mitu sul on?

Enamik inimesi ehmatab kohe siiralt ära, kui ma ütlen neile, et meil on nüüd kassID. “2 kassi?” küsivad nad. Miks KAKS? Hullud peast! Kui ma ütlen, et mul on 2 last, siis keegi kunagi ei küsi, et miks neid nii palju on. Kuigi ausalt, kes vähegi kursis, teab, et 2 last on palju-palju rohkem kui 2 kassi.

Nagu te juba teate, siis kaotasime oma pereliikme, kassihärra Voldemari, 1.augustil. Nii suur auk jäi temast. Mina elasin muidugi väga raskelt läbi, ta oli pea 15 aastat mu parim sõber ja lohutaja. Lapsed võtsid surma hästi loomulikult ja väljendasid ennast väga vabalt, kui nad mõnes olukorras aru said, et nüüd on teisiti ja puudust tundsid. Siis jälle rääkisime ja meenutasime, kui hea ja armas kass ta oli. Kõige kurvem hakkas mul siis, kui mõlemad lapsed rääkisid ühel õhtul analoogse loo, kuidas lasteaias ja koolis nad tõstavad mitu kuud hiljem käe, kui küsitakse, kellel on koduloom. Gregori oli trennis lausa jooksu pannud, kui nad mängisid reaktsioonimängu ja ülesanne oli teise saali otsa joosta nendel, kellel on kass. Siis taipas, jäi seisma, lonkis tagasi stardipunkti ja ta ütles, et see tunne nagu torkas teda. Me kõik teame, mis tunne see on.

Volli jääb alatiseks meie südamesse !

Ja ka Priit tundis kassist puudust. Sellest, et keegi ei tule uksele. Ma ei tea, kuidas te inimesed elate, kellel ei ole kassi?! Meie pere igatahes ei oska.

Aga et siis.. üks kass oli ka meie standard, vähemalt algul. Kuigi ma mõlgutasin kahe kassi mõtet juba siis, kui Voldemar veel elas, aga Voldemarile ei meeldinud oma elu viimastel aastatel mitte ükski teine loom ja see oleks olnud kui mitte võimatu, siis mõttetu. Aga ühel hetkel tundus, et õrn torkav valu jääb, igatsus jääb, aga me oleme valmis vastu võtma uut rõõmu. Valmis pakkuma uuele kassile kodu ja andma talle kogu armastuse, mis Voldemarist nüüd õhku ripakile jäi. Võib väga palju arutleda teemal, millal siis ikkagi on õige aeg lahkunud looma asemele uus võtta ja universaalset vastust ilmselt ei olegi, aga minu jaoks oli see piir selgelt tuntav, kui ma taipasin, et ma küll igatsen Voldemari oma elus, aga olen valmis selleks, et uus kass ei ole samasugune nagu Voldemar. Ja noh, ega sa kõike juhtida saagi, mõnikord tuleb elul lasta ennast kanda. Ma räägin kohe, miks.

Sest kui me paar kuud tagasi siis Mustamäele ühte hoiukodusse pildi pealt välja valitud kollast kassi vaatama sõitsime, sattusime me põhimõtteliselt lõksu. Seal oli kokku 5 kassi, kellest 2 olid vabad. Ja need 2 moodustasid kohe tiimi, viskudes teineteisele ümber kaela ja andes mõista, et ühekaupa nad siit ei lahku. Lapsed hakkasid muidugi kohe nuiama, et võtame mõlemad ja ütlen ausalt, mina olin ka KOHE sellele mõttele müüdud. Priit oli veel üks lahtine ots, aga koju jõudes sai sõlmitud seegi. Eks ta ikka üritas moepärast vaielda, aga ma nägin, et tal oli põnev ja ta tahtis. Rääkisin mõne inimesega, kellel teadsin mitut kassi olevat ja kui üks armas hing ütles mulle lause, et “igal juhul – 2 kassi või mitte ühtegi”, oli otsustatud.

No kelle sa siin võtad või jätad??

Aga ega meie tegelikult ei otsustanud väga midagi. Kes vähegi kursis kodutute kasside ja südametute inimeste probleemiga, siis ühe MTÜ käest kassi võtmisele eelnev taustakontroll on õigustatult üsna tugev, sest igasugu troppe on maailmas, kes uut värvi diivanit ostes diivaniga sobimatu kassi tänavale viskavad. Pidime täitma põhjaliku ankeedi, et miks me kassi tahame ja mis me temaga oskame peale hakata. Kirjutasin kõik lahti nii hästi kui oskan ja ei kahelnud hetkegi, et me oleme kassiinimesed ja kvalifitseerume sobilike omanike hulka. Aga! Selgus, et kassidele on tahtjaid veelgi, nii, et kui ma hoiukodu perenaisele sama päeva õhtul kell 11 kirjutasin, et võtame kaks, kui antakse, oli mul ikka tund ja 44 minutit praadimist, kui ta õnneks juba keset ööd mulle vastas, et nemad olid asja arutanud ja nende arvates oleme me kassilastele just täpselt see õige pere. Rõõm! Nii suur rõõm! Tahtsin lapsi üles ajada ja rääkida, aga läksin loomulikult isegi magama. Või vähemalt voodisse.

Sest siis puges kahtlus minu hinge. Hakkasin und oodates mõtlema, kas Voldemar saab äkki seal teisel pool vikerkaart ikka väga pahaseks, et me nii kiiresti edasi liigume. Appi! Nüüd saavad jälle kõik riided olema kassikarvu täis ja mis saab, kui kumbki nendest ei taha minu peas magada?! Ja uksed! Uksed tuleb osad kinni, osad lahti hoida. Naljakas on inimaju eks. Ma ju juba nii väga tahtsin ja siis tuli hirm, et kas mina ikka saan hakkama?!? Ja und ootasin ma sellel öösel väga kaua.

Mida ma sel hetkel ei teadnud, oli see, et meil tekib üks orgaaniline kahekuune puhver sinna vahele. Nimelt avastati kassikestel kassihaigus, mis ei ole kassidele iseenesest üldse ohtlik, aga väikesed lapsed kuuluvad riskirühma alla ja nii tuli meil eemalt nende terveks saamise seiklusele kaasa elada. Aeg parandab teatavasti kõik haavad ja kui me 2 kuud hiljem Holgeriga kahekesi kassilastele järgi sõitsime, oli kõik settinud ja paika loksunud ja ma teadsin, et nüüd on kõik õige. Õiged kassid, õiges kodus, õigel ajal.

Ja nii nad tulidki. Ja nad on. Nad kuuluvad meie koju ja kõik on nii, nagu peab. Ainult, et seda ma ei tea, kas meie eile toodud kuusk enam õhtut näeb!

Ilmsüüta röövlid
Kribinal krabinal kuuse otsa!

Aga muidu on nad armsad. Mattias ehk Matu on rahulikum, SUUR kass, kui ma poleks neid paar kuud tagasi sama suurena näinud, arvaksin ma, et tegu on isa ja tütrega. Matu on rohkem kaisukass, meeldib musitada ja kaissu visata. Ta on pigem selline vaikne vaatleja. Miina ehk Miu on pöörane traageldis. Nagu veidi hüperaktiivne või nii. Aga mitte häirivalt pöörane ta ei ole, see on lihtsalt naljakas, kuidas ta koguaeg lihtsalt on kuskil. Siin ja seal ja siin ja seal ja,, igal pool noh. Elab meie voodi all. Mitte, et ta meid kardaks, ta lihtsalt magab seal. Ja vabal ajal tuuseldab ringi.

Nii, et. Kui te nüüd minu käest küsite, siis võtke 2 või mitte ühtegi 🙂 Nii hea on teada, et nad ei ole praegu üksi kodus, nad on teineteisel seltsiks (tõenäoliselt madistavad kuuse otsas). Neist on nii palju rõõmu ja nad teevad nii palju nalja. Lapsed on õnnelikud, et kui üks on kuskil juba tegevuses, siis teine saab teisega mängida. Me paneme ikka ühtemoodi süüa, vetsus käivad ühes kastis. Puuri küll vahetasime välja (see on selline keskmist kasvu koera puur, mis aga ikka veel mõõtmetelt mahub kahe lapse vahele istmele ja 2 kassi mahuvad sinna ilmselt koos ka täiskasvanuna), aga muus osas on meie elu täpselt sama lihtne, kui ühe kassiga.

Ja no see nunnuduse foon, mis meie majas püsib. Minul on seda küll väga vaja praegu.

6 kommentaari “mitu sul on?

  1. Kassid on tegijad! Meil on praegu üks. Vana kass sai aasta tagasi ilmselt otsa. Meil maal nad ikka vabakäigul, kui tahavad toas, kui tahavad õues. Aga ma ise niii tahaks uue kassi võtta aga pole veel julgenud. Mõtlen, et ehk kevadel.

    Meeldib

    1. On❤️ mulle meeldivad kassid just selle pärast, et nad teevad, mis nad tahavad, which means nad hängivad minuga, kui nad päriselt seda tahavad. Vs koerad, kes teevad kõike, mida sa tahad, et nad teeks.

      Meeldib

  2. Ai kui nunnud!
    Meil üks kassidest on ka selline, et teda oleks nagu mitu. Ükstapuha, kuhu tuppa lähed, ta on seal ees juba, kuigi just sekund tagasi magas rahulikult teises toas. Mädžik.
    Ja kaks on tõesti kõige ideaalsem komplekt. Kolmega ma nt juba tunnen, et vetsusid peaks pigem kaks olema või siis vaja mitu korda päevas puhastada. Ja oi kui palju toitu nüüd kulub!

    Meeldib

    1. 😀 just, ma ka mõtlen, et see Miu on meil nagu läbi seinte ronija, igal pool ta on. Kui nad tulid, see kohanemise õhtu – Miu oli nagu tuulispask, keerles mööda tube, ise kartis nii õudselt, aga koguaeg jooksis kuskile. Peitu ei pugenud ja seisma ei jäänud. Aga Matu võttis mega rahulikult. Ühe toa haaval. Kõigepealt tund köögis, siis vetsus, siis vannitoas ja ööune ajaks jõudis poiste tuppa. Elutuba ja meie tuba jäid järgmisesse päeva. Et juba selle ühe õhtu järgi sai öelda, et kes kes on 🙂 kujutan ette, et toiduga annab sul tunda! Mul veel on pigem šokk et nii vähe?! Sest Voldemar nõudis oma haiguse tõttu kogu.aeg.süüa! Et neid poegi toita pole praegu midagi. Aga milline vets teil muidu on? Ma mõtlen et peaks uue ostma, aga ei oska valida.

      Liked by 1 person

      1. Hehhee, nii erinevad iseloomud 😀 Kujutan seda tuba toa haaval uudistamist ette. Tasa ja targu 😀
        Meil selline katusega vets, et vähem liiva laiali pillutaks-kraabitaks. Aga nüüd Floki tulekuga on mõnikord selline tunne, et keegi kühveldab pool kasti laia kaarega ikka välja sealt ukseaugust 😀 Pmst üks kuni kaks kord päevas puhastan kasti ja paar korda pühin põrandat ka. Lapsed sindrid lubasid aidata, aga sujuvalt on see “homme” jutt tulnud… Oleks vist täiskohaga töötajat vaja kassivetsu ette 😀

        Meeldib

      2. Jaa meie lapsed ka! Juba! Emme aga ma panin neile ju süüa. Mina: see oli eile! Nad tahavad iga päev süüa! 3 korda!!! 🤣 Et noh ongi et kui võtad loomad siis ikka sellised mis sul endal südame küljes. Seepärast meil koera ei ole ja nii pea ei tule, mulle nad väga ei meeldi ja siis ma peaks ju pärast jalutamas käima kellegagi, kes mulle isegi väga ei istu 🙈

        Liked by 1 person

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s