lendavad samamoodi lahtised inimesed õnnetuse korral välja nagu s*******jutt ja bussis saab samamoodi peapõrutuse vastu eelmist istet lennates või jalaluumurru vahekäiku lennates. Või surma, inimene. Surma võib ka saada.

Jaa, me ei saa kõike karta ja kõike ära hoida. Aga bussis turvavööd kinnitada saab, sest bussis on turvavööd (lisaks on see kohustuslik ka veel pealekauba). Ja tegelikult ei ole mitte ühtki põhjust, mis sa seda tegema ei peaks.

Tule juba ükskord 21. sajandisse, inimene! Booshe moi…

ütle meri, mu meri..

Kes elaks vabatahtlikult kuskil, kus ei ole merd?

Mina ei elaks. Seega käsitlen jätkuvalt kõike järgnevat justkui päris-elule eelnevat aega. Aega, millal ma tüürin oma päris eesmärkide poole, valmistun just õigeks skeemiks, et see kõik tööle hakkaks. Vaheetappi.

Ma ei ole üksi ja ma ei saa lihtsalt otsustada, et nüüd on nii, ei saa lihtsalt minna. Aga mina elaks päriselt ükskõik millises kolkakülas, ükskõik kui kaugel (mööndustega, muidugi!) sellest justkui hädasti vajalikust linnakeskkonnast, peaasi, et saaks 5 minutiga randa, kui tuju tuleb. Ja see ei ole hooajaline mõte, see ei ole kapriis – olen ju talisuplusefanatt ka. Mind paelub mõte suvalisest õhtust, kus ma sügiseste jahedate tuuleiilide saatel rattaga randa vuran ja siis selle asja lihtsalt ära teen. Et suure õnnetundega ja eluarmastusega kodu poole tagasi vändata.

Sest mul on siin maal hea. Mitte ainult sellepärast, et on lapsepõlvekodu turvaline ja hingepaitav keskkond, aga siin on lihtsalt kõik nii lihtne. Poes on, mida on ja nii on. Ei ole suuri uhkeid liivaluiteid ja helesinist vett (kuigi saarel leidub ka seda!), on vetikaplögane võrguridadega kodurand, kus käivad lihtsad inimesed. Keerulistel inimestel ongi ilmselt raske siin saarel elada või sobituda, nii võib juhtuda, et kui sa kuulutad kohalikus grupis, et vajad suvekööki külmkappi, antakse sulle see täitsa tasuta ja pealekauba saad veel nõudepesumasina ka (olgu öeldud, et südametunnistus ei lubanud mul mitte maksta, seega kilo mureleid ja pisku kontole ma siiski neile andsin). Sest lihtsalt seisis jalus.

Nüüd tüürisin jälle jutuga kaugele, aga et see meri. Peab olema. Iga Hiiumaal veedetud päevaga jõuab see üha enam mu teadvusesse, et ma ei saa ise ka valida, kas ma tahan või tahan. Ma tahan.

Olgu, järv kõlbaks ju ometi ka (tervitan oma lemmikjärve, Saadjärve kaldal kasvavat viltust laske). Laias laastus ma lihtsalt ei saa aru, mis mõte on elul ilma lähedal asuva veekoguta. Nagu mõni ei saa aru, mis mõte on elul ilma golfimänguta või isikliku aialapita või jazzmuusikata.

Pühapäeval sõidan peale pooltteist nädalat jälle oma kodustesse kammitsatesse. Uuh, ma ei taha. See vist pole päris OK, et oma kodu kohta nii ütlen? Ma ei saa lahti sellest tundest, et see kõik on nagu mingi päris elu ootamise elu. Loodan, et ilmad vähemalt keeravad ära (vabandan kõigi puhkajate ees, et nii ütlen)!

Kui tulime, oli vesi külmem ja kõrgel. Minu lemmik!

arva, kes ei saanud eile kodus süüa.

Kas teie olete mõelnud, et mõned lapsevanemad kogevad kahekesi kodusolekut, samal ajal, kui nad teavad, et nende lapsed on turvaliselt hoitud, vaid käputäiel õhtutel aastas?

Ja siis on need teised vanemad, kelle lapsed tunduvad justkui üle nädala vanavanematega ringi trippivat ja need vanemad käituvad justkui nagu see ei olekski mingi teema või suur asi. Nagu inimõigus, mis on kõigile loogiliselt tagatud. Võib-olla olete ise üks nendest lapsevanematest?

Või võtkem kasvõi lahutatud pered, jagatud hooldusõiguse puhul saad sa 50% päevadest tulla koju ja visata jalad seinale. Kõlab täiesti julmalt ja kohatult – ma peaksin minema lahku, selleks, et vahel puhata?

Mõtlen just omas kodus rahulikult olemist. Mitte nii, et vanaema on meil ja aitab süüa teha või koristab. Räägin sellest, et mina ise olen oma kodus, hubases pesas, mille ma olen ise endale loonud ja ise vaatan, mida teen süüa, mis kell teen süüa või kas üldse teen. Kas vaatan telekat või võtan kuuma duši, kas jooksen ringi pesus või ei jooksegi ringi, vedelen niisama. Loen raamatut ja võtan klaasi veini. Või ei võta, magan. Koristan või värvin midagi. Ei, ei värvi, sest seda aega kasutatakse puhkamiseks, eriti, kui teda õieti polegi.. ja meil on täna teist õhtut jutti selline aeg.

Rääkisin täna jälle oma psühholoogiga. Ei, mul ei ole midagi viga, kuna ma räägin pidevalt oma psühholoogiga. Ei mingit müstilist haigust, ei mingeid episoode, ei mingeid ülejõu käivaid muresid. Vastupidi, minuga on kõik täiesti okei, 675% korras. Ma lihtsalt elan ja vastupidi nõukaaja inimeste seas levinud arvamusele on normaalne tundeid tunda ja nendest rääkida. Kui nüüd seda mõtet edasi arendada, siis kas selle inimesega, kes ei käi psühholoogi juures, kes ei aruta oma muresid, kes peidab pea liiva alla ja ütleb, et tal ei ole midagi/kedagi vaja, kas temaga on ka okei? Mul on nii kõrini nendest peenetest vihjetest, mis vahel mu suunas lendavad. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad teiste inimeste kohta selliseid peeneid vihjeid tegema selle asemel, et oma luukeredega kapis tegeleda, kas nad ikka saavad peeglis iseendale sügavale silma vaadates öelda, et nendega on kõik okei? Tegelikult ei saa, ma ju tean. Aga ikka olen mina see imelik/potensiaalne haige/see, kellel koguaeg midagi viga on. Lihtsalt selle pärast, et ma käin ja räägin oma tunnetest. Huhh. Tagurpidi maailm!

Psühholoogi näol on mul olemas inimene, kes kunagi ei kritiseeri, aga alati konstrueerib, on toeks ja abiks, ükskõik kas mureks on arusaamatused Priiduga, igapäevakohustuste alla mattumine või mingid lapsepõlvest üles kerkivad teemad. Sõbrannad/mehed/sugulased kõik võivad isiklikult võtta, tundeid pisendada ja teemale läheneda hoopis oma kogemustest lähtuvalt, aga psühholoog on erapooletu.

Täna ütles psühholoog mulle, et ma olen ületöötanud ja üleväsinud. Selle fakti kõva häälega väljaütlemisest iseenesest suurt kasu pole ja tegelikult teadsin ma seda iseseisvalt ka, AGA kohutavalt hea on, kui keegi sulle seda kinnitab ja aitab edasi minna. Ülejäänud maailm minu ümber lihtsalt tundub kõik nii super hästi hakkama saavat. Mul on mõned vähesed inimesed, kellega ma saan avatult ja ausalt asjadest rääkida, aga muu info, mis ringleb, on alati see, et kõigil teistel on kõik okei. Kahtlemata olen ma poolpime ja näen ainult seda, mida mu aju suudab vastu võtta ja lisaks inimesed oma prohmakatest kõik vist ei räägi ka?

Meil Holger on laagris. Esimene laager meie peres, ever. Gregori läheb augusti alguses oma sõpradega surfilaagrisse ja siis ma lihtsalt ühel hommikul mõtlesin, et Holgeril võiks ka olla mõni laager. Googeldasin siis “laager 5-aastasele” ja esimene link, mille avasin, oli Pipi-laager Jõgisool, mille programm mulle 100% sobiv ja vahva tundus. Helistasin neile kohe ja 30 minutit esimesest mõttest hiljem oli Holger oma onutütrega laagris viimaste osalejatena kirjas.

Nii ma siis eile hommikul pakkisin talle kaasa asju mitmeks päevaks, kuna nad esimeseks kaheks ööks lähevad Priidu venna juurde ööseks ja siis viimased 2 ööd on nad meil. Kuna eelnev poolteist nädalat möödus peamiselt ujumispükstes ja paljajalu, siis temperatuurimuutuse, vihma ja äikesega oli üsna raske arvestada. Aju ragises nii, et valus hakkas – mida vaja, mis hetkel on külm, mis hetkel on märg.. Omaarust olin sellest hoolimata põhjalik ja ettenägelik.

Seda suurem oli minu šokk, kui taipasin eile ca 11.30 paiku laagri programmi lahti tehes, et ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja lõunasöögini on veel tervelt tund. Ma viisin ta nagu lasteaeda või vanaema juurde, eeldasin, et küll nad teda toidavad. Või mis, ma ei eeldanud midagi, ma ei mõelnudki selle peale! Enda kaitseks ütlen, et panin ta põhimõtteliselt otse voodist autosse ja aitasin riidedki selga, sest tahtsin tal end välja magada lasta. Aga ikkagi, kes saadab lapse hommikul söömata kodust välja?! Ja kui see teine ema mulle siis veel messengeri kirjutas, et Holgeril ei tundu hambaharja ka kaasas olevat, mis pildiga talle võiks meeldida, kui ta nüüd selle ostab, siis tundsin ennast hetkeks kohutavalt kehvasti ja lasin pisaratel voolata. Sest minu jaoks hambaharja ainuke kriteerium on, et tal on harjased, st et see on olemas, pildist rääkimata. Aga ei olnud. Ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja ma ei andnud talle hambaharja kaasa.

Tegelikult ei ole hullu midagi, sest esiteks sööme me kodus olles tihti alles lõunast ja teiseks on meil vintsked lapsed. Lihtsalt kui sinuga nii juhtub, siis tundubki, et teised emad kõik ootavad juba poolest ööst pudrukausiga lapse voodi veerel, et lusikas suhu pista sel sekundil kui ta ärkab. Sina aga unustad üldse, et laps võiks süüa tahta. Helistasin igaks juhuks laagrisse ja rääkisin oma loo ära. Kuigi oli kohutavalt häbi ja kartsin, et nüüd kõik arvavad, et ma ei armasta oma last. Õnneks oli temaga kõik korras ja ma ei kuulnud laagrikasvataja hääles etteheiteid.

Sõber Sipsik ja elevil laagriline, kes veel ei tea, et teised lapsed said kodus süüa

Psühholoog ütles mulle selle peale, et nii juhtub paljudega, kõik ei pasunda sellest lihtsalt avalikult. Ja mind isegi ei huvita, kas ta valetas või mitte. Mul on üleväsimus ja ületöötamine ja ma pean puhkama, see osa on 100% tõsi, ükskõik kuidas keegi seda ka väänata ei üritaks. Koroona-aegne isolatsioon on ilmselgelt jätnud oma jälje. Mul on vaja tõmmata juhe seinast välja. Ja siin ei olegi vahet, kas teised saavad hakkama või mitte. Mul on nii.

There you go, jälle olin alasti te ees. Kui mõelda, siis selline alastiolek on ainus, mida ma oskan ja tahan teha. Kui ma ei ole valmis alasti olema, siis ma ei kirjuta.

Jumal hoidku, kui keegi seda kujundlikkust nüüd lahti ei jaga ja arvab, et ma armastangi päriselt rahva ees alasti olla. No ei. Lihtsalt tahan öelda, et ma olen avatud ja tõeline ja minuga pole mõtet rääkidagi, kui sina ei ole. Mulle aitab päriseks mängudest oma elus, ma ei taha mängida. Võlts ja pealiskaudne on mulle lausa väga vastik. Kas see on vanadus või?

Ega ma ei tea, kas keegi üldse loebki mu blogi enam. Trikiga küsimus, sest kui ei kirjuta, pole midagi lugeda. Tahaks väga tegelikult kirjutada kõigest põnevast ja ägedast, mis meie elus on toimunud ja ees ootab, aga pead ma küll ei anna, et seda lähiajal teha jõuan.

Täna tulid lihtsalt sellised mõtted ja tundsin, et ei saa kirjutamata jätta. Et jagada. Et keegi äkki veel mõtleb kuskil, et miks tema ei saa ja teised saavad. Või vastupidi, kui sa oled see, kes kõigega suurepäraselt alati hakkama saab, siis siin on sulle üks lugu ühest soperdisest, kes ei saa.

Jõudu kõigile (ületöötanud ja üleväsinud emadele eelkõige) ja ärge unustage puhata!

meie lähme rattagaaa

Mul on väga palju rattasõidupilte telefonis ja kui sa oled mõistusega inimene ja saad aru, et neid hetki, mida ma rattasõidu ajal ei pildista on kordades rohkem, siis võid teha lihtsa järelduse ja öelda, et kui me ei tööta, siis me sõidame rattaga. Mis ongi suhteliselt tõsi. See ongi mu ainuke lohutus ja ootus päevas, muidu on kõik päevad nii ühte moodi.

Rattasõidud on ka suhteliselt ühte moodi. Ükspäev me mõtlesime, et teeme teistmoodi ja läheme mujale, kui tavaliselt, aga ma ütlen teile, et Glehni lossi ja Nõmme Spordikeskuse kant on üks BIG NO-NO. Võimalik, et sattusime liiga halval kellaajal või liiga ilusa ilmaga, aga god, see oli nagu täielik takistusrada, koguaeg pidi vahtima, et lapsed kellelegi otsa ei sõidaks või keegi meid alla ei ajaks. Meie igapäevased rajad on palju, palju rahulikumad, aga ma ei ütle teile, kus need on, muidu te tulete ka sinna ja rahu on läinud.

Õnneks igav meil sellest rahust hoolimata ei ole, sest vahel kukub keegi vette näiteks…
…ja peab koju tagasi sõitma ema kindad jalas.
Mängime kaarte
Ronime puu otsa
Lamame maas ja vahime taevast. Ikka targem kui mõnd ekraani vahtida
Ei tea, kas peaks lastele porilauad muretsema? Taaskord – kinnaste mitmekülgseid kasutusvõimalusi

Ma olen pikka aega juba arvanud, et ma väärin uut, täitsa enda ratast. Ema ratas on.. well, ema ratas.

Võib-olla ma ei peaks arvestades üldist pilti üldse praegu mingit raha kulutama, aga kuna ma tõesti töötan palju ja olen iga viimse kui sendi välja teeninud ja mingit enne-palgapäeva-näpud-põhjas olukorda pole ette näha, siis võimalik, et ma ei pea päris kõike endale sukasäärde koguma ju? Mingid varud meil ikka on. Ja me võime alati häda korral selle auto maha müüa/liisingule tagasi anda, mis seisab meil siin hoovis põhimõtteliselt ainult selleks, et oleks, millel rehve vahetada.

Täiesti võimalik, et tööandjal tuleb ühel hetkel mindki kärpida, aga hetkel (veel?) on täiesti turvaline olla. Ma tean, et nad ütlevad, et asendamatuid inimesi pole olemas, aga mina natuke arvan, et ma ikkagi olen. Mulle helistab näiteks igal hommikul üks töökaaslane. Ta on mulle põhimõtteliselt äratuskella eest (rohkem kui lapsed) ja tema kõnede järgi saan ma aru, mis päev on – kui ei helista, järelikult on nädalavahetus. Ega ta 100% töist juttu räägigi, niisama, mis ilm on ja mis uudist ja mis päev toob ja kuna ma tean faktiliselt, et ta ise tõuseb umbes viiest või kuuest, siis olen hoopis tänulik, et ta mulle alles 9st helistab. Kui keegi mulle ei helistaks, siis ma magaks ilmselt 11ni ja mu päevas oleks veelgi vähem tunde, et selle kõigega toime tulla. Sest seda ju ON niii palju.

Pesud pesema, vanad pesud rõdult kokku, nõud masinast, voodid korda, söök pliidile, lapsed sööma, keegi helistab töölt, teen 5 minutit tööasja arvutis, panen (juba laua taga lollitavatele) lastele lõpuks pudru lauale, jälle helistab keegi, püüan teeselda, et ma olen omaette, Priidul on koosolek, keegi tahab teada, mis on trüki-G, keegi tahab teada mitu korda on Austraalia rahvaarv Eesti omast suurem, kaubad sisse-kaubad välja, kõned, pesud, muld trepi peal, kõned, kõigil on kiire, naaber sai meie võõrasemad kätte ja kutsub mind õue neid jagama (kes neid küll istutama hakkab?!), enne, kui ma ise jõuan hommikust süüa, ootavad lapsed juba lõunasööki, kohv on jahtunud, laos on üks alus õhku haihtunud, Hispaania transport on kohutavalt kallis ja ma pean, pean, pean kõike korraga tegema. Nagu neetud vurrkann, mis keerleb ja keerleb ja seisma ei jää. Uuuh!

Palun, siin on mulle preemiaks üks jalgratas!

Andestage mulle palun minu 100%-liselt puuduvad pilditöötlusoskused! Lapsed tahtsid näha, milline ratas koos korviga olema saab, tegin neile sellise– kollaaži? Loodan, et suudame kamba peale siin pärast selle korvi õigetpidi peale monteerida vähemalt.

Tellisin eile Hansapostist ära. Uurisin enne põhjalikult käike, pidureid ja raami ja see ongi see, mida ma vajan. Ja no üldse, vaadake teda: kui see ei ole täpselt mina, siis ma ei tea, mis on!

Xiaomi nutikaalu tellisin ka. Mul on Xiaomi nutitelefon (millega ma üldjoontes olen rahul miinus see külmas pildistamisel aku tühjaks jooksmine), Xiaomi nutikell (millega ma olen VÄGA rahul), plaanin uude koju (KUI see kunagi üldse juhtub!!!) osta Xiaomi nutirobottolmuimejat ja paar päeva tagasi tellisin selle kaalu. Natuke hirmus on ka, et selle varsti kätte saan, sest kardan, et mu vana kaal on mulle valetanud ja ma tegelikult olen raskem. Tegelikult muidugi suva see number, põhiline on see, mis peeglist vastu vaatab.

Mis on ka täiesti okei ja suvaline kõrvaltvaataja ei saagi ilmselt aru, et midagi valesti oleks, aga nagu ma olen enne miljon korda öelnud – mina tundsin ennast enne laste saamist ka ja ma tahan olla jälle see inimene. Ja mul ei ole mingit kasu sellest teadmisest, et “mõnel küll läheb kaal niisama alla”. Mul ei lähe lihtsalt niisama, arvan, et 7 ülekaalulist aastat on piisav tõendusmaterjal.

Igatahes praegu sujub, asjaolud on soodsad. 2 esimest kilo on langenud, mott toitumiskava järgimiseks on laes, sammud ja rattakilomeetrid kogunevad jõudsalt. Mina arvan, et mina tulen sellest kriisist välja kordades paremana ja ilusamana.

Üldse on meeleolud kuidagi paremad (täna). Ei ole vaja ennast piitsutada, kui kõik ei ole TÄPSELT nii kui tahaks. Teate küll ütlemist, et kui sa kõike ei jõua, tee pool? Tee, millal jõuad ja tee, kui palju jõuad, ole hoitud ja hoia teisi – umbes selline see uue maailma moto võiks vist olla.

Õues, muide, on ülihea ilm. Soe, päike, KEVAD! Minge õue!

Holgeri sibulakasvatus, kevad meie aknalaual

Mina juba tean, sest kuna lapsed kaaperdasid robootikaringi ajaks mu arvuti, siis leidsin maast terve tunni jagu iseenda-aega ja veetsin selle jalutades. Täitsa keset päeva. Kohe kavatsen minna neid võõrasemasid istutama (äkki õnnestub, et keegi mind mingi tunnike töölt taga ei aja??), samas öösel poole 1 paiku saatsin veel arveid välja. Elagu uutmoodi elu!

sina ei või teiste elude üle otsustada!

Ühe ema suurim hirm on see, et tema lapsega midagi juhtub. Te kõik teate seda, eriti teate te seda siis, kui te olete samuti lapsevanemad. Ma tundsin täna seda õudutekitavat, õõvastavat, lõhki rebivat hirmu ja see tunne karjub siiani minu sees.

Me käisime ratastega sõitmas. Poisid väga tahtsid minna ja kui meist kumbki ülientusiastlikult ideest kinni ei haaranud, astusid nad sammu kaugemale ja valmistasid meile ette lausa piknikukorvi. Tegid võileibu ja pakkisid kaasa vett ja küpsiseid. Kuidas sa siis ei lähe!

Tiirutasime Nõmme metsades umbes tunnikese ja kui ühel hetkel Priit ja Holger kuskile maha jäid, helistasin Priidule ja ütlesin, et sõidame Gregoriga koju ära, sest ei ole veel päris tenniseilm ja mul jalad külmetasid. Sõitsimegi. G on ratta seljas ülikiire ja mul on tükk tegemist, et tema tempos vastu pidada, lisaks olen mina ainuke meie peres, kellel ei ole veel käikudega ratast. Mul tegelikult ei ole üldse ratast, kasutan oma ema ratast, mille jaoks ta ise korteris ruumi ei leia.

Koju jõudes panime rattad ära ja läksime maja ette trepile istuma, ootasime teisi, rääkisime juttu. Aega oli möödunud üsna palju ja Gregori just pakkus, et läheb vaatab tänaval kas issi ja venna juba paistavad, kui kuulsin meie tänavaotsast lähenevat autot ja see auto lähenes LIIGA kiiresti. Teeristist meie majani on jämedalt 140-150 meetrit ja ma küll ei ole kiirusemõõdik, aga tõenäoliselt oli tal meie maja ees sees juba kuskil 100km/h. Ma kiljusin ja jooksin tänavale, kui see idioot oli mööda läinud, sest selle võib-olla 10 sekundi jooksul jõudis mulle pähe ülitalumatu mõte: “Mis siis, kui Holger just praegu meie tänavale keerab?!”

Ta on selline tuulepea. Ta sõidab väga hästi, aga paneb nagu torust tuleb, teda peab koguaeg ristmikel turvama ja ta tundub arvavat, et küll keegi päästab, kui kriitiliseks läheb. Ja just sealt pidid nad varsti paistma hakkama, kuhu see auto arutu kiirusega kihutas…

Õnneks see s*pea ei kohtunud seal ristmikul minu perega. Aga ta kihutas edasi, nii kaugele, kuni minu silm ulatas. Järgmise ristini ja järgmiseni ja ma siiralt loodan, et ta ei kohtunud mõne muu perega kuskil. Siin, Nõmmel, kus kõik on paremakäeriste täis ja lubatud kiiruseks 30, Nõmmel, kus väikesed lapsed sõidavad ratastega tänaval ja kõik tunnevad end turvaliselt.. EI TOHI! Meie tänaval ei tohi kiirendusvõistlusi pidada. Ma oleksin politseisse helistanud, aga mul ei olnud midagi – autonumbrit ei jõudnud vaadata ja kui ma natukenegi sellest šokiseisundist väljuma hakkasin, oli auto ise ammu teadmata suunas kadunud.

Ma ei näinud auto numbrit, marki aga küll. Sorry, kui sa sõidad sellise musta Hondaga, täna oled sa minu jaoks kahtlusalune! (suvaline pilt internetist).

Värisesin üle kere, see oli nagu mingi suur raputus, äratus, ehmatus. Nagu lebaks rahulikult diivanil ja järsku kaoks kõik su alt ja sa hakkad kiirelt suurde pimedasse sügavikku langema. Nutsin. Ma ei tahtnud Gregorit hirmutada, aga ma ei saanud sinna midagi parata. Kallistasin teda ja seletasin talle, miks ma nii reageerisin, kui väga ma kartsin. Ta ütles, et ta nüüd saab aru, miks ma alati räägin, et tuleb hoolega vaadata, kui lähed ristmikule või väravast välja. Ma tõesti rõhutan seda päris tihti, sest igasugu hulle on olemas. Ja täna ma nägin üht päris lähedalt.

Tegelikult midagi õieti ju ei juhtunudki. Nad olid sel hetkel tegelikult ikka veel üsna kaugel ja päris vahetut ohtu ei olnudki. Lihtsalt see oli nii.. reaalne ja hirmus.

Kui sa oled ema, siis sa mõistad mind.