tänane rõõm ja tänu

Käisin poistega just kossutrennis. Keset lumist külma staadioni. Spordiklubi Nord südameasi on lapsed liikuma saada. Ka koolivaheajal. Ka keeluajal, kui sees soojas trenne teha ei või. Ka siis kui trennis on kasvõi üks laps.

Ja see on nii armas ja tore, et nii on. Tegu oli tegelikult Gregori trenniga, aga treener Renato lubas lahkelt Holgeril samuti osaleda. Üks neljanda klassi poiss tuli ka ja nii nad seal neljakesi rassisid selle palliga. Kuna Holger ei luba mul kunagi kuskilt ära minna, siis mina tegin ümber staadioni 9623 sammu selle ajaga. Hästi veedetud aeg!

Korvpall-jalgpall-poteito-potaato

Ja nii ma näen ja treener ütleb ka, et Gregoril on sisemist põlemist ja indu rohkem kui kõigil teistel kokku ja Holger on väga ilusa jooksu- ja viskeliigutusega, ise nii väike. Ja nad ongi tegijad, noh. Ma söön kõik oma mütsid ära ja laste talvekombekad ka veel pealekauba, kui nendest asja ei saa. Asja all ma mõtlen misiganes spordis hea olemist. Mitte et nad peaks. Ma ise olen käinud 1 korra elus aeroobikatrennis ja 12 korda joogas ja see on kogu seos spordiga, mis minul on. Aga lihtsalt, ma näen, et nad on tegijad ja omas elemendis selle tegemise sees ja sellest mulle piisab. Sest oma ebakindluses ma mõtlen 16 korda päevas, et teistel on sõnakuulelikumad, vaiksemad, leebemad lapsed. Minul sellised juurikad. Aga mänguplatsil kuluvad sellised juurikad marjaks ära. Raske õppustel, kerge lahingus. Või midagi nii.

Lõpetuseks jagan teiega oma lemmikute smuutimeistrite imehead retsepti. Kuidas mulle küll meeldib, kui hommikusöök end ise valmistab. Kuidas mulle küll meeldib, kui lapsed ise enda järelt koristavad. Kuidas mulle küll meeldib, kui nad koostööd teevad (isegi retsepti tegid nii et üks kirjutas teine joonistas)! Ja laste iseseisvus on mulle emana üks tähtsamaid asju, milleni jõuda. Las ta natuke külmetab, las ta natuke kukub, las ta natuke pettub ja kurvastab, eesmärk on õppida kasutama oma aju.

Smuuti kukkus välja nii hea, et retsept kuulus ülestähendamisele.

Kuidas teil aasta lõpp läheb? Mis on aastavahetuse plaanid?

nüüd on mul kõik õiged vastused (jälle)

Eneseisolatsioon, päev 10.

Tegelikult päev 6 ja seegi mööndustega. Nimelt Priit sai üle-eelmisel reedel kontoris kokku mõne töökaaslasega ja nendest neli on saanud tänaseks positiivse testivastuse. Priit sai Terviseameti teate, et on lähikontaktne, kolmapäeval. Selleks ajaks oli tal käes juba eneseisolatsiooni 5.päev (alguseks loetakse esimese haige esimesi haigustunnused, mis oli laupäev peale seda reedet kontoris). Ilmselgelt ei olnud ta ennast tegelikult seni ju isoleerinud, sest ta ei teadnud, et ta seda tegema peab. Minule ei saatnud Terviseamet ühtegi sõnumit, sest lähikontaktse lähikontaktsele ei ole ühtki piirangut. Kaine loogika (antud juhul tegelikult minu ema) ütleb aga et kui ma magan selle mehega ja hingan enamik aeg kodukontoris olles 100% sama õhku, mis tema, siis ei ole vahet, kas riik ütleb mulle, mida teha või ei. Ise tuleb mõelda. Ja nii ma poodi too õhtu enam ei jõudnuki.

Gregori oli juba koduõppel nagunii ja Holgeril nägu peeretas peas kui sai teada, et tal on nüüd täiesti seaduslik põhjus lasteaiast koju jääda. Ma armastan Gregori õpetajat väga, ausalt. Aga kuidagi oli saanud sellest peaaegu-koolivaheaeg-iseseisev-õpe-mida-keegi-ei-kontrolli meetripikkune nimekiri, kus kirjas rohkem ülesandeid kui minul tööpäevas. Okei, liialdan, aga see oli esimesed 3 päeva täiesti ebanormaalselt võimatu missioon. Sa pead tööd tegema, Priit peab 10x rohkem tööd tegema, lasteaialaps tahab mängida ja tuleb välja, et esimese klassi laps ei ole ka midagi muud.. kui lihtsalt laps, kes tahab ka mängida. Ja kui lisada sellele kõigele stressile (kas te teate, kui palju need väikesed inimesed süüa tahavad?!) kolmapäevane teade, et me oleme isolatsiooni määratud… Sel nädalal olin 106% veendunud, et uut aastat võtan vastu hullumajas. Mingil hetkel sulle tundub, et sa ei kontrolli mitte midagi ja see ajab hulluks. Ja kõige hullem nendel hetkedel on veel see, et see kuradi kass ei küsi ka kelleltki teiselt süüa peale minu!

Kui me tahaks nüüd avatud kaartidega rääkida, siis võiks ju välja öelda, et ma olen jälle depressioonis (vahel ma mõtlen, et kas ma kunagi üldse mitte olen?), aga me ei taha. Mida ma sellest korrutan, see tüütab inimesi. Tuleb välja, et see tüütab tegelikult kohutavalt inimesi minu ümber, häid sõbrannasid… Üks, kellel on koguaeg midagi viga. Kas sul ükskord juba ei olnud midagi viga? Üle ei saanud või?! No mis su elul häda on, vaata kui hästi kõik on! Aafrikas on näljased lapsed!! Ja sina vingud?! Mõistavad ainult need, kes mõistavad. Aga kuna me sellest tegelikult ei räägi, siis las loevad edasi ka need, kes ei mõista.

Tibusammud.

Ummik. Tuvasta, et on ummik, ära piitsuta end ja jää ellu. Söök on 3 tundi smooritud liha metsmaasikakastme ja tarrendis juurviljadega ja söök on ka keedetud pelmeenid. Keegi ei sure ära ja ei kuku halbade toitumisharjumuste küüsi, kui nad nädal aega kiirtoitu või Wolti söövad.

Jooga. On enne aidanud, aitab ka nüüd. Teadliku ema jooga. 10 min online. Tee midagigi. Hinga. Hinga. Hinga. Ja paindu.

Jõulud! Tasuta valgus ja helgus. Ma armastan oma naabertänava inimesi, keda ma pole kunagi näinud. Neil on nii Hollywood seal, kitsekesed, tuledes hiigelpuud, tervet maja seina katvad värvilised tulukesed. Aitäh!

Õue. Ajul on hapnikku vaja. Lastel on hapnikku vaja. Meil on mets nii lähedal. Üks päev käisin ühega, teine päev teisega, täna julgesin mõlemaga korraga minna. Check! Ma olen tegelt maailma ägedaim ema, ma mõtlen. Kui ma jaksan ja kui ma kohal olen. Tegime kaasa termosega kohvi ja teed, võtsime küpsiseid ja muidugi eraldi seljakotiga kaisukad. Meil on metsas muinasjutujää. Märkame, kuulame hääli. Täna oli suur tuul puulatvades. Innustan neid pehkinud oksteta puutoikaid ümber lükkama. Sest nad on väikesed mehed ja need puud on nagunii surnud ja ma ju tean, kui tugevad nad on ja ma tean, et nad tahavad, et ma näen seda. Poisid tahtsid suure kuuse alla kodu teha ja me istusime seal, laulsime jõululaule ja pidasime piknikku. Ma ei ole üldse nii niru ema, kui ma olen hea. Kohalolu, goddamnit.

muinasjutumets jää sees

Ja siis need podcastid. Tanel Jäppinen on pööraselt geniaalne mees. Mõned on jube targad ja teavad alati, mida teha. Mina ei ole. Mul pole õrna aimugi, mismoodi neid lapsi kasvatatakse. Ja kui sa tunned, et kõik on metsas, mismoodi metsast välja saab. Võimalus on hunnikutes tarku raamatuid lugeda, aga kui sul lihtsalt ei ole aega? Siis tema loeb ise ja teeb sulle pooletunnise kokkuvõtte helifailina. Väiksed trikid, nipid, asjad, mille peale sa ei tule või mis on sul meelest läinud. Ja ma ei tea, kas see on see või kõik need asjad kokku, aga ma olen juba 2 päeva tundnud, et äkki ma ei olegi täiesti läbikukkunud hädapätakas.

Üksindus? Näe positiivset. See isolatsiooni asi on tegelikult täitsa hea. Sest Priit saab homme teada, et ta on negatiivne ja see tähendab, et meiega on ohutu jõule veeta. 24. päeval läheme lastega minu emaga uisutama. 24. õhtul oleme Priidu emaga ja 25. sõidame Hiiumaale. Ja kõik loksuski ise paika.

Kell on väga palju ja ma lähen nüüd magama.

Ma ei räägi üldse endast, sest mina elan need jõulud üle, tulin välja oma august ja minuga on mõneks ajaks nüüd kõik okei. Aga märgake. Märgake oma lähedasi, vanu sõpru, tuttavaid. See koroonaaeg teeb meid, nõrgakesi, veelgi nõrgemaks. Ja mõni meist ei vaja mõnel hetkel muud, kui lihtsalt pai. Luba olla olemas ja olla just selline nagu sa oled.

Aitäh, W!

emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

Tuhnisin eile enne Gregori trenni peadpidi tema kapis, et aidata tal jäljetult kadunud jalkapükse leida, kui kuulsin järsku küsimust: “Emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?”

Okou! Kogusin ennast natuke, tõmbasin pea kapist välja ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

G-le omaselt ei olnud ta seda kelleltki kuulnud või isegi kui oli, siis oli valinud mitte teise juttu uskuda. Ta oli selle järelduseni jõudnud täiesti ise, oma peas kõike seda vaagides. Kuidas päkapikud sisse saavad. Miks jõuluvana alati erinev välja näeb. Päkapikud on ju nii väikesed, kuidas nad nii suuri asju tassivad. Kuidas vanaisa sai jõuluvanale helistada. Kuidas päkapikud ja jõuluvana kõikjale üldse jõuavad. Kahtlane.

Ma pean tunnistama, et see vestlus lõi mind selles hetkes täiega pahviks, sest kuigi ma ju teadsin, et see kunagi tuleb, ei olnud ma ette valmistunud, et mis ma siis ütlen. Endalegi ootamatult aga tulid sõnad minu seest lihtsalt välja.

Ütlesin talle, et kõik mida valime uskuda, on olemas. Et jõuluvanal ja päkapikkudel võivad olla küll abilised, aga maagia on päris. Et jõuluaeg on eriline aeg ja imesid täis. Et mina usun. Et tegelikult pole üldsegi vahet, sest jõulurõõm tuleb südamest. Et need on nii õigustatud ja nutikad küsimused ja päkapikk tuleb tema juurde edasi, kas ta usub või ei. Aga ilusam on uskuda, kasvõi natukene.

Ta seedis natuke ja ma nägin, et ta saab aru, mida ma talle tegelikult räägin. Sest ta on juba 7 ja peale selle üks kohutavalt nutikas laps. Ta teatas, et olgu, las olla siis nii, aga üle-eelmise aasta jõuluvana oli raudselt vale, sest tal olid mingid mänguprillid. Ja ma teadsin, et ta ei riku oma viiese venna jaoks seda ära. Sest see võib olla küll üks mäng, aga see on nii vahva mäng, et kaotab piirid reaalsuse ja imede vahel. Sest isegi kui natuke kahelda, on igal juhul lõbus kaasa mängida.

Kui meie jutuajamine algas päkapikkude olemasolu teemaga, siis kõlama jäi sellest kahtlemata see, et jõulud on maagiline aeg. Tundsin, et pean nüüd natuke veel takka lükkama, et maagia ja jõulurõõm jääks minu väikese suure poisi sisse kõigest hoolimata pidama. Sõitsime trenni väikese ringiga, läbi ühelt meie läheduses olevalt tänavalt, kus kõik elanikud armastavad jõule nagu mina (või siis tahavad lihtsalt naabrist paremad olla) ja kõik särab, nagu Hollywoodi jõulufilmis. Kuna me olime aegsasti minema hakanud, siis jõudsime veel ka läbi minna Vabaduse pargist, kus sel aastal on tõeline imedemaa. Ja kuigi ta sai just teada, et emme vist ikka on ise päkapikk, sai ta teada ka, et jõulumaagia on igal juhul tõeline.

Mina ise ei taha olla selles puhtpragmaatilises maailmas, kus kõik on ainult poliitika, koroona, häda ja viletsus. On jõuluaeg, on valguse ja helguse aeg. On lootus, ootus ja imed.

Vahet pole, kas jõuluvana ja päkapikud on päris. Armastus on.

reede õhtul Jänku-pargis

Esmaspäeva hommikul teatas mulle Holger, et tal kurk valutab. Kuna me võtame täna ju absoluutselt kõike tõsiselt, siis jätsin ta lasteaiast koju. Ega ta haige kuidagi ei tundunud, aga profülaktika mõttes toppisin ta villastesse vammustesse ja võidsin pealaest jalatallani tiigrisalviga kokku. Võimalik, et ta köhatas paar korda päevas jooksul ka (no inimene ikka köhatab häält puhtaks ju), aga mingeid kaebuseid tal rohkem ei esinenud. Et kindel olla, leppisime kokku, et teisipäeval on ta veel ka igaks juhuks kodus.

Teisipäeva hommikul kurtis ta täpselt sama asja. Kurk valutab. No ega ei tea ju ka, kui valus tal see kurk siis võib olla, paras suslik on ta nii ehk naa ja kuskil kuklas vasardas ikka mõte, et see on lihtsalt tema generaalplaan lasteaiast ära viilida. Aga suhteliselt suva, kuna ma plaanisin nagunii kodus töötada, vähemalt päeva esimesed 3 tundi on suva. Lõunaks oled juba maruväsinud, sest meil teeb ettevõte jälle rekordkäivet, tegemist on rohkem kui eales varem ja samal ajal kui sa telefonis tähtsaid asju ajad ja asjalikku nägu teed, piniseb sul teises kõrvas lakkamatult: “emme, emme, emmeeee vaata seda vaata toda ütle ainult ühte asja”.  Uuh! Kodukontori meisterklass.

Kuna trumm läinud mingu pulgad ka, mõtlesin et las ta siis juba jälle igaks juhuks olgu kolmapäeval ka kodus, sest teisipäeva hommikul kurtis kurguvalu. Kolmapäeval ta midagi enam ei kurtnud ja neljapäeva hommikul olin temaga juba otsusekindlalt lasteaia poole minemas kui ta järsku löristas ninaga. Midaaa laps, mis see on?? Nuuska! Ja ta nuuskas, ilusat kollast paksu tatti. Kust see veel tuli?! Oehhh. Jope seljast maha, villased sokid ja tiigrisalv peale. Vanasti oleks see olnud lihtsalt sügisene nuuskav laps. Täna on see potentsiaalne oht.

Vanasti ma oleks täiesti vilistanud juba selle kurguvalukiunu peale. Nüüd istud ja ootad terve lapsega igaks juhuks kodus nii kaua kui ta lõpuks haigeks jääb. Palavikku pole, halba enesetunnet ei ole, köha pole, aga igaks juhuks. Istud ja ootad. Ja nii on kõikidel. Ja selle pärast lasteaias haigusi polegi.

Sest ega ma Holgerit ka tegelikult haigeks ei pea. Tõesti, ta nuuskab 3 korda päevas, aga vanade standardite järgi on selle nimi sügis. Õnneks on meil sellest nädalast ette näidata Priidu negatiivne test, vaevalt, et Holgergi midagi jubedat endaga kaasas kannab. Aga hirm on ikka, et äkki..

Ja nii me käime ööpimeduses jänku-pargis labürindikulli mängimas. Ega ma päeval ei jõua ka nagunii, aga kui juba pimedas minna, siis nii, et teised lapsed juba magavad. Täna läksime parki näiteks kell 9. Ja siis mõtledki, et kuradi kummalised ajad ikka. Elamisest on tehtud neetud raketiteadus. Sa tunned koguaeg mingit imelikku vastutust, mõtled, et aga äkki..?

Ega mul ka õigeid vastuseid ei ole. Mingi osa minust usub natuke mingit osa vandenõuteoreetikutest ka, aga maskivabaduse miigingule ei läheks ja vabatahtlikult koroonahaigeid ei musita. Las olla siis need maskid, suva. Keegi ei sunni sind ju jumalapärast relvaähvardusel poodi või ühistransporti ju. Ära siis mine kui maski ei taha.

Meie lapsed käivad öösel Jänku-pargis mängimas.

Tegelikult on mul tõesti hea meel, et normaalne elu ikka enam-vähem jätkub. Las need maskid olla ja see pseudo-pool-haiguste pärast koju jäämine, aga vähemalt ON lasteaed. Ja kool. Ja esmaspäeval lähen kontorisse, jeei! Mille üle veel siin elus rõõmu tunda võiks! Meil on 4 töötajat kontoris ja otsustasime, et nii kaua kui vähegi saab ja selleks et täitsa lolliks kodus ei läheks, käime vahetustega kahekaupa üle nädala kontoris.

Nii palju siis sellest koroonast,millest nagunii oksendamiseni räägitakse. Viimase sektsioonis tervitan hoopis kõiki, kellele meeldivad jutud seeriast “unustatud pin-koodid ja pangakaardid”. Midagi naljakat täna küll ei juhtunud, aga Luminor, kus ma oma rahahunnikuid hoian, läbib uuenduskuuri ja kuigi ma olin sellesisulisi hoiatusi ja teateid hunnikutes näinud, siis ma kuidagi ei seostanud, et see mind võiks puudutada. Aga oi kuidas puudutab, sest terve nädalavahetuse vältel ei tööta ei minu ega Priidu pangakaart. Mul on Swedbankis ka natuke raha, aga selle kaardi jättis Priit viimati automaati ja ma ei ole jõudnud endale veel uut tellida, nii et 0-eurose eelarvega nädalavahetus terendab ees! Ü-l-i-v-a-h-v-a! Luminoriga on veel see tore asi, et mitte miski ei tööta, ka ülekanded. Nii et mul on raha, aga see on praegu puhkusel ja jääb vaid loota et peale uuendusi mu raha mulle ikka tagasi antakse.

Nüüd keedan endale teed ja lähen oma rõdupessa lugema. Sain täna nii põneva raamatu, et lausa füüsiliselt valus on seda postitust siin lõpuni kirjutada, tahaks lugema.

Kuidas teil on haigustega lood on? Kas olete ka koroona pärast pooltõbistega kodus istunud? Kas kardate ja/või ei karda?

veits kohatu, aga mul on hea meel, et ma pole üksinda üksi

♥️ Aitäh. Ma olen tundnud viimastel päevadel väga palju toetust.

Lisaks nendele armsatele kirjadele postkastis ja postituste all sain ma ka ühe päris telefonikõne päris inimeselt, kes on mulle nii kallis ja nii oluline, kes oli kunagi the one – minu inimene. Ma olen nutnud kibedaid pisaraid selle üle, et meid, kui sellist enam ei ole. Ma olen olnud liimist lahti, olen elanud läbi tõelist lahkumineku südamevalu, olen sõites auto teelt parklasse keeranud, nutnud ja röökinud. Aga samas teha ei ole ka midagi osanud. Me ei läinud ju tülli ja midagi ei olnud lahti. Kõik lihtsalt muutus vähehaaval, kuni kõik oli muutunud. Me olime sõbrannad edasi, aga üksteisest kaugemal.  Temast kirjutasin kunagi siin. Ja nüüd ta lihtsalt tuli kuskilt, out of the blue (OK, mitte päriselt, me suhtleme tänapäeval ka) ja helistas mulle, sest teda puudutas see kõik, mis ma kirjutasin. Ja ma võtsin selle kõne vastu ja mul oli tunne, et president helistab, lõug võbises ja sõnu ei tulnud. Aga ta oli ikka seesama. Natuke muutunud, ma olen ka, aga siiski see sama. Ja ma tundsin nii suurt ja siirast rõõmu ja tänulikkust, et ta võttis vaevaks. Ja me ei ole kauged, me oleme lähedased.

Ma olen viimane viisaastak ja peale tõesti palju läbi elanud ja läbi seedinud. Depressioon, mis mind haiglasse viis, see pidev tunne, et ma pole piisav, tunne, et kõik inimesed ja asjad kaovad su kõrvalt, üksindus, tunne, et sa ei tule lastega toime, ei tule endaga toime, ei tea, kes sa oled… Ma olen ümber formuleerinud kõik, mida ma emadusest, elust, sõprusest, suhetest lähedastega arvasin teadvat. Ma arvan, et midagi sellist peabki ühe 30+ inimesega juhtuma, see on osa meie arengust. Aga kas nii dramaatiliselt.. kõigist muserdunud toonidest hoolimata arvan ma, et ma olen teel üles. Ma arvan, et edasi saab ainult paremaks minna.

hooajaline trööst

Ja teate, see blogi hoiab mind tegelikult elus. Ma ei suutnud kirjutada, kui mul oli kõige mustem periood, aga muul ajal on ühe blogipostituse kirjutamine aidanud mul asjad perspektiivi seada ja mul on üha kergem täiesti avatud olla. Keegi kunagi ütles ju, et blogimine on üks uue aja teraapiavorm. Ja kuigi mul ei ole mega palju jälgijaid (ja kas ma tahangi – kvaliteet! Mitte kvantiteet!), siis see käputäis püsilugejaid, kes ei pea paljuks mulle vahel märku anda, et neid huvitab, mis ma kirjutan. See on suur rõõm ja ma soovin kõigi teie elu kõike seda, mida ise endale soovite.

Ja niisama lihtsalt lõpetangi täpselt sellega, millega alustasin. Suur ja siiras tänu! Aitäh ♥️