inimlikkusest

Kõik räuskavad. Tähendab, paljud räuskavad. Inimesed on plahvatusohtlikud ja valmis kaela kargama, kui vaja. Valmis kaela kargama ka siis, kui ei ole vaja.

Mina isiklikult ei käi Elvis Brauerit toetamas, aga ma ei ole kuri nende peale, kes seda teevad. Mulle mahub pähe nii vaktsiinipooldaja seisukoht kui vaktsiinivastase seisukoht. Ongi nii, et kellelgi ei ole õigus ja kõigil on õigus. Nii just praegu ongi.

Aga viha võiks vähem olla. Inimesed on nii segaduses ja katki. Mitte ainult kohviku ees ja tulekustutusvooliku taga aga igal pool. Internetis. Mingi influencer lööb teist ja hunnik inimesi kohe parastamas – raudselt ta ise ta kutsus selle endale kaela, vaata milline eputrilla ta on. Keegi paneb (teadmatusest?? äkki tõesti) müüki kulunud põlvedega talvepüksid ja tunniga on tal 13 viha täis kommentaari, et kuidas ta julgeb.. hea et lastekaitset kaela ei saadeta, et teemaalgataja enda laps ju alles käis nende pükstega. Sisustusgrupis paneb keegi uhkusega oma vastvalminud oma kätega tehtud köögi pildi ja ta trambitakse hetkega mutta, sest köök on nii kirju, et silmad hakkavad valutama ja selline stiil sobib nõukaaja ühissauna mitte koju. Milleks?! Sulle ei meeldi, sulle ei mahu pähe, aga järsku on sul lihtsalt liiga väike pea? Nagu laske teistel inimestel olla?

Ja mitte ainult internetis. Eile sõitsime lastega kelgumäele ja järsku seisis meie ees tee peal rusikat viibutav vihane mees. See polnud liiklusohtlik olukord, sest tegu oli kitsa, lumise Nõmme tänavaga, kus sõidetakse õuealakiirusega. Priit tõmbas akna alla, et küsida, mis vihasel mehel on muret ja siis hakkas tulema: see on ühesuunaline tee, siin ja seal on märgid, igal pool on märgid, mida te sõidate siin. Kui Priit ütles, et ta ei näinud ja mina kinnitasin takka, et mina kõrval ka ei läinud, läks see mees aina vihasemaks. Igal pool on märgid, mida te sõidate siin, liiklusmärgid kehtivad kõigile, minge ära, blablabla. See oli viha kõigi enne meid valesti pööranud inimeste vastu, viha lolluse vastu, viha abituse, koroonapiirangute, Eesti riigi ja/või ma ei tea mille vastu veel. Ma korra mõtlesin, et võtaks telefoni ja filmiks, sest mulle tundus, et see on olukord, mis eskaleerub millekski väga koledaks ja millesarnaseid pärast Delfi veergudel lahatakse. Aga ma ei teinud seda. Võtsin hoopis oma käed, moodustasin nendest südame ja ütlesin Priidule et lähme nüüd ära. Näitasin autoaknast sellele vihasele mehele oma kätest tehtud südant ja soovisin talle kena päeva. Ta jäi segaduses meile järgi vaatama, kui me ära tagurdasime, ta vist ootas, et me vastu sõimaks. Loll lugu tõesti, keegi ei tahaks tegelikult vastasuunas sõita. Aga ma arvan, et see mees oli liiga vihane. Heatahtlikkust on vaja. Usku inimestesse on vaja. Kui sinul on närv püsti mõnel või kõigil eelnevalt nimetatud põhjustel, kas siis peab kahe väikese inimese juuresolekul nende vanemaid tingimata idioodiks sõimama? Vist mitte.

Sest kui me tagurdasime sinna, kus meil asi viltu läks, siis mida me nägime (või õigemini – oleks pidanud nägema), oli see:

Good luck finding the right way. In life. Can be hard sometimes.

Vanade nõmmekatena teame me, et seal on kõik väikesed tänavad täis paremakäereeglit ja sa lihtsalt eeldad seda kõigil väikestel tänavatel, kui ei ole öeldud teisiti. See põõsa sisse istutatud lume alla mattunud märk täpselt seda teebki, aga jäi meil tõesti esimese hooga tähelepanuta. Noh, loomulikult ei ole see mingi vabandus, et me ei näinud, aga tegelikult ei olnud ju ikkagi tegu kiirteega ka ja natukene usku inimestesse, kes tõepoolest ei ela seal kandis ja ei sõida iga päev seda teed pidi, oleks ju OK? Ei?

Igatahes tahaks ma, et ümberringi oldaks vähem vihased. Inimesed saaks nii palju head teha oma ajaga, mis neil kulub vihane olemisele.