Käisin täna õhtul üksi jalutamas. Õigemini, läksin sõna otseses mõttes prügi välja viima ja jäin. Natuke naerma ajas ka, sest Priit jäi lastele lugema ja kui ta laste toast siis välja tuleb ja avastab, et mind ei ole.. aga ega ma pikalt ei käinud, korra ümber kvartali. Piisavalt, et õhku saada ja pead klaarida. Kuna ei plaaninud päriselt külarahvale end näitama minna, läksin nii nagu õue sattusin – kodukontorisasipeaga, öösärgilaadse lehviva kleidi ja lilleliste tennistega.
Ma jälle mõtlen hirmus palju. Ma ei taha üldse elada nii et käib kah, on kuidagi elatud. Tahaks, et iga päev on natuke maagia ja päriselt hingele. Kõige enam kadestan ma maal elavaid inimesi (ma kadestan üldse viimasel ajal päris palju ja see ei ole hea), sest meil on lapsed 3 nädalat nüüd jälle maal elanud, samal ajal kui me Priiduga kas koos või vahetustega neid kantseldamas käime ja ma ütlen: nad on maal nii palju tasakaalukamad ja rõõmsamad inimesed lihtsalt! Eks isegi oled. Ma nii fännan seda, kuidas põhimõtteliselt lükkad sa maal lapsed hommikul uksest õue ja siis õhtul klopid puhtaks ja paned teki alla. Eriti, kui meid seal rohkem on – kahekesi neil ikka kipub vahel ülekäte minema. Maal tundub kõik nii lihtne (tean, tean! talvel lund lükates ja kaamost trotsides ei ole üldse nii lihtne!). Tahan, lähen mere äärde. Tahan, korjan metsmaasikaid. Tahan, ei tee midagi. OK, tegelikult ka maal käiakse tööl. Minu maa on rohkem nagu puhkuse-maa – eriti, kui on näiteks jaanipäev. Talvel sulle vaevalt sinna nii palju rahvast korraga külla sõidab, eks.
Üldiselt olimegi jaanipäevanädala kõik koos maal ära ja siis tulin mina kuueks päevaks üksi linna, Priit jäi lastega sinna. Ausalt, ega ma ikka natuke nautisin seda üksioleku-nädalat ka. Käisin rattaga tööl ja poes, sõin, magasin ja koristasin. Rohkem seekord ei jõudnud ja pole vaja ka – just nii pidigi olema.
Nädalakese tuiskasin linnas rattaga ringi (ka vihmas!) ja läksin maale tagasi. Priit andis mulle sadamas auto ja lapsed üle ja siis oli tema kord linna tööle sõita. Mina olin siis omakorda lastega maal kuni selle nädala esmaspäevani.
Linnas saab ka tegelikult palju põnevaid asju teha, eks. Teoorias sadu kordi rohkemgi. Aga linna-tegevused mulle enam midagi ei paku, ausalt. Eile käisime näiteks teletornis. Iseenesest oli seal tore, olid Lotte ja Adalbert ja langevarjurid ja teletorn ise muidugi oli ka.. aga et sinna jõuda, läheb nii palju mõtetut aega. Ikka punane ja jälle jupike maad liigud ja siis jälle ootad ja siis jälle liigud ja ümber on autod nii kaugele kui silm ulatab.. tüütu. Ja see, kes sulle kohvi müüb, ulatab sulle üle leti lihtsalt ühe kuuma vedeliku topsis. Ega ta silma sulle vaata ja ega ta ei jõuagi kõigi silmi vahtida. Puudub see intiimsus või siis isiklikkus, mis maal on.
Võta või laulupeo rongkäik – kogu me Hiiumaa delegatsioon oli väiksem kui mõni Tallinna gümnaasiumi laulukoor aga minu jaoks tuhandeid kordi erilisem. Olla üks nendest oleks nii palju uhkem, kui olla mõnes suures, esinduslikus uhke nimega kollektiivis.
Meie käisime laulupidu vaatamas pühapäeval Orjaku külamajas. Seal oli ühisvaatamiseks suur ekraan ja mitte üleliia palju inimesi (vähemalt selleks ajaks, kui meie jõudsime), aga külamaja perenaine on nii mõnusalt soe inimene ja üleüldse… see atmosfäär seal on lihtsalt selline, et seda peab kogema. Sa kas armastad seda või armastad seda. Ma praegu ei mäleta, kas blogis rääkisin, aga jõulude ajal käisime seal perega vaatamas Eia jõule ja nii kummaline, kui see ka ei ole, ma ei oleks seda külg-külje-kõrval-tagumise-naabri-põlved-vastu-selga-puupingil olemist ealeski Apollo staaritooli vastu vahetanud.
Ülitore oli meil ka eelmise nädala alguses Kaevatsi laiul, mis tähendab seda, et kõnnid ca 500m umbes põlvedeni vees (või noh oleneb veetasemest) ja oledki kohal.
Minu (ja laste) jaoks super kogemus, aga kahjuks jäi pooleli, sest astusin endale herilase jalga ja kuna mul teatavasti on allergia ka, siis iial ei tea, kui palju mürki just see tiivuline endaga kannab ja igaks juhuks asusime kohe tagasiteele. Paar aastat tagasi läks mul jalg sama suureks kui täiskasvanud mehe pea ja liikuda ma iseseisvalt ei saanudki, seega hirm oli suur. Õnneks pääsesin seekord lihtsalt suuremat sorti sügelemisega. Ei tea, kas merevesi desinfitseeris äkki? Või oli see üks niru herilane.
Järgmine kord igatahes teame end laiule minekuks paremini ette valmistuda. Ujukad selga (meil olid väiksemad ikkagi nabani märjad lõpuks!), kuivad riided ja jalanõud seljakotti (miks mitte ka piknikukraam!). Laid ise on kahtlemata avastamist väärt ja kindlasti läheme tagasi! Poisid olid nii tublid, kahlasid läbi vee ja üldse ei vingunud. Laiu peal tassisid mulle üksteise võidu põllulilli, mis on nii armas ja nii siiras, sest kes siis ei teaks, et emme lemmiklilled ongi ju põllulilled.
Maal on üleüldse kõik kuidagi rohkem PÄRIS, ka laste jaoks. Fantaasia läheb lendu:
Tööd saavad tehtud justkui mängeldes:
Ja veelkord. Keegi ei pirise (väga), lihtsalt tehakse, mis vaja teha:
Novott. Aitab nüüd küll, mis ma siin ikka nostalgitsen – homme sõidame tagasi maale ja läheb uue hooga edasi me puhkus. Täna tegin ühe ette lubatud kodukontoripäeva ja kui arvata võis, et töö ja lapsed samal ajal peletavad sind õhtu lõpuks arvutist kilomeetrite kaugusele, siis mina tundsin hoopis, et tahan kõik selle siia kirja panna. Selline ta siis sai.
Aitäh, et lugesid ja loodan, et sinagi puhkad hästi!
Raili blogi 