uus tuul septembrikuus

Sõbrannad on hakanud mulle kuidagi jube tihedasti helistama, see saab olla ainult märk sellest, et blogist pole tükk aega mingit infot saanud. Mitte et ma kõnesid ei tahaks, aga need ei salvestu ju kuskile ja ausalt – endalgi on mõne aja pärast põnev lugeda, mis ajad olid ja mis teoksil.

Viimati kirjutasin Voldemarist, kui sõitsin peale pikka puhkust koju tagasi. Mul oli õigus, oligi nõme ja valus. Nutsin nii palju. Aju oli mul täiesti ära trikitatud ja arvas, et ju ta peab siis kodus olema, kui maal ei olnud. Ei olnud teda kodus ja see oli taas suur šokk. Järsku sain eriti teravalt aru, et nüüd ongi kõik. Ta ei tulegi enam tagasi. Ja siis mu aju trikitas suure hooga edasi. Istun hommikul kell 5.30 ihuüksinda köögilaua ääres ja kuulen, kuidas kass hüppab diivanilt maha ja põranda krägisedes minu poole loivab. Kuulen, kuidas ta vannitoas liiva peale kraabib ja asja iroonia on see, et vannitoas ei ole enam liivagi. Refleksid on ikka alles, panen jala välisuksele ette, kui õue lähen. Vahel tahan lihtsalt hüüda teda. Õhtul voodisse minnes eriti, ei ole harvad juhused, kui nutt tuleb peale, sest ma nii igatsen oma sõpra. Ja vahel vaatan pilte ja ikka veel ei ole rahu teinud, et kuidas ma teda küll niiviisi alt vedasin. Raske. Aga küll ma end sellest leinast läbi töötan. Ma olen teinud endaga kokkuleppe, et ma annan endale aega ja ei peida ennast enda eest.

Muidu on paljutki meie ümber sellest ajast muutunud.

Holger otsustas juba augusti teisel nädalal, et tema ei viitsi enam puhata ja on valmis nüüd aeda tagasi minema. Läks ja laulis ja sellel laineharjal laseme siiani liugu. See sama laps, keda ma üheksa kuud pea igal hommikul hingetuks nutmas nägin, otsustas lihtsalt järsku, et talle pole vaja muud kui oma sõpru, oma õpetajaid, oma palli ja läks. Iga. Jumala. Lasteaiapäev. Draamat ei ole enam.

Küll aga ei suutnud ma talle maha müüa eelkooli ideed. Kuna tema vend ei käinud (ja temaga on ju kõik sellegipoolest OK), siis ei kavatse sinna minna temagi. Ma ise arvan, et ehk kooliga/keskkonnaga/paigal istumisega harjumise mõttes oleks seda talle vaja olnud, aga kuna lugeda, kirjutada ja arvutada ta oskab, siis mina ei ole valmis võtma endale veel üht kohustust (ja maksma selle eest veel 50 EUR kuus!), et iga teisipäev talle  ergutuskõnet pidada. Tema puhul on need asjad lihtsalt liiga keerulised. Ja ärge küsige, kuidas ta koolis käima hakkab. Ma ei tea. Kuigi osa minust arvab, et sellega läheb kõik hästi, sest

a) koolis ei pea magama

b) ta on tänu Gregori sõbrasuhetele selleks ajaks koolis täielik oma jope

c) ta lähebki ju füüsiliselt Gregoriga koos

d) tal on veel terve aasta valmis kasvada

Üleüldse, eelkoolid olid vanasti mõeldud ikka pigem kodustele lastele, seaduse järgi peab lasteaed sulle tagama piisava ettevalmistuse ja ma arvan, et sellega on kõik hästi meil. Las olla veel aastakene laps, teadagi, et kui ükskord sinna kooli jõuad, siis ega sealt niipea tulema saa, mõnel kestab see aastakümneid..

Niisiis, Holgeriga on kõik okei, tal on lasteaias tema sõbrad ja korvpallikorv. Ise ütles ta eile, et talle tundub, et ta on lasteaias päris kuulus, sest kõigi 10 rühma lapsed pidid tema nime teadma, aga ta ise pole kellelegi öelnud 😅 ma arvan, et selline tüüp jääbki meelde, kes päevad läbi palli patsutab ja südamerahuga erinevast paarist tossudega käib. Sest olgem ausad, keskmine inimene – suur või väike – ei tea sellest kossutossumoest halligi.

Need palju kõneainet pakkuvad kossutossud, mille Holger suure uhkusega välja kannab – need on ju ometi suure NBA-staari Kevin Duranti eriväljalase nimega Tuli ja Jää ja siin pole küsimustki kas need on ässad või mitte. On!

Need tossud ja ühed teised tossud meie peres on käinud suve lõpus palju kergejõustikuvõistlustel. Meie lapsed on spordihinged, pole midagi öelda. Kui ma täna peaks arvamismängu mängima ja oma laste karjäärid seni nähtu põhjal paika panema, siis Gregori on kuulitõukaja või kettaheitja, jõuline ja tugev. Holger aga on sitke ja tark pikamaajooksja, kes tasa sõuab ja kaugele jõuab. Igatahes on see kõik väga tore. Mitte et me võidame koguaeg või midagi, aga et lapsed teevad nii rõõmuga.

Gregori käib nüüd muidugi koolis. Aga mõnikord ja mitte eriti palju. See koroonapull ajab juba nii vihale, et ma ei või. Esiteks sain 31.08 teate, et minu laps on lähikontaktne, ehk siis esimene september valge pluusi ja lipsuga jäi meil ära. Arvake, mis tunne on vaadata oma ilma ühegi haigusnähuta nutvat last, kes tervelt nädal tagasi spordilaagris käis ja tahab lihtsalt nii väga kooli minna? Mina leian, et on vahe, kas sa nt magad kellegagi terve öö või istud teatris kolm tundi kõrvuti ja oled 78-aastane vs 8-aastane laps värskes õhus sporti tegemas (!!!). Aga mis teha, tuleb ära passida. Mis siis, et vanemad on eeskujulikult vaktsineeritud. Mis siis, et koolis kontaktne olles on nüüdsest väiksematel õigus koolis edasi käia kui haigusnähte pole. Mis siis, et kontsertile minekuks piisab kiirtestist. Mis siis, et see neetud jama on kestnud juba kohutavalt palju aastaid. Aga keegi need vaktsiinid ju valmis tootis ja keegi on nende eest maksnud ja nüüd on hilja öelda, et kuulge, las jääb. Kuidagi tuleb need doosid ja ninapulgad inimestele sisse ähvardada. Aga las ta jääb.

Koroonast siiski nii palju veel, et neli päeva sai mu vapper õppur käia ja siis tundis kerget kurguvalu üks hommik. Mis seal ikka, jäi siis jälle koju. Jälle koroonatest, jälle kaine mõistuse ja kohutava bürokraatliku mulli kokkupõrge. Kohusetundest ja kõhkluseussist (mis siis, kui tal hoolimata nähtude kadumisest ikkagi on koroona – kuidas ma saadan ta kooli?!) kirjutasin perearstile, et ta ütleks, mis teha. Kuna muid haiguseid enam maailmas ei ole, siis perearst muidugi saatis testile ja ütles, et enne kooli ei saa kui test on negatiivne. Saatekirja kohe ei olnud, sain alles eile päeval selle korda ja kui siis testimiskeskuse telefonilt mulle öeldi, et neil ei ole tänaseks aega pakkuda, ma kohe kihvatasin ja ütlesin, et olgu olla. See protsess on ebanormaalselt aeglane. Õnneks leidis see viisakas ja äärmiselt hea enesekontrolliga naine (au ja kiitus talle!) meile ajaaugu Punasele tänavale ja vastus oli juba eile õhtul olemas. Täna oli siis 11.koolipäev, meie pere jaoks alles viies. Ja mega hästi kuidagi läheb. Energia on tal nii üleval, et kõik asjad tema õpib ise ja tihti ei ole vaja meeldegi tuletada. Ja nüüd koju tulles ootas mind trennis käinud laps, kes käis ise ilma sundimata duši all ja homseks kõik asjadki (ka rütmika ja ujumise asjad) juba valmis, õpitud. Iseseisvad lapsed on ikka kingitus.

Holgerile ühtki huviringi sel aastal kirja ei saanud, aga samas saab ta lasteaias 2x muusikat, 2x liikumist, 1x muusikaõpetuse ditaktikat ja sel aastal on uute asjadena tal lasteaias tasuta (!!) robootika ja rahvatants. Jaanuarist lisandub sinna veel ujumine. Päris palju asju, siiski.

Gregori jätkab oma 2x kergejõustiku ja 2 või 3x kossuga, 1x nädalas on tal mõttemängud. Ja ilmselt tuleb kodukultuuriring veel lisaks. Kool on tal jätkuvalt 5x nädalas ja õppima peab ka, nii et tegemist jagub.

Ja minulgi. Tööd õnneks on. Ja tööd iseendaga on ka. Naljakas, aga see, mis sellest eneseleidmisest ümberringi jahutakse – ma nüüd arvan, et ma leidsin ennast üles lõpuks. Jube kerge on olla ja ma olen saanud signaale ka teistelt, et minus olevat kohe kaugelt seda väge näha. Et enam ei ole selline rusutud ja muredest vaevatud olemine.

Eks igaüks leiab end erinevast kohast ja erineval viisil, aga kellel pole ikka ühtki ideed, kuidas kohale jõuda, siis siin on teile üks (minu) töötav retsept:

  • tõuse kell 5.15
  • hinga 7 minutit kõhuhingamist (mul on selleks Prana breath äpp – ülihea!!)
  • Kõnni pool tundi kiiret kõndi
  • Külm dušš ja raamatu lugemine nii kaua kui kõik tõusevad
  • Tõmba telefonist maha kõik segavad äpid nagu FB ja insta (ma pidin isegi Chrome ühte kausta enda eest peitma, et ma sohki ei teeks ja läbi otsingumootori ei läheks)
  • Söö ainult seda mida su keha vajab, et tervet ja pikka elu elada
  • Ole mõlema lapse päralt 15 min päevas
  • Õhtul võta aega ja kõnni ära kõik mis päeva jooksul 10000 sammust puudu jäi
  • Loe, ära vaata telekat või nutiseadet
  • Mine voodisse hiljemalt 23.00, arvesta unetsükleid (1.5h), et ennast välja puhata
  • JOO.VETT.KOGUAEG

Ega inimesed võivad kõike seda täpselt tagurpidi teha või siis üldse mitte teha, aga ma tõesti tunnen, et olen lõpuks vist iseenda koodi lahti muukinud, vähemalt tundub, et praegune süsteem töötab. Ma olen väga palju muutunud, teadlikumaks ja tasakaalukamaks. Mingi kummaline rahu on nende rutiinide abil mu sisse tulnud, tõesti.

Ja muidugi sügis. Sügis, sügis, sügis! Sügisel ei saagi ju õnnetu olla! Kerrapugemise ja pesapunumise aeg..

Ah jaa. Maja me ehitame ka, aga sellest järgmisel korral, sai niigi jälle liiga pikk see lugu.

Tsaupakaa ja kirjuta ikka sellest ka, kuidas sinul läheb!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s