you know nothing, John Snow

Mul on üks tuttav ettevõtte juht, kes kohtudes alati kasutab võimalust kuidagi ära susata, et öelda: “sina ju meil tööd ei tee!”. Ta teab, et ma olen enamiku ajast kodukontoris ja nähtavasti tema jaoks on “tööl ei käi” ja “tööd ei tee” üks ja sama asi. Aga pole ju – meil ettevõte tegi eelmisel (koroona-!)aastal rekordkäivet ja ükski asi pole tegemata jäänud. Võimalik, et kui me kõik koguaeg kontoris istuks ja silmad krõllis 8 tundi jutti ajurünnakut teeks, siis oleks need numbrid veelgi ilusamad, aga kas kõik näitajad peavad alati maksimumi peal olema? Või oleks ma hoopis siis juba täiesti läbipõlenud ja ei tunneks millestki rõõmu? Kes teab.

Selge on see, et ongi mingid töölõigud, kus on vajalik inimese füüsiline kohalolu masinate opereerimiseks. Või loomeinimestel on vaja koostöös sündinud lennukaid ideid ja sünergiat. Või mis iganes ilmselged põhjused nagu et lett ilma müüjata ei sobi ja 18 alluvat ühes kohas ilma juhita on kaos. Aga see on nii naljakas, kuidas see tuttav ikkagi tahab iga kord mulle natuke nagu ära panna – tööl ei käi, tööd ei tee. Võimalik, et mitte pahatahtlikult, aga naljakas ju, et iga kord tuleb jumala juhuslikult jutuks, kui vähe ma kontoris käin. Ja kui ma julgen talle rääkida, et ma ikkagi teen ju tööd (kuigi nüüd viimasel ajal olen TÄIESTI loobunud ennast õigustamast), siis laob ta ette mulle sada argumenti, miks kodus töötamine on saatanast ja millest ma kõik ikka ennast (ja muidugi ka ettevõtet!) ilma jätan kui kontoris ei käi. Ja ometi, meie tegevusalade iseloomud on juba erinevad nagu siga ja kägu, ehk siis tema loogika minu töö kohta isegi ei käi. Et nagu miks inimesed tunnevad, et nad peavad oma usku niiviisi teistele peale sundima?

Tegelikult ma tean muidugi, mis selle taga on – sisemine ebakindlus. Sul puudub sajaprotsendiline usk, et see, mida sa teed, on õige. Ja niiviisi teisi nurka argumenteerides püüad sa iseendale tõestada, et sinu valikud elus on õiged. Aga paraku on nii, et igaühe deemonid on tema enda omad ja kes suletud kõrvadega kuulab, see jääbki pidama sisemist võitlust iseendaga. Sest sellisel puhul ma võin sulle öelda mida iganes, aga otsus tuleb sinu seest, kui tuleb.

Seda oma mätta otsast vaatamist teevad inimesed ju niiii palju (ma ise ka!). Mingid eelarvamused, uskumused, arusaamad – see kõik on normaalne, et me neid üksteisega silmaringi mõttes jagame ja need on osa sellest, kes me oleme. Kurvaks läheb aga asi siis, kui inimene ei suuda näha ega aktsepteerida midagi muud peale enda joru – näiteks kui teatud keegi otsib endale ostmiseks ruumikat pereautot ja peab kuulama pikka loengut sellest, kuidas väikesed ökopillid on ikka kõige õigemad asjad üldse. Nojah siis. Hea, et jalgratast ei soovita.

Ja nii ma annan näiteks iga päev mõnele inimesele vastust, et kuidas mu süda ei valuta, kui lapse nii külmaga lumisele staadionile trenni saadan. Et tema küll ei tahaks nii külmas joosta. Et jalad ju on külmad. Et riideid liiga vähe. Laps jääb haigeks. Ja üleüldse see ei olegi üldse normaalne, et laps nii külmaga õues peab trenni tegema. No tõesti.

Esiteks, ma ei saada teda trenni, ta läheb sinna ise ja täiesti vabatahtlikult. Ta TAHAB. Teiseks, ma eelistaks ise ka, kui ta treeniks sisetingimustes, aga riik keelas ära. Kolmandaks, kas me siis ei taha, et meie lapsed oleks värske õhu käes ja karastunud? Et kui ma nüüd lähen temaga homme kuskile metsa kelgutama, kus me ka ikka viibime ju mitu tundi, siis see on okei, aga trenn ei ole? Novott aga ma ei lähe neile kellelegi ütlema, et nad on lollid, et nad muretsevad. Naeratan, noogutan ja ütlen, et aga meile nii sobib. Mitte et pane ikka oma laps ka. Pane, pane, ajupesu, ajupesu.

Ja siin see oli – minu sisemine ebakindlus ja iseenda veenmine, et ma teen õiget asja. Sellised me, inimesed, oleme. Kui ise otsusele ei saa, siis ootame, et teised meile ütlevad, mida teha. Kasvõi kujundlikult – kirjutan blogipostituse ja mõtlen, et kõik, kes loevad on minuga nõus. Mõni ikka on ju?!

Igatahes käisin ma täna Gregoril trennis järel, sest rattaga selle lumega ei saa ja jala vantsib ta natuke liiga kaua peale trenni sooja nahaga. Ja ta oli täiesti okei. Põsed õhetasid, aga külm ei olevat tal olnud ja ta oli -12 kraadi puhul isegi jope endale peale jätnud! Seda pole enne olnud. Mul on hea meel, et ta ei mõelnud mitte minna. Peale trenni lihtsalt helistas, et mind järgi kutsuda ja oli meeldivalt üllatunud, kui ma juba olingi kooli kõrval (mõnikord mul ajud töötavad ikka kaasa ka).

õu

Mul oli hommikul selle postitusega mingi generaalplaan ka, aga ma enam ei mäleta. Põhiline ongi lihtsalt see, et ela ise ja lase teistel elada. Ei ole õiget ega valet, on sinu tõde, minu tõde, meie ja nende tõde. Silmad kinni elades võid vastu posti põrutada ja muhu saada.

Aga mina olen edasi lihtsalt tantsiv Shiva! Elagu lumi ja elagu elu! Ilusat nädalavahetust, inimesed ☀

Sa käid mulle närvidele, bemmivend!

(Ja-jaa, bemm on täitsa normaalne auto ja vabandan oma kõikide ontlikest pereinimestest sõprade ees, kes selle margiga sõidavad – jutt ei ole teist)

Paned bensukast minema, nagu viimnepäev oleks käes. Rataste alt pritsib pruuni lumepudrulöga ja auto tagumik käib vinksti-vonksti paremale ja vasakule. Nii äss oled, vana! Kõik tsikid nägid. Või kui ei näinud, said vähemalt harjutada järgmise etenduse tarbeks. Sest keset linnaliiklust autode ja inimeste vahel on lihtsalt nii põnev harjutada! Ja nagunii ju midagi ei juhtu. Aga kui juhtub?

Järgmises teeristis näen su ametivenda – veel üht väikese vanema bemmiga eluheidikut. Seekord punane ja seekord püüad tabada väikest last, kelle ema teda kõnniteel kollase kelguga tõmbab. Ei saanud pihta, sest lumevall eraldab nad sinust. Jess, vedas. Vangi ei lähe ja saad edasi õppesõitu teha.

Ajalehest loen sinust tihti. See ei tähenda, et sa alati bemmiga sõidad, aga mentaliteet on sama. Roolin nagu jaksan ja minu ajude jaoks on see mootor liiga suur. Ohjeldamatud möödasõidud, manöövrid, mis viivad vastu sõitva pereema ahastusse. Te, bemmivennad, olete üksteise iidolid, jagate elufilosoofiat. Elu on fun ja chill ja suva, kui see ühel hetkel otsa saab. Kes vingub, on KIAga tädi ja sama tüütu tee peal, kui minu jaoks need sügisesed seenelised Žigulidega. 90?! Püsikiirus!? Autojuhtimine peab ikka lõbus olema! Phähh. Sa oled blogger, mul on poogen. Ainult, et sa tapad teisi.

Vahel oled pugenud ka rekka rooli. Noor nolk, kes ei jaga veel elu dimensioone või vanamehenäss, kes on lihtsalt liiga enesekindel, sest sõidab 42 aastat ilma avariita. Aga 43ndal aastal paneb väiksele nunnule ökoautole otse kümpi, sest see kurat ei läinud hirmust võssa, nagu kõik need teised enne teda. Otse kümpi, tugevama õigus. 50-tonnine taparelv, tühiasi. Mõni julgem ja rasvasem sõidab veel õllevine all ka. Milline mees! Ehk saab teele pihta, aga äkki tagurdab seekord järve. Kes teab, mis saab, elu on seiklus!

Ahh. Ja bussijuhid. Vanad mehed, varsa aru. Sa vead inimesi. Palju – 10, 16, 37 on neid täna bussis? 37 inimest, keda oodatakse. 74 last, kes tänu salamõrvarile võivad ilma vanemliku hooleta jääda. Või vead sa õigupoolest üldse lapsi? Kama kõik. Oled jumal ja ise tead, mis teed. Ainult, et sa ei tea. Need inimesed usaldavad oma elud ja oma laste elud sinu kätesse ja see teeb sind vastutavaks nende ees. Sa ei tohi teha jaburaid möödasõite! Liiga palju on kaalul.

Ja kedagi ei huvita, et sa 5 minutit hiljem sihtkohas oled, neid huvitab, et sa üldse kohale jõuad. Isegi pool tundi ei huvita tegelikult mitte kedagi, ka pool päeva ei huvita. Elamata jäänud elu huvitab küll. Kõik muu antakse andeks, aga suremist on raske andestada ja unustada. Õhtulehe esikaaned on täis neid ahastuses järelhüüdeid kui hea autojuht ja imeline inimene mõrvar tegelikult oli.

Usu mind, see ei tee sind tegijaks, kui sa iga ilmaga oma punnist 90 välja suudad pigistada, see teeb sind idioodiks. Sa ajad mul südame pahaks, sest sa ei mõtle. Sa ei näe lund, ei tunneta libedust. Kuidas sa said üldse juhiks saada?! Kuidas sa võtad endale õiguse end loodusest võimsamaks pidada? Olgu, kiru siis teehoolet, kui tahad, vahet pole. On nagu on ja tuleb kohaneda. Aga ei, mitte sina. Ikka tuled sa külg ees nagu elu oleks üks kuradima suur rallirada.

Võta hoogu maha, päriselt ka. Ära mängi tänavatel ruletti, ära ole jumal. Need on päris inimesed, päris elud. Kellegi lapsed, kellegi emad.

Sina ise oled kellelegi kõige olulisem. Ta ootab sind ja tegelikult sa ei taha, et ta nutma jääb. Või sind hooldama, kui oled ratastoolis ja suunurgast tilgub ila, sest mõned refleksid enam lihtsalt ei tööta.

Hinda olusid, kohane ja jõua kohale. Vahet pole, millal.

accident-3065147_1280

 

huhh. viimasel hetkel!

Ma olen nii Viimase Hetke Inimene ja ma teen seda jälle. Ja jälle ja jälle. Vahel on nii kõrini sellest, aga ma ei saa sinna justkui midagi parata. Ma ei jää hiljaks, enamasti. Aga ma ei ole kuskil aegsasti kohal, ma ei lähe kuskile rahulikult. Ikka põmm-põmm-põmm jookseme, tormame, hoiame hinge kinni, kas jõuame ja jeei! Eduelamus.

Täna praamile sõites hakkasin selle peale mõtlema, sest viimasel ajal tundub, et meie saabumine sadamasse on signaaliks, et nüüd hakkame autosid laadima. Kui me just otse tõkkepuu alt viimase autona praami ei sõida, sest neid kordi on ka. Aga sadamas ootamine, kui selline, on meile tundmatu tegevus. Välja arvatud see üks kord, kui nätaka ära saime, maha jäime ja järgmist ootama pidime.

Üleüldse, nii kaua, kui ma mäletan, on kõik mul selliselt käinud. Vahel püüan end muuta ja teen tükk aega asju piinliku täpsusega teisiti, aga siis langeb kõik jälle tagasi harjunud käitumismustrisse ja tundub, et see ongi osa minust. Juba keskkooli iseloomustuslehele, kus kõik kaasõpilaste kohta mõne rea kirjutasid, sain kirja, et mulle meeldib järeltöid teha (mitme inimese arvates). Ega oli ka nii. Mul ei jäänud midagi tegemata ja lõpptulemus oli summa summaarum sama, aga ma lükkasin asju täpselt nii kaua edasi, kuni oli täpselt viimane hetk neid teha. Kui ajaloo eksamiks tuupisid kõik nädalaid (või kuid?), siis mina alustasin 2 päeva enne, tegin ööd ja päevad intensiivset tööd ja tõin koju 65 punkti, mis tol hetkel selle tõsiselt raske eksami kohta üldse paha polnud.

See oleks ju täiesti okei, aga tihti toob selline viimasele hetkele lükkamine kaasa ka asjatuid liigutusi ja muret. Näiteks rehvivahetus – ma oleksin vabalt võinud selle ju esmaspäeva hommikul Tallinnas korda ajada, sest teada ju oli, et lörts ja plärts on tulekul. Kus sa siis sellega, ilm oli ka kaunis päikseline see hetk ja ehk saab ikka käidud. Ja kui päev hiljem selge oli, et suverehvidega nädala lõpus maalt tagasi koju sõita ma ei julge ja ei saa, tuli asju ajama hakata. Kuulutus hiidlaste fb gruppi, üks tore mees tõi mulle need rehvid kümneka eest Kärdlasse ja minul jäi need üle vaid Käinasse rehvitöökotta toimetada. Kuna aga mulle need 4 rehvi korraga autosse ei mahu, sõitsime me lastega veel isa töö juurde, kus võtsime isa käest auto. Loomulikult tähendas see omakorda, et mul tuli 4x turvatoole ümber tõsta ja üleüldse elu tuleb ise põnevaks elada, eks. Aga raha ma vist pigem võitsin selle vangerdusega, sest kohalik rehvivahetus on 22 EUR ja koos selle kümnekaga transporditeenuse eest sain vist ikka odavamalt, kui Tallinnas. Täna tagasi sõites sadas pea terve tee lörtsi ja kuskil vahepeal oli kümmekond kilomeetrit, kus tee peal sellest plärtsust vaaludki olid. Nii, et täpselt viimasel hetkel vahetatud rehvid. Jeei.

Googeldasin selle kohta enne praami peal ka, see on täitsa nagu sündroom. Et ongi inimesed, kes alateadvuses suunavad asju viimasele hetkele, teevad siis suure ponnistuse, et siiski võit koju tuua ja siis eduelamuse toel kõrgele pilvesse hõljuvad. Et meeldibki see närvikõdi, kas saan või ei saa. Kuigi ma ei tahaks endale tunnistada, et mina olengi see, siis kellest muust nad seal kirjutavad. Panen ennast pidevalt proovile, et kas saan hakkama. Ja saan. Aga kas see lõppkokkuvõttes mulle endale tervislik on, selles kahtlen.

Igatahes oleme nüüd tagasi. Hakkan tõsiselt tegelema nüüd laste talvekombede hankimisega – üllatus, üllatus! Neid mul veel pole. Raha selleks on ammu juba kõrvale pandud ja ühtki takistust ei olnud, peale minu. Teada ju oli, et ühel hetkel see talv tuleb, aga see oleks nii ebaminulik, kui ma juba ette ära valmistunud oleks. Üle maksta mulle ei meeldi, seega poest ei osta ja jääb vaid loota, et mõnes e-poes õiged suurused olemas on. Juhul, kui ei, siis tuleb mul mõne inimesega diili teha, kes Didriksonsi grupis kaupa tellib, aga see võib jälle, teadagi, paar nädalat aega võtta… Ja nüüd siis hoiame jälle hinge kinni, kas ma toon võidu koju, enne kui lasteaias esimene tõsine miinuskraadipäev on.

Aga enne lähen käin korra kaubanduses. Eks see lastega puhkamine on natuke selline asi, millest pärast puhkust vaja on. Ja mis võiks maapuhkusest taastumiseks parem olla, kui üks korralik tuledesära ja saginat täis kaubanduskeskus.

Nagu oleks maal sügisega hüvasti jätmas käinud. Tsaupakaa, sügis! Tere tulemast lumi ja jõulutuled!