tsüklis

..või kisub kangesti siinnapoole – kuidas muidu nimetada seda, et mu vaikelu elav blogi sai viimati postitused kolmel järjestikusel päeval, siis kuu aega pausi ja täna on jälle teine päev jutti, kus ma kirjutan. Homme kirjutan siis äkki ka ja siis jälle kuu pausi. Tsükkel, noh.

Ma tahtsin tegelikult lihtsalt kirjutada, mis elu on. Aja märgid. Koronts möllab jälle täistuuridel ja oleme ettevaatlikud. Mitte nii kardinaalselt koopas peidus, kui kevadel muidugi. Elamist ei saa ära lõpetada!

Ma käin isegi poes, maskiga. Nüüd olen natuke harjunud juba, aga esimesel päeval kui maski proovisin, pidin Ülemiste keskuses sussid püsti viskama, ausalt. Te olete kangelased, kes te seda terve päeva tegema olete sunnitud! Minul sai seitsmenda minuti pealt õhk täiesti otsa, peas hakkas rõhuma ja otsustasin, et kohe maha lämbumine on hullem, kui koroonaga riskimine ja võtsin maski eest. Võimalik, et mu aju sai šoki, võitles selle maskivärgi vastu ja genereeris üldkehalise häire. Enam pole seda nagu juhtunud ja elan üle need 10-15 minutit maskiga poes.

Täna läheme Gregoriga maale, mis on ka teatavas mõttes tsükkel, sest eelmisel nädalal tegin seda sama asja Holgeriga kahekesi. Kunagi nõustaja ütles meile, et kui ei ole väga lapsehoidjaid ja võimalust end 100% välja lülitada, siis käib ka laste kaheks jagamine. Ja nii ongi – mina vähemalt küll tunnen, et ühe lapsega on L I H T N E elu. Välja arvatud, kui see üks laps on juhtumisi selline dramaatilisemat sorti vinguviiul. Aga las ta jääb, sest see vinguviiuli-seisund tuleb ja läheb. Rohkem ikka tuleb.. aga las ta jääb, tõesti 😀

Ühesõnaga kõik on hästi. Hiiumaal ma ei käinud eelmisel nädalavahetusel mitte kuskil ja see nädalavahetus möödub tõenäoliselt samamoodi. Saun, eeterlikud õlid, küünlad, jalutamine, pliidi alla tuli, selline idüllikas.

Täna hommikul sadas lund. Pidin minema kontorisse, sest täna pidid tulema ära ettevõtte jõulukingid (mis iroonilisel kombel lõpuks esmaspäevaks lükkus). Autol olid all mul loomulikult suverehvid, kuna ma olen ju see, kes teeb kõike viimasel sekundil, võib-olla ka natuke hiljem. Ehk siis talv tuli taas ootamatult. Võib küll juhtuda, et see lumekene sulab ära ja edasi on jälle soe, aga esimene detsember, mil talverehvid kohustusliks saavad on nagunii kohe käes, pole mõtet edasi venitada. Ja kui maale lähed, pole mõtet riskida, nii et sõitsin läbi laia lumeräitsaka 30ga kontorisse ära (ma üldse polnud märganud, et ma NIII kaugel töötan!) ja hakkasin rehvivahetusaega otsima. Ülemus lubas mulle medali kinkida, kui tänaseks aja saan, sest kõik viimase-hetke-tüübid ju aktiviseerusid nüüd. Medali ta mulle kinkima peab, sest aja ma sain ja Priit käis natuke aega tagasi lasi talvekad alla panna.

Kool ja lasteaed on meil õnneks seni tavapärases töörütmis. Lasteaias küll nüüd anname ka lapsed uksel üle (mujal on juba suvest saati nii olnud!), aga see ongi vahelduseks hea, laps on iseseisvam ja minu jaoks käib see pull kiiremini. Ainuke miinus on, et ma tõesti ei tea, mis tal seal üleval kapis toimub – kodus meil igatahes riidevarud tunduvad kõvasti vähenenud olevat. Gregori koolis on kõik tavapärane, ei ole olnud ühtki juhtumit ega põhjust koduõppel olla. Ühe huviringi õpetaja ainult jättis ühe korra vahele, sest tundis end haiglasena, tegi mõne aja möödudes testi ära ja oli nädala pärast tagasi.

G on jätkuvalt elu aktivist, kust see vunk tuleb – iga päev imestan! Laagri koolil oli näiteks sõudeergomeetril paadimehe võistlus, kus esialgu olid klassisisesed eelvoorud ja siis ülekooliline finaal iga klassi kõige kiiremate vahel. Kuna G seda rohkem maininud ei olnud, siis arvasin, et ju tal seal siis nii hästi ei läinud. Tegin siis sellegi poolest infolehe finalistide nimekirjaga lahti.. ja hakkasin keset ööd üksi köögilaua taga kõva häälega naerma. MUIDUGI oli ta nimi seal, muidugi oli ta kõige kiirem ja jõudis lõppvõistlusele. Finaalis jäi kolmandaks.

Lisaks esindab ta klassi mingil peast arvutamise võistlusel, ujus (kinnitamata andmetel, selle võis ta ise ka välja unistada!) klassi poistest kõige kiiremini ja eile rääkis mingist ohutusteemalisest klassidevahelisest Kahootist, kus tema ja 2 klassikaaslast klassi esindasid. Küsin – kust sa sinna said – õpetaja saatis. Küll on ikka askeldaja, noh! Kui midagi toimub, siis tema teeb. Paar päeva tagasi kirjutasin korvpalliklubisse, et soovin ausa inimesena arvet pooleteise korra eest nädalas. Sest see aktivist on nüüd avastanud, et tal on reedese taekwondo ja kergejõustiku vahel pool tundi ajaauku ja imbub sujuvalt korvpallitrenni selleks pooleks tunniks. Sest mis mõte kahe trenni vahel niisama passida ja puhata oleks, ah?!

Eks ma viin ta siis nüüd vahelduseks puhkama ja vaatame, kas me suudame mittemidagi teha. Küll ma teda koolitan, mittemidagi tegemine on ju minu suur spetsialiteet!

Lõpetuseks üks teemakohane heatujulaul siia reedesse – rendime saarele sauna!

tants kestab veel

Mulle meeldib väga sügis. Loomulikult meeldib mulle ka suvi (kellelegi ei meeldi ka või?), nii et nüüd on käes parim aeg aastast. Ühest küljest suvi kestab veel, kõik helged ja selged ja ka alles loomist ootavad suvemälestused on nii eredalt minuga, aga teisest küljest näitab loodus vahel märke, et sügis tuleb varsti! Mind valdab päris tihti elevus, tunne, et nüüd on kõik mõnda aega väga, väga hästi.

Ega ongi.

Eelmisel nädalal olime lastega jälle maal. Hiiumaal on hea! Tegime poistega kokkuleppe, et käime iga päev ujumas, sadagu või pussnuge. Käisime! 5st 5 saime kirja. Mõni päev oli ikka päris päris külm, nii et laste üle olen uhke. Mul on plaan G endaga vähehaaval talisuplejaks harjutada, vanust tal selle jaoks on ja immuunsuse tugevdamise mõttes oleks see talle väga hea.

img_20190803_182912

Hiiumaal on rand lähedal ja oma, põhimõtteliselt ükskõik, mis nurgas sa parajasti oled. Teisel väljakutse-päeval Kassaris kohtasin üht idülli keskel teki peal raamatut lugevat tüdrukut – ehk minuvanust või veidi nooremat – ja ta oli lihtsalt nii armas. Nii armas, nagu ainult Hiiumaal olla võib. Ta jälgis meid tükk aega jahedal õhtul vette minemas, naeratas meile ja ütles mulle: “te olete nii lahedad, et seda teete!” Ja veel teatas ta mulle, et talle meeldib, kuidas ma oma lastega räägin. Et kui tihti on ainult keelud ja käsud, siis meie lastel lastakse elada. Ega ma täpselt tea, mida ta sellega mõtles ja ma isegi ju ei registreerinud ära, mida ta nägi või kuulis, aga tohutult armas oli tema käest seda kuulda. Eriti, kuna ma olen oma emaoskuste suhtes ise nii kohutavalt kriitiline ja tundlik. Nii hea, kui keegi sulle vahel hästi ütleb, sest muidu on kõik ümberringi ju targemad.

img_20190803_181032
Päev 1. Ülisõbralik koer võttis meid kohe omaks

img_20190805_215128
Päev 2. Kassari ranna õhtu 

img_20190804_204926
Päev 3. Suurem hoiab väiksemat soojas

img_20190806_165506
Päev 4. Peale ujumist suures liivakastis mängimas.

img_20190806_211015
Päev 4, katse 2.Liivalaukal ei olnud meie üllatuseks liivaga suurt pistmist

img_20190807_182322-1
Päev 5. Ei ole olemas ilusamat randa (ja tol päeval oli see ilmselt ka kõige külmem rand, aga ära tegime!)

Mustikal käisime lastega ka. Ühel päeval enne seda päeva olime käinud suurema seltskonnaga, aga siis ei õnnestunud meil leida metsa, kus keegi poleks käinud. Poistega kolmekesi minnes aga leidsime selle õige koha kohe ilma suurema vaevata üles. Seda metsa on seal nii palju. Me olime suurest teest võib-olla ehk 500 meetrit, aga ümberringi vaadates sellest aru ei saa, et kedagi üldse kuskil veel olemas oleks. Nii ilus ja nii puutumatu.

img_20190807_161902img_20190807_161856img_20190807_162033img_20190807_162743img_20190807_172635img_20190807_175721img_20190807_182604

Praegu sõidame jälle maale. Vaevu nädala olime linnas, aga ma juba jõudsin seda koledat pinget tunda. Ma kohe tunnen end seal nagu poolikuna, noh. Kuigi tore on ju laste ja enda sõprade sünnipäevi pidi käia, siis mind muserdab, et rand ei ole kohe siin. Liiklusmüra muserdab ka. Maalaps, noh.

Linn ei ole nagu kellegi oma, linn on kivist, pigist ja prahist. Eile käisime Nõmme gümnaasiumi hoovis jalkat mängimas ja Holger pakkus välja, et tema koristab hoopis platsi peal vedelevat prügi. Lõin ka hea meelega kampa, sest on veel eredalt meeles see latakas palliga vastu pead, mis maal sain ja ega ma seda jalgpalli väga mängida ei soovigi. Leidsime väikese krabiseva kilekoti, kuhu prahti korjata ja tühjendasime seda gümnaasiumi hoovis ja pärast jalutuskäigul üsna mitu korda. Kui palju sodi teepervel vedeleb! Ja kui palju inimesi sellest ükskõikselt möödub..

img_20190815_213407img_20190815_213841

Nii, et mina ihkan maale. Mis siin imestada, maalaps ju. On neid, kes oskavad linnas õnnelikult elada, aga mina ei ole üks neist ja et elu peaks olema ikkagi õnnelik su enese (ja sinu pere) standardite järgi, siis tuleb selle nimel tööd teha, et see muserdusepilv mu kohalt lahkuks.

Aga sellest, kuidas me seda teeme, räägime teine kord.

Seniks lähen praami peale, eiteamitmendat korda sel suvel ja veedan järgmised 5 päeva oma idülli sees. Ilus elu!