mitu sul on?

Enamik inimesi ehmatab kohe siiralt ära, kui ma ütlen neile, et meil on nüüd kassID. “2 kassi?” küsivad nad. Miks KAKS? Hullud peast! Kui ma ütlen, et mul on 2 last, siis keegi kunagi ei küsi, et miks neid nii palju on. Kuigi ausalt, kes vähegi kursis, teab, et 2 last on palju-palju rohkem kui 2 kassi.

Nagu te juba teate, siis kaotasime oma pereliikme, kassihärra Voldemari, 1.augustil. Nii suur auk jäi temast. Mina elasin muidugi väga raskelt läbi, ta oli pea 15 aastat mu parim sõber ja lohutaja. Lapsed võtsid surma hästi loomulikult ja väljendasid ennast väga vabalt, kui nad mõnes olukorras aru said, et nüüd on teisiti ja puudust tundsid. Siis jälle rääkisime ja meenutasime, kui hea ja armas kass ta oli. Kõige kurvem hakkas mul siis, kui mõlemad lapsed rääkisid ühel õhtul analoogse loo, kuidas lasteaias ja koolis nad tõstavad mitu kuud hiljem käe, kui küsitakse, kellel on koduloom. Gregori oli trennis lausa jooksu pannud, kui nad mängisid reaktsioonimängu ja ülesanne oli teise saali otsa joosta nendel, kellel on kass. Siis taipas, jäi seisma, lonkis tagasi stardipunkti ja ta ütles, et see tunne nagu torkas teda. Me kõik teame, mis tunne see on.

Volli jääb alatiseks meie südamesse !

Ja ka Priit tundis kassist puudust. Sellest, et keegi ei tule uksele. Ma ei tea, kuidas te inimesed elate, kellel ei ole kassi?! Meie pere igatahes ei oska.

Aga et siis.. üks kass oli ka meie standard, vähemalt algul. Kuigi ma mõlgutasin kahe kassi mõtet juba siis, kui Voldemar veel elas, aga Voldemarile ei meeldinud oma elu viimastel aastatel mitte ükski teine loom ja see oleks olnud kui mitte võimatu, siis mõttetu. Aga ühel hetkel tundus, et õrn torkav valu jääb, igatsus jääb, aga me oleme valmis vastu võtma uut rõõmu. Valmis pakkuma uuele kassile kodu ja andma talle kogu armastuse, mis Voldemarist nüüd õhku ripakile jäi. Võib väga palju arutleda teemal, millal siis ikkagi on õige aeg lahkunud looma asemele uus võtta ja universaalset vastust ilmselt ei olegi, aga minu jaoks oli see piir selgelt tuntav, kui ma taipasin, et ma küll igatsen Voldemari oma elus, aga olen valmis selleks, et uus kass ei ole samasugune nagu Voldemar. Ja noh, ega sa kõike juhtida saagi, mõnikord tuleb elul lasta ennast kanda. Ma räägin kohe, miks.

Sest kui me paar kuud tagasi siis Mustamäele ühte hoiukodusse pildi pealt välja valitud kollast kassi vaatama sõitsime, sattusime me põhimõtteliselt lõksu. Seal oli kokku 5 kassi, kellest 2 olid vabad. Ja need 2 moodustasid kohe tiimi, viskudes teineteisele ümber kaela ja andes mõista, et ühekaupa nad siit ei lahku. Lapsed hakkasid muidugi kohe nuiama, et võtame mõlemad ja ütlen ausalt, mina olin ka KOHE sellele mõttele müüdud. Priit oli veel üks lahtine ots, aga koju jõudes sai sõlmitud seegi. Eks ta ikka üritas moepärast vaielda, aga ma nägin, et tal oli põnev ja ta tahtis. Rääkisin mõne inimesega, kellel teadsin mitut kassi olevat ja kui üks armas hing ütles mulle lause, et “igal juhul – 2 kassi või mitte ühtegi”, oli otsustatud.

No kelle sa siin võtad või jätad??

Aga ega meie tegelikult ei otsustanud väga midagi. Kes vähegi kursis kodutute kasside ja südametute inimeste probleemiga, siis ühe MTÜ käest kassi võtmisele eelnev taustakontroll on õigustatult üsna tugev, sest igasugu troppe on maailmas, kes uut värvi diivanit ostes diivaniga sobimatu kassi tänavale viskavad. Pidime täitma põhjaliku ankeedi, et miks me kassi tahame ja mis me temaga oskame peale hakata. Kirjutasin kõik lahti nii hästi kui oskan ja ei kahelnud hetkegi, et me oleme kassiinimesed ja kvalifitseerume sobilike omanike hulka. Aga! Selgus, et kassidele on tahtjaid veelgi, nii, et kui ma hoiukodu perenaisele sama päeva õhtul kell 11 kirjutasin, et võtame kaks, kui antakse, oli mul ikka tund ja 44 minutit praadimist, kui ta õnneks juba keset ööd mulle vastas, et nemad olid asja arutanud ja nende arvates oleme me kassilastele just täpselt see õige pere. Rõõm! Nii suur rõõm! Tahtsin lapsi üles ajada ja rääkida, aga läksin loomulikult isegi magama. Või vähemalt voodisse.

Sest siis puges kahtlus minu hinge. Hakkasin und oodates mõtlema, kas Voldemar saab äkki seal teisel pool vikerkaart ikka väga pahaseks, et me nii kiiresti edasi liigume. Appi! Nüüd saavad jälle kõik riided olema kassikarvu täis ja mis saab, kui kumbki nendest ei taha minu peas magada?! Ja uksed! Uksed tuleb osad kinni, osad lahti hoida. Naljakas on inimaju eks. Ma ju juba nii väga tahtsin ja siis tuli hirm, et kas mina ikka saan hakkama?!? Ja und ootasin ma sellel öösel väga kaua.

Mida ma sel hetkel ei teadnud, oli see, et meil tekib üks orgaaniline kahekuune puhver sinna vahele. Nimelt avastati kassikestel kassihaigus, mis ei ole kassidele iseenesest üldse ohtlik, aga väikesed lapsed kuuluvad riskirühma alla ja nii tuli meil eemalt nende terveks saamise seiklusele kaasa elada. Aeg parandab teatavasti kõik haavad ja kui me 2 kuud hiljem Holgeriga kahekesi kassilastele järgi sõitsime, oli kõik settinud ja paika loksunud ja ma teadsin, et nüüd on kõik õige. Õiged kassid, õiges kodus, õigel ajal.

Ja nii nad tulidki. Ja nad on. Nad kuuluvad meie koju ja kõik on nii, nagu peab. Ainult, et seda ma ei tea, kas meie eile toodud kuusk enam õhtut näeb!

Ilmsüüta röövlid

Kribinal krabinal kuuse otsa!

Aga muidu on nad armsad. Mattias ehk Matu on rahulikum, SUUR kass, kui ma poleks neid paar kuud tagasi sama suurena näinud, arvaksin ma, et tegu on isa ja tütrega. Matu on rohkem kaisukass, meeldib musitada ja kaissu visata. Ta on pigem selline vaikne vaatleja. Miina ehk Miu on pöörane traageldis. Nagu veidi hüperaktiivne või nii. Aga mitte häirivalt pöörane ta ei ole, see on lihtsalt naljakas, kuidas ta koguaeg lihtsalt on kuskil. Siin ja seal ja siin ja seal ja,, igal pool noh. Elab meie voodi all. Mitte, et ta meid kardaks, ta lihtsalt magab seal. Ja vabal ajal tuuseldab ringi.

Nii, et. Kui te nüüd minu käest küsite, siis võtke 2 või mitte ühtegi 🙂 Nii hea on teada, et nad ei ole praegu üksi kodus, nad on teineteisel seltsiks (tõenäoliselt madistavad kuuse otsas). Neist on nii palju rõõmu ja nad teevad nii palju nalja. Lapsed on õnnelikud, et kui üks on kuskil juba tegevuses, siis teine saab teisega mängida. Me paneme ikka ühtemoodi süüa, vetsus käivad ühes kastis. Puuri küll vahetasime välja (see on selline keskmist kasvu koera puur, mis aga ikka veel mõõtmetelt mahub kahe lapse vahele istmele ja 2 kassi mahuvad sinna ilmselt koos ka täiskasvanuna), aga muus osas on meie elu täpselt sama lihtne, kui ühe kassiga.

Ja no see nunnuduse foon, mis meie majas püsib. Minul on seda küll väga vaja praegu.

emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

Tuhnisin eile enne Gregori trenni peadpidi tema kapis, et aidata tal jäljetult kadunud jalkapükse leida, kui kuulsin järsku küsimust: “Emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?”

Okou! Kogusin ennast natuke, tõmbasin pea kapist välja ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

G-le omaselt ei olnud ta seda kelleltki kuulnud või isegi kui oli, siis oli valinud mitte teise juttu uskuda. Ta oli selle järelduseni jõudnud täiesti ise, oma peas kõike seda vaagides. Kuidas päkapikud sisse saavad. Miks jõuluvana alati erinev välja näeb. Päkapikud on ju nii väikesed, kuidas nad nii suuri asju tassivad. Kuidas vanaisa sai jõuluvanale helistada. Kuidas päkapikud ja jõuluvana kõikjale üldse jõuavad. Kahtlane.

Ma pean tunnistama, et see vestlus lõi mind selles hetkes täiega pahviks, sest kuigi ma ju teadsin, et see kunagi tuleb, ei olnud ma ette valmistunud, et mis ma siis ütlen. Endalegi ootamatult aga tulid sõnad minu seest lihtsalt välja.

Ütlesin talle, et kõik mida valime uskuda, on olemas. Et jõuluvanal ja päkapikkudel võivad olla küll abilised, aga maagia on päris. Et jõuluaeg on eriline aeg ja imesid täis. Et mina usun. Et tegelikult pole üldsegi vahet, sest jõulurõõm tuleb südamest. Et need on nii õigustatud ja nutikad küsimused ja päkapikk tuleb tema juurde edasi, kas ta usub või ei. Aga ilusam on uskuda, kasvõi natukene.

Ta seedis natuke ja ma nägin, et ta saab aru, mida ma talle tegelikult räägin. Sest ta on juba 7 ja peale selle üks kohutavalt nutikas laps. Ta teatas, et olgu, las olla siis nii, aga üle-eelmise aasta jõuluvana oli raudselt vale, sest tal olid mingid mänguprillid. Ja ma teadsin, et ta ei riku oma viiese venna jaoks seda ära. Sest see võib olla küll üks mäng, aga see on nii vahva mäng, et kaotab piirid reaalsuse ja imede vahel. Sest isegi kui natuke kahelda, on igal juhul lõbus kaasa mängida.

Kui meie jutuajamine algas päkapikkude olemasolu teemaga, siis kõlama jäi sellest kahtlemata see, et jõulud on maagiline aeg. Tundsin, et pean nüüd natuke veel takka lükkama, et maagia ja jõulurõõm jääks minu väikese suure poisi sisse kõigest hoolimata pidama. Sõitsime trenni väikese ringiga, läbi ühelt meie läheduses olevalt tänavalt, kus kõik elanikud armastavad jõule nagu mina (või siis tahavad lihtsalt naabrist paremad olla) ja kõik särab, nagu Hollywoodi jõulufilmis. Kuna me olime aegsasti minema hakanud, siis jõudsime veel ka läbi minna Vabaduse pargist, kus sel aastal on tõeline imedemaa. Ja kuigi ta sai just teada, et emme vist ikka on ise päkapikk, sai ta teada ka, et jõulumaagia on igal juhul tõeline.

Mina ise ei taha olla selles puhtpragmaatilises maailmas, kus kõik on ainult poliitika, koroona, häda ja viletsus. On jõuluaeg, on valguse ja helguse aeg. On lootus, ootus ja imed.

• 

• 

• 

• 

To be continued

Vahet pole, kas jõuluvana ja päkapikud on päris. Armastus on.

there is something more (to it)

Võtsin kätte ja läksin täna päeval lattu pikemat teed pidi. Ma korra või paar nädalas käin laos, sest kuigi me ostame teenust, siis mõnikord on sellest hoolimata vaja ja mõnikord lähen pool-niisama, et natuke end liigutada ja vaheldust saada. Tavapäraselt tähendab see 400-500 meetrit edasi-tagasi, aga täna läksin ümber suure-suure laohoone ja kõndisin kokku terve kilomeetri. Asi seegi!

Õnneks jäin ellu, sest kohati on need kutselised autojuhid ikka täiesti poolearulised küll. Ma ei tea, miks peaks saja laadimisdokiga hoovialas kiiruskatseid tegema, ajaliselt võiks see heal juhul vaid paar sekundit võitu tähendada. Kuna mina ka organiseerin igapäevaselt kauba kojuvedu Euroopas, siis olen selle peale viimasel ajal rohkem mõelnud – sa kunagi ei tea, kes seal roolis on. Kahjuks. Eks seda ühiskonna põhjakihti ole igal pool, aga 25-tonnise rekkaga maanteel purupurjus peaga hakkamasaamise-katseid teha ei ole ikka seesama asi, kui näiteks purjus poemüüja, eks.

Ma muidu üritan end praegu rohkem liigutada. Või siis mugavustsoonist välja minna vähemasti. Eile õhtul tahtsin minna ka veel lastega jalutama, aga kohutav tuul oli ja ma ei julgenud. Eelmise tormi ajal sadas meie hoovis alla ilma igasuguse hoiatuseta terve mänd ja kuna Nõmmel on peale meie omade veel päris mitu mändi ja lausa ime on, et eelmisest jäid puutumata nii inimesed kui asjad, siis näris kahtlus, et äkki teist korda ei vea.

PS pildil olev rõdu on hetkel veel seadustamata. Arvake, mis kindlustus ütleb seadustamata rõdude kohta, mis õnnetusjuhtumi hüvitist tahavad? Phuhhh et midagi ei juhtunud!

Enese liigutamise pärast viisin G trenni viimise tarbeks auto päeval üldse Priidule (või bussi?):

ja plaanisin täna jala/liinibussiga lasteaeda H-le järele minna, aga vihma pladistas päris hullusti, nii et töökaaslane tituleeris mind soodapeaks ja viis pool-vägisi lasteaeda ära. Pakkus küll, et ootab meid ära ja viib koju, aga läksime H-ga siiski jala. See väike vihm ei tee küll midagi. Mina olin küll seelikus ja sukkpükstes, aga lapsed on ju tänapäeval kõik vihma-, tuule- ja pommikindlad. Ja jeebus. Jaanuar, 7 kraadi, noh!

Ühel hetkel sai lihtsalt nii kõrini, ilma igasuguste uusaastalubadusteta, sest ma koguaeg ainult mõtlesin, et peaks end rohkem liigutama. Ja siis ei liigutanud. Aga ainuke asi, mis selle vastu reaalselt aitab ongi see, et sa lihtsalt tõused püsti ja lähed. Ilma igasuguste vabandusteta. Ja mida rohkem sa lähed, seda rohkem sa tahad minna. Ja pauhh! oledki tsüklis. Aga enam mitte selles halvas tsüklis, hoopis heas ja kasulikus tsüklis.

Mõnes vallas üritan enda elu järjest mugavamaks elada ja siis jälle tapan rutiini ja harjumust nii nagu jaksan. Mõtetega tuleb väga palju tööd teha, see on kõige alus. Mustrid tuleb välja süüa ja uutele asjadele ei tohi sõrgu vastu ajada, see on ka kindel.

Mõnele võib kõik järgnev täiesti pööraselt kõlada, aga mõni võib-olla saab aru ka. Seda, et ma gongimeditatsioonis detsembris käisin, juba põgusalt jagasin. Aga mis seal täpselt toimus, oli ikka täielik maagia ja müstika. Minu keha oli küll ruumis ja lebas matil, aga minu vaim käis rändamas. Päriselt käis, see ei ole mingi nali ega luul! Ilmselt olen ma praegu mingil põhjusel väga vastuvõtlik ja avatud ka, sest kunagi olen käinud mitmed tiirud näiteks kristalliteraapias ja siis juhtus see, et ma jäin lihtsalt magama ja pärast aru ei saanud, kas olen nüüd sellest rikkam või vaesem. Gongimeditatsioonis olin aga täiesti kohal ja selleks, et uni oleks saanud tulla, oli mul liiga põnev. Näiteks nägin ma täiesti elavalt, kuidas jooksin kaljusse tahutud tunnelis rongi eest, rongi tulede valgusvihud seinte peal mustreid moodustamas. Siis nägin, et olen helikopteris ja püüan mustale mäetipule maanduda ja mägi muutub järsku lihtsalt valgeks ja kaob heleda taeva taustal lihtsalt ära. Kõige kummalisem oli see, kuidas ma mitu korda nutma hakkasin. Mitte nii, et oleks mingi kurva asja peale mõelnud või oleks kuidagi valus olnud, nagu tavaliselt, kui nutad. Lihtsalt lebad ja pisarad suruvad sul suletud silmalaugude vahelt välja. Sa oled seal, aga ei kontrolli seda. Lõpuks nägin, kuidas olin auto all ja ma teadsin, et pean sealt välja saama. See oli väga raske, sest maapind oli porine ja õline ja ma korrutasin endale oma peas midagi sellist, et “sa saad hakkama, sa saad kõigega hakkama”. Ja siis ma sain ja see oli suur vabanemine. Maailma kõige suurem kergendus tuli minu sisse! Eks igaühe kogemus on erinev ja selle rännaku mõtestamine jääb igaühe enda kanda, aga minu jaoks väga intensiivne ja huvitav kogemus. Nii põnev (ja nii mõneski mõttes lohutav!) on teada, et ma ei ole enda kehas üksi – alateadvus elab samuti minuga.

Teine väga võimas kogemus oli mul pühadevahel Hiiumaal vabastavas hingamises ka. Kõik, mis seal ruumis juhtus, jääb sinna ruumi, aga seda ma ütlen küll, et meie sees on rohkem, kui välja paistab ja palju sellest, mis meie sees on, tahab välja saada, nii, et me ise seda tihti ei teagi!

Ma väga naudin oma vaimse poolega tegelemist ja nagu enne mainitud – ma olen praegu väga avatud ja valmis ja iman kõik endasse. Hästi põnev on ja vajalik muidugi ka, selline korrastamine, prioriteetide seadmine ja ballastist lahtilaskmine. Palju taipamist, mis on oluline. Ja pealiskaudsus ja emotsioonide allasurumine on muutunud minu jaoks naeruväärselt mõttetuks. Usun, et enamikele inimestele tundub see kõik mingi voodoo või posimisena (või siis hakkangi päriselt ära pöörama 🙄), aga proovige ise ka. Maailm on tegelikult suurem ja laiem kui paistab!

Tagasi maisete asjade juurde tulles – täna on see päev, kus ütleme tsaupakaa oma kuusele. Ma ei ole veel valmis tegelikult, aga kuna kuusk hakkas nüüd kergelt okkaid maha viskama ja osad ehted juba on põrandale potsatanud, siis ma ei sooviks, et mõnel hommikul põrand klaasist ehete kilde täis on.

Huvitaval kombel tahtsid ehtida küll kõik, aga nüüd olen ma sureva kuusega üksi mängima jäetud, sest kõigil on midagi targemat teha. Aga ausalt, naudin seda täiega. Kuivanud kuuseokaste puu otsast alla sahistamine võiks täitsa eraldi teraapiavorm olla.. mõnus!

Panen nüüd telefoni ära ja mängin kuuseokstega edasi, enne kui lapsed tulevad ja avastavad, et see äge on ja okkad mu käest ära võtavad.

okkad

On jõulupidude aeg. Õnnelikkuse aeg. Koosolemise aeg. Rõõmu aeg.

Mõnel tuleb see kõik kahjuks raskemini kui teistel, aga nii lihtsalt on. Mul ei ole praegu palju sõnu, aga mul on pildid. Asjadest, inimestest, hetkedest.

Selline ta meil sellel aastal sai. Ma armastan, et jõulukuusk on toas, minu poolest võiks olla ka suvel.

Voldemar, 13. Elab detsembris kuuse all.

Väike valik meie 683-st piparkoogist, mida sel aastal teinud oleme. Teeme selle retsepti järgi: https://tervisliktoitumine.ee/gluteenivabad-piparkoogid-tatrajahust/ ja meie majas arvavad kõik, et need ongi PÄRIS piparkoogid.

Sel aastal käib meie juures päkapikk Tõnu (tervitan Anna Lutterit). Tõnu on üsna interaktiivne tüüp – palub poistel endale maju ehitada ja pilte joonistada ja peab ütlema, et lastele väga sobib see.  Ühel hommikul oli päkapikk kogemata laste majadesse oma habemekarvu maha jätnud! Oh seda rõõmu! Magaski, mõlemas majas!

Kuuse saime sel aastal Hortesest, vaid 19.90. Jõuluvana oli ka kohal, käis ringi ja jagas lastele komme. H valis tuledega tähe puu otsa (tal on kinnisidee vähemalt juba aasta jagu, et puu otsas käib täht) ja G  valis sellise nunnu kuuseehte.

G ei kuule ühest kõrvast. Zero, nada, nothing. Päris šokeeriv avastus! Oleme arstide vahet jooksnud ja nüüd on selge, et ilmselt ikka vaid vesi kõrvas ja pääseme kirurgilisest sekkumisest. See siin on pilt hetkest, kui räägid sõbraga tema vastsündinud lapsest, tõstad pilgu ja ehmatad: kes on see pikk vibalik, kes iseseisvalt seinalt tervisenõuandeid loeb? Ma ka käisin eile alles sünnitamas…

Eelmisel aastal kuuldud kuuseehtimise teooria kõvaks põhjaks all ja meie kuuseehtimist dirigeeris sel aastal G. Mina astun tuppa, kõik on värvide järgi juba sorditud. “Kõigepealt paneme suured valged, nüüd kuldsed keskmised, nüüd erilised ja vaata, emme, need 2 on üksteisele liiga lähedal!” Uskumatu, aga kasvatasin kõigest 6 aastaga endale mantlipärija.

Batman Rakveres. Kui laps lihtsalt keeldub selga panemast, on tal valik – kas võtab mõistuse pähe ja hakkab riietuma või ma haaran ta sülle nagu jahukoti ja viin autosse, sest me oleme lubanud ja meid oodatakse. Kui läheb käiku viimane variant, võib juhtuda, et jope ununeb maha ja üks väike poiss on sunnitud keebiväel oma päeva võõras linnas veetma. Mis ikka, elu õpetab ja ega see väike prohmakas me päeva grammigi koledamaks ei teinud! Naljakamaks küll! Kuigi ega väga paremaks enam minna saagi, kui su kõrval on keegi, kes on su kõrval juba 20 aastat olnud (päriselt olnud)!

Ma annan sel aastal väga palju. Annan ära riided, annan ära mänguasjad, annan ära jalanõud ja kogemata tellitud 10x2kg kartulid (ära küsi, kuidas see juhtus!). Tegelikult on sellega kummaline lugu, sest emotsionaalses mõttes ei ole mul mitte midagi anda. Ellujäämisrežiim. Aga asjad.. on lihtsalt asjad. Ühel päeval haarasin Gregoril käest ja jooksime auto juurest veel Selverisse tagasi, sest taipasin, et ütlesin inertsist Lastehaigla jaoks annetusi koguvale tüdrukule: “Ei, aitäh!”, sest ütlen kõigile müügimeestele nii. Tegin muidugi sinna ka püsiannetuse.

Sel õhtul ma kogesin nii palju. Ja lähen veel. Kananahk tuleb ihule, kui mõtlen, KUI REAALNE see oli! Gongid on ühed võimsad asjad. See tunne, kui su suletud silmalaugude vahelt hakkavad suruma läbi pisarad ja sa ei saa neid peatada..! Ülivõimas!

Igas nurgas on meil jõulud.

Kui suurem vend teeb vanemale süüa. Kui väga ma ei tahaks olla täiuslik ema, kes, põll ees ja naeratus näol lapsi aurava söögiga ootab, siis ikka ja jälle hüppab sisse neid päevi, kui lükkan ahju sisse ja ütlen 6-aastasele, et siin on sulle pakk kananagitsaid, toimeta.

See hetk, kui oli lumi. Hea, et taipasin pilti teha, muidu ei usukski. Valged jõulud pidid kahjuks unistuseks jääma meil sel aastal. Kahju, sest kõik need 3 päeva, kui lumi maas oli, tundsin palju suuremat energiat!

Depressiivsed inimesed tunnevad üllatuslikult just tihti jõulude ajal end väljajäetuna, üksikuna. Kuigi palju toimub ümberringi ja inimesed on rõõmsamad kui muidu, siis depressiivsetele siiski tundub, et see kõik ei ole neile.

Ma ise kompenseerin hästi palju. Mingit tunnet jääb puudu, siis teise tundega lendan üle võlli. Kohutavalt väsitav. Mõistusega ma saan ju aru, et kõik on hästi, aga süda käsib olla kurb. Ja nii ta käib. Üles-alla-üles-alla.

Pean endale koguaeg meelde tuletama, et see on elu, mitte film.

Tegelikult on ju kõik ülitore, täna õhtul on H pidu, homme läheme lastega uisutama, kolmapäeval G pidu. reedel H lauluringi esinemine kultuurikeskuses, laupäeval jõulupidu sõpradega ja esmaspäeval sõidame maale. Tuleb päris vana ja meid on sel aastal nii palju, me saame minna kabelisse ja surnuaeda.. Kõik on tore ju!

Aga.. okkad, okkad, okkad.

 

jõulud tulevad ka sel aastal

Meie pere hommik näeb enamikel päevadest välja suhteliselt ühtemoodi (välja arvatud need päevad, kui ma ei jaksa tõusta ja me lastega kõike jooksujalu ja viimasel hetkel teeme, et lasteaeda kella üheksaks sööma jõuaks, mida ei ole ka tegelikult harva). Niisiis, tavaliselt tõuseme kell 7 ja suuname lapsed teleka ette, kus nad saavad vaadata 2 multat, et vaikselt ärgata. Siis panevad nad lasteaiariided selga ja lähevad hambaid pesema. Mina teen samal ajal oma iluprotseduure ja valmistan meile Priiduga hommikusööke, Priit toimetab rohkem lastega (sest kolme asja ei oska korraga teha isegi vist naised).

Suts enne kaheksat lähevad lapsed ja juba Priit autosse, mina jään veel tuppa kohvi kaasa laskma ja muid olulisi viimase hetke asju sähmima. 8.06 jooksen ummisjalu mantlihõlmade lehvides trepist alla autosse, käes on mul umbes 5 või 6 erinevat kotti, kohvitopsi või laste talvekombekat. Viime Priidu rongile ja sõidame lasteaeda. Lõbusamatel hommikutel panen raadio valjuks, et kõik koos kaasa laulda või teesklen, et olen taksojuht ja ma ei tea teed lasteaeda, et siis kumbki lastest saab mind juhendada, et kas pöörata tuleb vasakule või paremale ja neile väga meeldib see. Närvilisematel hommikutel istun omaette, pomisen oma ebaõiglase elu mantrat peas ja lapsed püüavad üksteist üle keskmise istme nokauti lüüa.

Vahel toimub see kõik ka 1 rong hiljem, aga igatahes kuulub hommikune rongijaamasõit meie päevakavva. Kuna elame 700 meetri kaugusel rongijaamast, siis tehakse päris tihti suuri silmi, et miks Priit jala ei lähe. Hea inimene on, sel lihtsalt põhjusel ei lähegi. Hoolitseb oma laste eest ja koordineerib nende hommikusi toimetusi, et mina viimase minutini muid tähtsaid asju ajada saaks.

Lasteaias majandab G ennast 100% ise ära ja mina istun riietumise ajal enamasti H juures, sest kuigi ta teeb ka kõike ise, ta on umbes 302 protsenti aeglasem. Naljakas ikka, kuidas kõik oleneb suhtpildist, sest mina utsitan seal oma neljast takka, samas need sama vanad lapsed, kellel väiksemad õed ja vennad juba aias käivad, saavad ise olla need pere suured lapsed, keda üksi riietuma usaldatakse. Ega ma usaldan H ka, aga jumal hoia, kui keegi samal ajal garderoobis olema juhtub. Seda laulmist ja veiderdamist ja booshe, kus sellel vennal lõuad ikka käivad (täielik poliitik, noh – ümmargune mull ainult tuleb suust)! Ühesõnaga, vahel läheb meil üsna kaua, sest ma väga lapsi ei tagant ei kiirusta (töö on ikka seal kus ta on, aga lapsed on kohe-kohe suured ja oma elu peal).

Vahel räägin mõne lapsevanemaga paar rida juttu, vahel jutustan veel lapsi üle andes ukse peal õpetajatega ja olenevalt sellest, kui kiirelt lasteaias läheb ja kuidas liiklus on, jõuan vahel tööle isegi tund peale uksest välja astumist. Autos helistan Priidule, kes mõnel päeval ei ole üldse enam jutualdis, sest ta on juba ammu töölaua taga istumas ja kiire ajab teist kiiret takka. Waze’st pean vaatama, kumba teed pidi täna mõistlik minna on, sest vahel on vabakal 20-minutilised ummikud. Kodus ma süüa ei jõua ja nii ongi mõeldud, söön tööl. Autos joon oma esimese kohvi, seda on mul väga vaja.

Aga tegelikult ei tahtnud ma mitte sellest rääkida. Lihtsalt mõtlesin, et räägin teile nii muuseas meie hommikutest ka. Põnev teada ju, kuidas teised elavad, ei?

Selle emaspäeva hommikul aga, ühel täiesti tavapärasel rutiinsel hommikul, olin just tööparkla tõkkepuu alt sisse keeramas, kui märkasin enda kõrval piirde taga seismas lahtise aknaga autot, kust vaatasid välja suured pruunid pisarates lapsesilmad. Sellised ahastuses silmad, nagu uudistes sõjapõgenike lastel. Parkisin auto kiiruga kuidagi suvaliselt ära ja panin jooksuga lapse juurde. Peas keerles selle lühikese aja jooksul sada mõtet: on tal külm, kas on juhtunud mingi õnnetus, kas ma pean lastekaitse kutsuma, äkki on hoopis mingi mustlaste petuskeem??

Tüdruk suutis mulle läbi nutu kerge aktsendiga öelda, et ta ema on kadunud. Võtsin tal väikestest kätest kinni ja püüdsin teda rahustada öeldes, et me ajame selle korda (saamata veel ise aru, mis SEE on) ja ta ei pea enam kartma. Küsisin, kas ta magas autos ja ema on kadunud? Kas ema läks tööle, kas ta teab, kus ema töötab? Tüdruk ütles, et ta ei maganud ja tea ei tea, kus ta ema töötab, aga ta ta ei taha üksi olla. Enam ei nutnud. Küsis, kas ta võib vene keeles rääkida, eesti keeles ei oska nii palju. Mina, kes ma mõistan vene keelt umbes 16 sõna rohkem, kui jidiši keelt pakkusin talle, et kui ta nõus on, siis ma toon telefoni ja ta räägib ühele mehele (minu töökaaslasele) oma murest. Oli nõus. Jooksin autosse tagasi, võtsin töökaaslase numbri, hakkasin juba talle olukorda kirjeldama kui nägin ühe kullerfirma väikeveokit ette sõitmas. Huhh! Sealt astus välja selle tüdruku ema, kes rääkis oma lapsega midagi elavalt vene keeles (jumal teab, mida!) ja tüdruk ronis kaubaauto kabiini. Ma ei küsinud midagi, sest usun, et see võis ühele emale niigi kohutavalt ärev ja nõme olukord olla. Võib vist eeldada, et tüdruk äkki tõesti magas tagaistmel. Ema mõtles, et läheb toob kähku tööauto ära, aga tagasi enne ei jõudnud, kui laps juba ärganud oli. Või mis iganes seal täpselt oli. Loll olukord igatahes.

Ema tänas mind siiralt ja nad valmistusid lapsega kaubaringile sõitma. Mina läksin oma teed kontorisse, aga selle tüdruku silmad ei jätnud mind veel mitmeteks tundideks. Hingel oli kuidagi valus.

Tegelikult ei juhtunud ju hullu midagi, aga sellised asjad lähevad südamesse, kui sa oled ema. Sellised asjad panevad sind ümber hindama kogu oma maist stressi ja pisikesi võitlusi – su lapsed on sinuga, hoitud ja terved. Selle tüdrukuga ei juhtunud ka tegelikult midagi. Võimalik, et talle jäi sellest pisike trauma, aga kui ta ema sellega vähegi tegeleda tahab, saab ta sellest üle. Kõik on elus ja terved ja see on kõige olulisem.

Mina aga käisin laupäeval-pühapäeval jälle põhjas ära (nagu te ka eelmisest postitusest lugeda võisite ja ma tänan SÜDAMEST enda armsaid – kõiki, kes võtsid vaevaks toetust avaldada, kirjutada ja isegi helistada). Ma ei taha ausalt, et kellelgi halvasti läheb, aga hea ja turvaline on teada, et teistel inimestel on ka selliseid tundeid. Ja et ongi päriselt olemas sellised inimesed, kes ei taha mind tingimata muuta – ma olevatki OK nii nagu ma olen.

Ei tea kas asi oli selles toetuses või ämma juures joodud pooles pudelis veinis, aga eile õhtul tundsin end juba palju paremini. Lisaks kõigele pidas ämm mind veel järgmiseks sobivaks varahoidjaks 60 aastat vanale perekonnareliikviast kuuseehtele ja lapsed olid ka kuidagi nii koostööaltid ja heatujulised ja tundsin, et saan hakkama. Äkki mu kirg võibki hetkel olla lihtsalt jõulurõõm ja selle levitamine?

Kuigi Priit ütleb, et meist rohkem jõulutulesid 1m2 kohta on tõenäoliselt vaid mõnel ameeriklasel teisel pool maakera, siis mulle tundub, et meil on nii palju asju veel vaja ja tõenäoliselt ega ma enne lõpeta, kui meil on kodus öösel sama valge kui päeval. Jõulud on täiega minu teema… see tähendab, et mul on teema! Juhuu! (mis see perspektiiv siin võiks olla – saan jõuluteadlaseks? Jõulumemmeks?)

Tore on, et jõulud tulevad!

Ma olen isegi leppinud, et veel üks viimane jõul tuleb meil siin, vanas kodus. Las ta siis olla.