you know nothing, John Snow

Mul on üks tuttav ettevõtte juht, kes kohtudes alati kasutab võimalust kuidagi ära susata, et öelda: “sina ju meil tööd ei tee!”. Ta teab, et ma olen enamiku ajast kodukontoris ja nähtavasti tema jaoks on “tööl ei käi” ja “tööd ei tee” üks ja sama asi. Aga pole ju – meil ettevõte tegi eelmisel (koroona-!)aastal rekordkäivet ja ükski asi pole tegemata jäänud. Võimalik, et kui me kõik koguaeg kontoris istuks ja silmad krõllis 8 tundi jutti ajurünnakut teeks, siis oleks need numbrid veelgi ilusamad, aga kas kõik näitajad peavad alati maksimumi peal olema? Või oleks ma hoopis siis juba täiesti läbipõlenud ja ei tunneks millestki rõõmu? Kes teab.

Selge on see, et ongi mingid töölõigud, kus on vajalik inimese füüsiline kohalolu masinate opereerimiseks. Või loomeinimestel on vaja koostöös sündinud lennukaid ideid ja sünergiat. Või mis iganes ilmselged põhjused nagu et lett ilma müüjata ei sobi ja 18 alluvat ühes kohas ilma juhita on kaos. Aga see on nii naljakas, kuidas see tuttav ikkagi tahab iga kord mulle natuke nagu ära panna – tööl ei käi, tööd ei tee. Võimalik, et mitte pahatahtlikult, aga naljakas ju, et iga kord tuleb jumala juhuslikult jutuks, kui vähe ma kontoris käin. Ja kui ma julgen talle rääkida, et ma ikkagi teen ju tööd (kuigi nüüd viimasel ajal olen TÄIESTI loobunud ennast õigustamast), siis laob ta ette mulle sada argumenti, miks kodus töötamine on saatanast ja millest ma kõik ikka ennast (ja muidugi ka ettevõtet!) ilma jätan kui kontoris ei käi. Ja ometi, meie tegevusalade iseloomud on juba erinevad nagu siga ja kägu, ehk siis tema loogika minu töö kohta isegi ei käi. Et nagu miks inimesed tunnevad, et nad peavad oma usku niiviisi teistele peale sundima?

Tegelikult ma tean muidugi, mis selle taga on – sisemine ebakindlus. Sul puudub sajaprotsendiline usk, et see, mida sa teed, on õige. Ja niiviisi teisi nurka argumenteerides püüad sa iseendale tõestada, et sinu valikud elus on õiged. Aga paraku on nii, et igaühe deemonid on tema enda omad ja kes suletud kõrvadega kuulab, see jääbki pidama sisemist võitlust iseendaga. Sest sellisel puhul ma võin sulle öelda mida iganes, aga otsus tuleb sinu seest, kui tuleb.

Seda oma mätta otsast vaatamist teevad inimesed ju niiii palju (ma ise ka!). Mingid eelarvamused, uskumused, arusaamad – see kõik on normaalne, et me neid üksteisega silmaringi mõttes jagame ja need on osa sellest, kes me oleme. Kurvaks läheb aga asi siis, kui inimene ei suuda näha ega aktsepteerida midagi muud peale enda joru – näiteks kui teatud keegi otsib endale ostmiseks ruumikat pereautot ja peab kuulama pikka loengut sellest, kuidas väikesed ökopillid on ikka kõige õigemad asjad üldse. Nojah siis. Hea, et jalgratast ei soovita.

Ja nii ma annan näiteks iga päev mõnele inimesele vastust, et kuidas mu süda ei valuta, kui lapse nii külmaga lumisele staadionile trenni saadan. Et tema küll ei tahaks nii külmas joosta. Et jalad ju on külmad. Et riideid liiga vähe. Laps jääb haigeks. Ja üleüldse see ei olegi üldse normaalne, et laps nii külmaga õues peab trenni tegema. No tõesti.

Esiteks, ma ei saada teda trenni, ta läheb sinna ise ja täiesti vabatahtlikult. Ta TAHAB. Teiseks, ma eelistaks ise ka, kui ta treeniks sisetingimustes, aga riik keelas ära. Kolmandaks, kas me siis ei taha, et meie lapsed oleks värske õhu käes ja karastunud? Et kui ma nüüd lähen temaga homme kuskile metsa kelgutama, kus me ka ikka viibime ju mitu tundi, siis see on okei, aga trenn ei ole? Novott aga ma ei lähe neile kellelegi ütlema, et nad on lollid, et nad muretsevad. Naeratan, noogutan ja ütlen, et aga meile nii sobib. Mitte et pane ikka oma laps ka. Pane, pane, ajupesu, ajupesu.

Ja siin see oli – minu sisemine ebakindlus ja iseenda veenmine, et ma teen õiget asja. Sellised me, inimesed, oleme. Kui ise otsusele ei saa, siis ootame, et teised meile ütlevad, mida teha. Kasvõi kujundlikult – kirjutan blogipostituse ja mõtlen, et kõik, kes loevad on minuga nõus. Mõni ikka on ju?!

Igatahes käisin ma täna Gregoril trennis järel, sest rattaga selle lumega ei saa ja jala vantsib ta natuke liiga kaua peale trenni sooja nahaga. Ja ta oli täiesti okei. Põsed õhetasid, aga külm ei olevat tal olnud ja ta oli -12 kraadi puhul isegi jope endale peale jätnud! Seda pole enne olnud. Mul on hea meel, et ta ei mõelnud mitte minna. Peale trenni lihtsalt helistas, et mind järgi kutsuda ja oli meeldivalt üllatunud, kui ma juba olingi kooli kõrval (mõnikord mul ajud töötavad ikka kaasa ka).

õu

Mul oli hommikul selle postitusega mingi generaalplaan ka, aga ma enam ei mäleta. Põhiline ongi lihtsalt see, et ela ise ja lase teistel elada. Ei ole õiget ega valet, on sinu tõde, minu tõde, meie ja nende tõde. Silmad kinni elades võid vastu posti põrutada ja muhu saada.

Aga mina olen edasi lihtsalt tantsiv Shiva! Elagu lumi ja elagu elu! Ilusat nädalavahetust, inimesed ☀

mu kodu on mu kindlus ?

Ma kirjutasin algul selle Lilli postituse kommentaarina, aga mingil põhjusel see üles ei läinud (mingi sisselogimise teema) ja ma olen piisavalt vanamutt, et ei oska seda asja parandada ka, mõtlesin siis, et teen hoopis enda blogisse ühe väikese postituse.

Minu jaoks on see Ümera tänava hullu vanamehe lugu äärmiselt õõvastav ja hirmus. Oleks muidu ka, aga paralleelid – naine 36, lapsed 6 ja 4. Meil siin elab muughulgas üks mees ka, aga naine on 37, lapsed on 7 ja 5. Samuti teine korrus. All elab samuti vanem inimene. Ja selle Ümera maja naabrid kirjeldavad neid lapsi kui vaiksemat sorti lapsi, meie omad aga paraku vaiksed ei ole. Ma ei loo üldse mingeid illusioone, et keegi võiks nii arvata, sest kuigi meie lapsed on piisavalt vanad ja saavad aru, et korteris ei hüpata ja ei põrgatata palli, siis ikka nad huilgavad, jooksevad, müravad, kaklevad, lähevad hoogu ja lärmavad. Ma olen korduvalt mõelnud meie alumise naabri peale – et kui ma oleksin üksik vanem naisterahvas ja elaksin korteris, kus keegi koguaeg üleval müdistab.. mulle ju ei meeldiks? Kas ma läheks närvi? Kui närvi? Keegi ei ole nelja kuu jooksul küll meie ukse taga koputamas või õiendamas käinud, aga kumb see parem on, kas karjuv naaber, kes ütleb sulle otse näkku, et ta sind ei talu või keegi kes istub ja ketrab omaette kuni plahvatab? Mu ainuke lootus on see, et meil ongi keskmisest tummisemad seinad ja laed, sest mina ei kuule kunagi kedagi lärmamas, kas siis kui üksi kodus olen. Aga võimalik, et kõik teised ongi lihtsalt väga vaiksed inimesed. Ja võib-olla koguvad kõike endasse seni kuni enam tõesti ei jaksa?

Tänasel päeval on ju kõik natukene üksikud ja plahvatusohtlikud. Kusagile ei saa, kedagi ei näe. Minul on messenger ja õue jalkat mängima tirivad lapsed ja mereääregrillid sõpradega, aga liikumisvõimetu vanamehenäss, kes võib-olla on harjunud bingo-õhtutel või raamatuklubis käima, mis kõik nüüd on ju kinni ja valgust ei paista.. Istud siis üksi, kellegagi rääkida ei ole, kogud raevu ja oled tiksuv kellapomm. Vanainimesed, kui nad ka suudavad endale seda teadvustada, et vajavad psühholoogilist abi, kas nad oskavad seda abi leida või on see ikkagi tabu natuke ka? Ma ei õigusta seda vanameest mitte üks põrm ja see ei vähenda selle tragöödia suurust, aga kust saab inimene abi, kui teda ei ole õpetatud tunnistama, et tal abi vaja läheb? Ilmselt ta flippsiki ära, sest ta ei leidnud enam ühtki viisi, kuidas selle peas koliseva konstantse lärmiga toime tulla. Oehh. Soovin nendele lastele.. ma ei tea isegi, mida soovida. Head. Et nad elaksid nii hästi, kui see võimalik on. Et nad tuleksid sellest välja nii tervelt ja nii kiirelt, kui võimalik.

Igatahes, kui nüüd rääkida veelkord sellest minu väljaantud vekslist, et kellegi all ega peal mina elama ei hakka, siis ausalt öeldes on mugav korteri-elu meile isegi meeldima hakanud ja kuna maja asjade kordasaamist oodates on aega mõelda, milline elu meile tegelikult sobib, siis siin külavahel jalutades ja plusse-miinuseid vaagides oleme aru saanud, et võibki jääda korter. Võimalik, et lähemegi selle skeemiga, et korter küla keskuses, kus kõik mugavused ja teenused käe-jala juures ja siis väike suvilakökats mere ääres. Näiteks. Selge on aga see, et korter saab ja peab kindlasti olema uusarenduses, kus kõik on noored lastega pered ja kindlasti peab see hõlmama endas esimest korrust ja naabreid maksimaalselt ühel pool. Mulle ei sobi see mure, et mis alumine naaber küll mõtleb või tunneb.

Sellised mõtted. Tõusen nüüd ja hakkan kuuske toast välja ajama. Ma tegelikult ei ole veel üldse valmis, sest kui eelmisel aastal meil kuusk viskas kolmekuningapäevaks ise okkad koos ehetega pealt, siis selle aasta kuusk on sama ilus ja haljas nagu tuueski. Proovisin okkaid pealt sikutada, ei midagi. Aga ilmselt on aeg ta ikka siit välja saata, sest (ISEGI!!) mulle tundub, et jõulud on sel aastal kestnud ikka ülipikalt.

Kes viskaks vabatahtlikult välja sellise kuuse?!

Esmaspäeval läheb G kooli, H lasteaeda ja mina kontorisse. Ma pole käinud juba… mitu kuud või? Okei, liialdus, mu meelest umbes detsembri alguses ma käisin ikka mõned head päevad. Nüüd ongi kuidagi nii, et tsaupakaa jõulud ja tere tulemast argine elu. Lõpuks! Kuigi me jätkuvalt teeme tööl seda “nädal tööl-nädal kodus” teemat, nii et varsti olen jälle kodus tagasi.

Aga ega sel kodus olemisel midagi väga viga polegi. Mul on hea kodu. Lihtsalt, et ma loodan, et mu naabrid mind salaja ei vihka..

tänane rõõm ja tänu

Käisin poistega just kossutrennis. Keset lumist külma staadioni. Spordiklubi Nord südameasi on lapsed liikuma saada. Ka koolivaheajal. Ka keeluajal, kui sees soojas trenne teha ei või. Ka siis kui trennis on kasvõi üks laps.

Ja see on nii armas ja tore, et nii on. Tegu oli tegelikult Gregori trenniga, aga treener Renato lubas lahkelt Holgeril samuti osaleda. Üks neljanda klassi poiss tuli ka ja nii nad seal neljakesi rassisid selle palliga. Kuna Holger ei luba mul kunagi kuskilt ära minna, siis mina tegin ümber staadioni 9623 sammu selle ajaga. Hästi veedetud aeg!

Korvpall-jalgpall-poteito-potaato

Ja nii ma näen ja treener ütleb ka, et Gregoril on sisemist põlemist ja indu rohkem kui kõigil teistel kokku ja Holger on väga ilusa jooksu- ja viskeliigutusega, ise nii väike. Ja nad ongi tegijad, noh. Ma söön kõik oma mütsid ära ja laste talvekombekad ka veel pealekauba, kui nendest asja ei saa. Asja all ma mõtlen misiganes spordis hea olemist. Mitte et nad peaks. Ma ise olen käinud 1 korra elus aeroobikatrennis ja 12 korda joogas ja see on kogu seos spordiga, mis minul on. Aga lihtsalt, ma näen, et nad on tegijad ja omas elemendis selle tegemise sees ja sellest mulle piisab. Sest oma ebakindluses ma mõtlen 16 korda päevas, et teistel on sõnakuulelikumad, vaiksemad, leebemad lapsed. Minul sellised juurikad. Aga mänguplatsil kuluvad sellised juurikad marjaks ära. Raske õppustel, kerge lahingus. Või midagi nii.

Lõpetuseks jagan teiega oma lemmikute smuutimeistrite imehead retsepti. Kuidas mulle küll meeldib, kui hommikusöök end ise valmistab. Kuidas mulle küll meeldib, kui lapsed ise enda järelt koristavad. Kuidas mulle küll meeldib, kui nad koostööd teevad (isegi retsepti tegid nii et üks kirjutas teine joonistas)! Ja laste iseseisvus on mulle emana üks tähtsamaid asju, milleni jõuda. Las ta natuke külmetab, las ta natuke kukub, las ta natuke pettub ja kurvastab, eesmärk on õppida kasutama oma aju.

Smuuti kukkus välja nii hea, et retsept kuulus ülestähendamisele.

Kuidas teil aasta lõpp läheb? Mis on aastavahetuse plaanid?

nüüd on mul kõik õiged vastused (jälle)

Eneseisolatsioon, päev 10.

Tegelikult päev 6 ja seegi mööndustega. Nimelt Priit sai üle-eelmisel reedel kontoris kokku mõne töökaaslasega ja nendest neli on saanud tänaseks positiivse testivastuse. Priit sai Terviseameti teate, et on lähikontaktne, kolmapäeval. Selleks ajaks oli tal käes juba eneseisolatsiooni 5.päev (alguseks loetakse esimese haige esimesi haigustunnused, mis oli laupäev peale seda reedet kontoris). Ilmselgelt ei olnud ta ennast tegelikult seni ju isoleerinud, sest ta ei teadnud, et ta seda tegema peab. Minule ei saatnud Terviseamet ühtegi sõnumit, sest lähikontaktse lähikontaktsele ei ole ühtki piirangut. Kaine loogika (antud juhul tegelikult minu ema) ütleb aga et kui ma magan selle mehega ja hingan enamik aeg kodukontoris olles 100% sama õhku, mis tema, siis ei ole vahet, kas riik ütleb mulle, mida teha või ei. Ise tuleb mõelda. Ja nii ma poodi too õhtu enam ei jõudnuki.

Gregori oli juba koduõppel nagunii ja Holgeril nägu peeretas peas kui sai teada, et tal on nüüd täiesti seaduslik põhjus lasteaiast koju jääda. Ma armastan Gregori õpetajat väga, ausalt. Aga kuidagi oli saanud sellest peaaegu-koolivaheaeg-iseseisev-õpe-mida-keegi-ei-kontrolli meetripikkune nimekiri, kus kirjas rohkem ülesandeid kui minul tööpäevas. Okei, liialdan, aga see oli esimesed 3 päeva täiesti ebanormaalselt võimatu missioon. Sa pead tööd tegema, Priit peab 10x rohkem tööd tegema, lasteaialaps tahab mängida ja tuleb välja, et esimese klassi laps ei ole ka midagi muud.. kui lihtsalt laps, kes tahab ka mängida. Ja kui lisada sellele kõigele stressile (kas te teate, kui palju need väikesed inimesed süüa tahavad?!) kolmapäevane teade, et me oleme isolatsiooni määratud… Sel nädalal olin 106% veendunud, et uut aastat võtan vastu hullumajas. Mingil hetkel sulle tundub, et sa ei kontrolli mitte midagi ja see ajab hulluks. Ja kõige hullem nendel hetkedel on veel see, et see kuradi kass ei küsi ka kelleltki teiselt süüa peale minu!

Kui me tahaks nüüd avatud kaartidega rääkida, siis võiks ju välja öelda, et ma olen jälle depressioonis (vahel ma mõtlen, et kas ma kunagi üldse mitte olen?), aga me ei taha. Mida ma sellest korrutan, see tüütab inimesi. Tuleb välja, et see tüütab tegelikult kohutavalt inimesi minu ümber, häid sõbrannasid… Üks, kellel on koguaeg midagi viga. Kas sul ükskord juba ei olnud midagi viga? Üle ei saanud või?! No mis su elul häda on, vaata kui hästi kõik on! Aafrikas on näljased lapsed!! Ja sina vingud?! Mõistavad ainult need, kes mõistavad. Aga kuna me sellest tegelikult ei räägi, siis las loevad edasi ka need, kes ei mõista.

Tibusammud.

Ummik. Tuvasta, et on ummik, ära piitsuta end ja jää ellu. Söök on 3 tundi smooritud liha metsmaasikakastme ja tarrendis juurviljadega ja söök on ka keedetud pelmeenid. Keegi ei sure ära ja ei kuku halbade toitumisharjumuste küüsi, kui nad nädal aega kiirtoitu või Wolti söövad.

Jooga. On enne aidanud, aitab ka nüüd. Teadliku ema jooga. 10 min online. Tee midagigi. Hinga. Hinga. Hinga. Ja paindu.

Jõulud! Tasuta valgus ja helgus. Ma armastan oma naabertänava inimesi, keda ma pole kunagi näinud. Neil on nii Hollywood seal, kitsekesed, tuledes hiigelpuud, tervet maja seina katvad värvilised tulukesed. Aitäh!

Õue. Ajul on hapnikku vaja. Lastel on hapnikku vaja. Meil on mets nii lähedal. Üks päev käisin ühega, teine päev teisega, täna julgesin mõlemaga korraga minna. Check! Ma olen tegelt maailma ägedaim ema, ma mõtlen. Kui ma jaksan ja kui ma kohal olen. Tegime kaasa termosega kohvi ja teed, võtsime küpsiseid ja muidugi eraldi seljakotiga kaisukad. Meil on metsas muinasjutujää. Märkame, kuulame hääli. Täna oli suur tuul puulatvades. Innustan neid pehkinud oksteta puutoikaid ümber lükkama. Sest nad on väikesed mehed ja need puud on nagunii surnud ja ma ju tean, kui tugevad nad on ja ma tean, et nad tahavad, et ma näen seda. Poisid tahtsid suure kuuse alla kodu teha ja me istusime seal, laulsime jõululaule ja pidasime piknikku. Ma ei ole üldse nii niru ema, kui ma olen hea. Kohalolu, goddamnit.

muinasjutumets jää sees

Ja siis need podcastid. Tanel Jäppinen on pööraselt geniaalne mees. Mõned on jube targad ja teavad alati, mida teha. Mina ei ole. Mul pole õrna aimugi, mismoodi neid lapsi kasvatatakse. Ja kui sa tunned, et kõik on metsas, mismoodi metsast välja saab. Võimalus on hunnikutes tarku raamatuid lugeda, aga kui sul lihtsalt ei ole aega? Siis tema loeb ise ja teeb sulle pooletunnise kokkuvõtte helifailina. Väiksed trikid, nipid, asjad, mille peale sa ei tule või mis on sul meelest läinud. Ja ma ei tea, kas see on see või kõik need asjad kokku, aga ma olen juba 2 päeva tundnud, et äkki ma ei olegi täiesti läbikukkunud hädapätakas.

Üksindus? Näe positiivset. See isolatsiooni asi on tegelikult täitsa hea. Sest Priit saab homme teada, et ta on negatiivne ja see tähendab, et meiega on ohutu jõule veeta. 24. päeval läheme lastega minu emaga uisutama. 24. õhtul oleme Priidu emaga ja 25. sõidame Hiiumaale. Ja kõik loksuski ise paika.

Kell on väga palju ja ma lähen nüüd magama.

Ma ei räägi üldse endast, sest mina elan need jõulud üle, tulin välja oma august ja minuga on mõneks ajaks nüüd kõik okei. Aga märgake. Märgake oma lähedasi, vanu sõpru, tuttavaid. See koroonaaeg teeb meid, nõrgakesi, veelgi nõrgemaks. Ja mõni meist ei vaja mõnel hetkel muud, kui lihtsalt pai. Luba olla olemas ja olla just selline nagu sa oled.

Aitäh, W!

emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

Tuhnisin eile enne Gregori trenni peadpidi tema kapis, et aidata tal jäljetult kadunud jalkapükse leida, kui kuulsin järsku küsimust: “Emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?”

Okou! Kogusin ennast natuke, tõmbasin pea kapist välja ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

G-le omaselt ei olnud ta seda kelleltki kuulnud või isegi kui oli, siis oli valinud mitte teise juttu uskuda. Ta oli selle järelduseni jõudnud täiesti ise, oma peas kõike seda vaagides. Kuidas päkapikud sisse saavad. Miks jõuluvana alati erinev välja näeb. Päkapikud on ju nii väikesed, kuidas nad nii suuri asju tassivad. Kuidas vanaisa sai jõuluvanale helistada. Kuidas päkapikud ja jõuluvana kõikjale üldse jõuavad. Kahtlane.

Ma pean tunnistama, et see vestlus lõi mind selles hetkes täiega pahviks, sest kuigi ma ju teadsin, et see kunagi tuleb, ei olnud ma ette valmistunud, et mis ma siis ütlen. Endalegi ootamatult aga tulid sõnad minu seest lihtsalt välja.

Ütlesin talle, et kõik mida valime uskuda, on olemas. Et jõuluvanal ja päkapikkudel võivad olla küll abilised, aga maagia on päris. Et jõuluaeg on eriline aeg ja imesid täis. Et mina usun. Et tegelikult pole üldsegi vahet, sest jõulurõõm tuleb südamest. Et need on nii õigustatud ja nutikad küsimused ja päkapikk tuleb tema juurde edasi, kas ta usub või ei. Aga ilusam on uskuda, kasvõi natukene.

Ta seedis natuke ja ma nägin, et ta saab aru, mida ma talle tegelikult räägin. Sest ta on juba 7 ja peale selle üks kohutavalt nutikas laps. Ta teatas, et olgu, las olla siis nii, aga üle-eelmise aasta jõuluvana oli raudselt vale, sest tal olid mingid mänguprillid. Ja ma teadsin, et ta ei riku oma viiese venna jaoks seda ära. Sest see võib olla küll üks mäng, aga see on nii vahva mäng, et kaotab piirid reaalsuse ja imede vahel. Sest isegi kui natuke kahelda, on igal juhul lõbus kaasa mängida.

Kui meie jutuajamine algas päkapikkude olemasolu teemaga, siis kõlama jäi sellest kahtlemata see, et jõulud on maagiline aeg. Tundsin, et pean nüüd natuke veel takka lükkama, et maagia ja jõulurõõm jääks minu väikese suure poisi sisse kõigest hoolimata pidama. Sõitsime trenni väikese ringiga, läbi ühelt meie läheduses olevalt tänavalt, kus kõik elanikud armastavad jõule nagu mina (või siis tahavad lihtsalt naabrist paremad olla) ja kõik särab, nagu Hollywoodi jõulufilmis. Kuna me olime aegsasti minema hakanud, siis jõudsime veel ka läbi minna Vabaduse pargist, kus sel aastal on tõeline imedemaa. Ja kuigi ta sai just teada, et emme vist ikka on ise päkapikk, sai ta teada ka, et jõulumaagia on igal juhul tõeline.

Mina ise ei taha olla selles puhtpragmaatilises maailmas, kus kõik on ainult poliitika, koroona, häda ja viletsus. On jõuluaeg, on valguse ja helguse aeg. On lootus, ootus ja imed.

Vahet pole, kas jõuluvana ja päkapikud on päris. Armastus on.