Uncategorized

auk

Ma tunnen tihti, et olen liiga hingeline selle maailma jaoks. Võib-olla mitte kogu maailma jaoks, aga vähemalt selle osa jaoks, kus mina elan. Külm ja kalk eestlane, kelle naeratav nägu ja kuri nägu on täpselt samasugused, ei mõista mind. Mida sa ajad koguaeg oma “tunded ja blääblääblää”, ela lihtsalt.

Ei ela lihtsalt. Mõtestan ja analüüsin, kõik peab midagi tähendama. Või noh, mis peab. Tähendab, kui sa tahad ja see sulle sobib.

Teen talisuplust, keskmiselt 3 korda nädalas ja 2-3 minutit korraga. Mul on esimest korda 35 aasta jooksul tunne, et kasutan oma keha õigesti. Kõik aeroobikad ja jooksmas käimised, millega olen ennast piitsutanud, on veelgi frustratsiooni suurendanud. Ei jaksa, ei oska, liiga raske. Ja nüüd ma siin olen – kõikvõimas. Ujun külmas vees kolm minutit, aga tunnen, et ära olin 3 tundi. Lihased ei valuta, aga kergelt pakitsev keha ütleb sulle iga rakukesega AITÄH. Ma ei tea muide kedagi, kes on ainult ühe korra talisuplemas käinud. Korra kukud sinna auku ja ulpima seal jäädki. Mõnus talisuplejate klann on mu ümber ka juba tekkinud ja tahaks, et talv kestaks veel.

54433583_415903319241078_1426549524528103424_n

Usute või ei, see ei ole niisama, et ma selle allikavett täis imedeoaasi avastasin. Mul on seda tarvis sel kevadel, kõrgemate eesmärkide nimel.

Talisuplus hoiab mind elus. Ma pole end kunagi rohkem üksi tundnud kui nüüd. Naljakas, kuidas sa võid seista keset inimesi täis tuba, kildugi visata ja näida kõige seltskondlikuma naisolevusena siinpool Soome lahte, aga sa ei ole. Pärast nutad patja, sest kedagi ei tundu su mured huvitavat.

Aga kuidas neid saakski huvitada, kui nad ei näe. Hommikul lasteaias ütles mulle üks lapsevanem, kuidas ta imetleb neid emasid, kes kahe lapsega korraga toime tulevad. Et talle on ükski hommikuti palju. Mulle on ehk ka 2 palju, aga nüüd on nad siin, tuleb toime tulla. G meelistegevus on hetkel lugemine ja lasteaias olid täna menüüs ekstra pikad toidunimed. Neil on 5 käiku, teadsite?! Ja nii sa seal seisad, endal kannatamatusest aur kõrvadest väljumas, ootad, kui teine loeb. Ühel hetkel taipad, et sul ei ole ju tegelikult kiire, las see aur jääda. Elad kaasa, innustad, naudid seda momenti. Mitu korda ta elus ikka lugema õpib, ahh?

Ja ega ta tegelikult vaikimisi pätiks ära ei lähe sellest hetkest, kui sa tahad, et ta tuleb, aga ta ei tule. Lapsed õpivad piire hoopis muudmoodi ja hoopis pehmemalt. Enamik vanematest seda ei tea. Ma ka ei teaks, aga ma käin nüüd koolitusel. Me käime. Ma ei peatu vist oma koolituste ja nõustamistega enne, kui ma kõik täiuslikult teen. Okei, nalja teen. Keegi pole täiuslik, mina kindlasti mitte, aga ma tegelikult tean, et olen piisav ja see on piisav.

Kuid imeliste aastate koolitus on tõesti hea. Ma juba näen, kuidas nendest aastatest võivad tõesti kujuneda imelised aastad, ilma stressita ja olenemata taustpildist. Saame kokku korra nädalas 16 nädala vältel ja õpime ülilihtsaid asju. Nii lihtsaid, et sa lihtsalt ei tule selle peale. Lapsevanemad tänapäeval on lihtsalt liiga segaduses. Vanavanemad räägivad, et rangem peab olema ja lapse kõige tähtsam iseloomuomadus on kuulekus, aga kuidas seda saavutada muudmoodi kui hirmu ja ähvardustega, nad ei tea. Hirm ja ähvardused ajavad omakorda segadusse lapsed, kes selle läbi veelgi keerulisemalt käituma hakkavad ja vanemad veelgi suuremasse segadusse ajavad. Suures segaduses võib nii mõnigi lapsevanem teise äärmusse langeda ja vabakasvatust proovida (noh, et mitte diktaator olla) ja see ajab lihtsalt kõik veel rohkem segadusse. Palju segadust on. Proovid kõike, aga miski ei tööta. Aga koolitusel õpid väikeseid tõhusaid nippe, kuidas elada nii, et elad koostöös. Lihtne tegelikult, aga, aitab targutamisest teemadel, mida ise ka alles õpin.

Ja kool..ma ei tea, kas ma saan kooliga hakkama. Vabandused, vabandused.. aga lihtsalt ONteistmoodi, kui sul on väikelapsed ja töökoht, kus sinu peale kindlad soovitakse olla. Aega on alati puudu, alati. Kõige jaoks. Mul oleks vaja Reiki koolitust siia otsa, aga kus kurat ma veel selle jaoks aja leiaks?

Igatahes teen ma kõik, mis ma suudan ja ei peatu. Mul on tunne, et talisuplus on kõige võti ja see aitab ming kõrgematel tasanditel kui minu silm ulatub.

Aitäh, et lugesite ja sukeldun nüüd tagasi turundusjuhi ametikoha grupiintervjuu kavandamisse. See pole kohustus, see on võimalus.

Ja nii kõigega.

 

 

 

Uncategorized

aeg kaob, rõõmud jäävad

Mul ei ole olnud täna kõige parem päev. Hommik algas valesti. Valede sõnadega, liiga vara, liiga järsult.. sõnad on sõnad, need ei defineeri mind ega sind aga keeruline on minna lasta. Ma õpin.

Praami pealt sõites tulid autod pikas rivis nii ees kui taga, aeg-ajalt lahkus keegi rivist vasakule või paremale keerates. Juured. Ma ei käinud palju praami peal ringi, aga kuna nägin oma ülitoredat klassivenda ja veel palju minuaegseid, eeldasin, et kõik need autod läksid koju nagu minagi. Mulle tundub, et hiidlaste juured on sügavamal, kui teistel. Mul on. Ma ei ole nii tihedas rivis enne koduni välja sõitnud. Ees ja taga. Ühtekuuluvustunnet sõitvate autode rivis Tallinnas ei tunne.

Ma nutsin laste ees. Lapsed on inimesed. Mina olen inimene. Nutmine on inimlik. Seletasin neile pärast, kuidas vahel oled kohutavalt väsinud. Vahel on nii, et üldse enam ei jaksa. Ja siis nutad. Mõtled kõik oma kurvad ja kurjad mõtted ära ja hakkab kergem. Nad kallistasid mind ja ma nägin, et nad tahavad, et mul on kergem. Ja ma tänasin neid.

Hiljem vaatasin sügavale laste silmadesse ja küsisin, kuidas neil on. Kinkisin neile oma aega, mõlemale eraldi. Olin päriselt olemas. Rohkem päriselt, kui varem. Eelmine päris ei olnud päriselt päris. See on nii väike asi, aga muudab meie elusid seitsmepenikoormasaapasammudes. Anna ja sulle antakse. Ootan juba uut päeva.

(aga juba ongi uus päev)

Sellest pole midagi, sest muusika on minu kõrvades. Päris, elav muusika. 50 aastat sõprust ei ole naljaasi. Ma tahaksin ka kunagi ühel hommikul ärgata ja mõelda, et mul on vedanud, sest keegi on minu kõrval 50 aastat olemas olnud.

Inimesed muutuvad ajas ja muutused on head. Aastate jooksul inimesed natukene tiirutavad ümber teineteise, vahel jooksevad üksteisele vastu, vahel mööda ja mõned lõigud koos. Erinevad asjad tulevad erinevate inimeste juurde erineval ajal aga kui kui sõprus on tõeline, siis ei loe, mis rada pidi keegi käib. Peaasi, et mõnel hetkel saad minna, diivani peale potsatada ja rääkida või kuulata, kuidas olukord nõuab. Sa ei pea sõbral hoidma alati käest kinni, võid teda hoida ka südames.

Ja mul on vedanud. Ma olen kasvanud muusikas ja muusika kasvab minus. Ma ei laula hästi, aga kuulan palju paremini. Istusin köögilaua ääres, panin silmad kinni ja kuulasin. Kuulasin kümmekond lugu, kuigi olin öelnud, et lähen magama. Kuidas keegi saab mõelda, et see mind võiks segada, need on mu südamelöögid. Need on lapsepõlve autoreisid ja suvelaagrid. Uhkus oma isa ja tema kaaslaste üle 20nda loomisaastapäeva peol 13 aastat tagasi. Lugematud jaanipäevad, tantsuõhtud ja bändiproovid. Olen näinud tõelist sõprust. Aastad lähevad ja nemad ikka on. Ja laul koos nendega. Koos minuga. Istusin silmad kinni ja kuulasin. Kalleid mälestusi ja hindamatut tänapäeva. Milline privileeg!

Aeg kaob, rõõmud jäävad. See on okei. Aeg peabki kaduma ja rõõm peabki jääma. Meiega, mitte minevikku maha.

Tänane päev on olnud kõige parem päev. Selline, millest on kaasa võtta nii mõndagi. Taaskäivitus, ümberlülitus ja reformatsioon.

Pühin püksipõlved puhtaks ja marsin vapralt edasi. Kui selja taga on kindel, on jalge all ka paremad lood.

hands-578917_1280

Uncategorized

sünnipäevanädal, osa 2

Võlg on võõra oma. Lubasin kirjutada juba 2 päeva tagasi ja ega ma kirjutasin ka, aga postituse lõpp on tänasest päevast. Lihtsalt ei jaksanud üleeile lõpetada ja eile käisin ühel üliemotsionaalsel kossukohtumisel, kust pärast veel mõned külalised meile potsatasid, nii et hea, et ma üldse magadagi sain. Kirjutamisest rääkimata.

Niisiis. Tagasi eelmisesse nädalasse. Priidu kaardiga sain õnneks kõik ostud reede õhtul tehtud ja laupäeval ootas meid ees suur ühine sünnipäevapidu. G6 + H4 = kokku juba 10.

Ma jooksen tegelikult täitsa lukku, kui palju vaja sähmida. Nii palju on vaja teha, et ma parem istun korraks ja kogun jõudu. Ootan, et selgus saabuks – mis on kõige olulisem, mida vaja järgmiseks teha. Ja nii võibki olla, et ma istun lihtsalt suure osa päevast, sest liiga palju on teha. Kõike korraga nagunii ei jõua ja ei tea, kust alustada ju ka.

Õnneks oli mul laupäeval hommikust saati külas mu ämm, kes on nendes asjades väga hea. Tükeldas, paigutas, kaunistas. Küpsisetordid tegime laste ja Priiduga valmis kohe otse voodist, et need ilusti pehmeks jõuaks minna, aga ämm tegi nii, et need näeks ka välja nagu tordid ja koristas meie laga tordi ümbert. Vanavanemad on ikka toredad, kui nad su ümber on. Mu oma ema aitas mind palju teisipäevase ja reede peoga ja isa oli hoopiski tubli (sest isa on mees ja mehed väärivad ekstra väljatoomist, eks) – tuli ka mängutuppa, teenindas seal laste sõpru ja aitas mul viimse minutini nõusid pesta ja koristada. Olen tänulik.

Kuna meie lapsed peavad oma pidu koos, siis nendel kahjuks ei saa kunagi seda luksust olema, et nad võiksid mõlemad terve lasteaiarühma kutsuda. Esiteks ei ole nii suuri mängutubasidki olemas, et 44 last (+ sugulased ja sõbrad!) ära lõbustada ja mina ei ole masohhist ka, et seda korraldada tahaks. Öeldakse küll, et kõik nagunii ei tule, aga mõlema lapse rühmast kutsutute seast (ühel 9 ja teisel 6) jäi sel korral tulemata ainult 1. Seega selle peale päris “lootma” ei saa jääda, et äkki nad ei tule. Kuigi peab ütlema, et ma olen alati ülimalt hädas nende laste sünnipäevadega, et ikka lubatud piiridesse mahuks – kui sünnipäev on 25 lapsele ja laste lähemad sõbrad, sugulased ja rühmakaaslased teevad juba kokku 35 last, siis.. aga eks mõned ikka ütlevad ära ja seekord umbes-täpselt 25 last kokku tuligi.

Sünnipäeva pidasime sel aastal sellises kohas nagu Sisehoov ja rahule jäid vist kõik, nii väikesed, kui suured. Nad ise nimetavad ennast avastuskeskuseks ja see on natuke teistmoodi küll kui tavaline plastmassist mängutuba. Olen seda enne ka vaadanud, aga peljanud, et meie lapsed on selle jaoks veel liiga väikesed. Reaalsuses ei olnud – 4 ja 6 on kindlasti vanused, mis sinna mängutuppa juba sobivad. Esimest korda kutsusime lastele ka peojuhid – 2 piraati, kes korraldasid umbes tunni jagu erinevaid mänge, joonistasid näomaalinguid ja paigaldasid vesitattoosid, nii et, kui vanemad oma lastele järgi tulid, nägid nad üllatusega, et võsukesele on vahepeal rasvased musta värvi vuntsid kasvanud. Piraadid juhatasid sisse ka tordisöömise ja sünnipäevalaulu (esimene voor oli auh-auh-keeles), nii et igati kiidan ja teeksin seda veel. Mitte, et lastel ilma piraatideta mängutoas oleks igav olnud, seda kindlasti mitte – aga kujutage ette, kuidas vanemate kõrvad puhkavad, kui sihitu ringitormamise ja huilgamise asemel on lapsukesed kõik järsku organiseeritult ringis koos ja mängivad mänge. Mõnus.

Mõnus oli ka pingelanguse tunne laupäeva õhtul, et raskemad osad on läbi, aga ega sellega meil pidustused veel ei lõppenud, oh ei. Pühapäeval oli ilus päikesepaisteline päev ja peale Uisupargis Lottega kohtumist sättisime oma asjad kokku, et minna Rootsi laeva peale ja seal veel ühe Lotte (ja Brunoga) kohtuda. Lapsed olid juba ammu rääkinud, et tahavad Rootsi. Me oleme sellised rohkem autoga ja telgiga Eestis ja naaberriikides reisijad, seega meie laste unistused ole tingimata soojal maal basseinis vedelemine, vaid terve öö läbi praamis (paralleelid Hiiumaaga) loksumine tundub piisavalt ekstreemne elamus, mille poole püüelda.

Nad on nii vahvad. Lastega on alati see, et pisiasjad muutuvad korraga nii tähtsaks ja sellised väikesed rõõmud annavad sulle endalegi uut energiat. H sai näiteks eile selgeks, kuidas meie kajutinumbrit, 8325 kirjutada – täitsa ise. Ikka oluline number tema jaoks, kuigi oleme juba 3 päeva kuiva maa peal.

Aga eks see oli lastele ikka suur elamus ka. Laste sünnipäevareisina see oligi planeeritud, seega metsik jalakeerutamine jäi seekord minu ja Priidu jaoks ära. Muidugi viimane kord, kui Rootsis käisime, tantsisime seevastu kõvasti. See oli 2011, olime just värskelt koos hakanud olema. Nii värskelt, et töökaaslased, kellega laeva peal ettevõtte sünnipäeva pidasime, midagi sellest ei teadnudki ja ega me seda väga kuulutada tahtnudki. Hommikuks aga teadsid siiski kõik – mitte, et me oleks ise kellelegi rääkinud, aga kõik, kes tahtsid, said meid laeva sisetelevisioonist vaadata.  Nimelt oli ju tantsusaalist otseülekanne ja nii me seal pahaaimamatult terve öö kahekesi tantsisime ja musitasime, samal ajal, kui ühes meie omade kajutis inimesed seda show’d vaatama ja kommenteerima kogunesid. Naljakas. Hea, et riigitelevisioonis ei näidatud!

Igatahes, seekord keskendusime siis lastele, nagu öeldud. Lasime neil rahus Lotte ja Brunoga mängida just nii kaua, kui nad tahavad, ostsime loosipileteid ja viisime show-programmi vaatama. Neil oli igal sammul “oh” ja “ah” ja äge! Neile üllatuseks registreerisime veel ka nende sünnipäevad infoletis ära ja see tähendab, teadagi, et bänd pandi pausile ja neid kutsuti lavale, et kinkida neile uhke kokteilijook ja laulda terve kahekorruselise saaliga sünnipäevalaulu. Jälle vau! Lõpuks voodisse jõudes uinusime kõik umbes sekundiga. Elamusi oli juba sel hetkel kamaluga.

IMG_20190217_230501
Helendavad jääkuubikud!

Hommikul sõime buffet-lauas korralikult kõhu täis, samal ajal imetlesime skääre ning nendele ehitatud maju. Kui mõnus oleks mõne sellise pisema peal asuvast punasest majast hommikul ärgata ja varbad kohe vette torgata!

Stockholmis randudes viisin terve pere esmakordselt metrooga sõitma. Jah, ka Priit ei olnud enne käinud, seega, mina, staažikas metroohunt (London, Stockholm ja Berliin), sain kõiketeadja näoga pere maa alla juhtida. Järgmiseks programmi osaks oli Junibacken ja kuigi unistustes oleks käinud hea meelega ka Vaasas, siis peale 4 tundi Junibackenis oli selge, et kui me normaalsel ajal laeva peale tagasi jõuda tahame, siis ei ole sellisel ummisjalu jooksul mõtet. Aga jällegi – elamusi oli juba sel hetkel piisavalt ja nii meie kui lapsed jäime Junibackenis käiguga väga rahule. Juturong on ülimalt äge (mina, kes ma olin lapsena suur Lindgreni-lugeja, olin nii mõnelgi hetkel pisarateni liigutatud) ja eriti vinge on see, et see räägib sinuga sulaselges eesti keeles. G ostis endale väikese Finduse ja H härra Nilssoni ja nii me tagasi matkasimegi. H jäi bussis Priidu süles magama.

IMG_20190218_124531_1
G pesuehtsa Pettsoni ja oma väikese Findusega (käes)

Õhtuses Rootsi lauas võtsime kohe endale korralikult aega, istusime, sõime ja jõime ja sõime. Ma pean ütlema, et need meie põnnid on ikka ülimalt head sööjad, ka eelmisel päeval restoranis teenindaja imestas, justkui nad oleks ühed vähestest lastest, kes kunagi lastepread päriselt lõpuni on söönud. Buffet-õhtul sõid nad kõigepealt korralikud soolase toidu taldrikutäied ja siis umbes 4 jäätist mõlemad. Ühel hetkel nad loomulikult enam istuda ei viitsinud, aga “superema” võttis siis multikad appi ja saime veel tund või poolteist ajavõitu. Pole paremat lapsehoidjat kui põrsas nimega Peppa! Lõpuks olime kõik loomulikult läbi nagu läti rahad ja peale mõnda mängu Lotte ja Brunoga viisid poisid mu veel show-baari tantsutiirule ja magame me kõik läksimegi. Priit tahtis veel veini juua, aga ma olin lihtsalt liiga väsinud.

IMG_20190218_201648
H Lotte ja Brunoga mängimas

Öösel ärkasin veidi peale Ahvenamaa-peatust ja ehmatasin, sest laev loksus. Liiga palju loksus! Mitte nagu asjad-kukuvad-laualt-alla-loksus vaid lihtsalt laine all-laine peal-joyride moodi loksumine oli. Igatahes hakkasid mul peas jooksma infokillud Estoniast ja Titanicust ja ma needsin ennast mõttes merepõhja, et ma ometi ei kuulanud, kust kurat need päästevestid tulevad ja mitmendalt korruselt evakuatsioon on. Arvan, et lebasin niiviisi silmad pärani lahti pimeduses kuskil tunni. Laine hakkas nagu natukene rahunema ja uni sai ikkagi võitu. Hommikuks oli kõik jälle rahulik. Merehukku ei olnud ja ega ilmselt polnud ohtu ka, ma olen lihtsalt selliste asjade suhtes ülitundlik. Tallinnas tagasi olime teisipäeva hommikul. Viisin lapsed ja Priidu ämma juurde ja läksin ise tööle. 1 tööpäev ja 2 töötundi peale sain end välja lülitada, enne kui mind jälle väga vaja oli.

Kokkuvõttes jäime selleaastase sünnipäevanädalaga väga rahule. Lapsed pidasid end nii vapralt üleval ja meil neljal oli tõesti vinge koos olla. Siia said kirja loomulikult ülimalt vähesed detailid, aga on palju, mille üle siirast rõõmu tunda. On palju, mille eest tänulik olla.

Aitäh meie laste lähedastele ja sõpradele!

PS Täna läheme vaatame selle Hiiumaa-laeva üle ja eile käisin lõuna ajal jääaugus. Kõik on oluline ja kõik sujub.

Siit on hea edasi minna, nagu tavatseb öelda üks minu talisupluse-gurudest.

PS PS minge kõik 24.02 ühisujumisse Nõmme basseinide juures – puhastab hinge ja vaimu. Koos on hea alustada.

(appi, ma surun teile oma usku peale! palun vabandust.)

/

 

 

 

 

 

 

Uncategorized

sünnipäevanädal, osa 1

Kui tavaliselt on inimestel sünniPÄEV, siis meie lastel on sünnipäevaNÄDAL nagu firmadel. Mitte ainult lastel muidugi, mul ka. Lapsed lihtsalt võtavad avasüli vastu kõik imelise, mis neid tabab, meie jookseme ninast vere välja, et neile seda kõike korraldada. Kohutavalt väsitav, aga hästi tore ikka ka.

purple yellow and blue balloon on swimming pool

Esmaspäeval saime selle ülitiheda nädala alustuseks kätte oma uue auto. UUE. Tuttuue. Mul ei ole varem sellist hetke elus olnud, et ongi justkui rätsepatööna valminud auto täpselt meie soovide järgi ja ma olen esimene inimene, kes selle rooli istub. Imeline tunne! Mõtled küll, et ainult auto ja elus on tähtsamaidki asju, kui 4 ratast ja rool, aga esmaspäeval ei olnud. Nagu uue hingamise oleks saanud koos autoga. Sõidad ja ei suuda seda naeratust näolt pühkida.

Teisipäevahommik algas otse loomulikult H õnnitlemisega. Tort, laul ja kink. Jumal tänatud, et ta selle kingi lõpuks kätte sai, sest me tegime sel aastal nii, et mõlemad vennad valisid teineteisele kingi ja H ähvardas juba mitu päeva, et ta räägib vennale ära, mis tema kink on, kui mina talle ta enda kingipaki sisu ei avalda. Nüüd siis sai lõpuks teada ja ma ei pidanud enam kartma, et ta diskreetset infot avaldab. Teetöömasin, sest töömasinad talle meeldivad. Sama päeva õhtul tulid meile vanaemad ja Priidu vend oma lapsega. Kõik omad ja laud oli selline lihtne.

Peale üht võrdlemisi tavalist kolmapäeva ootasid meid neljapäeval ees taas hommikuõnnitlused, kook ja kink, mis nagu selgus, oli täiesti poolik. Ma ei tea, kas teie teate Mecardimone? Tuleb välja, et lasteaiaealiste poiste emad peaks selliste asjadega kursis olema, aga ütlen ausalt, et kuulsin esimest korda G suust seda sõna, kui ta nädal enne toimunud rühmakaaslaste sünnipäevale need kingiks viis. H-ga vennale kinki valides nägime tuttavat logo ja valisime mingi eriti vinge, veoautoversiooni. Neljapäeva hommikul sain kinki avavalt G-lt lõbusalt etteheitva pilgu: “emme, see on ju launcher, mida ma sellega teen?!” Ehk siis me kinkisime talle mingi vidina, mis neid Mecardimone välja tulistab samal ajal kui tal endal ühtki Mecardimoni veel polnudki 😀 Lõuna ajal käisin ostsin talle Mecardimoni ka ja see kujutab siis endast ette autot, mis mingist kaardist üle sõites kuju muudab. 6-aastaste moevidin.

Õhtuks olin lubanud G-l külla kutsuda ühe rühmakaaslase. Ta ise tahtis algul tervet rühma, aga palusin tal viisakalt seda hulka 20 lapse võrra vähendada ja ühe valida. Teades, et mind ootab ees veel laupäevane pidu, tundus mõte tervest lasteaiarühmast minu kodus ikka liig, mis liig. Peab siiski ütlema, et laulupidu tuli neljapäeva õhtust sellest hoolimata, sest lisaks G rühmakaaslasele oli tuba järsku sugulasi pungil täis. Ülitore tegelikult, et nad kõik tulid – nagu sõbrapäevapidu ja sünnipäevapidu 2 ühes. Lisaks meile neljale oli meie väikeses kodus 12 inimest korraga külas (siia ei ole veel sisse arvestatud alt naabreid, kes korra õnnitlemas käisid). Ja muidugi, need toredad tähtsad telefonikõned mõlemale lapsele nende õigel päeval. Täitsa omad jutud ja helistajad, siit ja sealtpoolt merd (minu telefonile, siiski).

Reede oli meil planeeritud taas puhkepäevaks pidustuste vahele, aga õhtu lõppes nii lolli äpardusega, et pingeid oli selles päevas ilmselt rohkem, kui teistes kõigis kokku.

Hommikul G oksendas voodisse. Tõmbasin mõttes maha juba kõik me edasised plaanid ja hakkasin peas varuvarianti hauduma. Jätsin ka H koju, tõin endale kontorist arvuti ja hakkasin neile lähivaatlust korraldama. Minu suureks õnneks jäi see üks hommikune okse ainsaks ja kuna enesetunne oli tal hea, siis panime selle liigse sünnipäevamagusa söömise arvele. Õhtupoole viisin lapsed juuksurisse ja kui Priit meile sinna järgi tuli, pakkusin, et “lähme, näitan teile, kuidas emme jääauku hüppab”.

Jep, jääauku. Olen nii kaua, kui ma mäletan, imetlenud talisuplejaid ja soovinud, et ma oleksin ise ka SELLINE inimene, kes seda suudab (arvates siiski mingil põhjusel, et ma pole). Peale sauna külma vette olen küll hüpanud, kus iganes võimalik ja paar korda isegi kevadisse või sügisesse jõevette, kui õues on olnud külm. Aga jah, nüüd alustasin talisuplusega ja kuigi esimesed korrad on olnud sellised paarikümnesekundilised vettekastmised (nad ei soovitagi järsemalt alustada), siis on see tõesti minu teema ja ma lähen ikka ja ikka tagasi. See tunne on lihtsalt fantastiline kuubis, kui sealt välja tuled. Nägin oma laste silmis imetlust ja imestust, kui nad mind jääkülmas vees vaadates taustal suusatajaid nägid ja imestasin isegi, et seekord ei olnud vaja mingit sauna ei enne ega pärast. Paned lihtsalt riided selga tagasi ja oi, kui hea on olla!

Pärast suplust ja Legendis väikest kehakinnitust viisime H ja Priidu koju ja läksime G-ga Roccasse, mulle kotti ja talle parkat ostma. Keskuse pealt saime allahindlustega (põhiliselt Reservedist) korraliku saagi ja kui oma 3 suure kotiga Prisma poole jalutasime, nägime üllatuseks, et nüüd on ka Rocccas mündiga kärud. Tore küll, kust ma selle sularaha nüüd siis võtan?! Egas midagi tatsasin automaati, võtsin 5 eurot ja vahetasin infoletis müntideks.

Veetsime G-ga poes tubli tunni või rohkemgi, ladudes kärru laupäevaseks sünnipäevapeoks hunniku asju. Õnneks oli mul nimekiri ees ja väga metsikuks ka ei läinud, aga meil mõlemal on see komme, et kui juba võiks tunduda, et nüüd on kõik ja lähme kassasse, siis kumbki ikka hüüatab veel, et “oota, lähme vaatame veel seda või seda ka”. (ei tea, kust see laps need kombed saab?)

Igatahes tabas mind peale kassast asjade läbi löömist korralik šokk. Ma ei saa enam isegi küsida, et kuidas minuga küll selliseid asju juhtub, sest ma ju tean, mis vastus on: ma olengi plähmerdis ja oma asjadega hooletum kui keskmine eestlane. Aga igatahes ei olnud mul pangakaarti. Ei siin, ei seal, ei kotis, ei taskus ega varrukas nii meie vanadel kui uutel, äsja ostetud jopedel.

Neetud, neetud, mida ma teen??! Loogiline vastus oli, et kaart jäi 5-eurost võttes automaati. Kas leidub nii ausaid inimesi, kes kaardi automaadi servale panevad või infoletti viivad? Selgus, et ei. Vähemalt mitte sel päeval ja selles ostukeskuses. Swedbank on mul ka, aga ainult õppelaenu tagasimakseks ja seal ma raha ei hoia. Helistaks kellelegi, et kannaks mulle Swedi, aga suurest nimekirja vaatamisest on mul AKU TÜHI! Üks nendest olukordadest.. korralike inimestega need olukorrad ei juhtu, küll aga plähmerdistega. Aga! Me saame sellest õppida, mina ja laps!

Ragistasin ma ajusid, mis ma ragistasin, kuna olime Roccas, siis kõige loogilisem oli siiski kodus raha järgi käia ja asjad Roccasse jätta, et pärast oma ostud kodule lähemal teha. Müüja põhimõtteliselt anus meid, et me ise asjad tagasi paneks, aga ma isegi ei saanud aru, kuidas oleks võimalik olnud neid mitte tagasi panna. Sügavkülmamarjad, kohvikoor, kohupiim.. Kärutasime riiulite vahel ringi ja mängisime kaubaautot ja peab ütlema, et arvestades seda veidike närust olukorda, oli meil ütlemata lõbus. Pärast saime veel müüja käest kätt südamel hoides kiituse – ta tõsimeeli arvas, et me oleksime need asjad kuskile riiulite vahele mädanema jätnud. No ei, me oleme ausad inimesed!

Maksime ära oma kohvi, vee, millest G juba jõi ja 3 kasutatud kotti (mul oli ju ometi 4 eurot, mis mündivahetusest üle jäi) ja lidusime saba jalgevahel koju. Kodus tuvastasin, et keegi polnud viipemaksetega möllanud, panin kaardi kinni, tellisin uue ja läksin üksi uuele ringile.

 

* * *

Okei. Andke andeks, mul on kirjutada veel nii palju ja sünnipäevanädala põnevamad osad on alles ees, aga ma olen ka inimene ja lähen käin nüüd korraks magan. Täna pole ilmselgelt see päev, aga olen harrastanud viimasel ajal paaril korral nädalas 10st magama minemist (sest uneteadlaste sõnul on kõige kvaliteetsem uni vahemikus 10-12) ja üle 12 ma naljalt enam üleval olla ei taha. Vana hea loogikatehe, kuidas piisavate unetundide korral saad oma ärkveloleku aega kvaliteetsemalt kasutada ja lõppkokkuvõttes jõuad ikka rohkem.

Aga olgu, homseni.

 

 

 

Uncategorized

Elu pärast

Ma otsustasin kohe ette ära, et mina Delfi kõiketeadjaid tõsiselt ei võta. Eks ma teadsin, et seda sappi hakkab tulema (ega ma loll pole) ja algul arvasin, et ma üldse ei loegi. Aga ega inimene pea vastu, ikka loeb. Hämmastaval kombel ja enese suhtes üllatudes ma ei solvunud. Ühegi peale. Lihtsalt tunne oli, et valupunkt on ilmselgelt üleval ja tõenäoliselt 80% nendest kommenteerijatest ongi need samad bemmivennad. Leidsingi nad üles. Maailmade põrkumine.

Mina ju ise tean, et ma ei ole maasturiga Kalamaja-hipsteremme, kes oma lapsi vati sees lasteaeda veab ja selle käigus teiste lastest sõna otseses mõttes üle sõidab. Ma ju tean, et ma ei ole see, kes maanteel 75km/h sõites teisi segab. Ma ju ise tean. Õigemini, seda teavad ja räägivad mulle ka teised. Mulle on palju öeldud, et ma ei sõida nagu naine, mis on ühe mehe suust tõenäoliselt kõrgema kategooria kiidulaul, mis puudutab autosõitu. Ja mis sellesse lumehelbekese-sõimuvalingusse puutub, siis sõitke te potilaadale, Delfi-ossid. Ma olen terve täiskasvanuea endale ise elatist teeninud, ei mingit papa-mamma rahakoti peal liugulaskmist ja vingumist, et mina ei tee, mulle tehakse. Ma ehitan ise endale mööblit, parandan elektrijuhtmeid. Mulle pole midagi elus kandikul ette toodud, kõik olen ise teinud. Aga sa?

Ja debiilikuks ei ole mind varem mustvalgel kutsutud. Nüüd kutsuti. Lehmaks ja ajuhälvikuks ka. Olen iniseja, titemamma, kes rind kummis oma lastega mööda Tammsaaret autode vahel kõnnib ja minusuguste jalaväristajate pärast meil liikluskultuur nii p****s ongi. Inimesed on ikka nii õelad. On näha, et suur osa neist ei ole seda postitust isegi läbi korralikult läbi lugenud ega selle mõttest aru saanud. Aga kommentaar on vaja välja tulistada, sest kus mujal sa ikka elad välja oma frustratsiooni, mis siin külmas ja pimedas Eestis tekib nende kurjade ja pealiskaudsete inimeste keskel elades. Arusaadav. Ja ega mu postitus oligi suht vihakõnena kirjutatud, nii et eks see viha vist pidi sütitamagi. Olgu.

Palju positiivset ja kaasaelavat oli kommentaarides muidugi ka ja ehk mõne inimese pani see natuke mõtlema. Kokkuvõtvalt võib kogu mu Delfi-elamuse kokku võtta ühe kasutaja tabava kommentaariga:

Päris hea näha kui paljusid see teema siin riivanud on – ohh vaesekesed! Keegi külatädi oma suure elukihuga teeb nii paljudele liiklushälvikutele oma kirjaga liiga

Jep, külatädi. Suur elukihk, kahtlemata.

Tahes-tahtmata tulid täna kooli sõites (Rakvere lähedale) võrdlusmomendid selle ajaga, kui 6 aastat tagasi kursavendade ja -õdedega seda vahemaad kambakesi mõõtsime. Lõbusad sõidud! Loomulikult jäi selle aja sisse ka nii mõnigi talvise-tee-sõit, aga ma ei mäleta mingit hirmu ega nii põletavat tungi elusalt koju tagasi jõuda. Ega sa ei saagi ilmselt paljudest asjadest enne aru, kui lapsed saad. Ma ka ei saanud. Aga nüüd ma ju tean, et elamine ei ole ainult minu asi. Ma olen muutunud, isegi kest on teine, mis veel sisust rääkida.

Kell 6.40 kodust startides on külma -3 ja sajab mingit peenikest pudi, mille hiljem liigitan jäävihmaks. Rakverre on õnneks hea sõita, lõviosa teest on neljarealine (mis tähendab, et 67km/h sõitev Kiaga tädi kedagi ei sega). Nii aeglaselt ma muidugi ei sõida, aga üle 85 selle ilmaga naljalt ei lähe. Libedust otseselt ei tunneta (ei ole proovinud pidurdada ega äkkmanööveid teinud), aga ettevaatlik olen küll. Teised on ka, sest ees olev auto ei kaugene ja tagant kaugelt tulev auto jääbki terve tee vältel kaugelt tulevaks autoks. 112km jooksul sõidab minust mööda vaid üks auto ja see lendab nagunii kiiremini kui kuurakett, nii et tema isegi ei osale selles arvestuses. 

Kuusalu bensukas teen peatuse, sest hoolimata täisvõimsusel huugavast klaasisoojendusest jääb jäävihm kojameeste külge nagu kitt ja ekraan on üsna pisikeseks jäätunud. Klaasi ja kojameeste puhastamisega tegelevad seal tanklas teisedki autojuhid. Näen, milline paks ühtlane jääkiht on kogu auto peal ja õõvastusega mõtlen, et tee on kaetud sellesama jäise kihiga. Õnneks peale Kuusalut sadu lakkab ja teeolud on nii head, et saan piirkiirusega sõita. Aga ega mul väga vahet pole, startisin teadlikult piisava varuga. Sa ei tea ju kunagi, mis emake loodus hommikuks välja mõelnud on. 

Mõdrikule keerates kisub vägisi suunurk üles ja süda hakkab kiiremini tuksuma. See kool, mõis, tiik.. kogu olustik on siin täpselt minu teetass. Ma ei tunne veel oma praeguselt kursuselt ühtki inimest, aga tunnen end ühena nendest sellest hoolimata. Teate seda tunnet?

Ma olen 6 aastat ära olnud, aga nii hea kodune tunne on sellest hoolimata. Väga mõnus õhkkond on siin. Ja armas kohvikutädi Helle on ikka paigas, seinad tema ümber on täienenud veelgi rohkemate aukirjade ja tunnustustega lõpetavatelt rühmadelt. Aga koolielu pärast lapsi on teistsugune siiski, sest ma ei saa endale enam pauside ajal ohjeldamatult saiakesi lubada. Jumal, kui piitspeenike ma ikka 6 aastat tagasi veel olin (vähemalt enne rasedust, eks).

See-eest kohv ja mina oleme jätkuvalt sõbrad. 

cof

Muidu on meil ühikas ka, aga seekord ööbin teatavatel asjaoludel oma ühe öö täiesti omaette. Jep, inimesed muutuvad – mäletan, kuidas ma vanasti nautisin ühikamelu ja inimesi enda ümber, aga täna.. kui ma algul arvasin, et lähen Aqua spaasse mõnnama, siis praegu ei ole absoluutselt mingit tahtmist veekeskuses võõraste laste kilkeid kuulata ja piirdun mullivanni ja Netflixiga oma majas. Mis mõttes majas? Tuleb välja, et Rakveres on peale ühikat hinna poolest järgmine tõepoolest 70m2- suurune kahekorruseline hoovimaja. Ülinaljakas, sest tavaliselt perega koos reisides ööbime pead-jalad koos telgis või mõnes 20m2 suuruses uberikus ja nüüd siis mina üksi ja terve maja. Kõik on olemas, köök, nõud, kohv ja küpsised. Lambanahad diivanitel, pleedid ja kamin. 

Väga mõnus on siin. Mina, rahu ja vaikus kolmekesi. Teen veel natuke tööd ja siis on puhkus. 

Kes emade klanni kuulub, see mõistab, kui õnnelik ma täna olen. 

mde(andestage mulle kõikide minu piltide närune kvaliteet – mul on jätkuvalt telefonikaamera fookus katki)