edit: muidugi me käisime seal turniiril

G tuli eileõhtusest trennist, motti täis ja teatas, et loomulikult kavatseb ta homme meistrikatele võistlema minna, misasja. Tema tiim ju, kas minu arvates oleks tõesti okei, kui ta koju jääks?

Minu arvates oleks tõesti olnud okei ja mina ise ei oleks ilmselt läinud. Ma arvan, et ma poleks tahtnud juba umbes kolmandale laagripäevalegi minna, sest mida asja, koolivaheaeg = puhkus. Aga mõni puhkabki ringi trampides, nähtavasti.

Ma oleks jätnud minemata juba hommikul aknast välja vaadates, sest taevast kallas vihma nagu duši all. G seevastu ütles, et ta loodab, et ta saab jälle padukaga mängida. Ega lastel ongi suva, sest nemad ju liigutavad ennast ja kui adrekas on üleval, siis külma ei tunta. Ise külmetad seal platsi kõrval ja varjualuseid ka väga paljudel staadionidel vanemate jaoks ju ei ole. Nii et lapsevanemana soovitan igal juhul laps suunata mõne tubase spordi juurde – las teeb võrkpalli või mängib tennist. Jalgpall on julm spordiala, eriti entusiastlikule tibuvanemale, kes kõik mängud platsi kõrval rajus ja vihmas tulihingeliselt kaasa elab.

Need soccer parentsid on veel eraldi teema. Jeerums, milliseid asju on minu kõrvad pidanud seal väljaku kõrval kuulama! “Tigu on ka kiirem kui sina!” “Mida sa passid seal, tropp oled või – vaata palli!!” “Kui tahad kodus süüa saada, pead vähemalt 3 väravat veel lööma!” “Sa pead olema parem!” Võib-olla on nali minu kulul ja nii tehaksegi tippsportlasi, aga mina oma lapsele ealeski sellist asja ei ütle, et ta peab parem olema. Pean teda lihtsalt usaldama, et ta teeb niigi igal hetkel oma parima. Ja ma ei tea, kui sul ongi ikka üks kuradima s*** päev, siis mida see teadmine aitab, et ema sind enam ei armasta, kui sa praegu kohe nahast välja ei poe? Üldse on see tobe, kui kõik on kõige targemad ja karjuvad üksteisest (ja mis peamine, treenerist!) üle, nii et laps üleüldse mitte midagi aru ei saa, kuhu joosta või kellele meeldida.

Muidugi on see üks väga suur üldistus ja lõppkokkuvõttes usun, et keegi oma lapsele halba ei taha, aga lihtsalt. See jalgpall on lihtsalt üks neetud saavutuspordiala ja mulle emana see üldse ei meeldi. 7-aastane peaks veel katsetama seda, seda ja seda, mitte saama vastu päid ja jalgu, kui tal midagi välja ei tule. Et nagu rõõm kaob ära, koguaeg pead olema parim ja isegi kui midagi on hästi, siis tegelt oleks ikka veel paremini vaja. Kuigi meie treenerid on ikka ülihead lastega ja ega nemad niiviisi ei sõimle ega karju, pigem lähenevad just positiivses võtmes ja märkavad seda, mida laps suudab, mitte mida ta ei suuda. Samal ajal kui (ma jälle ei tahaks üldistada, aga mis sa teed) slaavlaste treenerid röögivad oma laste suunas kehva mängu ajal igasugu koledaid sõnu. Ükskord üks väike poiss nuttis väravas terve mängu aja, pall lendas muudkui väravasse vups ja vups, treener karjus bjätt ja oma ema kriiskas hüsteeriliselt värava kõrval. Siis tahaks küll minna ja võtta selle poisi, teda kaisutada ja öelda, et see siin ei ole kogu maailm. Sa oled tubli, sa oled hea, sa oled ilus ja ära iial kaota usku endasse. Aga küllap see usk tal varsti ka kaob…

Nii palju ütlen küll, et Gregori tervis on sellest ajast täiesti korda läinud, kui ta hakkas 3×1,5h nädalas (lisaks vähemalt sama palju otsa trennivälisel ajal) iga ilmaga õues trenni tegema. Ja ma enam tõepoolest üldse ei karda ka, kui ta kuskile vihma kätte peaks jääma või tal keskmisest inimesest vähem vammuseid seljas juhtub olema – ta on jalkaplatsil ära karastunud.

Niisiis, peale kolme peetud ja pähe saadud mängu kiitsin mina ikka oma last, selle eest et ta üldse end kodust välja ajas (sest tegelikult oli ta ju ikka väga väsinud), rääkisime läbi tema head pallipäästmised ja söödud. Ma tahan, et ta saab olla laps, ma ei taha, et ta peab seitsmeselt olema tippsportlane. Käisime poes, ostsime jäätist ja mahla ja tegime kodus jäätisekokteili. Ploomi- ja apelsinimahlaga. Kas olete kunagi arvutanud, kui palju isetehtud jäätisekokteili saab ühe keskmise kohvikust ostetud jäätisekokteili eest? Mingi umbes 5… või igatahes palju.

Nüüd vedeleb härra oma toas kott-toolis teki all, luristab eile kinost kingiks saadud topsist jäätisekokteili, sööb krõpsu (Barbora pani kingiks kaasa oma sünnipäevanädala puhul) ja vaatab Lärmisepa tänava Lotat. Arvestades seda, et mina oma koolivaheaegadest ainult seda mäletangi, kuidas ma neid koolivaheaja filme vaatasin ja Gregori on teinud kõike muud, kui seda, siis ma ei saa üldse aru, mis nutiajastu lastest me siin räägime. Isegi telekat pole inimesel aega vaadata…

Ühesõnaga, on nagu on aga üht ma ütlen – sport võidab niikuinii.

kust ma endale SELLISED lapsed sain? (!)

Nagu öeldud, meie elu siin Laagris on nagu üks väike õnnelik mull.

Igal hommikul teen ma alustuseks väikese jalutuskäigu oma väiksema pojaga. 300 meetrit lasteaeda ja teist sama palju tagasi. Ülimõnus, see on piisavalt lühike maa, et ei muutuks vastumeelseks ja piisavalt pikk, et selle hommikuse värskuse-laksu endale sisse saaks. Mõnikord, kui natuke hilja peale oleme jäänud, olen Holgerile pakkunud, et lähme autoga, et ma saaks pärast otse tööle sõita, aga ta keeldub alati. Ja tore on. See on tõesti mõnus jalutuskäik.

Lasteaias on tal nüüd kõik okei. Ta vahel vingub küll natuke, sest ta juba loomupoolest ongi selline kukrus mõnuleva kängurupojalaadne kleepekas, kes meelsamini lihtsalt vedeleks kõik oma päevad maha. (No tal on see õigus, olla just selline nagu ta on, ja nii nunnu, sest ta ju arrrrrrrmastab mind üle kõige maailmas, aga mismoodi need samast tähtkujust samas kodus kasvanud lapsed meil nüüd nii erinevad siis on?!) Aga laias laastus on tal lasteaias kõik super hästi ja teda on väga ilusasti omaks võetud. Hommikul on sõbrad teda juba suure rõõmuga uksel ootamas ja õhtul võtavad järjekorda, et teda kallistada, kui minek on. Minu süda on igatahes rahul, ehk ma ei keeranudki kõike pekki oma jäärapäise “vahetame kõik välja” kampaaniaga. Ta ise on kuidagi väga rahulik ja tasakaalukas ja tundub, et elumuutus kokkuvõttes on talle hästi mõjunud.

Lõpuks leidsime talle ka ühe trenni (lisaks lasteaias olevale laulmisele ja üldfüüsilisele, kust tal sisuliselt võimatu põgeneda on), kus ta tõeliselt omas elemendis ja õnnelik on – ujumine. Kaks korda nädalas käime (jala, muidugi!) temaga ujumas ja tegelikult on väga mõnus seal ise ka kaasas käia, sest et saun, mis muu.

Gregori seevastu ei taha üldse kängurukukrus passida, on üliaktiivne ja sahmib kümnel rindel korraga. Ma mõtlen selle peale nii tihti, et kõik see isepäisus ja tõestamisvajadus, et “ma suudan, ma oskan” – see väike inimene ootas beebist saati seda hetke, millal ta lõpuks võib ja saab ise otsustada, ise minna, ise olla. Kooli läheb ta rattaga ja on üks täielikult isemajandav üksus. Kõik kellaajad – tundide, trennide algused, õppimine, isegi maha tulnud rattaketi paneb ta ise tagasi ja ei löö mingit alarmi, et tuldagu ja aidatagu.

Esmaspäev on tal täiesti pöörane päev, sest tal on peale kooli lausa 3 erinevat trenni. See mulle tegelikult ei meeldi, aga me ootame ja vaatame rahulikult, et kõik paika loksuks. Varem või hiljem langeb miski sellest nimekirjast loomulikul kombel ära. Ta teab ise ka, et ta peab tegema valikuid, kui tunneb (või meie näeme), et kõike ei jaksa. Kui ma teda manitsesin, et see pole normaalne esimese klassi päev ja järsku ta ikkagi valib midagi, mida ta EI tee, argumenteeris ta mind suure inimese kombel kohe nurka – jajah, aga kui sa ei lase mul proovida, siis kust ma tean, mis mulle sobib?

Ja nii siis ongi. Jätkuvalt käib ta 3 korda nädalas jalgpallitrennis, sügisest nüüd lisandus kord nädalas ka korvpall. Kergejõustikku tegi ta seni 2 korda nädalas, aga reedel enne vaheaja algust sain peale tundide lõppu kõne (ja ma teadsin, et see kõne tuleb!! sest nägin stuudiumist juba enne et Saue taekwondo klubi käis näidistrenni tegemas), et ta soovib reedest kergejõustikku taekwondo vastu vahetada. Mis iseenesest mulle meeldib, sest kuigi ta on väga sportlik ja kergejõustikus ka hea, siis taekwondo on selline spordiala, mis õpetab väga palju austust ja kannatlikkust. Kellel tänapäeva lastest seda vaja ei oleks?! Kuna sporti teeb see väike noormees tõesti palju (ma ei ole veel loetlenud ju üles neid tunde, mida ta väljaspool trenne jalkaväljakul veedab!), siis käisime juba noorsportlase tervisekontrollis ka, kus talle andurid külge pandi, et mõõta, kuidas ta keha koormusele reageerib ja kui hästi ta taastub. Kiideti heaks, võib teha edasi trenni nagu pöörane.

Minu süda emana on rahul, sest sellele massilisele spordile vastukaaluks käib ta ka mõttemängude ringis, kus õpetatakse (põhiliselt idamaade päritolu) loogilist mõtlemist arendavaid mänge ja teatriringis, kus saab arendada loovust ja esinemisjulgust. Igati mitmekülgne. Üks hetk hakkasin juba kartma, et kui nii edasi, siis minu lapsest kasvab üks ajudeta jock.

Ja ma iga päev imestan jälle uuesti, sest ta toimetab nii palju ja kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi.

Gomoku (eestipäraselt 5 ritta) turniiri esimesel etapil sai ta 11 osaleja seas 5. koha ja võistejate seas oli üsna mitu 4. klassi last (ja 4. klassi aju on ikka midagi muud kui 1. klassi oma, eks). Laagri kooli penaltiässa võistlusel oli minu mäletamist mööda üle 20 1. klassi lapse ja minu poeg tuli koju 2. koha diplomiga. Ei, koju ta too päev tegelikult ei tulnud, läks teatriringi edasi. Lisaks on ta üks kahest klassiesindajast kooli õpilasesinduses. Laulukooris ja kokandusringis tõesti veel ei käi, aga muud alad peaks küll vist kõik kaetud olema. Universaalnahhaal või mis see meie aja nali selliste saja-asja-tegijate kohta ongi..

Vahel mõned ütlevad mulle, et seda on liiga palju – aga kõik trennid ja ringid (peale ühe) on tal ju koolis peale tunde. Mis ta siis peab tegema, kell 12 rattaga koju kihutama ja telekat vaatama või mingit nutivärki tegema? Minu meelest on tore, et ta on veel mõned tunnid peale koolipäeva hoitud ja asjalik. Ja mis peamine – mitte ühtegi ringi ei ole me teda sundinud ja ükski kord ei ole ta mitte minna tahtnud.

Meil on temaga kokkulepe, et kõike seda võib teha täpselt seni kuni jaksu on ja õppimisega kõik korras on. Praegu on küll, lasteaias olid tal väga võimekad õpetajad ja ta on saanud hea ettevalmistuse. Kodus väga midagi õppida pole jäänud, sest koolis saab kõik tehtud ja tehtud saavad ka õpetaja antud lisalehed. Väsimusega on küll nii, et homme tõmbab ta ise esmakordselt endale piiri – jalka meistrikate järjekordse turniiri jätab ta vahele. Kuigi mulle emana väga meeldib ta mänge vaatamas käia, sest minu meelest on ta nii tark mängija, siis tore, et ta ise selle piiri tõmbas, sest ega siis vaheaeg ei tähenda, et meil niisama kodus passitakse. Ta on olnud E-N Nord Spordiklubi päevalaagris Rahumäe põhikoolis, kus muuhulgas sai mängida olümpiavõitja Gerd Kanteriga ja täna saavad nad osaleda pesuehtsas BC Kalev/Cramo trennis, aga kogu see möll ja sport (pluss teisipäeval juba oli üks meistrikate turniir ka) on talle esimest korda tekitanud tunde, et nüüd võiks paar päeva niisama olla. Tore, see meeldiks mullegi, kui ta seda teeks. Kuigi teda tundes küsib ta hiljemalt homme õhtul, kas keegi tahaks temaga Männikule jalkat toksima minna.

Novot ja see kõik ongi suur osa sellest, miks siin on hea. Ma olen näinud nii palju maani kukkuvaid lõugu ja pöörlevaid silmi, et milline täie mõistusega inimene vahetab maja ja aia Nõmmel Laagri korteri vastu. Mina, põhiliselt selleks, et täie mõistuse juurde jääda. Kool oli juba paigas ja kõik muu ehitas ennast justkui võluväel selle baasil üles ja nüüd kõik ongi üles ehitatud. Minu väike heaolumull.

Mu lemmik vananaistesuvi jäi mul sel aastal suhteliselt vahele, sest välja- ja sissekolimine on olnud üle ootuste ajamahukas projekt, aga suur rõõm on olnud sellestki, sest uus algus ja saastast lahti saamine on vägagi rahuldust pakkuv. Nüüd ma siis naudingi seda sügisest plirtsu ja plärtsu, sest ma olen ju see segane, kes seda armastab, mitte ei vihka.

Suur rahulolutunne valdab mind. Ma olen hakanud mõtlema, et kas selline peabki elu olema? Kas teised inimesed tunnevad ennast kogu aeg nii?

welcome to my happy place


Mulle meenus täna, et mul on blogi. Õigemini üks hea inimene ütles mulle seda. Ma vannun, et ma ei ole vähemalt 1 kuu ja 20 päeva kordagi leidnud hetke, et blogisse kirjutada või sellele isegi mõelda. Ja siin ma nüüd olen.

Nagu ikka, kui on selline pikk paus, siis kirjutada on hullumeelselt palju ja selleks, et sellest ei tuleks üks pikk ja lohisev postitus, teen endaga diili, et lahterdan oma elus toimuva vähemalt kahte kategooriasse ja kirjutan lähipäevil (-nädalail?) veel ühe postituse.

Mulle meenus praegu täiesti lambist, mida ma vanasti sellest blogivärgist arvasin (no nii 10-15 aastat tagasi äkki, kui see kõik veel ei olnud nii levinud) – imelikud inimesed, kes avalikult oma päevikut üles riputavad ja teistele oma elu hambusse närida annavad. There you go, siin ma, imelik, nüüd olen.

Veel meenus mulle, kuidas ma äkki mingi paar-kolm kuud tagasi ühe teise blogija teema all kuskil kaagutasin, et ma ei elaks enam kunagi kellegi all või kellegi peal, st korteris elamine minu jaoks praeguses elufaasis on ikka täiesti välistatud. There you go, siin ma nüüd olen – mul elavad inimesed nii all kui peal kui paremal ja vasakul. Ja ma ei saaks enam rahulolevam olla!

Ma ei tea mis on selles krägisevate põrandatega nõukamoodsas ÜÜRIkorteris nii rahulolutunnet tekitavat, aga iga päev on 100 korda see tunne, et just siin ma peangi olema, just nii kõik peabki olema. Me ei ole oma maja pabereid ilmselgelt ikka veel korda saanud ja mul on kõigest sellest nii kõriauguni, et üks hetk hakkas ükskõik. Ükskõik ei ole mul ainult nendel hetkedel, kui me taaskord (! on läinud aasta ja 2 kuud !) püüame linnavalitsusse pabereid sisse anda ja saame vastuseks selliseid kirju nagu see nunnukene täna:

Ma muidugi isegi ei tea, miks ma seda ametniku nime nii hoolega kriipsutasin, viisakas oleks teisi kodanikke ka teavitada, millise ametniku juurest murede korral abi ja nõu saab ei saa. Uskumatu visadusega põrgatab meile tagasi seda kilomeetripikkuse nimekirjaga dokumentatsiooni, kus me (lisaks meile on kaasatud kõrgeima, 8. taseme ehitusinsener, kes näiteks KOOLIMAJADE ehitusjärelvalvet teostab ja selle kõigega igapäevaselt tegeleb) hoolika täpsusega rida realt omaarust kõik ta vanemad ja uuemad nõudmised oleme ära täitnud JUST TÄPSELT nii nagu ta ütles.

Kõnekas fakt on ka see, et see sama mees, kes meie majakökatsiga tegeleb, tegeles ka minu poja tuttuue koolimaja ehitusjärelvalvega ja seesama koolimaja, mille ehitus sai alguse umbes siis, kui meie oma majamüügi mõtet hakkasime mõlgutama, sai kasutusloa umbes mais 2020. Aga seal on teised rahad, teine omavalitsus, teised ametnikud…

Sest ütle, et see tädi tahab meid päriselt aidata, kui ta ei või kirjutada, MIS TÄPSELT sellest kilomeetripikkusest nimekirjast tema meelest puudu on. Ja selline stiil on tal olnud alati. Valesti on, aga kuidas õigesti – ei ütle! See on nagu nõela heinakuhjast otsimine, ausalt. Ma ei ole väga kättemaksuhimuline, aga vot selle tädi puhul olen ma küll veendunud, et karma saab ta ühel ilusal päeval kätte. Ja kui see juhtub, siis mina naeran! (okei, seda võib-olla mitte, ma siiski olen inimene)

Igatahes, kuna oli selge, et mina seda lapsi kooli-lasteaeda-trenni vedamist ei tee (ainus plaan, mis mingil hetkel mu elus paigas oli), siis ühel hetkel tuli leppida paratamatusega, et tuleb hakata Laagrisse ajutist kodu otsima. Leidsime, saime võtmed just täpselt 1.09. Õpetasime lapsi, kuidas kortermajades käitutakse, sest nemad oma kodus võisid seni hüpata ja joosta nagu metslased, nüüd tuli seina taga magavate tittedega arvestama hakata. Selgeks said, ei olnud seal midagi keerulist. Vähemalt ma arvan, et on okei, ükski kibestunud vanamutt ei ole meil selle pea 2 kuu jooksul ukse taga räuskamas käinud.

Nali on selles, et selle korteri puhul pidi olema põhiliseks ikkagi tema vajaduspõhisus, ajutisus, asukoht. Aga kuigi ma küll vaimustun kohutavalt kergesti asjadest (milline rikkus elus, tegelt!!), siis mulle päriselt tundub, et see siin on nii mõnus ja kodune pesa, et teeb vanale kodule pika puuga ära ja ma ei kiirusta siit küll kuskile, hetkel. Ma ei tea, kas see on normaalne, mis ma tunnen, sest vana kodu sai ju hinge ja hoolega ehitatud, iseendale ehitatud. Aga see väljakolimine ja kogu see jura on kestnud nii kaua, et mind ajab see kõik öökima. Mul on oksendamiseni kõrini sellest ise põlve otsas tegemisest, koguaeg millegi pärast muretsemisest, villapakkide vahel tolmu sees roomavatest lastest ja kõigest sellest suurest segadusest ja küsimärgist meie peade kohal. Ja lisaks, kas teie teadsite, et korteris ei ole vaja kütta ja maja ette langevad lehed ei pea sind ka huvitama, vähemalt riisumise mõttes mitte? Ja lumi! Sel aastal, las sajab! Las sajab kohe palju!

Novot ja nii ma olengi siin, oma nõukahõngulises üürikorteris ja tunnen rõõmu mugava elu hüvedest. Jah, kontor läks 10 (?) minutit kaugemale, aga suva see – sel nädalal ma näiteks kontoris ei ole veel käinudki. Lapsed majandavad end ise (või noh, Holgeriga ikka käime valdavalt koos, KUIGI – temagi on ühe korra täiesti üksi 300m rattaga koju sõitnud majade vahelt, kui ma olin unustanud, et tal ratas kaasas on ja töölt autoga järgi läksin), koolid, trennid, loodus, poed, kõik on nii lähedal, käime jala ja sõidame rattaga. Väga palju on kergliiklusteid, Laagri on väga lapsesõbralik. Laagri kooli suure maja ees on argipäeviti umbes miljon ratast ja nii vahva on neid jütse hommikul ratastega kooli vudimas vaadata, kui mul nii vara kodust välja peaks asja olema.

Nii et jah, ma olen ühes imelikus rahulolupunktis. Üks Holgeri vana rühma lapsevanem nägi mind ükspäev poes ja ütles, et ta ei ole mind vist kunagi nii õnnelikuna näinud. Jälle üks kõnekas fakt. Ei pea hambad ristis kannatama, kullakesed. Kõigele leidub lahendus. Jah, me oleme üürikorteris, aga samal ajal üürime välja oma vana kodu mida müüa ei saa ja kõik on hetkel tasakaalus.

Mul on (peaaegu!) kõik, millest olen unistanud, ma saan hingata. Ja taaskord – ei ole mitte mingit standardit, mismoodi üks inimloom end õnnelikuna peab tundma. Kõik inimesed ei pea tahtma lastega oma majas elada ja elu ei pea üks neetud vaev olema. Mina olen rääkinud.

Kuidas ma ühele naisele raha maksin, et oma lapsele sõpru saada

Tere sügist, sõbrad.

Ma pole jälle nii ammu kirjutanud. Aega pole olnud. Olen palju mittemidagi teinud sel suvel ja mõnus on olnud. Telkinud oleme, pidusid pidanud oleme, väga palju jalgpalli on olnud, 3 erinevat lastelaagrit. Omaette olen ka olnud, täitsa üksi, akudelaadimisrežiimil. Ühel hetkel sain isegi 8 (!) tööpäeva jutti puhata! Päriselt puhata, sest leidus üks kohusetundlik ja tubli asendaja, kes lubas mind tulevikus ka katta, kui vajadus on. On ju nii, et isegi, kui sul on selline… vabam tööelu, siis lõputult ei jaksa koguaeg valvel olla, tahaks ikka ju juhtme seinast välja tõmmata ka.

Gregori käib nüüd koolis. Ma olen endale iga päev tänulik, et ma ei allunud sellele Nõmme Gümnaasiumi provokatsioonile ja “kõik teevad ju nii” aktsioonile ja muudkui surusin oma väikest kooli. Möldre maja ise on küll osa tuhandepealisest Laagri koolist, aga koolimaja on nii mõnus, kodune ja uus. Täna on seal vaid 120 õpilast ja kõik on.. kas ma juba ütlesin, et kodune? Õpetaja tundub mulle mega hea ja oehh. Vahetundidel peavad nad õues käima ja mida mu väikesel armsal spordipoisil ikka muud vaja on kui sporti? Sisehoovis on mõnus istumisala ja kõikide pallimängude väljakud. Ja Gregori on lihtsalt fantastiliselt hakkaja ja asjalik, ma ei jõua ära kiita! Nii enesekindel, astub hommikul klassiuksest sisse, teretab kõva häälega ja sul on tunne, et ta on seda juba aastaid teinud. Nii loomulik on ta oma uues rollis ja tõesti, saigi päeva pealt suureks. Kuigi, ta on vist tegelikult sünnist saati suur olnud.

Päevad algavad meil nüüd vara. Ma ise tõusen kell 6, mis pole enam üldse raske (see on üks teine teema, miks). Gregori peab koolis olema kell 8, seega esimesena viime tema. Hommikuti süüa ta ei taha, organism ei ole veel harjunud. Lõunat söövad nad koolis juba 10.50 ja meie laisa ema lapsed ei ole ju teatavasti oma vanas elus selleks ajaks tihti veel hommikusöökigi saanud. Nii et kõik on OK, küll kohaneb ja ühel päeval ütleb, kui hommikul süüa on vaja.

Koolis alustamine on olnud mulle palju raskem, kui talle. Nimekirjad ajavad mind täiega pingesse ja ma ei saa, et ma astun Selverisse või bürootarvete poodi ja lasen lapsel värvilise pildiga suvalise koti valida. Ei. Google lahti, milline peab olema kott, mis kaal, mis liitrid, kõva põhjaga ranits või tavaline seljakott? Küsin tuttavatelt kogemusi, kaalun seda ja kaalun teist. Miks jalkapilt, äkki ta järgmine aasta on kossuäss? Võimalikult neutraalne siis. Kuhu lähevad trenniriided? Kui kaua ühe kotiga saab? Kas on vihmakindel? Kaua kott kestab ja mis sellest pärast saab? Ehk siis pole lihtne, eeltöö peab olema.

30ndal käisime ostsime enamiku asju ära. Gregoriga on lihtne, kui temaga rääkida nii, et rõhuda tema mõistlikkusele, siis ta ongi mõistlik. Ahah, võtame võimalikult neutraalse ja universaalse koti, ahah. Proovime ikka pükse ka, kuigi ei viitsi – siis nii on mõistlik – mõtle, kui pärast ei lähe. Okei, vahet pole, mis pildiga vihik, kui paber läheb nagunii ümber, okei. Ja ma arvasin koguaeg, et tema on meil see keerulisem laps!

Novot ja siis Holger. Temal on teatavasti uus lasteaed ka. Ja sellega ei ole midagi lihtsat. Lasteaiavahetus oli nii loogiline, sest ta käis ju koguaeg aasta vanematega ühes rühmas ja kui mõni üksik erand välja arvata, siis lähevad nad kõik 2021 kooli. Holger aga on siis napilt 6 ja pool ja oleks nii öelda ripakile jäänud. Kuna kolimine ka ja venna nagunii läheb kooli, siis tundus selline hea ajahetk, et oleks talle mõistetav: kõik ongi muutuses ja see on normaalne. Nii saigi talle seda siis enne jaanipäeva serveeritud, käisime temaga Laagri vahel sõitmas, kolme lasteaia vahel sai valida ja ta valis ise, millisesse neist ta tahab pärast suvepuhkust minna. Uus. Putukahotelli, suure lava, seiklusraja, pallimängude ja rattarajaga looduse rüpes olev hoone, kiitsin ta valiku igati heaks. Ja seda see ongi! Õpetajad on väga toredad (tean, et Holgeri endine õpetaja loeb siin seda ka ja ma absoluutselt armastan sind! Ja teie olete ka väga toredad!!), maja on uus (renoveeritud vist tegelikult), Rohelise kooli programm, tennisetrennid, üldfüüsiline ja kõik mis veel, kõik on sõbralikud ja toredad, jackpot noh! Aga Holger paraku on juba 5 ja täiesti inimene. Sõpradega, harjumustega, eelistustega. Ja nüüd kui see käes on, siis ta ei taha, ei taha lasteaeda vahetada.

Ega mul on olnud ka uues töökohas raske kohaneda, kõigil on. Ja kui sa oled 5 ja sa tead, et sa vahetad lasteaeda sest a) me kolime; b) sest venna läheb ka uude kooli ja kumbagi päriselt (veel) ei juhtu, siis.. kõik ongi väga valesti – ilma ühegi nähtava põhjuseta peab laps hakkama endale uusi sõpru valima. Aga mul on ju juba sõbrad?!

Esimesel päeval läks ta muidugi rõõmsa meelega, aga siis oli kohe üks intsident, sest tal oli kaasas pall, millesse tema suhtus kui oma turvaelementi – lubas teistel lastel küll algul mängida, aga üks hetk tahtis tagasi.. ja tüli algas. Kolmandal päeval oli tal (kusjuures teise lapse poolt algatatud) väike reeglite rikkumine, mida nägi teise rühma õpetaja, kes ei teadnud, et Holger on väga tundlik ja ta sai kõvasti pahandada.. ja tüli algas. Neljapäeval ei saanud me teda enam hommikul autosse, sest viieaastast, kellel on pikad hästi töötavad jäsemed ja kes on teisiti otsustanud, ei saagi.

Tegelikult loodan ma väga, et ma räägin minevikus (sest juba ongi parem), aga arvan, et väga paljud teist ei kujuta ette ka, mis sorti protestiga me hommikuti tegelema pidime. Ahastus, hüsteeria, suuuuuured krokodillipisarad, hirm, viha, raev, röökimine, palumine, et mitte minna, ähvardamine, et ta jookseb ära, kui ma teda sunnin. “Parimatel” hommikutel saime 2 tundi nuttu jutti. Kuidas olla lõpuni rahulik ja toetav, kui miski ei tööta ja miski ei aita ja keegi justkui isegi ei kuule sind? Ühel hommikul helistasin alt 2 korda rühma ja palusin, et nad ikka ootaks teda ja paneks sööjate nimekirja. Tol hommikul lõpuks oli õpetaja abi mu lahkudes sunnitud ukse lukku panema, et Holger mulle järgi ei jookseks. Akna peal nägin oma täiesti murtud ja lahinal nutvat väikemeest, keda õpetaja abi kaisus hoides toetada püüdis. Arva, kas ma nutsin pärast Laagri vahele uue järve või ei??

Sel hommikul saigi selgeks, et midagi tuleb ette võtta. Kuigi meil praegu sellisteks asjadeks absoluutselt aega ei ole (aga see on kahtlemata vägagi aeg-kriitiline teema!), võtsin nõuks (aitäh, Merlin, soovitamast!) korraldada ühe peo, neutraalsel pinnal, kus kõik lapsed on sõbrad. Kuna mängutuba on minu jaoks täiega out ja ilma veel jätkub, siis küsisin Facebookis matkajate grupis, et äkki keegi teab kedagi.. ja ulme, kui palju inimesi ma leidsin, kes kõik on valmis ühe rühmatäie lapsi metsa viima ja nendega seal midagi toredat ette võtma! Sain kõige paremini jutule Pillega ja nii panime me siis Holgeriga reede õhtul rühmakaaslastele kappi kutsed:

Eile siis oli see päev. Oh, mis päev eile oli! Nii palju sahmimist oli, et kui ma õhtul sellest oma vennale (lühi-)kokkuvõtte tegin, ütles ta mulle, et mul oli kolme inimese jagu sündmusi päevas. Aga oi, kuidas ära tasus! Metsapeost olid emotsioonid üdini positiivsed. Esiteks, meeldivad mulle Holgeri uue rühma lapsevanemad, kes ka kõik peole jäid ja väga toredad ja hoolivad on. Teiseks, lastel oli väga lõbus ja Holger ei paistnud kuidagi üksik ega väljajäetud. Nad on hästi kasvatatud lapsed, sest mõned tõid Holgerile väikeseid sõbraks saamise kingitusi, mõned tänasid veel hommikulgi vahva peo eest ja palju kallistati. Ja kõige selle tulemusena ei protestinud Holger täna hommikul lasteaeda minnes mitte kordagi. Kui suur asi see on!

Üks lapsevanem (kes sellega ise tegeleb), võttis kaasa ka hiigelmullid – tõeline hitt, noh!

Oehh. Nii palju emotsioone ja tegemisi. Olen käinud koolis lapsevanemate koosolekul; tutvunud lugematul hulgal uute inimeste ja lasteaiareeglitega; googeldanud erinevaid õpetajaid ja huvialaringe; täitnud kalendrit nii kaua kui see on kirju nagu pühademuna; refreshinud andunult umbes 17 korda tunnis Laagri koolivormi taaskasutusgruppi; öösel kotitäie õpikutega Selveris kilekaasi proovimas käinud; loginud sisse mitmesse sisevõrku, kust salajasi rühmateateid saab; tuletanud meelde, kuidas õpikuid ja vihikuid paberitesse panna; seletanud lapsele sadu kooliga seonduvaid asju; taaskord nagu sõimerühma harjutades enne lõunaund lapsele järgi läinud ja lakkamatult kooli, lasteaia ja trennide vahet sõitnud. Ja ka tööd teinud, sest võtaks küll puhkuse, aga mis puhkus see selline ongi..

Aga kõik saab tehtud ja põnev on! Nii palju toimub koguaeg ja kuigi tunne on, nagu oleks taas beebi saanud (koguaeg on tegemist ja unetunde jääb väheks), siis mulle tõesti meeldib see – laste toetamine, sisseelamine ja uue elu sisseseadmine. Sest nagu kõigest sellest vähe oleks, hakkame me sel nädalavahetusel oma uude üürikorterisse kolima. Põnevad ajad, tõepoolest!

Ega nad asjata ei ütle, et kõik on uus septembrikuus!

Kas on häbiasi kinnitada bussis turvavöö?

Või on see ebamugav? Või harjumatu? Või ebamoodne?

Ma istun bussis, sõidan Tallinna. Tänan küsimast, tõepoolest ÜKSI! Saatsin pühapäeval Priidu koos laste ja kassiga koju, ise jäin veel oma paradiisi nautima. Ja kuiiii paradiis see oli! Sinivetikat meile veel ei jõudnud ja päike siras nagu ennemuiste. Esmaspäeva õhtul plaanisin teha väikese jalutuskäigu ja siis ühel hetkel avastasin, et jalad viivad mind taaskord Lussuliivale. Käisin ujumas. 2 korda. Öösel, üksi, pimedas. Kui teist korda välja tulin, hakkas vihma tibama. Suva! Jalutasin üksi käed taskus, kroksid jalas märjast kriuksumas kodu poole, keegi mind ei oota ja keegi mind ei otsi. Mõnus! Proovige ka vahelduseks, mõni teist on ehk (nagu minagi) unustanud, et selline elu ka kuskil eksisteerib.

OK, bussi tagasi. Võin teha kellelegi liiga, aga tulin viimasena bussi, ehk siis nägin nii mõndagi ja hetkel ka ümberringi vaadates olen kindlal veendumusel, et turvavöö on kinnitatud bussis vaid kahel kõrvuti istuval vanadaamil ja mul. Ometi on need vööd kõigi istmete küljes ilusti olemas. Lausa kolmepunktivööd! Miks nad neid ei kinnita, ma ei tea. Miks ei pannud turvavööd kinni oma 6-aastasel lapsel see isa, kes minu ees istub? Ma ei jätaks kunagi lapsel turvavööd kinnitamata! Kunagi! Lisaks ei peaks ta üldse nii palju vaeva nägema selle magava lapse paigalhoidmisega, et see magamise käigus vahekäiku ei prantsataks (tavaline parent-hack ju!!), hetkel kohendab see isa oma last juba umbes seitsmeteistkümnendat korda. Üsna keeruline ülesanne, kui sa ise pool istet tagapool teisel pool vahekäiku istud.

Miks inimesed ometi arvavad, et bussiga ei juhtu? Kiire pilk Google’isse ütleb, et juhtub küll. Bussist lendavad samamoodi lahtised inimesed õnnetuse korral välja nagu s*******jutt ja bussis saab samamoodi peapõrutuse vastu eelmist istet lennates või jalaluumurru vahekäiku lennates. Või surma, inimene. Surma võib ka saada.

Jaa, me ei saa kõike karta ja kõike ära hoida. Aga bussis turvavööd kinnitada saab, sest bussis on turvavööd (lisaks on see kohustuslik ka veel pealekauba). Ja tegelikult ei ole mitte ühtki põhjust, mis sa seda tegema ei peaks.

Tule juba ükskord 21. sajandisse, inimene! Booshe moi…