Pool koroonast on hirm, ütles mulle keegi ühel nendest päevadest. Ja tal on õigus. Kui see on käes, siis sa proovid mitte mäletada kõiki neid lugusid, mida poole silmaga näinud ja kuulnud oled. Aga kui sa oled öösel üksi oma valutava kehaga ja sa ei maga, siis need lood ei jäta sind rahule. Imre Sooäär, see läti mees, kes abiellus ja siis suri, kõik need, kes justkui jäid ellu ja siis surid. Hingamisaparaadid.
PÄEV 2
See päev algas paljulubavalt. Priit tuli maskiga, kamandas mu püsti, ütles et nüüd oled sina värskelt tuulutatud elutoas ja kloppis rõdul värskeks mu voodipesu. Nad tõid mulle süüa.
Ma ei tundnud üldse, nagu oleks maganud, aga sellistel hetkedel alati mõtled, kui väga sul vedanud on. Kui nõme oleks, kui su kõrval oleks keegi, kes ei taipaks sulle süüa tuua. Nad läksid õue (et kuskil eraldatud paigas õhku ahmida) ja jätsid mind sööma. Ma panin peale oma Joanna Lumley ja tundsin ennast suhteliselt hästi. Lootusrikkalt. Et järsku see haigus käis ja läks. Joanna Lumleyga sa muidugi ei saa end üldse halvasti tundagi. Kuidas ma arrrrmastan ta reisisaated! Ta on nii siiralt külastatava maa kultuurist huvitatud, inimestest huvitatud, on päriselt kohal ja võtab osa, kogeb. Ahmib kõike sisse ja toob sulle ekraanile nii eheda kogemuse, kui ühest ekraanist eales välja saaks paista. Ma vaatasin neid tol päeval umbes tükki 2. Mõnda osa olen juba 4-5 korda näinud, pole vahet. Joanna Lumley on mu lemmik saatejuht maakera peal.
Ma ei kahelnud üldse, et see oli koroona, mis mulle peale tuli, mis muu see oleks saanud olla, aga linnukese kirjasaamiseks oli vaja see testiga ära kinnitada. Ei lähe kaua kui nad hakkavad meile seda kolmandat süsti sisse suruma ja selleks puhuks on läbipõdemine igati kasulik. Et kui sa juba selle küüsis oled..
Sain endale testiaja umbes 17.40ks ja ma läksin üksi. Palavik oli vahepeal korra juba üle käinud ja nüüd higistasin nagu loom. Ma olin nii läbi, nii nii läbi. Helistasin emale, sest mulle tundus nii ohutum sõita, ta rääkis minuga terve tee. Katkestasime kõne ainult korraks, kui seisin Mustamäel telgi ees ja taipasin, et mu läbi aju ei andnud mulle korraldust ID-kaart kaasa võtta. Huhh. Higistasin füüsiliselt ja kujundlikus mõttes ka, mõtlesin ja proovisin, et mis see plaan b võiks olla. Õnneks leidsin oma dokumendikoopia eesti.ee-st ja sõbralik proovivõtja jäi sellega täiesti rahule.
Tagasi kodus mängis palavik minuga jubedat mängu. Ma olin kord 37 peal ja higistasin ja siis tulid jälle külmavärinad ja palavik läks 38.5 peale. Sa nagu oled selles hetkes kohal kõige õõvastaval moel, aga päriselt sind ei ole. Üles, alla. Üles. Alla. Öö möödus samamoodi vett kaanides ja mööda seinu vetsu koperdades.
PÄEV 3
Kella peal näitas energiatase hommikul jätkuvalt nulli (miinust ta ilmselt ei tunne). Magamine mõjus kehale laastavalt ja väsitas mind. Nagu ka kõik muu. Terviseametil oli suva mu meelheitel püüdest end välja puhata ja nad helistasid mulle pühapäeva hommikul kell 8.40, et mu test oli positiivne. Gregorile nad helistasid näiteks neljandal päeval. Ja ma olingi Delfis. Küll numbri kujul ja anonüümselt, aga asi seegi.
Olemine oli täpselt sama nagu eelmisel päeval, ainult, et enam ma ei arvanud, et äkki ongi sellega kõik. Ma teadsin, et õhtul tuleb palavik tagasi mu peale. Magasin, lugesin. Silmad enam ei valutanud nii väga. Kui ma võin teile soovitada, siis Kus laulavad langustid, Eleanor Oliphandil on kõik korras ja Tappa laulurästast on head raamatud. Mitte just nendel päevadel (siis lugesin kolme päeva peale kokku äkki 2 lehekülge Laulurästast, aga viimasel 30 isolatsioonipäeval olen ma läbi lugenud need siin nimetatud (ja mõned veel). Laagri raamatukogust saab kontaktivabalt laenata ja tagastada. Milline rõõm.
Nagu ma arvasingi, siis õhtuks oli palavik tagasi. Aga mitte enam nii jõuliselt. 37.7 ja nii, igatahes alla 38. Aga tunne oli absoluutselt teistsugune tunne, kui kõigi teiste haigustega minu elus. Oli pühapäev ja saatsin tööle sõnumi, et ma ei kavatse homme tööd teha. Jõuetu ja ajutu, mis minust kasu võiks olla. Võtsin lausa haiguslehe. Ma arvan, et seda tegin viimati kunagi enne laste sündi, koguaeg on ju kuidagi hakkama saadud.
Proovisin uinuda, magasin, virgusin, proovisin jälle. Päriselt teha midagi ma poleks eluski jaksanud. Seda suurem oli mu (jõuetu) rõõm, kui kuulsin oma unest sisse ja välja hüpates läbi ukse, et poisid ja Priit panevad pesust tulnud sokke kokku. Järgmisel õhtul tõid nad juba tolmuimejagi välja, nii et saavad küll, hästi saavad. Minul ei oleks saanud suvam olla, mis ja kas seal sassis on. Selle järgi Priit ütleski, et ta saab aru, et asi on väga hull. Ükskõik mis teise haigusega ma ikka sätin kasvõi vetsu minnes midagi, koristan salfakaid, mõtlen, mis süüa saaks. Nüüd oli nii, nii ükskõik.
PÄEV 4
Magasin arvestades kõike eelnevat hästi, aga ärkasin 7.40 paiku kohutava köhahooga. Ma ainult köhisin ja köhisin. Kurk kõdistas hullupööra.
Selle köhahooga tulin lõpuks toime tänu Broncophen kurguspreile, mis sisaldab aedliivatee ürti ja salveid. Muidugi seda pannakse muidu 1 pihustus, aga mina panin vist umbes 4 korraga. Mõnus vänge ja kurk ei julge rohkem kõdistada.
Üleüldiselt hakkasin üha enam kartma neid “sain juba terveks ja siis ärkasin kokkukukkunud kopsudega hingamisaparaadi otsas”-lugusid ja otsustasin et ennetan ja ravin ennast nii palju kui vähegi jaksan ja oskan. Energiatase kellal oli juba paljulubav 1%, nüüd tundsin, et saan ehk midagi oma seisundi suhtes juba ettegi võtta. Siinkohal on paslik veidi ravimitest ja toetavatest ainetest rääkida ehk. Mõnda kasutasin juba enne ja mõnda kasutan igapäevaselt, aga köha jaoks võtsin ette hardcore-programmi.
Tsink, D-vitamiin, C-vitamiin (loomulikult topelt kogused!), 4-soola segu (selle puudumisel võib teha roosa soolaga vett), kurkumiin. Aitavad kiirendada ainevahetust, tugevdavad immuunsust, vähendavad põletikke, puhastavad keha ja rakke, säilitavad ja taastavad keha tasakaalu – see on selline blokk. Mida võiks ja peaks endaga tegelikult iga jumala päev tegema.
Inhalaator, mukaltiin, Broncophen sprei, hingamisharjutused, Gelomyrtol, sinepiplaaster, ingverimähis, aedliivatee, Islandi sambliku tee. Köha vastu, ennetamiseks, et kopsu ei lähe, kopsude treenimiseks, köha leevendamiseks ja röga lahtistamiseks.
Ma ei tea, mis neist töötas või töötasid kõik koos või oli see üldse tähtede seis, aga köha mul rohkem ei tulnud. Märkimisväärset. Ka nohu mitte.
Aga see väsimus. Ma oleks nagu tõusnud saja aastasest koomast, hoidsin seintest kinni, et kõndida ja varisesin iga nurga peale istuma. Sel õhtul istusin juba lastega ja proovisin nendega mängidagi. Aga tegelikult tahtsin ma. Kogu. Aeg. Lihtsalt. Magada.
PÄEV 5
Teisipäev tervitas mind juba 9% energiaga ja ma poleks osanud rohkemast unistadagi. Tegelikkuses tähendas see muidugi jätkuvalt zombie-laadset vegeteerimist. Liikudes pilt katkus ja virvendas. Aga ma tundsin juba, et I’m gonna win this s***. Ettevaatlikult, aga siiski. Taipasin, et kuupäevaks on 9.november ja ma pesin viimati juukseid 28.oktoobril Hiiumaal saunas, see teeb 13 päeva. Arutlesin endamisi, kas ma haisen tegelikult väga kohutavalt, aga ei tunne seda ise koroona tõttu ja nad ei julge oma armsale haigele emmekesele seda öelda? Veetsin pool päeva vaagides, kas julgen duši alla minna või ei. Ei läinud. Alati on homme ja koroonaisolatsioonis viibival inimesel ei ole küll kuskile kiiret.
PÄEV 6
Ma läksin duši alla. Mu juuksed olid selleks hetkeks nagu pesuehtsad juustupulgad. Võimalik, et kui ma oleks veel 24 tundi kannatanud oleks nad ise puhastuma hakanud. Väsimus oli jätkuvalt kehas, toimetasin suurte pausidega ja väga ei toimetanud tegelikult üldse. Lastest oli kahju, sest ema neil ei olnud ja isa pidas neljatunniseid koosolekuid. Otsustasin sellest hoolimata, et ma vastan sellele targaks nimetatud haigusele omapoolse tarkusega ja hoian ennast. Lugesin voodis vedeledes palju ja küll need lapsed ka midagi tegid. Ellu nad jäid. Priit käis nendega ööpimeduses salaja õues. Et natukegi õhku oleks.
PÄEV 7
Üks meist sai õue! Kodust välja, isolatsioonist välja, kooli, maailma, inimeste sekka!!! Perearst tunnistas Gregori ohutuks ja täieõiguslikuks läbipõdenuks. Ma küsisin mitu korda, et kas see on ikka okei kui kodus aktiivne koroonakandja on, perearst aga vandus piiblil, et läbipõdenud inimesed haigust edasi ei kanna ja lapsel on ikkagi koolikohustus ka. Mis iganes, vaktsineeritud ei jää ka haigeks (ja siin ma ju ometi olin, haige kui kurat), aga las ta jääb. Ma ei jaksanud ja ei tahtnud vaielda, palju lihtsam oli, kui üks meist mingeid päris asju ajas. Nii suur elevus oli hommikul teda kodust välja saata, te ei kujuta ette! Ja kui ta õhtul tuli, siis istusime käsipõsakil ta vastas ja ütlesime: “Räägi veel, räägi veel..!”
Õhtuks mu elevus muidugi taandus, kui Priit teatas, et nüüd tunneb tema end haigena. Kaalusin, kas minus on piisavalt jõudu, et perepea roll üle võtta ja otsustasin, et on. Ette rutates võin öelda, et Priit tundis küll köha ja nohu ja külmavärinaid, aga zombieks tema ei muundunud, nii et saime hakkama.
PÄEV 8
Kuna eile olid käinud testil nii Priit kui Holger, eeldasin, et hommikul on kahed positiivsed vastused. Tutkit. Priit sai loomulikult linnukese kirja, aga vaene Holger ei andnud positiivse mõõtu välja. Uskumatu, sest 30 päeva ja 3 koroonahaiget on see laps üle elanud. Ühtki sümptomit ei tulnud, ühtki positiivset testivastust ta ei saanud, mis tähendab, et nüüd kui ta esmaspäeval aeda läheb võib vabalt jälle uuesti isolatsiooni istuma jääda. Täiesti tobe ja ebaõiglane, sest kas on ta selle haiguse juba varasemalt läbi põdenud või põdes nüüd varjatult, aga ilmselgelt on tal immuunsus olemas. Antikehade testi võin ma aga oma lõbuks teha, kui tahan, keegi seda arvesse ei võta nagunii.
PÄEV 9
Gregori viis prügi välja, käis mu eest raamatukogus ja pakki võtmas. Ja siis sõitsime poistega kolmekesi (lasime Priidul puhata) Suurupisse mere äärde. Ma ei oleks saanud õnnelikum ollagi. Lapsed mängisid liivas, alustasin oma Eleanor Oliphanti ja meri! Oli meri. Õhtul istusime perega teleka ees, vaatasime Kes teaks ja seda emmede kokkamise saadet, Priit tegi ahjus juustuleiba ja ma tegin oma peas otsuse, et nüüd on sellega kõik. Halb läks ära ja edasi tuleb hea. Jäime ellu.
PÄEV 10 ja KÕIK NEED TEISED PÄEVAD
Priit tundis end kogu see aeg nii nagu tal oleks nohu, aga tal ei olnud. Pea oli paks, aga nuusata polnud midagi. Köha oli tal ka selline üsna arvestatav, aga kadus kähku. Palavikku ei tulnud, aga ühel õhtul oli tal alapalavik, 34,8 või nii. Aga tööd ta tegi, järelikult surema ta ei hakanud. Sest mina poleks pekstes ka lillegi liigutanud.
Ma ei teinud tööd kuni teisipäevani, tõesti, võtsin pausi kohe teadlikult ja puhkasin. Ma üldse ei muretsenud ka, nii pole enne olnud. Ma oleks ju suutnud kuidagiviisi küll. Aga ma ei tahtnud.
Kontoris ma sel nädalal veel ei käinud, sest Holger oli kodus ja parem oli Priidul aidata teda natuke ära hallata. Käisime temaga mitu korda rattaga sõitmas ja ümber maja jalutamas. Õhk on põhiline, mida vaja on. Järgmine nädal lähen tööle. Kontorisse. Sest keegi ei unista tööst kodukontoris, enam mitte, tõepoolest.
Ja kui ma nüüd kõik selle kokku püüan võtta, siis kõige hullem selle kogemuse juures on ikkagi see isoleeritus. Kuigi mul oli väga räige palavikutripp ja ma olin läbi nagu läti raha, siis ma päriselt täna läksin kadedusest roheliseks kui G klassiõe ema ütles, et neil tulevad külalised. Päris? Inimesed? Sinu? Kodus? Kuidas see veel välja näeb??? Nii fäänsi ja kättesaamatu unistus. Meil on ainult netisuhtlus ja seda juba terve kalendrikuu jagu. Homme saame liikuma, aga ei teagi, kuhu tormata. Oskame me veel inimestega suhelda või kõik pöörles edasi ja meie jäime maha?
Ja Holger, vaeseke ütleb ikka ja jälle, et me peame minema ratastega õue, kui rahvast ei ole. Ta ei usu enam, et ta seaduslikult inimeste seas liikuda võiks..
Aga teie püsige terved. Meie pärast enam muretsema ei pea – me oleme nüüd pommikindlad.
Raili blogi 