emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

Tuhnisin eile enne Gregori trenni peadpidi tema kapis, et aidata tal jäljetult kadunud jalkapükse leida, kui kuulsin järsku küsimust: “Emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?”

Okou! Kogusin ennast natuke, tõmbasin pea kapist välja ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

G-le omaselt ei olnud ta seda kelleltki kuulnud või isegi kui oli, siis oli valinud mitte teise juttu uskuda. Ta oli selle järelduseni jõudnud täiesti ise, oma peas kõike seda vaagides. Kuidas päkapikud sisse saavad. Miks jõuluvana alati erinev välja näeb. Päkapikud on ju nii väikesed, kuidas nad nii suuri asju tassivad. Kuidas vanaisa sai jõuluvanale helistada. Kuidas päkapikud ja jõuluvana kõikjale üldse jõuavad. Kahtlane.

Ma pean tunnistama, et see vestlus lõi mind selles hetkes täiega pahviks, sest kuigi ma ju teadsin, et see kunagi tuleb, ei olnud ma ette valmistunud, et mis ma siis ütlen. Endalegi ootamatult aga tulid sõnad minu seest lihtsalt välja.

Ütlesin talle, et kõik mida valime uskuda, on olemas. Et jõuluvanal ja päkapikkudel võivad olla küll abilised, aga maagia on päris. Et jõuluaeg on eriline aeg ja imesid täis. Et mina usun. Et tegelikult pole üldsegi vahet, sest jõulurõõm tuleb südamest. Et need on nii õigustatud ja nutikad küsimused ja päkapikk tuleb tema juurde edasi, kas ta usub või ei. Aga ilusam on uskuda, kasvõi natukene.

Ta seedis natuke ja ma nägin, et ta saab aru, mida ma talle tegelikult räägin. Sest ta on juba 7 ja peale selle üks kohutavalt nutikas laps. Ta teatas, et olgu, las olla siis nii, aga üle-eelmise aasta jõuluvana oli raudselt vale, sest tal olid mingid mänguprillid. Ja ma teadsin, et ta ei riku oma viiese venna jaoks seda ära. Sest see võib olla küll üks mäng, aga see on nii vahva mäng, et kaotab piirid reaalsuse ja imede vahel. Sest isegi kui natuke kahelda, on igal juhul lõbus kaasa mängida.

Kui meie jutuajamine algas päkapikkude olemasolu teemaga, siis kõlama jäi sellest kahtlemata see, et jõulud on maagiline aeg. Tundsin, et pean nüüd natuke veel takka lükkama, et maagia ja jõulurõõm jääks minu väikese suure poisi sisse kõigest hoolimata pidama. Sõitsime trenni väikese ringiga, läbi ühelt meie läheduses olevalt tänavalt, kus kõik elanikud armastavad jõule nagu mina (või siis tahavad lihtsalt naabrist paremad olla) ja kõik särab, nagu Hollywoodi jõulufilmis. Kuna me olime aegsasti minema hakanud, siis jõudsime veel ka läbi minna Vabaduse pargist, kus sel aastal on tõeline imedemaa. Ja kuigi ta sai just teada, et emme vist ikka on ise päkapikk, sai ta teada ka, et jõulumaagia on igal juhul tõeline.

Mina ise ei taha olla selles puhtpragmaatilises maailmas, kus kõik on ainult poliitika, koroona, häda ja viletsus. On jõuluaeg, on valguse ja helguse aeg. On lootus, ootus ja imed.

Vahet pole, kas jõuluvana ja päkapikud on päris. Armastus on.

reede õhtul Jänku-pargis

Esmaspäeva hommikul teatas mulle Holger, et tal kurk valutab. Kuna me võtame täna ju absoluutselt kõike tõsiselt, siis jätsin ta lasteaiast koju. Ega ta haige kuidagi ei tundunud, aga profülaktika mõttes toppisin ta villastesse vammustesse ja võidsin pealaest jalatallani tiigrisalviga kokku. Võimalik, et ta köhatas paar korda päevas jooksul ka (no inimene ikka köhatab häält puhtaks ju), aga mingeid kaebuseid tal rohkem ei esinenud. Et kindel olla, leppisime kokku, et teisipäeval on ta veel ka igaks juhuks kodus.

Teisipäeva hommikul kurtis ta täpselt sama asja. Kurk valutab. No ega ei tea ju ka, kui valus tal see kurk siis võib olla, paras suslik on ta nii ehk naa ja kuskil kuklas vasardas ikka mõte, et see on lihtsalt tema generaalplaan lasteaiast ära viilida. Aga suhteliselt suva, kuna ma plaanisin nagunii kodus töötada, vähemalt päeva esimesed 3 tundi on suva. Lõunaks oled juba maruväsinud, sest meil teeb ettevõte jälle rekordkäivet, tegemist on rohkem kui eales varem ja samal ajal kui sa telefonis tähtsaid asju ajad ja asjalikku nägu teed, piniseb sul teises kõrvas lakkamatult: “emme, emme, emmeeee vaata seda vaata toda ütle ainult ühte asja”.  Uuh! Kodukontori meisterklass.

Kuna trumm läinud mingu pulgad ka, mõtlesin et las ta siis juba jälle igaks juhuks olgu kolmapäeval ka kodus, sest teisipäeva hommikul kurtis kurguvalu. Kolmapäeval ta midagi enam ei kurtnud ja neljapäeva hommikul olin temaga juba otsusekindlalt lasteaia poole minemas kui ta järsku löristas ninaga. Midaaa laps, mis see on?? Nuuska! Ja ta nuuskas, ilusat kollast paksu tatti. Kust see veel tuli?! Oehhh. Jope seljast maha, villased sokid ja tiigrisalv peale. Vanasti oleks see olnud lihtsalt sügisene nuuskav laps. Täna on see potentsiaalne oht.

Vanasti ma oleks täiesti vilistanud juba selle kurguvalukiunu peale. Nüüd istud ja ootad terve lapsega igaks juhuks kodus nii kaua kui ta lõpuks haigeks jääb. Palavikku pole, halba enesetunnet ei ole, köha pole, aga igaks juhuks. Istud ja ootad. Ja nii on kõikidel. Ja selle pärast lasteaias haigusi polegi.

Sest ega ma Holgerit ka tegelikult haigeks ei pea. Tõesti, ta nuuskab 3 korda päevas, aga vanade standardite järgi on selle nimi sügis. Õnneks on meil sellest nädalast ette näidata Priidu negatiivne test, vaevalt, et Holgergi midagi jubedat endaga kaasas kannab. Aga hirm on ikka, et äkki..

Ja nii me käime ööpimeduses jänku-pargis labürindikulli mängimas. Ega ma päeval ei jõua ka nagunii, aga kui juba pimedas minna, siis nii, et teised lapsed juba magavad. Täna läksime parki näiteks kell 9. Ja siis mõtledki, et kuradi kummalised ajad ikka. Elamisest on tehtud neetud raketiteadus. Sa tunned koguaeg mingit imelikku vastutust, mõtled, et aga äkki..?

Ega mul ka õigeid vastuseid ei ole. Mingi osa minust usub natuke mingit osa vandenõuteoreetikutest ka, aga maskivabaduse miigingule ei läheks ja vabatahtlikult koroonahaigeid ei musita. Las olla siis need maskid, suva. Keegi ei sunni sind ju jumalapärast relvaähvardusel poodi või ühistransporti ju. Ära siis mine kui maski ei taha.

Meie lapsed käivad öösel Jänku-pargis mängimas.

Tegelikult on mul tõesti hea meel, et normaalne elu ikka enam-vähem jätkub. Las need maskid olla ja see pseudo-pool-haiguste pärast koju jäämine, aga vähemalt ON lasteaed. Ja kool. Ja esmaspäeval lähen kontorisse, jeei! Mille üle veel siin elus rõõmu tunda võiks! Meil on 4 töötajat kontoris ja otsustasime, et nii kaua kui vähegi saab ja selleks et täitsa lolliks kodus ei läheks, käime vahetustega kahekaupa üle nädala kontoris.

Nii palju siis sellest koroonast,millest nagunii oksendamiseni räägitakse. Viimase sektsioonis tervitan hoopis kõiki, kellele meeldivad jutud seeriast “unustatud pin-koodid ja pangakaardid”. Midagi naljakat täna küll ei juhtunud, aga Luminor, kus ma oma rahahunnikuid hoian, läbib uuenduskuuri ja kuigi ma olin sellesisulisi hoiatusi ja teateid hunnikutes näinud, siis ma kuidagi ei seostanud, et see mind võiks puudutada. Aga oi kuidas puudutab, sest terve nädalavahetuse vältel ei tööta ei minu ega Priidu pangakaart. Mul on Swedbankis ka natuke raha, aga selle kaardi jättis Priit viimati automaati ja ma ei ole jõudnud endale veel uut tellida, nii et 0-eurose eelarvega nädalavahetus terendab ees! Ü-l-i-v-a-h-v-a! Luminoriga on veel see tore asi, et mitte miski ei tööta, ka ülekanded. Nii et mul on raha, aga see on praegu puhkusel ja jääb vaid loota et peale uuendusi mu raha mulle ikka tagasi antakse.

Nüüd keedan endale teed ja lähen oma rõdupessa lugema. Sain täna nii põneva raamatu, et lausa füüsiliselt valus on seda postitust siin lõpuni kirjutada, tahaks lugema.

Kuidas teil on haigustega lood on? Kas olete ka koroona pärast pooltõbistega kodus istunud? Kas kardate ja/või ei karda?

veits kohatu, aga mul on hea meel, et ma pole üksinda üksi

♥️ Aitäh. Ma olen tundnud viimastel päevadel väga palju toetust.

Lisaks nendele armsatele kirjadele postkastis ja postituste all sain ma ka ühe päris telefonikõne päris inimeselt, kes on mulle nii kallis ja nii oluline, kes oli kunagi the one – minu inimene. Ma olen nutnud kibedaid pisaraid selle üle, et meid, kui sellist enam ei ole. Ma olen olnud liimist lahti, olen elanud läbi tõelist lahkumineku südamevalu, olen sõites auto teelt parklasse keeranud, nutnud ja röökinud. Aga samas teha ei ole ka midagi osanud. Me ei läinud ju tülli ja midagi ei olnud lahti. Kõik lihtsalt muutus vähehaaval, kuni kõik oli muutunud. Me olime sõbrannad edasi, aga üksteisest kaugemal.  Temast kirjutasin kunagi siin. Ja nüüd ta lihtsalt tuli kuskilt, out of the blue (OK, mitte päriselt, me suhtleme tänapäeval ka) ja helistas mulle, sest teda puudutas see kõik, mis ma kirjutasin. Ja ma võtsin selle kõne vastu ja mul oli tunne, et president helistab, lõug võbises ja sõnu ei tulnud. Aga ta oli ikka seesama. Natuke muutunud, ma olen ka, aga siiski see sama. Ja ma tundsin nii suurt ja siirast rõõmu ja tänulikkust, et ta võttis vaevaks. Ja me ei ole kauged, me oleme lähedased.

Ma olen viimane viisaastak ja peale tõesti palju läbi elanud ja läbi seedinud. Depressioon, mis mind haiglasse viis, see pidev tunne, et ma pole piisav, tunne, et kõik inimesed ja asjad kaovad su kõrvalt, üksindus, tunne, et sa ei tule lastega toime, ei tule endaga toime, ei tea, kes sa oled… Ma olen ümber formuleerinud kõik, mida ma emadusest, elust, sõprusest, suhetest lähedastega arvasin teadvat. Ma arvan, et midagi sellist peabki ühe 30+ inimesega juhtuma, see on osa meie arengust. Aga kas nii dramaatiliselt.. kõigist muserdunud toonidest hoolimata arvan ma, et ma olen teel üles. Ma arvan, et edasi saab ainult paremaks minna.

hooajaline trööst

Ja teate, see blogi hoiab mind tegelikult elus. Ma ei suutnud kirjutada, kui mul oli kõige mustem periood, aga muul ajal on ühe blogipostituse kirjutamine aidanud mul asjad perspektiivi seada ja mul on üha kergem täiesti avatud olla. Keegi kunagi ütles ju, et blogimine on üks uue aja teraapiavorm. Ja kuigi mul ei ole mega palju jälgijaid (ja kas ma tahangi – kvaliteet! Mitte kvantiteet!), siis see käputäis püsilugejaid, kes ei pea paljuks mulle vahel märku anda, et neid huvitab, mis ma kirjutan. See on suur rõõm ja ma soovin kõigi teie elu kõike seda, mida ise endale soovite.

Ja niisama lihtsalt lõpetangi täpselt sellega, millega alustasin. Suur ja siiras tänu! Aitäh ♥️

maskeraad

Ma olen täna tundnud ennast kohutavalt üksikuna. Ma tunnen tegelikult väga tihti nii, viimasel ajal eriti.

Psühholoogiga asja arutades sain teada, et tema tahaks juba ammu minusugustest üksikutest inimestest kataloogi teha, no kui seadus lubaks tal meid kokku viia. Nii palju pidi neid olema. Just, et lapsed, pere olemas, hea töökoht, vanust juba ka nagu.. ja üksi.

Olen kindel, et mitte keegi isegi ei aima, et mul nii on. Ma olen hea suhtleja, seltskonnas oskan särada. Võtan endale (liiga) tihti organiseerida näiteks õpetajate kinke ja rahakogumist, tean alati kõigi lasteaiakaaslaste vanemaid, tervitan rõõmsameelselt, tsit-tsätin, viskan nalja, lähen koju.. ja nutan patja. Sest tegelikult olen ma kurb ja üksi.

Mul on W, kes väärib kahtlemata eraldi välja toomist, sest ma tean, et tema on mul alati olemas, isegi kui ma peaksin padujoodik olema, uuriks tema ikka siira huviga, kuidas mul läheb ja mis ta saaks teha. Temaga on nii, et isegi kui ma ei ütle, mida ma tunnen, ma tean, et ta tunneb. Mul võib olla valus ja ma võin olla vihane ja ta ei ütle, et pole ju hullu või mul küll nii ei ole. Nii et ta oleks olemas, isegi kui ta oleks Polüneesia saarestikus liblikauurija ja mina siin põhjas sopajoodik. Aga ta oleks kaugel. Ja on ka praegu kaugel. Ja ikka on ju nii, et sa elad oma elu oma elu rütmis ja.. ikka on nii. 

Ma ei oska tegelikult sellest kohast jutuga edasi minna. Kardan näida hale ja imelik. Aga suva. Las ma siis olen hale ja imelik. Teeme sellest kohast selle koha, kus sina tunned siirast tänulikkust oma elu üle.

Okei. Tegelikult on mul ju veel sõbrannasid. Sellised, kellega ma ei ole kõrvalpalatites samal ajal emaüsast välja tulnud vaid sellised, kes tulid kuidagi kellegi kaudu mu ellu. Tulid. Ja läksid. Ja natuke on nagu täna ka ja kõik on nii armsad ja kallid mulle! Kokku saades on tore heietada, kuidas me kõik kunagi koos lollusi tegime ja lauamänguõhtuid pidasime ja kindlastiiii saame järgmine nädal kokku. Aga kunagi ei saa. Ma ise olen ka muidugi väga kehva pealetükkija ja tõele au andes – ma tihti enam paari päeva pärast ei mäleta neid lubadusi, nii palju elu voolab peale.

Mis elu.. see on muidugi selge liialdus. Laste trennid. Koristamine, poes käimine. Pesu pesen ka! Ja kui Priit võtab lapsed ja nad terveks õhtuks kuskile viib, siis mina mõtlen, et oh, vaba aeg, küll ma nüüd alles…! Ja pesen veel ühe masinatäie pesusid.

Ühesõnaga, kuhu ma jõuda tahan, siis mul on viimasel ajal liiga tihti tunne, et ma olen neetult üksi. Sa justkui ei saaks või ei võiks ennast üksi tunda, kui sul on lapsed, kass ja mees, aga näe. Ma unistan, et mul oleks sõbranna, kes vahel mulle helistaks ja jalutama viiks. Ma olen vahel ise proovinud helistada inimestele. Sa ei saa neid peaaegu kunagi õigel momendil kätte, sest neil on ka lapsed, kassid ja mehed ja mis kõige tähtsam – kõigil juba on oma sõbrannad, nr 1 ja 2 ja 6 valikud reede õhtuks. Niisiis, ma otsin üksikuid vanatüdrukuid?! Aga miks keegi siiani ei ole tahtnud nende sõbranna olla?! No täpselt! Tundub, et täpselt nagu heade meestega, on head sõbrannad juba ka kellegi omad mingiks vanuseks.

Ja Messengerist ma ei hakka üldse rääkimagi, sest seal on ju kombeks kolme päeva pärast vastata, kui parasjagu mahti ei ole. Mõnda vastust jäädki ootama. Ega ta seal teiselpool ei näe ju, kui meeleheitel ja pisarates sa oled, kui sa palud ta endaga veini jooma, sest läksid näiteks (korraks) lahku.. aga mina võin nähtavasti ainult unistada nendest sõbrannadest, kes minuga reede õhtul veini jooks, südamevaluga või ilma. Mina joon tavaliselt üksi reede õhtul veini. Ja pesen selle kõrvale mõistagi ühe masinatäie pesu, sest mis spetsialiteeti mul siin ilmas ikka olla võiks.

Õõh. Okei. Aitab halast. Täna poodi sõites hakkas nii kurb, hale ja otsusekindel korraga olla, et ma purskusin pisaratesse ja unistasin sellest, et maski taha võiks saada hoopis oma silmi peita ja siis ma tönnisin natuke ja siis ma mõtlesin, et aitab. Oma elu tuleb võtta enda kätte, niigi, et riik üritab seda täie rauaga sult praegu ära varastada. Tõusin autost, vaatasin enda ümber ja turtsatasin hoopis täiega naerma (ju ma ikka siis päriselt sooda olen!), sest see aeg on nii kentsakas! Inimesed voorivad poodi üksteisele järgi nagu mingi imelik ninjasekt. Kõigil maskid silmini ees. Enam ei olnud maskituid pea üldse. Ja sa ei tea, kas sa näed oma tuttavaid või mitte, sest sa ei tunne neid ära eniveis. Ja ma sõin küüslauku enne poodi minemist ja täiega suva oli!

Võimalik, et minu jaoks on ka kuskil keegi ja küll ma ta üles leian, aga üks on kindel – siia korteriukse taha ta mul koputama ei tule, nii et aeg on ennast välja ajada.

Ma ei tea muidugi, kuhu ma lähen sellel lögapimedal masendushooajal, kus kõik endale küünlavalguses pleedide sisse pesa ehitavad. Koroonakitsendused nagunii. Aga kuskile ma lähen, varsti. Esimene samm paranemise teel on tunnistamine.

Astun.

tsüklis

..või kisub kangesti siinnapoole – kuidas muidu nimetada seda, et mu vaikelu elav blogi sai viimati postitused kolmel järjestikusel päeval, siis kuu aega pausi ja täna on jälle teine päev jutti, kus ma kirjutan. Homme kirjutan siis äkki ka ja siis jälle kuu pausi. Tsükkel, noh.

Ma tahtsin tegelikult lihtsalt kirjutada, mis elu on. Aja märgid. Koronts möllab jälle täistuuridel ja oleme ettevaatlikud. Mitte nii kardinaalselt koopas peidus, kui kevadel muidugi. Elamist ei saa ära lõpetada!

Ma käin isegi poes, maskiga. Nüüd olen natuke harjunud juba, aga esimesel päeval kui maski proovisin, pidin Ülemiste keskuses sussid püsti viskama, ausalt. Te olete kangelased, kes te seda terve päeva tegema olete sunnitud! Minul sai seitsmenda minuti pealt õhk täiesti otsa, peas hakkas rõhuma ja otsustasin, et kohe maha lämbumine on hullem, kui koroonaga riskimine ja võtsin maski eest. Võimalik, et mu aju sai šoki, võitles selle maskivärgi vastu ja genereeris üldkehalise häire. Enam pole seda nagu juhtunud ja elan üle need 10-15 minutit maskiga poes.

Täna läheme Gregoriga maale, mis on ka teatavas mõttes tsükkel, sest eelmisel nädalal tegin seda sama asja Holgeriga kahekesi. Kunagi nõustaja ütles meile, et kui ei ole väga lapsehoidjaid ja võimalust end 100% välja lülitada, siis käib ka laste kaheks jagamine. Ja nii ongi – mina vähemalt küll tunnen, et ühe lapsega on L I H T N E elu. Välja arvatud, kui see üks laps on juhtumisi selline dramaatilisemat sorti vinguviiul. Aga las ta jääb, sest see vinguviiuli-seisund tuleb ja läheb. Rohkem ikka tuleb.. aga las ta jääb, tõesti 😀

Ühesõnaga kõik on hästi. Hiiumaal ma ei käinud eelmisel nädalavahetusel mitte kuskil ja see nädalavahetus möödub tõenäoliselt samamoodi. Saun, eeterlikud õlid, küünlad, jalutamine, pliidi alla tuli, selline idüllikas.

Täna hommikul sadas lund. Pidin minema kontorisse, sest täna pidid tulema ära ettevõtte jõulukingid (mis iroonilisel kombel lõpuks esmaspäevaks lükkus). Autol olid all mul loomulikult suverehvid, kuna ma olen ju see, kes teeb kõike viimasel sekundil, võib-olla ka natuke hiljem. Ehk siis talv tuli taas ootamatult. Võib küll juhtuda, et see lumekene sulab ära ja edasi on jälle soe, aga esimene detsember, mil talverehvid kohustusliks saavad on nagunii kohe käes, pole mõtet edasi venitada. Ja kui maale lähed, pole mõtet riskida, nii et sõitsin läbi laia lumeräitsaka 30ga kontorisse ära (ma üldse polnud märganud, et ma NIII kaugel töötan!) ja hakkasin rehvivahetusaega otsima. Ülemus lubas mulle medali kinkida, kui tänaseks aja saan, sest kõik viimase-hetke-tüübid ju aktiviseerusid nüüd. Medali ta mulle kinkima peab, sest aja ma sain ja Priit käis natuke aega tagasi lasi talvekad alla panna.

Kool ja lasteaed on meil õnneks seni tavapärases töörütmis. Lasteaias küll nüüd anname ka lapsed uksel üle (mujal on juba suvest saati nii olnud!), aga see ongi vahelduseks hea, laps on iseseisvam ja minu jaoks käib see pull kiiremini. Ainuke miinus on, et ma tõesti ei tea, mis tal seal üleval kapis toimub – kodus meil igatahes riidevarud tunduvad kõvasti vähenenud olevat. Gregori koolis on kõik tavapärane, ei ole olnud ühtki juhtumit ega põhjust koduõppel olla. Ühe huviringi õpetaja ainult jättis ühe korra vahele, sest tundis end haiglasena, tegi mõne aja möödudes testi ära ja oli nädala pärast tagasi.

G on jätkuvalt elu aktivist, kust see vunk tuleb – iga päev imestan! Laagri koolil oli näiteks sõudeergomeetril paadimehe võistlus, kus esialgu olid klassisisesed eelvoorud ja siis ülekooliline finaal iga klassi kõige kiiremate vahel. Kuna G seda rohkem maininud ei olnud, siis arvasin, et ju tal seal siis nii hästi ei läinud. Tegin siis sellegi poolest infolehe finalistide nimekirjaga lahti.. ja hakkasin keset ööd üksi köögilaua taga kõva häälega naerma. MUIDUGI oli ta nimi seal, muidugi oli ta kõige kiirem ja jõudis lõppvõistlusele. Finaalis jäi kolmandaks.

Lisaks esindab ta klassi mingil peast arvutamise võistlusel, ujus (kinnitamata andmetel, selle võis ta ise ka välja unistada!) klassi poistest kõige kiiremini ja eile rääkis mingist ohutusteemalisest klassidevahelisest Kahootist, kus tema ja 2 klassikaaslast klassi esindasid. Küsin – kust sa sinna said – õpetaja saatis. Küll on ikka askeldaja, noh! Kui midagi toimub, siis tema teeb. Paar päeva tagasi kirjutasin korvpalliklubisse, et soovin ausa inimesena arvet pooleteise korra eest nädalas. Sest see aktivist on nüüd avastanud, et tal on reedese taekwondo ja kergejõustiku vahel pool tundi ajaauku ja imbub sujuvalt korvpallitrenni selleks pooleks tunniks. Sest mis mõte kahe trenni vahel niisama passida ja puhata oleks, ah?!

Eks ma viin ta siis nüüd vahelduseks puhkama ja vaatame, kas me suudame mittemidagi teha. Küll ma teda koolitan, mittemidagi tegemine on ju minu suur spetsialiteet!

Lõpetuseks üks teemakohane heatujulaul siia reedesse – rendime saarele sauna!