uus tuul septembrikuus

Sõbrannad on hakanud mulle kuidagi jube tihedasti helistama, see saab olla ainult märk sellest, et blogist pole tükk aega mingit infot saanud. Mitte et ma kõnesid ei tahaks, aga need ei salvestu ju kuskile ja ausalt – endalgi on mõne aja pärast põnev lugeda, mis ajad olid ja mis teoksil.

Viimati kirjutasin Voldemarist, kui sõitsin peale pikka puhkust koju tagasi. Mul oli õigus, oligi nõme ja valus. Nutsin nii palju. Aju oli mul täiesti ära trikitatud ja arvas, et ju ta peab siis kodus olema, kui maal ei olnud. Ei olnud teda kodus ja see oli taas suur šokk. Järsku sain eriti teravalt aru, et nüüd ongi kõik. Ta ei tulegi enam tagasi. Ja siis mu aju trikitas suure hooga edasi. Istun hommikul kell 5.30 ihuüksinda köögilaua ääres ja kuulen, kuidas kass hüppab diivanilt maha ja põranda krägisedes minu poole loivab. Kuulen, kuidas ta vannitoas liiva peale kraabib ja asja iroonia on see, et vannitoas ei ole enam liivagi. Refleksid on ikka alles, panen jala välisuksele ette, kui õue lähen. Vahel tahan lihtsalt hüüda teda. Õhtul voodisse minnes eriti, ei ole harvad juhused, kui nutt tuleb peale, sest ma nii igatsen oma sõpra. Ja vahel vaatan pilte ja ikka veel ei ole rahu teinud, et kuidas ma teda küll niiviisi alt vedasin. Raske. Aga küll ma end sellest leinast läbi töötan. Ma olen teinud endaga kokkuleppe, et ma annan endale aega ja ei peida ennast enda eest.

Muidu on paljutki meie ümber sellest ajast muutunud.

Holger otsustas juba augusti teisel nädalal, et tema ei viitsi enam puhata ja on valmis nüüd aeda tagasi minema. Läks ja laulis ja sellel laineharjal laseme siiani liugu. See sama laps, keda ma üheksa kuud pea igal hommikul hingetuks nutmas nägin, otsustas lihtsalt järsku, et talle pole vaja muud kui oma sõpru, oma õpetajaid, oma palli ja läks. Iga. Jumala. Lasteaiapäev. Draamat ei ole enam.

Küll aga ei suutnud ma talle maha müüa eelkooli ideed. Kuna tema vend ei käinud (ja temaga on ju kõik sellegipoolest OK), siis ei kavatse sinna minna temagi. Ma ise arvan, et ehk kooliga/keskkonnaga/paigal istumisega harjumise mõttes oleks seda talle vaja olnud, aga kuna lugeda, kirjutada ja arvutada ta oskab, siis mina ei ole valmis võtma endale veel üht kohustust (ja maksma selle eest veel 50 EUR kuus!), et iga teisipäev talle  ergutuskõnet pidada. Tema puhul on need asjad lihtsalt liiga keerulised. Ja ärge küsige, kuidas ta koolis käima hakkab. Ma ei tea. Kuigi osa minust arvab, et sellega läheb kõik hästi, sest

a) koolis ei pea magama

b) ta on tänu Gregori sõbrasuhetele selleks ajaks koolis täielik oma jope

c) ta lähebki ju füüsiliselt Gregoriga koos

d) tal on veel terve aasta valmis kasvada

Üleüldse, eelkoolid olid vanasti mõeldud ikka pigem kodustele lastele, seaduse järgi peab lasteaed sulle tagama piisava ettevalmistuse ja ma arvan, et sellega on kõik hästi meil. Las olla veel aastakene laps, teadagi, et kui ükskord sinna kooli jõuad, siis ega sealt niipea tulema saa, mõnel kestab see aastakümneid..

Niisiis, Holgeriga on kõik okei, tal on lasteaias tema sõbrad ja korvpallikorv. Ise ütles ta eile, et talle tundub, et ta on lasteaias päris kuulus, sest kõigi 10 rühma lapsed pidid tema nime teadma, aga ta ise pole kellelegi öelnud 😅 ma arvan, et selline tüüp jääbki meelde, kes päevad läbi palli patsutab ja südamerahuga erinevast paarist tossudega käib. Sest olgem ausad, keskmine inimene – suur või väike – ei tea sellest kossutossumoest halligi.

Need palju kõneainet pakkuvad kossutossud, mille Holger suure uhkusega välja kannab – need on ju ometi suure NBA-staari Kevin Duranti eriväljalase nimega Tuli ja Jää ja siin pole küsimustki kas need on ässad või mitte. On!

Need tossud ja ühed teised tossud meie peres on käinud suve lõpus palju kergejõustikuvõistlustel. Meie lapsed on spordihinged, pole midagi öelda. Kui ma täna peaks arvamismängu mängima ja oma laste karjäärid seni nähtu põhjal paika panema, siis Gregori on kuulitõukaja või kettaheitja, jõuline ja tugev. Holger aga on sitke ja tark pikamaajooksja, kes tasa sõuab ja kaugele jõuab. Igatahes on see kõik väga tore. Mitte et me võidame koguaeg või midagi, aga et lapsed teevad nii rõõmuga.

Gregori käib nüüd muidugi koolis. Aga mõnikord ja mitte eriti palju. See koroonapull ajab juba nii vihale, et ma ei või. Esiteks sain 31.08 teate, et minu laps on lähikontaktne, ehk siis esimene september valge pluusi ja lipsuga jäi meil ära. Arvake, mis tunne on vaadata oma ilma ühegi haigusnähuta nutvat last, kes tervelt nädal tagasi spordilaagris käis ja tahab lihtsalt nii väga kooli minna? Mina leian, et on vahe, kas sa nt magad kellegagi terve öö või istud teatris kolm tundi kõrvuti ja oled 78-aastane vs 8-aastane laps värskes õhus sporti tegemas (!!!). Aga mis teha, tuleb ära passida. Mis siis, et vanemad on eeskujulikult vaktsineeritud. Mis siis, et koolis kontaktne olles on nüüdsest väiksematel õigus koolis edasi käia kui haigusnähte pole. Mis siis, et kontsertile minekuks piisab kiirtestist. Mis siis, et see neetud jama on kestnud juba kohutavalt palju aastaid. Aga keegi need vaktsiinid ju valmis tootis ja keegi on nende eest maksnud ja nüüd on hilja öelda, et kuulge, las jääb. Kuidagi tuleb need doosid ja ninapulgad inimestele sisse ähvardada. Aga las ta jääb.

Koroonast siiski nii palju veel, et neli päeva sai mu vapper õppur käia ja siis tundis kerget kurguvalu üks hommik. Mis seal ikka, jäi siis jälle koju. Jälle koroonatest, jälle kaine mõistuse ja kohutava bürokraatliku mulli kokkupõrge. Kohusetundest ja kõhkluseussist (mis siis, kui tal hoolimata nähtude kadumisest ikkagi on koroona – kuidas ma saadan ta kooli?!) kirjutasin perearstile, et ta ütleks, mis teha. Kuna muid haiguseid enam maailmas ei ole, siis perearst muidugi saatis testile ja ütles, et enne kooli ei saa kui test on negatiivne. Saatekirja kohe ei olnud, sain alles eile päeval selle korda ja kui siis testimiskeskuse telefonilt mulle öeldi, et neil ei ole tänaseks aega pakkuda, ma kohe kihvatasin ja ütlesin, et olgu olla. See protsess on ebanormaalselt aeglane. Õnneks leidis see viisakas ja äärmiselt hea enesekontrolliga naine (au ja kiitus talle!) meile ajaaugu Punasele tänavale ja vastus oli juba eile õhtul olemas. Täna oli siis 11.koolipäev, meie pere jaoks alles viies. Ja mega hästi kuidagi läheb. Energia on tal nii üleval, et kõik asjad tema õpib ise ja tihti ei ole vaja meeldegi tuletada. Ja nüüd koju tulles ootas mind trennis käinud laps, kes käis ise ilma sundimata duši all ja homseks kõik asjadki (ka rütmika ja ujumise asjad) juba valmis, õpitud. Iseseisvad lapsed on ikka kingitus.

Holgerile ühtki huviringi sel aastal kirja ei saanud, aga samas saab ta lasteaias 2x muusikat, 2x liikumist, 1x muusikaõpetuse ditaktikat ja sel aastal on uute asjadena tal lasteaias tasuta (!!) robootika ja rahvatants. Jaanuarist lisandub sinna veel ujumine. Päris palju asju, siiski.

Gregori jätkab oma 2x kergejõustiku ja 2 või 3x kossuga, 1x nädalas on tal mõttemängud. Ja ilmselt tuleb kodukultuuriring veel lisaks. Kool on tal jätkuvalt 5x nädalas ja õppima peab ka, nii et tegemist jagub.

Ja minulgi. Tööd õnneks on. Ja tööd iseendaga on ka. Naljakas, aga see, mis sellest eneseleidmisest ümberringi jahutakse – ma nüüd arvan, et ma leidsin ennast üles lõpuks. Jube kerge on olla ja ma olen saanud signaale ka teistelt, et minus olevat kohe kaugelt seda väge näha. Et enam ei ole selline rusutud ja muredest vaevatud olemine.

Eks igaüks leiab end erinevast kohast ja erineval viisil, aga kellel pole ikka ühtki ideed, kuidas kohale jõuda, siis siin on teile üks (minu) töötav retsept:

  • tõuse kell 5.15
  • hinga 7 minutit kõhuhingamist (mul on selleks Prana breath äpp – ülihea!!)
  • Kõnni pool tundi kiiret kõndi
  • Külm dušš ja raamatu lugemine nii kaua kui kõik tõusevad
  • Tõmba telefonist maha kõik segavad äpid nagu FB ja insta (ma pidin isegi Chrome ühte kausta enda eest peitma, et ma sohki ei teeks ja läbi otsingumootori ei läheks)
  • Söö ainult seda mida su keha vajab, et tervet ja pikka elu elada
  • Ole mõlema lapse päralt 15 min päevas
  • Õhtul võta aega ja kõnni ära kõik mis päeva jooksul 10000 sammust puudu jäi
  • Loe, ära vaata telekat või nutiseadet
  • Mine voodisse hiljemalt 23.00, arvesta unetsükleid (1.5h), et ennast välja puhata
  • JOO.VETT.KOGUAEG

Ega inimesed võivad kõike seda täpselt tagurpidi teha või siis üldse mitte teha, aga ma tõesti tunnen, et olen lõpuks vist iseenda koodi lahti muukinud, vähemalt tundub, et praegune süsteem töötab. Ma olen väga palju muutunud, teadlikumaks ja tasakaalukamaks. Mingi kummaline rahu on nende rutiinide abil mu sisse tulnud, tõesti.

Ja muidugi sügis. Sügis, sügis, sügis! Sügisel ei saagi ju õnnetu olla! Kerrapugemise ja pesapunumise aeg..

Ah jaa. Maja me ehitame ka, aga sellest järgmisel korral, sai niigi jälle liiga pikk see lugu.

Tsaupakaa ja kirjuta ikka sellest ka, kuidas sinul läheb!

jää hüvasti, hall-valge kass

Ma ei kujuta ette, kuidas on minna koju, kus ei ela kassi.

Voldemari ei ole enam. Peale 5399 imelist päeva koos lahkus mu armas kass minu juurest just täpselt samal päeval kui mu isa sai 60.

Ja ma tahan siia kirjutada temast. Sest ma ei taha iial unustada teda. Sest ma ei saakski. Ta oli minuga pea 15 aastat. 15! Seda on poole kauem, kui Priit mu elus olnud on. Meil oli temaga tõeline sõprus ja ta ei olnud “ainult kass”.  Kindlasti mitte. Kes nii mõtleb, on ise AINULT inimene.

Voldemar tuli mu juurde, kui ma olin 23. Titekad me olime koos, nii ta kui ma. Kuigi tema minu juurde jõudmine oli puhas õnn ja juhus, sest olin ma ju eelnevalt varjupaigast võtnud kassi, kes minu kodus kassikatku suri ja mu ainus võimalus oligi see vapper Volli, kes juhuslikult ainsana oma pesakonnast kassikatku ei surnud ja immuunne oli.. siis ma näen seda ikkagi nii, et see kassikatk ja kõik oli põhjusega. Sest Voldemar oli just mulle määratud ja kõik oli nii nagu pidi.

Selline ta oli aastal 2006. Isegi siis oli ta juba pahura vanamehe nägu!

Volli oli kogu karvade ja sabaga minu kass. Hiljem muidugi oli ta kogu meie pere kass, aga põhiliselt ikkagi minu. Ta tuli alati, kui ma teda nimepidi kutsusin. Mul lapsedki ei tule. Ja öeldakse, et kassid on isepäised. Meil ei olnud mingit kisskisskisshh-jama. Ma hüüdsin “Volli!” ja seal ta oligi. Alati.

Ma võtsin ta endale sülle, puusa peale, nagu võetakse lapsi. Ta oli kas kõigi nelja käpaga mu peopesas ja toetas end kehaga mu õla vastu või oli ainult tagumiste jalgadega käe peal ja esimesed käpakesed hoidsid mul ümber kaela. Just nii nagu inimesed kallistavad. Ja nii me toimetasime mööda tube. Panime pesu ära, tantsisime, saatsime lapsi rõdul kooli-lasteaeda, vaatasime hoovi peal luusivad kasse… Vahel ma tundsin, et ta kasutab mind taksona ja istub mu puusal just nii kaua kui ma talle sobivasse tuppa juhtun minema ja niheleb end õiges kohas maha.

Volli taksos

Ja siis ta rääkis minuga. Ütles “näu” ja ma ütlesin “näu” ja siis ta ütles jälle “näuu” ja mina “nääuuu” ja nii me rääkisime. Mulle kaebas ta ära kõik halva ja mina olin isik kes konkreetselt vastutas tema heaolu eest. Süüa nähtavasti oskasin tema meelest ainult mina panna, vahel ajas see nii närvi. Kiire kiire, üks väntsakas kaenlas, teine nõuab pissile, Priit küsib, kus ta valged tossud on ja kass käib toast tuppa kannul ja nõuab teenindust. Või tuled poest toidukaubaga ja tuba on sassis ja kass nõuab süüa nagu poleks 7 päeva saanud, kuigi ta just veetis viimased 2 tundi kodus täiesti tervete käte ja jalgadega inimestega.

Ma olin tema inimene, tõepoolest. See, kelle ta endale välja valis. Me magasime temaga 14 aastat koos, kuni paar kuud tagasi ta enam iga õhtu mu pähe magama ei tulnud. Mina panin selle palavuse süüks, Priit arvas, et ma olen lõpuks peast korda saanud (sest kassid ju magavad haige koha peal). Ma tunnen tohutut süümepiinakoormat, et ma siis arsti juurde ei läinud, puhtalt kõhutunde põhjal. Aga ma saan tegelikult aru, et see ilmselt ei oleks ka aidanud, mis järgnes, oli vältimatu. Ja sellest süümepiinast ei ole mitte kellelegi kasu. Tema on läinud ja mina pean edasi elama. Mu ülejäänud perekond on minuga ikka, eks.

Igatahes seni kuni see peas magamine kestis, oli see tsirkus omaette. Teised mehed vinguvad, et naised võtavad lapsed pikalt kaissu lähedust segama, meil oli kass. “Volli!” karjatasin ma iga jumala öö, kui mu pea tabas patja ja ma ei kuulnud paari sekundi jooksul kassi minu poole tulemas. Mõnikord ma avastasin nii, et ta oli kogemata õue jäänud. Muud asjad nõudsid õhtu jooksul nii palju tähelepanu, et kass jäi märkamata. Aga padjale pidi tema jõudma, kui ta ei tulnud, oli midagi valesti. Ja siis ta trampis meie otsas, te ei kujuta ette kui raske ja nõelterava astumisega võib üks viiekilone kass olla. Ja siis ta magas mu juustel, nii et ma tihti keset ööd valuaistingust ärkasin. Ja siis ta toppis jonnakalt oma jalgu mulle näkku, kui ära tõstsid, tõstis nad lihtsalt tagasi. Ja siis ta hammustas Priitu kui see oma käe valesse kohta pani. Hommikuks oli ta tavaliselt läinud, ilmselt teda väsitas ennast ka see sündmusterohke magamine seal kõik hunnikus. Aga nädalavahetuse hommikutel, kui mul kauem magada lasti, tuli ta alati tagasi. Ja siis ma vajutasin oma põse tema pehme valge kõhukarva sisse ja tundsin pea et pettumust, et ma nii kiirelt uuesti uinusin, sest see oli siidiseim ja kohevaim padi, mida ma ealeski tunda olen saanud.

Sama nagu mina ootasin Vollit voodisse, ootas tema mind ka. Kui tema arvates oli õhtul aeg minna, hakkas ta mind närviliselt toast tuppa jälitama ja jõllitama. Ükskord, kui meil olid pikemalt külalised, siis umbes kella kolme paiku ei pidanud ta enam vastu ja lendas tugitooli korju pealt mul hammastega käsivarde. Kaua sa vanamutt kohmitsed, lähme magama! Üldse sain ma peksa iga külas käinud lapse eest, kes teda natuke liiga kõvasti väntsutanud oli või ükskõik mille eest, mis talle närvidele käis. Mitte kunagi keegi teine. Mind ta karistas, sest mina olin tema kaitsja ja vastutasin tema heaolu eest. See kõlab natuke hullemini kui see oli, sest minu meelest oli see kõik isegi armas ja ta tõesti ei purenud mul pöidlaid otsast vaid näksas natuke. Et korrale kutsuda.

Eriti tark kass ta tegelikult minu meelest ei olnud. Või siis teeskles totut. Selline lillelaps, et elu on ilus ja ah mis halba minuga ka juhtuda võiks. Kui me Mustamäel elasime ja õues rihmaga jalutamas käisime, siis tagasi minnes teadis ta täpselt kummal pool trepikojas meie uks on, aga ta ei teadnud, mis korrusel me elame, nii et iga jumala korrus esimesest kuni neljandani tegi ta õige poole ukse taga peatuse, vaatas mulle otsa ja tegi näu.

Ma ei istu päevad läbi nuttes, kui te seda nüüd mõtlete. Algul küll. Esimesed 3 päeva olin ma ikka väga rivist väljas. Aga nüüdseks on lihtsalt sellised valusööstud vahel. Pildikesed. Näiteks mõtlen, et ma maal ei pese neid ja neid riideid, viin koju ja siis näen vaimusilmas, kuidas ma kass puusa peal meie rõdul neid riideid kuivama panen. Ja siis taipan, et teda ei ole seal siiski ka. Või mõtlen, et me peame Vollile juua kaasa panema kui sõitma hakkame. Või astun saunamajast välja, näen silmanurgas midagi liikumas ja hakkan juba Vollit hüüdma, kui taipan, et tema see ei ole. Või pean kardina taga paistvat triikraua tumedat kogu kassiks ja jälle torkab, kui tuleb meelde, et kass see ei ole. Ta oli lihtsalt nii suur osa meie elust.

Vanasti jätsime me Volli nädalavahetusteks koju kui maalesõit oli ja keegi käis siis toitmas (pikema puhkuse ajal oli ta muidugi kaasas), aga viimased paar-kolm aastat käis ta meiega alati koos, sest oli juba vana mees ja sõi kilpnäärme ületalitluse tarbeks igapäevaselt tablette. Kindlam oli, kui ta oli kaasas. Nii ka seekord.

Sähmisime siin kõik tohutult ringi terve nädala, sest isa 60. juubeli tähistamiseks oli vaja koristada ja sättida. Nii ma tegelikult laupäeva päeval Vollit väga tähele ei pannudki. Tean ainult, et ta oli olemas, andis korra koeralegi peksa (viimastel aastatel oli temast saanud torisev vanamehenäss, kes teisi loomi harva sallis), küsis süüa (aga hiljem selgus, et ei söönud) ja istus enamiku ajast laste juures saunamajas. Aga ma ei tea, kas tal oli hingamine okei. Ma ei tea, kas ta sõi või jõi, sest ma ju ei aimanud, mis pärast tuleb ja kõik vajas toimetamist.

Isa juubel oli vinge pidu, tema vana bänd tuli uuesti kokku ja kõik tantsisid. Meil, lastel, oli lausa nii tore, et tantsisime ja laulsime hommikul seitsmeni ja kui ma lõunast tõusin, oli mul kellal ees juba 9500 sammu. Aga Volli oli trepil ja hingeldas. Jooksis mu eest ära, sülle ei tahtnud ja kui ma sellest hoolimata püüdsin teda võtta, kräunus ta valust.

Kõik järgnev käis jube kähku ja aegluubis korraga, see päev on mul väga kummaliselt meeles. See tunne. Õõv, et midagi päriselt võibki päris pahasti olla. Hiiumaa kiirabiloomaarsti juurde sain umbes kella 5 paiku, sest ta oli enne ühe teise loomaga hõivatud. Voldemar nägi selleks ajaks väga kehva välja ja peale 3 erineva rohu manustamist ütles arst mulle need õudsed sõnad: “Hommikut ta ei pruugi enam näha”. Ma ei saanud aru, ma ei saanud üldse aru, kuidas.. nii kähku, mis juhtus? Ühel hetkel me tantsime koos ja ma mõtlen, kui vedanud mul on, et see kassihärra minuga oma vanaduspäevi veedab ja kõrgest east hoolimata nii kõbus on ja siis järgmisel hetkel ütleb sulle keegi, et nüüd on kõik. KÕIK. MIDA??

Helistasin oma armsale Kristile, kes on kõige suurema südamega loomaarst, keda ma tean ja ta ütles, ei, me ei oota. Et äkki ta sureb hommikuks ära. Kui midagi saab teha, siis me seda teeme. Sõida linna. Ja ma jooksin kodust läbi, haarasin mõned asjad, sest ma ju ei teadnud, kauaks ma jään. Ja ma nägin lapsi ja lapsed nägid Vollit, ütlesid talle, et pea vastu ja kõik saab korda. Ja ma sõitsin sadamasse ja sain teada, et kuigi jõudsin natuke peale 7, siis ennustati mulle kohta 23.30 praamile ja seda ka napilt.. peab leiduma mingi lahendus, mõtlesin ma ja käisin sadamakassas oma lugu rääkimas, endal pisarad silmas. Ei saa, öeldi, loomaarsti tõendit on vaja. A kust ma saan selle loomaarsti paberil tõendi siin kassajärjekorras, pühapäeva õhtul.. läksin löödult autosse tagasi, istusin seal veits, vaatasin, kuidas mu vana sõber seal piinleb ja läksin tagasi. Ütlesin, et saate aru, ma olen kiirabi, mu kass on suremas. Nad mõtlesid veel veits ja helistasid loomaarstile, kes kinnitas, et jah, on selline kass, röntgenit vaja. Sain 20.30 praamile. Ilmselt käis selliseid “haige kassiga” pisarsilmil eelisjärjekorra palujaid seoses praamijamaga veelgi. Või miks nad mind esimesel korral päriselt aidata ei tahtnud.

Ma olen Kristile kohutavalt tänulik kõige selle eest. Tulla pühapäeva õhtul kell 11 välja, kui sa oled tegelikult lapsehoolduspuhkusel ja su beebi jääb sinust koju. Anda mulle see kindlustunne, et meil on täisvarustuses kliinik ja nagu ta hiljem ka ise ütles, arst, kes on pere. Võtab seda kassi nagu oma pereliiget. Ja ma teadsin, et kui tema mulle ütleb, et enam ei saa midagi teha, siis nii on. Mitte kedagi teist terves ilmas ei oleks ma sel hetkel usaldanud nagunii.

Volli kõhuõõs oli vedelikku täis. See olevat sinna juba pikemat aega kogunenud, aga sellised need kassid on, nad ei kurda, alles viimases hädas näitavad välja. Seda vedelikku oleks saanud eemaldada, aga ta oleks ilmselt opil surnud. Ja kui ka mitte, siis taastumine ja ülejäänud elu oleks olnud talle piin. Ja ma ei taha, et minu vana sõber piinleb. Iial.

Need minutid.. Kristi jättis meid kahekesi ja ma kaisutasin teda, palusin talt vabandust ja rääkisin kui palju ma teda armastan. Helistasin poistele Hiiumaale, kuigi nad olid voodis, siis tundsin, et seda on vaja teha. Ma panin toru Volli kõrva äärde ja ta kuulis, kuidas poisid talle ütlesid, et ta on maailma parim kass. Ja siis tuli Kristi ja oligi aeg käes. Ja siis me nutsime ja kallistasime ja ma olin täis nii suurt tänutunnet selle eest, et kui ta pidi minema, siis sai ta minna parimal võimalikul viisil, omadega koos. Sest ta oleks võinud ka piineldes metsa joosta või kodus voodi all valudes minna ja ma oleks olnud nii abitu.

Koju sõita oli kohutavalt imelik. Kodus oli kohutavalt imelik. Ma ei maganud sel ööl rohkem kui paar närust tundi. Ja hommikul sõitsin maale tagasi, koos elutu Volliga.

Poisid võtsid surma nii loomulikult. Ma ise tegelikult ka üldse ei kartnud. Me tegime Vollile pai, ta oli ikka nii mõnus ja pehme. Ta oli ikka meie Volli. Me leidsime talle ilusa varjulise koha  põõsa ääres ja tegime ilusa matuse, ainult meie neli. Poisid kirjutasid ja joonistasid kaasa, panime süüa, palderjani, mängimiseks kivi ja tammetõru. Holger oli leidnud kuskilt väljakaevamiste käigus paekivilahmaka. See sai hauakiviks.

Ja nüüd me olemegi kassitud. See on imelik. Et keegi ei küsi süüa, et keegi ei lipsa sul jalgade vahelt uksest välja.. kindlasti tulevad uued kassid (täitsa võimalik, et 2!), aga mitte kohe. Mitte nüüd. Sest ma ootaksin liiga palju, et uus kass oleks Voldemar ja oleksin ta peale kuri, et ta ei ole. Nii et ootame veel veidi, võimalik, et palju.

Peale Volli surma sõitsime kolmeks päevaks Saaremaale, siis olime kogu perega Hiiumaal ja nüüd pühapäevast oleme Gregoriga kahekesi olnud. Praegu istun praamis ja läheme üle pika aja koju ja mul on natuke hirm, sest osa minu alateadvusest arvab vist siiski, et ju ta on kodus, kui teda meiega ei olnud. Ennegi ju maal ilma temata olnud..

Ja ma ei kujuta ette, kuidas on kodus, kus ei ole kassi.

täitsa lõpp, milline hipi* sa ikka oled!

Mul on praegu täpselt selline tunne, et 2 aastat ei toimunud mitte midagi ja siis järsku toimus kõik korraga ära.

Hakka või uskuma, et kõik juhtub põhjusega ja juhtub siis kui juhtuma peab.

Majapoolik on müüdud. Niiviisi PÕMM. Lihtsalt järsku tulid ostjad, kes väga tahtsid ja lihtsalt ilma probleemita andis Swedbank laenu nendele ja lihtsalt oli järsku kirjas notariaeg just 28.06 kui üüriline sai välja kolida 29.06 ja lihtsalt selgest taevast ilmus pühapäeval uue maja müügikuulutus, mida me tegelikult ka osta jaksame ja samal päeval kui vana sai müüdud hakkasime KOHE uut ostma ja.. aga nüüd ma ruttan ette asjadest, las selle uuega on nii nagu on ja kõik läheb nii nagu minema peab. SIIS KUI ON ÕIGE AEG.

Aga pean teile lihtsalt midagi enda kohta rääkima. Lisaks sellele, et ma olengi loomupoolest s***stsaiategija ja ületamatuid muresid mu aju sätted ei tunnista, siis tuleb välja, et ma olen suurepärane mittemuretseja ka.

Priit on mu peale viimasel ajal mõned korrad lausa häält tõstnud, et miks ma nii vähe muretsen, kas mind tõesti ei huvita. Et nii tähtsad suured asjad ja mina lihtsalt.. hõljun ringi nagu võililleude. Aga ma ju tean, et ma maandun õiges kohas. Et me maandume. Et kõik alati saab korda. Et ületamatuid probleeme ei ole. Ma ei oska seda seletada, aga kui Priit mu kõigutamatu rahu peale põrutab, et “sa oled nagu mingi kuradi hipi noh, sul on koguaeg ükskõik!”, siis ma ei võta isiklikult, ei solvu. Igal inimesel oma toimetulekumehhanismid ja minu oma paistab lihtsalt olema elu usaldamine – küll kõik paika loksub. Ja ma ei pisenda siin üldse näiteks Priidu hiigelsuurt rolli majaosa müügi õnnestumisel (meil on nagu vaikimisi kokku lepitud, et mina ostan ja tema müüb), ma lihtsalt leian, et närvis olemine ei vii sind mitte kuskile. Lõpptulemus on sama, nagunii juhtub, mis juhtub, aga minu viisil saab endale mõned närvid säästa juhuks kui neid kunagi päriselt vaja peaks minema. Ses mõttes, et ette ei muretse ju. Siis muretsen, kui asi tõesti hapu on. (Mõnikord ka siis mitte.)

Ja nii siis esmaspäeva hommikul avastasid hipi ja tema elukaaslane, et kummalgi notaris kell 13.00 sõlmitava lepingu kaugteel allkirjastamiseks vajalikku mobiil-id-d ei ole. Ka ämmal ei olnud, tema oli tehingus kui meie müüdava vara tagatise omanik. Sõitsime siis kolmekesi Roccasse ja ma ikka veel üldse ei muretsenud, sest kõik saab alati korda. Minul on Telia, nendel on Elisa. Mõlemas esinduses oli üsna palju rahvast (enne mind oli Telias 9 inimest järjekorras), aga nagu ikka – if there’s a will there’s a way. Ehk siis Telial on seina peal kiri – selleks, et säästa oma elust 30-45 minutit, broneeri endale esindusse aeg internetis. Ja ma ei tea, miks need 9 minu ees järjekorras olevat inimest seda teha ei tahtnud või ei olnudki neil üldse kiire, aga mina tegin. Ja sain kolme minutiga endale istumiskoha teenindaja vastas. Otse nende teiste ootajate nina alt nagu mingi VIP. Haa haaa ja otse selle mehe nina alt, kes minuga kõrvuti esindusse sisenedes 2 viimast sammu järjekorranumbriautomaadini lausa demonstratiivselt pikad võttis ja automaadi peale viskudes esimesena nuppu sai vajutada. Ja kui kõrvalboksis Elisas mu kaaslased ikka veel närviliselt ootasid, siis mina jälle tulen kuskilt ja kõik on tehtud, lihtne ja murevaba.

Muideks, Telia skooris tol hommikul üsna mitu punkti Elisa ees. Esiteks see eelbroneerimine ja lisaks tegi Telia teenindaja minu mobiil-id seal samas kohe ka aktiivseks, samas kui ämm ja Priit pidid seda veel ise tegema. Uus paanikalaine tuli meid muidugi enda alla matma, kui selgus, et aktiveerimiseks on vaja ID-kaardi koode, aga ämmal neid ei ole ja ei tea, kust otsida! Hambad krigisesid ja hirmupisarad jooksid mööda otsaesiseid alla, et jääbki leping allkirjastamata, kui..

Hipil tuli oma rahus ahhaa-elamus, et äkki on samad mis SmartID koodid. Olidki. Chill.

Ma ei saa sinna midagi teha, see hipi-värk töötab.

Sest kui kõik nädal aega praamid.ee pileteid refreshivad, et peale pühi koju saaks sõita ja ütlevad, et pole ühtki piletit, siis mina login sisse täpselt 1 kord ja ostan selle täpselt 1 vaba pileti ja see on täpselt sellele praamile, millega ma tahan koju sõita.

Sest mu laps saab oma sõbrannaga suvelaagrisse viimase vaba koha just viimasel hetkel ja siis kui minul see mõte tuleb.

Sest hambaarst helistab ja teatab et reedene vastuvõtt jääb ära. Selleks, et kui ma veidi hiljem avastan, et ma ei taha järgmisel laupäeval koroonavaktsiini teist doosi saama minna (sest on laupäev ja suvi ja puhkus), helistan ma Kaja kultuurikeskusesse ja nad pakuvad täpselt seda sama ajaauku. Enne ei oleks ju saanud, sest oleksin olnud hambaarsti juures.. panimajess?

Sest kari tülpinud inimesi ootab vereproovi järjekorras ja keegi neist ei taipa lugeda seinalt silti, et broneeri oma vastuvõtt internetis. Mina jällegi lähen kiirelt sinna lehele, ja saan aja nii kiirelt, et jõuan kabineti ukse taha napilt õigeks ajaks.

Sest kui me oleks varem müüdud saanud, oleks me ostnud selle korteri, mille terrass ja muruala moodustavad aiaga koos vaid väikese vangilaadse kuubiku. Või selle ridakaboksi, mille taga sääsed sulle massrünnakut teevad.

Sest.. ma saaksin siia tuua veel väga palju näiteid, aga aitab nüüd, töötan. Esmaspäevast lähen nädalaks puhkusele, siis võib edasi jutustada.

Ja tegelikult ma ei taha üldse endale kiidulaulu laulda, et küll ma ikka saan kõigega hakkama. Tahan öelda, et ka sinul on palju näiteid tuua. Kui sa tahad. Ja sa usud.

Sest kes usub ja kes elu usaldab, sellega juhtuvad ilusad asjad.

Hipi on rääkinud.

* Hipi on lihtsalt üks koondnimetus, mida Priit kasutab võtmaks kokku minu muretust ja (ise)teadlikkust, hipikultuurile omaselt kanepit ma ei tõmba ja alasti ei käi.

omas mullis

Ma elan mulli sees.

Lapsena elasin metsas – ühes teistsuguses mullis. Metsas kasvada oli hea, sest et.. mets, noh. Päriselt oli meil muidugi maja ja hoov ka, aga tõesti, sündisin vist nii maale, kui vähegi sündida saab. Esiteks, muust Eestist eraldatud Hiiumaa. Teiseks, meie külas (meiepoolses harus) elab tänasel päeval umbes üks püsielanik ja see on minu isa. Kui ma laps olin, oli pilt muidugi ilusam. Oli tädi Senni, kelle juurde me, lapsed ikka aeg-ajalt ära kippusime kaduma, oli tädi Õie ja onu Endel oma kalli kaasaga. Rääkimata sellest, et meie talus elu kees. Elasime ema, isa, venna, vanaisa, vanaema ja tädiga ja lisaks sellele, et argipäev koosnes lugematutest toimetustest nagu lehmade lüpsmine ja hobuse jalutamine, tuli nädalavahetuseti meie juurde talgutele või saunapäevale suur osa meie suurest suguseltsist. Aga sellest hoolimata olin ma teismelisena alati lõpmatult kade nendele, kes asulas elasid ja kellel olid klassiõed kõrvaltrepikojas või naabermajas. Mina pidin alati nii palju vaeva nägema, kui kellelgi külla või peole tahtsin saada. Kes viib, kes toob. Ei olnud harvad ka korrad, kui ma pool teed sõbranna seltsis ja pool teed üksi ööpimeduses mööda maanteeäärt 5km kaugusele koju vantsisin. Ja mul oli seal ju tegelikult nii hea elu ja olengi väga tänulik, et sain kasvada just seal, kus ma kasvasin (sest olgem ausad, nii sain ma ju minuks), aga siiski – mõningane inimeste ja põnevuste igatsus saatis mind aegade jooksul küll.

Ma pole tõesti veel selles eas ja see kirjatükk tundub kahtlaselt memuaaride moodi tulema, aga las ta siis tulla.

Mäletan, et Tallinna kõrgkooli tulles olin kõigest sellest melust kohutavalt vaimustatud. Tundus, et nagu kõik mida mul pole kunagi olnud, ulatati mulle järsku kandikul kätte. Onutütre pere võttis mind enda juurde paariks nädalaks (või kuuks?? ei mäleta) elama, nii kaua kuni ma ühikakoha sain ja temaga koos seiklesime pool Tallinna läbi. Bussid, trammid, trollid, kaubanduskeskused. Sina vaid genereerid plaane, kõik on kohe olemas. Ei pea ootama poebussi või vinguma, et riidepoode pole ja valik on niru. Tahan, astun sisse kohvikusse, ostan saiakest ja teed. Fantastika!

Ja nii ma elasin aastate jooksul Räägu tee ühikas, Kuldnoka tn ühetoalises, Pardi tn väikses puuküttega korteris, Juhkentalis turu vastas suure seltskonnaga, Katusepapis natuke väiksema seltskonnaga (aga ikka sama lõbusalt!), Vilde teel kahetoalises omal käel nii kaua kuni mehele läksin ja lapse sain. Siis elasime perega Nõmmel ja nüüd oleme maandunud (ikka veel ja loodetavasti ajutiselt korteris) Laagris.

Ja mul on olnud ilus ja lõbus elu, tõesti. Kõiki eelnevaid aegu meenutan suure heldimusega. Tartu mnt läheduses elades sai üles alla-mäest käidud küll ja rohkem veel. Seiklusjutud, Vana Villem, ööklubid ja mõned teised imelikud asutused, mille nime ma ei mäleta – nii oluline oli olla just sellise melu keskel. Siis. Aga nüüd on mul hoopis teised lõbud. Rahulikumad. Vähem ööelu, rohkem laste mänguväljakuid.

Minu elu ja õnn on nüüd Laagris. Kes ei tahaks elada Laagris (ma päriselt ei saa aru)! No tegelikult saan. Selline õnn võib olla loomulikult ükskõik kus. Ja mõni tahab hoopis teistsugust elu. Aga mina olen õnnelik just siin, just nüüd. Iga inimene on tulem kõigest eelnevast, mis temaga juhtunud on ja minu teed jooksid lõpuks kokku siin.

Mul on mu vaikne, kodune, lastesõbralik äärelinn, kus kõik kulgeb mingis kummalises rahus ja harmoonias aga samas kõik tähtsad asutused, asjaajamised ja linnamelu on lühikese autosõidu kaugusel. Ma olen hinges hästi rahul praegu. Näiteks eile läks Holger peale lasteaeda rühmakaaslase emaga palliplatsile, kus nad siis kolmekesi oma parimate sõpradega mängisid. Palliplatse ja mänguväljakuid on siin palju. Muidu ma liigun rattaga, aga kuna Holger oli jala, läksin minagi talle õhtul jala järgi. Ma lähen mööda väikeseid tänavaid, mööda silda üle jõe. Lähen mööda jõeäärset kergliiklusrada ja mööda kõnniteed, kus liigub palju lapsi ja suuri. Titekärude, rataste ja tallataksoga. Kooli staadionil käivad trennid. Kuulan muusikat, päike paistab. Näen tuttavaid, naeratan, teretan. Palliplatsil on lapsed nii mõnusas mänguhoos ja tunnen rõõmu, et mu laps on endale nii ägedad südamesõbrad leidnud, kellel on nii ägedad emad, et minagi saan sundimatut vestlust pidada ja toredalt aega veeta. Kulgeme Holgeriga kahekesi koju. Just nimelt kulgeme. Natuke üle kahe kilomeetri ja meil võtab see aega tund ja 10 minutit. Sest me läheme veel läheduses asuvalt mänguväljakult läbi, kus Holger tahab mulle oma parimaid viskeid näidata. Sest me ostame poest jäätist ja sööme seda poe kõrval rippkiiges päikese käes mõnuledes. Sest Holger mängib tänavamoosekandi kombel kõigil kolmel Laagri kultuurikeskuse kõrval oleval muusikariistal mitu pala. Sest Jõe ääres on pardid ja Holger tahab katsuda vett. Sest.. meil pole kuskile kiiret ja kõik on nii idülliliselt ilus. Oma lapsega koos olla, päriselt olla, nii et sa ei ole väsinud ja ei pea kuskile tormama.. see on nii imeline.

Ja raamatukogu on siinsamas, sest ma olen raamatukogulugeja, laenutan ja tagastan. Jänku pargis ja rulapargis on alati tegemist, kes grillib, kes mängib, kes teeb sporti. Lapsed toimetavad oma asju ja mina saan ümber pargi samme koguda. Või raamatut lugeda. Ja kui ma oma kodu aknast välja vaatan, on mul mõnikord tunne, et ma elan rannas. Männid, päike, sinine taevas. Rõdul iseenesest on olla väga hea, meil on päiksepoolne rõdu. Joon kohvi, töötan, loen raamatut, päevitan, kuivatan pesu, hüüan rulluisutavale Gregorile paar toetavat sõna, saadan hommikuti kassiga kahekesi lapsi kooli-lasteaeda, Priitu tööle. Ja maja ees on metsatukk, kus puud kohisevad ja linnud laulavad.

Mõni õhtu talvel (kui kell juba turvaliselt 12le lähenes) lebasin ma meie maja ees puude vahel pehme lume sees nagu mingi opakas ja vaatasin kõikuvaid männilatvu. Arvan, et päriselt olen ma ikka veel see maalaps, kes lihtsalt peab maa ja loodusega ühenduses olema. Seda nimetatakse tasakaalupunktiks, eks. Praegu on mul see kõik olemas – ma olen linna lähedal ja mul on olemas kõik kommunikatsioonid ja mugavused ja samas olen ma roheluse ja linnulaulu keskel. Ideaalne! Minu jaoks. Ma olen püüdnud kaua mõtestada, et mis see siis on, mille pärast ma oma uuest elust nii vasikavaimustuses olen. Aga see ongi ju see, et siin on nii tuttavat vaikust ja maalähedust ja samas ka neid niiöelda linnaelemente, millest kunagi lapsena puudust tundsin. Minu väike maailm peo peal? Kompaktne kuidagi nagu.

Ma kõlan nagu 12, ma tean. Aga kuidagi on nii, et kui sa oled terve elu rabelenud ja suurte asjade poole küünitada püüdnud ja siis järsku avastad, et tõepoolest, hoopis väikesed asjad on need, mis loevad… Loeb see, et ma saan ratta kuurist hõlpsalt kätte ja sellega hommikul pool 6 kilomeetri kaugusele vabaõhutrenni sõita. Loeb see, et Holger (kes on totaalne kossuhull juba mitmeid kuid) saab terve tee lasteaeda palli põrgatada, sest tee on lühikene ja turvaline. Loeb see, kui su vanem laps, olles hommikul kuulnud minu diskussiooni tema vennaga lühikeste varrukate teemal, tuleb lasteaiast mööda koolist koju ja teatab kodus nii siira õnnega, et “emme, Holger ikkagi oli lühikeste varrukatega õues!!”

Ükskord mu laps küll nägi pealt sajandi narkooperatsiooni, tulistamist ja vahistamist, aga see on teine teema. Kes ei tea, millest ma räägin, siis vaata siia. Aga muidu on kõik tõesti ilus ja idülliline. Elage, kus tahate, aga mina igatahes elan siin 🙂

Ausalt, Saue vallavalitsus ei ole sellest kirjutisest teadlik ja ei maksa mulle ühtki senti.

See on minu enda puhas armastus, sest mulle meeldib olla siin, kus ma olen. Päriselt-päriselt meeldib.

Ja see tunne on nii hea ja jagamist väärt.

you know nothing, John Snow

Mul on üks tuttav ettevõtte juht, kes kohtudes alati kasutab võimalust kuidagi ära susata, et öelda: “sina ju meil tööd ei tee!”. Ta teab, et ma olen enamiku ajast kodukontoris ja nähtavasti tema jaoks on “tööl ei käi” ja “tööd ei tee” üks ja sama asi. Aga pole ju – meil ettevõte tegi eelmisel (koroona-!)aastal rekordkäivet ja ükski asi pole tegemata jäänud. Võimalik, et kui me kõik koguaeg kontoris istuks ja silmad krõllis 8 tundi jutti ajurünnakut teeks, siis oleks need numbrid veelgi ilusamad, aga kas kõik näitajad peavad alati maksimumi peal olema? Või oleks ma hoopis siis juba täiesti läbipõlenud ja ei tunneks millestki rõõmu? Kes teab.

Selge on see, et ongi mingid töölõigud, kus on vajalik inimese füüsiline kohalolu masinate opereerimiseks. Või loomeinimestel on vaja koostöös sündinud lennukaid ideid ja sünergiat. Või mis iganes ilmselged põhjused nagu et lett ilma müüjata ei sobi ja 18 alluvat ühes kohas ilma juhita on kaos. Aga see on nii naljakas, kuidas see tuttav ikkagi tahab iga kord mulle natuke nagu ära panna – tööl ei käi, tööd ei tee. Võimalik, et mitte pahatahtlikult, aga naljakas ju, et iga kord tuleb jumala juhuslikult jutuks, kui vähe ma kontoris käin. Ja kui ma julgen talle rääkida, et ma ikkagi teen ju tööd (kuigi nüüd viimasel ajal olen TÄIESTI loobunud ennast õigustamast), siis laob ta ette mulle sada argumenti, miks kodus töötamine on saatanast ja millest ma kõik ikka ennast (ja muidugi ka ettevõtet!) ilma jätan kui kontoris ei käi. Ja ometi, meie tegevusalade iseloomud on juba erinevad nagu siga ja kägu, ehk siis tema loogika minu töö kohta isegi ei käi. Et nagu miks inimesed tunnevad, et nad peavad oma usku niiviisi teistele peale sundima?

Tegelikult ma tean muidugi, mis selle taga on – sisemine ebakindlus. Sul puudub sajaprotsendiline usk, et see, mida sa teed, on õige. Ja niiviisi teisi nurka argumenteerides püüad sa iseendale tõestada, et sinu valikud elus on õiged. Aga paraku on nii, et igaühe deemonid on tema enda omad ja kes suletud kõrvadega kuulab, see jääbki pidama sisemist võitlust iseendaga. Sest sellisel puhul ma võin sulle öelda mida iganes, aga otsus tuleb sinu seest, kui tuleb.

Seda oma mätta otsast vaatamist teevad inimesed ju niiii palju (ma ise ka!). Mingid eelarvamused, uskumused, arusaamad – see kõik on normaalne, et me neid üksteisega silmaringi mõttes jagame ja need on osa sellest, kes me oleme. Kurvaks läheb aga asi siis, kui inimene ei suuda näha ega aktsepteerida midagi muud peale enda joru – näiteks kui teatud keegi otsib endale ostmiseks ruumikat pereautot ja peab kuulama pikka loengut sellest, kuidas väikesed ökopillid on ikka kõige õigemad asjad üldse. Nojah siis. Hea, et jalgratast ei soovita.

Ja nii ma annan näiteks iga päev mõnele inimesele vastust, et kuidas mu süda ei valuta, kui lapse nii külmaga lumisele staadionile trenni saadan. Et tema küll ei tahaks nii külmas joosta. Et jalad ju on külmad. Et riideid liiga vähe. Laps jääb haigeks. Ja üleüldse see ei olegi üldse normaalne, et laps nii külmaga õues peab trenni tegema. No tõesti.

Esiteks, ma ei saada teda trenni, ta läheb sinna ise ja täiesti vabatahtlikult. Ta TAHAB. Teiseks, ma eelistaks ise ka, kui ta treeniks sisetingimustes, aga riik keelas ära. Kolmandaks, kas me siis ei taha, et meie lapsed oleks värske õhu käes ja karastunud? Et kui ma nüüd lähen temaga homme kuskile metsa kelgutama, kus me ka ikka viibime ju mitu tundi, siis see on okei, aga trenn ei ole? Novott aga ma ei lähe neile kellelegi ütlema, et nad on lollid, et nad muretsevad. Naeratan, noogutan ja ütlen, et aga meile nii sobib. Mitte et pane ikka oma laps ka. Pane, pane, ajupesu, ajupesu.

Ja siin see oli – minu sisemine ebakindlus ja iseenda veenmine, et ma teen õiget asja. Sellised me, inimesed, oleme. Kui ise otsusele ei saa, siis ootame, et teised meile ütlevad, mida teha. Kasvõi kujundlikult – kirjutan blogipostituse ja mõtlen, et kõik, kes loevad on minuga nõus. Mõni ikka on ju?!

Igatahes käisin ma täna Gregoril trennis järel, sest rattaga selle lumega ei saa ja jala vantsib ta natuke liiga kaua peale trenni sooja nahaga. Ja ta oli täiesti okei. Põsed õhetasid, aga külm ei olevat tal olnud ja ta oli -12 kraadi puhul isegi jope endale peale jätnud! Seda pole enne olnud. Mul on hea meel, et ta ei mõelnud mitte minna. Peale trenni lihtsalt helistas, et mind järgi kutsuda ja oli meeldivalt üllatunud, kui ma juba olingi kooli kõrval (mõnikord mul ajud töötavad ikka kaasa ka).

õu

Mul oli hommikul selle postitusega mingi generaalplaan ka, aga ma enam ei mäleta. Põhiline ongi lihtsalt see, et ela ise ja lase teistel elada. Ei ole õiget ega valet, on sinu tõde, minu tõde, meie ja nende tõde. Silmad kinni elades võid vastu posti põrutada ja muhu saada.

Aga mina olen edasi lihtsalt tantsiv Shiva! Elagu lumi ja elagu elu! Ilusat nädalavahetust, inimesed ☀