kahe jalaga maa peal

…not.

Mul on oktoobri keskpaigast olnud ühe kannaga probleeme (jeerum, pea KAKS kuud ei ole ma korralikult kõndida saanud!) ja ma ei saa kõndida nii nagu normaalsed inimesed seda teevad. Kõnnin päka peal nagu vigane pruut ja see omakorda teeb terve jala valusaks ja tursesse. Ehk siis pigem ma ei kõnni üldse. Mul on olnud kiireid poeskäike peale mida kratsin autos saapa jalast, sest jalg tahab läbi saapa plahvatada ja siis ma sõidan nuttes koju. Valus on ja eelkõige on vastik ja kurb selle pärast, et nii on. Ma ei räägi ju rabamatkast, leiba ja piima käin ostmas.

Kõndimine on mu ravim, mu ellujäämisstrateegia. Me olime perega 30 päeva koroonas ja õhtuti (kui ise tervem olin) oleks ma tahtnud nii üliväga jalutama minna. Aga see on võimatu. Ja frustratsioon aina koguneb.

Ma ei tea, mis mu jalal viga on. Arstid ka ei tea. Röntgen näitas mittemidagi, ultraheli edasi ei aidanud, perearsti olen näinud umbes nädalas korra, kahte erinevat põletikuvastast ravimit olen söönud ja ei midagi. Neuroloog ütles, et kannaga ta mind aidata ei saa, aga leidis muid murettekitavaid faktoreid ja nii ma jooksen terve detsembri mööda ENMG, MRT ja selliseid aukartust tekitavaid lühendeid pidi. Selle asemel et rahulikult jõule oodata, nagu meie peres kombeks. Mina olen ju jõulumemm, eks. Läheks vanalinna jalutama, aga mida ma siin jalutan. Vaevu. Ja pärast valutan öö läbi jalga.

Kõlab nagu tõsine kibestunud vingupostitus? Läheb hullemaks, ära muretse!

Istusime perega selle kuuajase koroonaisolatsiooni ära, saime vaevu nädala tööl-koolis-lasteaias käia kui üks laps tuli jälle tuumanohu ja kõrvavaluga. Johhaidii. Teine langes samuti kohe nohu küüsi ja nii me jälle kodus istume. Gregori käib küll teisipäevast juba koolis, aga Holger ikka nuuskab veel mõnusalt tatti. Otseselt haige ega nakkav ta välja ei näe, aga kodus on mugavam tatine olla nagunii ja teeme siis esmaspäevast restarti. Ise ma olin ka nädalakese nohus ja kuivas köhas. Nii nõmedas kuivas köhas. Liida siia minu jalajamad ja üleüldine must masendus ja saad mõnusa häguse kääriva kompoti, mida keegi süüa ei taha. Tartu töökaaslane juba hommikuti helistab ja küsib küsimusi stiilis et “noh, mis sul täna öösel üles ütles nüüd”. Aga see ongi tegelt naljakas. Ja ma olen tänulik. Et küsitakse. Ja irooniliselt olengi ma nüüd seal klubis, kus räägitakse põhiliselt tervisehädadest ja rahvaraviviisidest.

Päriselt on lihtsalt väga kopp ees. Ja ma tunnen, et ma aina kaugenen inimestest, elust. Nende algsete koroonalainete ajal oli mõnes mõttes lihtsam – sa teadsid, et kõigil on nii. Nüüd me lihtsalt kuidagi olemegi siia koopasse lõksu jäänud, täitsa omaette. Samal töökaaslasel on selle kohta väga hea nali (mis mind päriselt väga südamest naerma ajab):”Kuule ära muretse! Jõuludeni veel aega on! Saate end korralikult terveks ravida ja siis mõnusalt perega rahulikke pühi veeta” 🙈 sama nali nagu selle kodukontoriga. Kes tahaks töötada kodus?!

Ilma naljata, tegelikult on hirm ka. Suur. Ma püüan sellest üle olla, aga järgmine arst, kellega ma järgmisel nädalal kohtun, on kirurg. Sellest järgmisel päeval lähen ma peaaju MRT-le. See kõik on lihtsalt nii out of the blue ja ma näen vahel unes, et mul lõigatakse jalad maha. Ptüiptüiptüi.

Ma veel ei saa aru, mida see kõik on mulle õpetama tulnud.

Ja ma tahaksin rõõmsa inimese blogi kirjutada.

Olge terved, head ööd!

Ja kui teil on mingeid ravimeid või tervisehädasid, millest mulle kirjutada, siis võime jagada. Tsau.

Been busy this November.

tänane rõõm ja tänu

Käisin poistega just kossutrennis. Keset lumist külma staadioni. Spordiklubi Nord südameasi on lapsed liikuma saada. Ka koolivaheajal. Ka keeluajal, kui sees soojas trenne teha ei või. Ka siis kui trennis on kasvõi üks laps.

Ja see on nii armas ja tore, et nii on. Tegu oli tegelikult Gregori trenniga, aga treener Renato lubas lahkelt Holgeril samuti osaleda. Üks neljanda klassi poiss tuli ka ja nii nad seal neljakesi rassisid selle palliga. Kuna Holger ei luba mul kunagi kuskilt ära minna, siis mina tegin ümber staadioni 9623 sammu selle ajaga. Hästi veedetud aeg!

Korvpall-jalgpall-poteito-potaato

Ja nii ma näen ja treener ütleb ka, et Gregoril on sisemist põlemist ja indu rohkem kui kõigil teistel kokku ja Holger on väga ilusa jooksu- ja viskeliigutusega, ise nii väike. Ja nad ongi tegijad, noh. Ma söön kõik oma mütsid ära ja laste talvekombekad ka veel pealekauba, kui nendest asja ei saa. Asja all ma mõtlen misiganes spordis hea olemist. Mitte et nad peaks. Ma ise olen käinud 1 korra elus aeroobikatrennis ja 12 korda joogas ja see on kogu seos spordiga, mis minul on. Aga lihtsalt, ma näen, et nad on tegijad ja omas elemendis selle tegemise sees ja sellest mulle piisab. Sest oma ebakindluses ma mõtlen 16 korda päevas, et teistel on sõnakuulelikumad, vaiksemad, leebemad lapsed. Minul sellised juurikad. Aga mänguplatsil kuluvad sellised juurikad marjaks ära. Raske õppustel, kerge lahingus. Või midagi nii.

Lõpetuseks jagan teiega oma lemmikute smuutimeistrite imehead retsepti. Kuidas mulle küll meeldib, kui hommikusöök end ise valmistab. Kuidas mulle küll meeldib, kui lapsed ise enda järelt koristavad. Kuidas mulle küll meeldib, kui nad koostööd teevad (isegi retsepti tegid nii et üks kirjutas teine joonistas)! Ja laste iseseisvus on mulle emana üks tähtsamaid asju, milleni jõuda. Las ta natuke külmetab, las ta natuke kukub, las ta natuke pettub ja kurvastab, eesmärk on õppida kasutama oma aju.

Smuuti kukkus välja nii hea, et retsept kuulus ülestähendamisele.

Kuidas teil aasta lõpp läheb? Mis on aastavahetuse plaanid?

there is something more (to it)

Võtsin kätte ja läksin täna päeval lattu pikemat teed pidi. Ma korra või paar nädalas käin laos, sest kuigi me ostame teenust, siis mõnikord on sellest hoolimata vaja ja mõnikord lähen pool-niisama, et natuke end liigutada ja vaheldust saada. Tavapäraselt tähendab see 400-500 meetrit edasi-tagasi, aga täna läksin ümber suure-suure laohoone ja kõndisin kokku terve kilomeetri. Asi seegi!

Õnneks jäin ellu, sest kohati on need kutselised autojuhid ikka täiesti poolearulised küll. Ma ei tea, miks peaks saja laadimisdokiga hoovialas kiiruskatseid tegema, ajaliselt võiks see heal juhul vaid paar sekundit võitu tähendada. Kuna mina ka organiseerin igapäevaselt kauba kojuvedu Euroopas, siis olen selle peale viimasel ajal rohkem mõelnud – sa kunagi ei tea, kes seal roolis on. Kahjuks. Eks seda ühiskonna põhjakihti ole igal pool, aga 25-tonnise rekkaga maanteel purupurjus peaga hakkamasaamise-katseid teha ei ole ikka seesama asi, kui näiteks purjus poemüüja, eks.

Ma muidu üritan end praegu rohkem liigutada. Või siis mugavustsoonist välja minna vähemasti. Eile õhtul tahtsin minna ka veel lastega jalutama, aga kohutav tuul oli ja ma ei julgenud. Eelmise tormi ajal sadas meie hoovis alla ilma igasuguse hoiatuseta terve mänd ja kuna Nõmmel on peale meie omade veel päris mitu mändi ja lausa ime on, et eelmisest jäid puutumata nii inimesed kui asjad, siis näris kahtlus, et äkki teist korda ei vea.

img_20191219_122301
PS pildil olev rõdu on hetkel veel seadustamata. Arvake, mis kindlustus ütleb seadustamata rõdude kohta, mis õnnetusjuhtumi hüvitist tahavad? Phuhhh et midagi ei juhtunud!

Enese liigutamise pärast viisin G trenni viimise tarbeks auto päeval üldse Priidule (või bussi?):

img_20200113_095510

ja plaanisin täna jala/liinibussiga lasteaeda H-le järele minna, aga vihma pladistas päris hullusti, nii et töökaaslane tituleeris mind soodapeaks ja viis pool-vägisi lasteaeda ära. Pakkus küll, et ootab meid ära ja viib koju, aga läksime H-ga siiski jala. See väike vihm ei tee küll midagi. Mina olin küll seelikus ja sukkpükstes, aga lapsed on ju tänapäeval kõik vihma-, tuule- ja pommikindlad. Ja jeebus. Jaanuar, 7 kraadi, noh!

Ühel hetkel sai lihtsalt nii kõrini, ilma igasuguste uusaastalubadusteta, sest ma koguaeg ainult mõtlesin, et peaks end rohkem liigutama. Ja siis ei liigutanud. Aga ainuke asi, mis selle vastu reaalselt aitab ongi see, et sa lihtsalt tõused püsti ja lähed. Ilma igasuguste vabandusteta. Ja mida rohkem sa lähed, seda rohkem sa tahad minna. Ja pauhh! oledki tsüklis. Aga enam mitte selles halvas tsüklis, hoopis heas ja kasulikus tsüklis.

Mõnes vallas üritan enda elu järjest mugavamaks elada ja siis jälle tapan rutiini ja harjumust nii nagu jaksan. Mõtetega tuleb väga palju tööd teha, see on kõige alus. Mustrid tuleb välja süüa ja uutele asjadele ei tohi sõrgu vastu ajada, see on ka kindel.

Mõnele võib kõik järgnev täiesti pööraselt kõlada, aga mõni võib-olla saab aru ka. Seda, et ma gongimeditatsioonis detsembris käisin, juba põgusalt jagasin. Aga mis seal täpselt toimus, oli ikka täielik maagia ja müstika. Minu keha oli küll ruumis ja lebas matil, aga minu vaim käis rändamas. Päriselt käis, see ei ole mingi nali ega luul! Ilmselt olen ma praegu mingil põhjusel väga vastuvõtlik ja avatud ka, sest kunagi olen käinud mitmed tiirud näiteks kristalliteraapias ja siis juhtus see, et ma jäin lihtsalt magama ja pärast aru ei saanud, kas olen nüüd sellest rikkam või vaesem. Gongimeditatsioonis olin aga täiesti kohal ja selleks, et uni oleks saanud tulla, oli mul liiga põnev. Näiteks nägin ma täiesti elavalt, kuidas jooksin kaljusse tahutud tunnelis rongi eest, rongi tulede valgusvihud seinte peal mustreid moodustamas. Siis nägin, et olen helikopteris ja püüan mustale mäetipule maanduda ja mägi muutub järsku lihtsalt valgeks ja kaob heleda taeva taustal lihtsalt ära. Kõige kummalisem oli see, kuidas ma mitu korda nutma hakkasin. Mitte nii, et oleks mingi kurva asja peale mõelnud või oleks kuidagi valus olnud, nagu tavaliselt, kui nutad. Lihtsalt lebad ja pisarad suruvad sul suletud silmalaugude vahelt välja. Sa oled seal, aga ei kontrolli seda. Lõpuks nägin, kuidas olin auto all ja ma teadsin, et pean sealt välja saama. See oli väga raske, sest maapind oli porine ja õline ja ma korrutasin endale oma peas midagi sellist, et “sa saad hakkama, sa saad kõigega hakkama”. Ja siis ma sain ja see oli suur vabanemine. Maailma kõige suurem kergendus tuli minu sisse! Eks igaühe kogemus on erinev ja selle rännaku mõtestamine jääb igaühe enda kanda, aga minu jaoks väga intensiivne ja huvitav kogemus. Nii põnev (ja nii mõneski mõttes lohutav!) on teada, et ma ei ole enda kehas üksi – alateadvus elab samuti minuga.

Teine väga võimas kogemus oli mul pühadevahel Hiiumaal vabastavas hingamises ka. Kõik, mis seal ruumis juhtus, jääb sinna ruumi, aga seda ma ütlen küll, et meie sees on rohkem, kui välja paistab ja palju sellest, mis meie sees on, tahab välja saada, nii, et me ise seda tihti ei teagi!

Ma väga naudin oma vaimse poolega tegelemist ja nagu enne mainitud – ma olen praegu väga avatud ja valmis ja iman kõik endasse. Hästi põnev on ja vajalik muidugi ka, selline korrastamine, prioriteetide seadmine ja ballastist lahtilaskmine. Palju taipamist, mis on oluline. Ja pealiskaudsus ja emotsioonide allasurumine on muutunud minu jaoks naeruväärselt mõttetuks. Usun, et enamikele inimestele tundub see kõik mingi voodoo või posimisena (või siis hakkangi päriselt ära pöörama 🙄), aga proovige ise ka. Maailm on tegelikult suurem ja laiem kui paistab!

Tagasi maisete asjade juurde tulles – täna on see päev, kus ütleme tsaupakaa oma kuusele. Ma ei ole veel valmis tegelikult, aga kuna kuusk hakkas nüüd kergelt okkaid maha viskama ja osad ehted juba on põrandale potsatanud, siis ma ei sooviks, et mõnel hommikul põrand klaasist ehete kilde täis on.

Huvitaval kombel tahtsid ehtida küll kõik, aga nüüd olen ma sureva kuusega üksi mängima jäetud, sest kõigil on midagi targemat teha. Aga ausalt, naudin seda täiega. Kuivanud kuuseokaste puu otsast alla sahistamine võiks täitsa eraldi teraapiavorm olla.. mõnus!

Panen nüüd telefoni ära ja mängin kuuseokstega edasi, enne kui lapsed tulevad ja avastavad, et see äge on ja okkad mu käest ära võtavad.