jää hüvasti, hall-valge kass

Ma ei kujuta ette, kuidas on minna koju, kus ei ela kassi.

Voldemari ei ole enam. Peale 5399 imelist päeva koos lahkus mu armas kass minu juurest just täpselt samal päeval kui mu isa sai 60.

Ja ma tahan siia kirjutada temast. Sest ma ei taha iial unustada teda. Sest ma ei saakski. Ta oli minuga pea 15 aastat. 15! Seda on poole kauem, kui Priit mu elus olnud on. Meil oli temaga tõeline sõprus ja ta ei olnud “ainult kass”.  Kindlasti mitte. Kes nii mõtleb, on ise AINULT inimene.

Voldemar tuli mu juurde, kui ma olin 23. Titekad me olime koos, nii ta kui ma. Kuigi tema minu juurde jõudmine oli puhas õnn ja juhus, sest olin ma ju eelnevalt varjupaigast võtnud kassi, kes minu kodus kassikatku suri ja mu ainus võimalus oligi see vapper Volli, kes juhuslikult ainsana oma pesakonnast kassikatku ei surnud ja immuunne oli.. siis ma näen seda ikkagi nii, et see kassikatk ja kõik oli põhjusega. Sest Voldemar oli just mulle määratud ja kõik oli nii nagu pidi.

Selline ta oli aastal 2006. Isegi siis oli ta juba pahura vanamehe nägu!

Volli oli kogu karvade ja sabaga minu kass. Hiljem muidugi oli ta kogu meie pere kass, aga põhiliselt ikkagi minu. Ta tuli alati, kui ma teda nimepidi kutsusin. Mul lapsedki ei tule. Ja öeldakse, et kassid on isepäised. Meil ei olnud mingit kisskisskisshh-jama. Ma hüüdsin “Volli!” ja seal ta oligi. Alati.

Ma võtsin ta endale sülle, puusa peale, nagu võetakse lapsi. Ta oli kas kõigi nelja käpaga mu peopesas ja toetas end kehaga mu õla vastu või oli ainult tagumiste jalgadega käe peal ja esimesed käpakesed hoidsid mul ümber kaela. Just nii nagu inimesed kallistavad. Ja nii me toimetasime mööda tube. Panime pesu ära, tantsisime, saatsime lapsi rõdul kooli-lasteaeda, vaatasime hoovi peal luusivad kasse… Vahel ma tundsin, et ta kasutab mind taksona ja istub mu puusal just nii kaua kui ma talle sobivasse tuppa juhtun minema ja niheleb end õiges kohas maha.

Volli taksos

Ja siis ta rääkis minuga. Ütles “näu” ja ma ütlesin “näu” ja siis ta ütles jälle “näuu” ja mina “nääuuu” ja nii me rääkisime. Mulle kaebas ta ära kõik halva ja mina olin isik kes konkreetselt vastutas tema heaolu eest. Süüa nähtavasti oskasin tema meelest ainult mina panna, vahel ajas see nii närvi. Kiire kiire, üks väntsakas kaenlas, teine nõuab pissile, Priit küsib, kus ta valged tossud on ja kass käib toast tuppa kannul ja nõuab teenindust. Või tuled poest toidukaubaga ja tuba on sassis ja kass nõuab süüa nagu poleks 7 päeva saanud, kuigi ta just veetis viimased 2 tundi kodus täiesti tervete käte ja jalgadega inimestega.

Ma olin tema inimene, tõepoolest. See, kelle ta endale välja valis. Me magasime temaga 14 aastat koos, kuni paar kuud tagasi ta enam iga õhtu mu pähe magama ei tulnud. Mina panin selle palavuse süüks, Priit arvas, et ma olen lõpuks peast korda saanud (sest kassid ju magavad haige koha peal). Ma tunnen tohutut süümepiinakoormat, et ma siis arsti juurde ei läinud, puhtalt kõhutunde põhjal. Aga ma saan tegelikult aru, et see ilmselt ei oleks ka aidanud, mis järgnes, oli vältimatu. Ja sellest süümepiinast ei ole mitte kellelegi kasu. Tema on läinud ja mina pean edasi elama. Mu ülejäänud perekond on minuga ikka, eks.

Igatahes seni kuni see peas magamine kestis, oli see tsirkus omaette. Teised mehed vinguvad, et naised võtavad lapsed pikalt kaissu lähedust segama, meil oli kass. “Volli!” karjatasin ma iga jumala öö, kui mu pea tabas patja ja ma ei kuulnud paari sekundi jooksul kassi minu poole tulemas. Mõnikord ma avastasin nii, et ta oli kogemata õue jäänud. Muud asjad nõudsid õhtu jooksul nii palju tähelepanu, et kass jäi märkamata. Aga padjale pidi tema jõudma, kui ta ei tulnud, oli midagi valesti. Ja siis ta trampis meie otsas, te ei kujuta ette kui raske ja nõelterava astumisega võib üks viiekilone kass olla. Ja siis ta magas mu juustel, nii et ma tihti keset ööd valuaistingust ärkasin. Ja siis ta toppis jonnakalt oma jalgu mulle näkku, kui ära tõstsid, tõstis nad lihtsalt tagasi. Ja siis ta hammustas Priitu kui see oma käe valesse kohta pani. Hommikuks oli ta tavaliselt läinud, ilmselt teda väsitas ennast ka see sündmusterohke magamine seal kõik hunnikus. Aga nädalavahetuse hommikutel, kui mul kauem magada lasti, tuli ta alati tagasi. Ja siis ma vajutasin oma põse tema pehme valge kõhukarva sisse ja tundsin pea et pettumust, et ma nii kiirelt uuesti uinusin, sest see oli siidiseim ja kohevaim padi, mida ma ealeski tunda olen saanud.

Sama nagu mina ootasin Vollit voodisse, ootas tema mind ka. Kui tema arvates oli õhtul aeg minna, hakkas ta mind närviliselt toast tuppa jälitama ja jõllitama. Ükskord, kui meil olid pikemalt külalised, siis umbes kella kolme paiku ei pidanud ta enam vastu ja lendas tugitooli korju pealt mul hammastega käsivarde. Kaua sa vanamutt kohmitsed, lähme magama! Üldse sain ma peksa iga külas käinud lapse eest, kes teda natuke liiga kõvasti väntsutanud oli või ükskõik mille eest, mis talle närvidele käis. Mitte kunagi keegi teine. Mind ta karistas, sest mina olin tema kaitsja ja vastutasin tema heaolu eest. See kõlab natuke hullemini kui see oli, sest minu meelest oli see kõik isegi armas ja ta tõesti ei purenud mul pöidlaid otsast vaid näksas natuke. Et korrale kutsuda.

Eriti tark kass ta tegelikult minu meelest ei olnud. Või siis teeskles totut. Selline lillelaps, et elu on ilus ja ah mis halba minuga ka juhtuda võiks. Kui me Mustamäel elasime ja õues rihmaga jalutamas käisime, siis tagasi minnes teadis ta täpselt kummal pool trepikojas meie uks on, aga ta ei teadnud, mis korrusel me elame, nii et iga jumala korrus esimesest kuni neljandani tegi ta õige poole ukse taga peatuse, vaatas mulle otsa ja tegi näu.

Ma ei istu päevad läbi nuttes, kui te seda nüüd mõtlete. Algul küll. Esimesed 3 päeva olin ma ikka väga rivist väljas. Aga nüüdseks on lihtsalt sellised valusööstud vahel. Pildikesed. Näiteks mõtlen, et ma maal ei pese neid ja neid riideid, viin koju ja siis näen vaimusilmas, kuidas ma kass puusa peal meie rõdul neid riideid kuivama panen. Ja siis taipan, et teda ei ole seal siiski ka. Või mõtlen, et me peame Vollile juua kaasa panema kui sõitma hakkame. Või astun saunamajast välja, näen silmanurgas midagi liikumas ja hakkan juba Vollit hüüdma, kui taipan, et tema see ei ole. Või pean kardina taga paistvat triikraua tumedat kogu kassiks ja jälle torkab, kui tuleb meelde, et kass see ei ole. Ta oli lihtsalt nii suur osa meie elust.

Vanasti jätsime me Volli nädalavahetusteks koju kui maalesõit oli ja keegi käis siis toitmas (pikema puhkuse ajal oli ta muidugi kaasas), aga viimased paar-kolm aastat käis ta meiega alati koos, sest oli juba vana mees ja sõi kilpnäärme ületalitluse tarbeks igapäevaselt tablette. Kindlam oli, kui ta oli kaasas. Nii ka seekord.

Sähmisime siin kõik tohutult ringi terve nädala, sest isa 60. juubeli tähistamiseks oli vaja koristada ja sättida. Nii ma tegelikult laupäeva päeval Vollit väga tähele ei pannudki. Tean ainult, et ta oli olemas, andis korra koeralegi peksa (viimastel aastatel oli temast saanud torisev vanamehenäss, kes teisi loomi harva sallis), küsis süüa (aga hiljem selgus, et ei söönud) ja istus enamiku ajast laste juures saunamajas. Aga ma ei tea, kas tal oli hingamine okei. Ma ei tea, kas ta sõi või jõi, sest ma ju ei aimanud, mis pärast tuleb ja kõik vajas toimetamist.

Isa juubel oli vinge pidu, tema vana bänd tuli uuesti kokku ja kõik tantsisid. Meil, lastel, oli lausa nii tore, et tantsisime ja laulsime hommikul seitsmeni ja kui ma lõunast tõusin, oli mul kellal ees juba 9500 sammu. Aga Volli oli trepil ja hingeldas. Jooksis mu eest ära, sülle ei tahtnud ja kui ma sellest hoolimata püüdsin teda võtta, kräunus ta valust.

Kõik järgnev käis jube kähku ja aegluubis korraga, see päev on mul väga kummaliselt meeles. See tunne. Õõv, et midagi päriselt võibki päris pahasti olla. Hiiumaa kiirabiloomaarsti juurde sain umbes kella 5 paiku, sest ta oli enne ühe teise loomaga hõivatud. Voldemar nägi selleks ajaks väga kehva välja ja peale 3 erineva rohu manustamist ütles arst mulle need õudsed sõnad: “Hommikut ta ei pruugi enam näha”. Ma ei saanud aru, ma ei saanud üldse aru, kuidas.. nii kähku, mis juhtus? Ühel hetkel me tantsime koos ja ma mõtlen, kui vedanud mul on, et see kassihärra minuga oma vanaduspäevi veedab ja kõrgest east hoolimata nii kõbus on ja siis järgmisel hetkel ütleb sulle keegi, et nüüd on kõik. KÕIK. MIDA??

Helistasin oma armsale Kristile, kes on kõige suurema südamega loomaarst, keda ma tean ja ta ütles, ei, me ei oota. Et äkki ta sureb hommikuks ära. Kui midagi saab teha, siis me seda teeme. Sõida linna. Ja ma jooksin kodust läbi, haarasin mõned asjad, sest ma ju ei teadnud, kauaks ma jään. Ja ma nägin lapsi ja lapsed nägid Vollit, ütlesid talle, et pea vastu ja kõik saab korda. Ja ma sõitsin sadamasse ja sain teada, et kuigi jõudsin natuke peale 7, siis ennustati mulle kohta 23.30 praamile ja seda ka napilt.. peab leiduma mingi lahendus, mõtlesin ma ja käisin sadamakassas oma lugu rääkimas, endal pisarad silmas. Ei saa, öeldi, loomaarsti tõendit on vaja. A kust ma saan selle loomaarsti paberil tõendi siin kassajärjekorras, pühapäeva õhtul.. läksin löödult autosse tagasi, istusin seal veits, vaatasin, kuidas mu vana sõber seal piinleb ja läksin tagasi. Ütlesin, et saate aru, ma olen kiirabi, mu kass on suremas. Nad mõtlesid veel veits ja helistasid loomaarstile, kes kinnitas, et jah, on selline kass, röntgenit vaja. Sain 20.30 praamile. Ilmselt käis selliseid “haige kassiga” pisarsilmil eelisjärjekorra palujaid seoses praamijamaga veelgi. Või miks nad mind esimesel korral päriselt aidata ei tahtnud.

Ma olen Kristile kohutavalt tänulik kõige selle eest. Tulla pühapäeva õhtul kell 11 välja, kui sa oled tegelikult lapsehoolduspuhkusel ja su beebi jääb sinust koju. Anda mulle see kindlustunne, et meil on täisvarustuses kliinik ja nagu ta hiljem ka ise ütles, arst, kes on pere. Võtab seda kassi nagu oma pereliiget. Ja ma teadsin, et kui tema mulle ütleb, et enam ei saa midagi teha, siis nii on. Mitte kedagi teist terves ilmas ei oleks ma sel hetkel usaldanud nagunii.

Volli kõhuõõs oli vedelikku täis. See olevat sinna juba pikemat aega kogunenud, aga sellised need kassid on, nad ei kurda, alles viimases hädas näitavad välja. Seda vedelikku oleks saanud eemaldada, aga ta oleks ilmselt opil surnud. Ja kui ka mitte, siis taastumine ja ülejäänud elu oleks olnud talle piin. Ja ma ei taha, et minu vana sõber piinleb. Iial.

Need minutid.. Kristi jättis meid kahekesi ja ma kaisutasin teda, palusin talt vabandust ja rääkisin kui palju ma teda armastan. Helistasin poistele Hiiumaale, kuigi nad olid voodis, siis tundsin, et seda on vaja teha. Ma panin toru Volli kõrva äärde ja ta kuulis, kuidas poisid talle ütlesid, et ta on maailma parim kass. Ja siis tuli Kristi ja oligi aeg käes. Ja siis me nutsime ja kallistasime ja ma olin täis nii suurt tänutunnet selle eest, et kui ta pidi minema, siis sai ta minna parimal võimalikul viisil, omadega koos. Sest ta oleks võinud ka piineldes metsa joosta või kodus voodi all valudes minna ja ma oleks olnud nii abitu.

Koju sõita oli kohutavalt imelik. Kodus oli kohutavalt imelik. Ma ei maganud sel ööl rohkem kui paar närust tundi. Ja hommikul sõitsin maale tagasi, koos elutu Volliga.

Poisid võtsid surma nii loomulikult. Ma ise tegelikult ka üldse ei kartnud. Me tegime Vollile pai, ta oli ikka nii mõnus ja pehme. Ta oli ikka meie Volli. Me leidsime talle ilusa varjulise koha  põõsa ääres ja tegime ilusa matuse, ainult meie neli. Poisid kirjutasid ja joonistasid kaasa, panime süüa, palderjani, mängimiseks kivi ja tammetõru. Holger oli leidnud kuskilt väljakaevamiste käigus paekivilahmaka. See sai hauakiviks.

Ja nüüd me olemegi kassitud. See on imelik. Et keegi ei küsi süüa, et keegi ei lipsa sul jalgade vahelt uksest välja.. kindlasti tulevad uued kassid (täitsa võimalik, et 2!), aga mitte kohe. Mitte nüüd. Sest ma ootaksin liiga palju, et uus kass oleks Voldemar ja oleksin ta peale kuri, et ta ei ole. Nii et ootame veel veidi, võimalik, et palju.

Peale Volli surma sõitsime kolmeks päevaks Saaremaale, siis olime kogu perega Hiiumaal ja nüüd pühapäevast oleme Gregoriga kahekesi olnud. Praegu istun praamis ja läheme üle pika aja koju ja mul on natuke hirm, sest osa minu alateadvusest arvab vist siiski, et ju ta on kodus, kui teda meiega ei olnud. Ennegi ju maal ilma temata olnud..

Ja ma ei kujuta ette, kuidas on kodus, kus ei ole kassi.