tsüklis

..või kisub kangesti siinnapoole – kuidas muidu nimetada seda, et mu vaikelu elav blogi sai viimati postitused kolmel järjestikusel päeval, siis kuu aega pausi ja täna on jälle teine päev jutti, kus ma kirjutan. Homme kirjutan siis äkki ka ja siis jälle kuu pausi. Tsükkel, noh.

Ma tahtsin tegelikult lihtsalt kirjutada, mis elu on. Aja märgid. Koronts möllab jälle täistuuridel ja oleme ettevaatlikud. Mitte nii kardinaalselt koopas peidus, kui kevadel muidugi. Elamist ei saa ära lõpetada!

Ma käin isegi poes, maskiga. Nüüd olen natuke harjunud juba, aga esimesel päeval kui maski proovisin, pidin Ülemiste keskuses sussid püsti viskama, ausalt. Te olete kangelased, kes te seda terve päeva tegema olete sunnitud! Minul sai seitsmenda minuti pealt õhk täiesti otsa, peas hakkas rõhuma ja otsustasin, et kohe maha lämbumine on hullem, kui koroonaga riskimine ja võtsin maski eest. Võimalik, et mu aju sai šoki, võitles selle maskivärgi vastu ja genereeris üldkehalise häire. Enam pole seda nagu juhtunud ja elan üle need 10-15 minutit maskiga poes.

Täna läheme Gregoriga maale, mis on ka teatavas mõttes tsükkel, sest eelmisel nädalal tegin seda sama asja Holgeriga kahekesi. Kunagi nõustaja ütles meile, et kui ei ole väga lapsehoidjaid ja võimalust end 100% välja lülitada, siis käib ka laste kaheks jagamine. Ja nii ongi – mina vähemalt küll tunnen, et ühe lapsega on L I H T N E elu. Välja arvatud, kui see üks laps on juhtumisi selline dramaatilisemat sorti vinguviiul. Aga las ta jääb, sest see vinguviiuli-seisund tuleb ja läheb. Rohkem ikka tuleb.. aga las ta jääb, tõesti 😀

Ühesõnaga kõik on hästi. Hiiumaal ma ei käinud eelmisel nädalavahetusel mitte kuskil ja see nädalavahetus möödub tõenäoliselt samamoodi. Saun, eeterlikud õlid, küünlad, jalutamine, pliidi alla tuli, selline idüllikas.

Täna hommikul sadas lund. Pidin minema kontorisse, sest täna pidid tulema ära ettevõtte jõulukingid (mis iroonilisel kombel lõpuks esmaspäevaks lükkus). Autol olid all mul loomulikult suverehvid, kuna ma olen ju see, kes teeb kõike viimasel sekundil, võib-olla ka natuke hiljem. Ehk siis talv tuli taas ootamatult. Võib küll juhtuda, et see lumekene sulab ära ja edasi on jälle soe, aga esimene detsember, mil talverehvid kohustusliks saavad on nagunii kohe käes, pole mõtet edasi venitada. Ja kui maale lähed, pole mõtet riskida, nii et sõitsin läbi laia lumeräitsaka 30ga kontorisse ära (ma üldse polnud märganud, et ma NIII kaugel töötan!) ja hakkasin rehvivahetusaega otsima. Ülemus lubas mulle medali kinkida, kui tänaseks aja saan, sest kõik viimase-hetke-tüübid ju aktiviseerusid nüüd. Medali ta mulle kinkima peab, sest aja ma sain ja Priit käis natuke aega tagasi lasi talvekad alla panna.

Kool ja lasteaed on meil õnneks seni tavapärases töörütmis. Lasteaias küll nüüd anname ka lapsed uksel üle (mujal on juba suvest saati nii olnud!), aga see ongi vahelduseks hea, laps on iseseisvam ja minu jaoks käib see pull kiiremini. Ainuke miinus on, et ma tõesti ei tea, mis tal seal üleval kapis toimub – kodus meil igatahes riidevarud tunduvad kõvasti vähenenud olevat. Gregori koolis on kõik tavapärane, ei ole olnud ühtki juhtumit ega põhjust koduõppel olla. Ühe huviringi õpetaja ainult jättis ühe korra vahele, sest tundis end haiglasena, tegi mõne aja möödudes testi ära ja oli nädala pärast tagasi.

G on jätkuvalt elu aktivist, kust see vunk tuleb – iga päev imestan! Laagri koolil oli näiteks sõudeergomeetril paadimehe võistlus, kus esialgu olid klassisisesed eelvoorud ja siis ülekooliline finaal iga klassi kõige kiiremate vahel. Kuna G seda rohkem maininud ei olnud, siis arvasin, et ju tal seal siis nii hästi ei läinud. Tegin siis sellegi poolest infolehe finalistide nimekirjaga lahti.. ja hakkasin keset ööd üksi köögilaua taga kõva häälega naerma. MUIDUGI oli ta nimi seal, muidugi oli ta kõige kiirem ja jõudis lõppvõistlusele. Finaalis jäi kolmandaks.

Lisaks esindab ta klassi mingil peast arvutamise võistlusel, ujus (kinnitamata andmetel, selle võis ta ise ka välja unistada!) klassi poistest kõige kiiremini ja eile rääkis mingist ohutusteemalisest klassidevahelisest Kahootist, kus tema ja 2 klassikaaslast klassi esindasid. Küsin – kust sa sinna said – õpetaja saatis. Küll on ikka askeldaja, noh! Kui midagi toimub, siis tema teeb. Paar päeva tagasi kirjutasin korvpalliklubisse, et soovin ausa inimesena arvet pooleteise korra eest nädalas. Sest see aktivist on nüüd avastanud, et tal on reedese taekwondo ja kergejõustiku vahel pool tundi ajaauku ja imbub sujuvalt korvpallitrenni selleks pooleks tunniks. Sest mis mõte kahe trenni vahel niisama passida ja puhata oleks, ah?!

Eks ma viin ta siis nüüd vahelduseks puhkama ja vaatame, kas me suudame mittemidagi teha. Küll ma teda koolitan, mittemidagi tegemine on ju minu suur spetsialiteet!

Lõpetuseks üks teemakohane heatujulaul siia reedesse – rendime saarele sauna!

kuidas ma uue armastuse järel käisin

G esines eile Kadaka Selveri ees mööda treppi üles kekseldes taaskord avaldusega: “Emme! Sa PEAD meile beebi sünnitama!”

See on nii nunnu ja hirmutav samal ajal. Ma näen, et ta tõesti toimetab väiksematega ülima hoole ja innuga ja talle väga meeldivad beebid, aga see ei ole ju põhjus jälle otsast alustada. Ma olen oma poistele nii tänulik, et nad kasvavad ja saavad iga päevaga targemaks. Et nad riietuvad ise, teevad ise endale võileiba. Arusaamatut jonni on üha vähem ja kui on, siis on see talutav. Ühte neist saab kiire poeskäigu ajaks juba üksi koju jätta. Neil on oma huvid ja oma huviringid, ise käivad vetsus ja ise käivad pesus. Ja siis jälle otsast, uus vääks… (keda ma oskaks nüüd juba täiega nautida ja kes oleks kindlalt üks rahulolev beebi ja kelle varbad ja sõrmed oleksid nii imeliselt pisikesed ja ta nimi võiks olla Elis ja ta suured vennad armastaks teda väga ja me saaks kõik koos ühiselt beebi uutele oskustele kaasa elada, aga…) EI! Ma ei ole valmis ja ma ei usu, et ma seda kunagi olema hakkan.

Eile sain Apollolt oma järjekordse 5-eurose kinkeka kätte ja nagu mul ikka asjad käes sügelevad, läksin kohe lõuna ajal Järvele seda tuulutama. Lasteraamatutele on hetkel väga head soodukad ja nii sain ma lõpuks 4 lasteraamatut ja 5 pulgakommi hinnaga 11.18. Ma ikka ostan lasteraamatuid, sest lastega koos lugemise aeg on kuidagi lihtsamini leitav ja teeb 3 inimest korraga õnnelikuks. Kuigi, samas – kui ema loeb raamatuid, siis ema lõõgastub ja on pärast parem ema. Võta siis kinni.

Kõrvalepõige: tegelikult ma praegu loengi üht raamatut ka. Eelmisel laupäeval alustasin ja ega mul väga pikki hetki selle jaoks olnud ei ole, aga pea 500st leheküljest on juba 430-midagi loetud, järelikult on põnev. Raamat on Teise maailmasõjajärgsest Hiiumaast, Helju Pets “Meelespead” – hästi lihtne lugemine, palju äratundmist ja kaasaelamist. Teine maailmasõda ja see kuidas sõjad inimeste elusid puudutavad-muudavad, on mind alati väga huvitanud. Ka minu vanaisa vennad põgenesid 1944. Rootsi, samas kui vanaisa, kes oli siis kõigest 15, jäi vanemate ja õdedega koju. Ma olen väga palju mõelnud, mis oleks, kui.. aga mind siis ju üldse polekski. Kui vanaisa vennad 1991. aastal lõpuks koju käima julgesid tulla, olid nad minu kui lapse jaoks nagu külalised helesinise unistuse maalt, tundus, et saatus on neile armulisem olnud kui meile. Aga mis tunne on tegelikult 50 aastat oma perest eemal olla.. Kõik need küüditamised, põgenemised, vangisaatmised. Meie põlvkonnal on hoopis uued mured ja uued hirmud, aga vähemalt saame olla koos oma peredega, just seal, kus me valime olla.

60203_1404960079448_1220550_n
Mu armas vanaisakene! Küll ma olen rõõmus, et sa olid liiga väike, et sind tookord kaasa oleks võetud! See kõik oleks olnud olemata. See rikkus, mida rahas ei mõõda…

Tulles tagasi oma pulgakommiostu juurde, siis ma olen nüüd lastega võtnud ikkagi selle taktika, et ma pigem ikka tunnustan käitumist, mida edaspidi näha soovin ja arvan karistamine või millegi ära võtmine, olgu vaid äärmus, mida kasutame korduva rikkumise korral. Head sõnad iseenesest mõista, aga vahel tahaks neile anda ka mõne magusa ampsu ja minu käsi enam ei tõuse ostmast kunstlikke värvaineid ja muud keemilist sodi (mujalt saavad nagunii kamaluga, kas ma tahan või ei) ja nii ma aeg-ajalt täiendangi enda varusid, et preemia oleks alati taskust võtta. Lemmikud on YumEarthi pulgakommid, mida ma muidu ostan iHerbist, aga kuna eile oli vaja tellimus summaliselt täis saada, siis Apollost; Bob Snaili marjarullid, mida saab Comarketist, Maximast ja mõnest Selverist ja nüüd ilmus mu vaatevälja veel üllatuslikul kombel üks Maiasmoka toode: Lotte ja Roosi maasika toorbatoon, milles ei ole ei suhkurt ega värvaineid ja millel on hetkel Selveris hinnaks vaid 0,79. Lastele väga maitses! Sellega seoses: kui keegi märkab üleval olevatele asjadele poes soodukat või teab, kust saab hulgi ja odavalt, palun kirjuta! Ja muidugi võib kirjutada, kui tead veel midagi sellist head. Just odavamat supermarketi kraami, kallimaid ökopoe-alternatiive on lihtne leida.

Muidu on elu nagu kõigil lastega peredel sügisel on. Taaskord harjutame end töö- ja lasteaiarežiimiga, jookseme trenne ja ringe pidi. G on käinud kuu aega Mart Poomi jalkakooli trennis ja nüüd kohe-kohe peaks selguma, kas oodatakse esmaspäeval tagasi ja kas ta sobib Nõmme United-i 2012. võistkonda. Pean ütlema, et kui nad teda ei vali, siis jäävad ilma ühest tulihingelisest mängumehest, sest kuigi ma enne ju teadsin ka, siis iga esmaspäev ja kolmapäev platsi ääres trenne vaadates üllatusin ikka ja uuesti, milline vunk ja sisemine põlemine tema sees on! Olen näinud palju vingeid väravaid ja tublit pallihoidmisoskust ja ausalt, kõigil lastel nii suurt tahet mängida ei ole. Muidugi on täiesti võimalik ka see, et ema näeb oma last ikka läbi ülistava aupaisteprisma, aga kui ta nüüd ei peaks head uudist saama, siis saan teda lohutada lasteaia-jalkatrenni ja robootikaga, kuhu ta sel juhul minna saaks, sest täna need ajad trenniga kattuvad.

H käib nüüd venna asemel lasteaias robootikas ja talle väga meeldib. Veel käib ta neljapäeviti laulmas vastvalminud Kaja kulutuurikeskuses Bel Canto laulustuudios ja vot selle mehe kirg on vali laul ja esinemine. Seda ma mõtlengi, et anded ja soovid joonistuvad juba nii selgelt välja, nad on täitsa nagu inimesed. Ma ei ütle, et H-st saab laulja ja G-st vutitäht, aga selles on teatav lõbu ja rahulduse tunne, kui saad lastele võimaldada minna sinna, kuhu nende hing parajasti kutsub.

Ja eelkool. G on vist oma lasteaiarühma peale üks kahest lapsest, kes veel ei käi. Ta on nii terane mu meelest jällegi (no matemaatika näiteks – miks ta peab minema sinna 10 piires liitma ja lahutama, kui oskab sadade piires korrutamist??), samas paigalistumise õpet oleks talle küll vaja. Aga ma olen ka inimene ja arvestades seda, et jalkatrennid on tal nii, et 15.30 on vaja töölt ära tulla ja järgmisest nädalast algab veel kolmapäeva hommikune ujumine ka, siis ma sooviks natuke aega töönädalast ikkagi töötamisele ka pühendada ja eelkooli jaoks mul praegu endal ressurssi ei ole. Õnneks algab üks neist alles jaanuaris ja seda sihimegi. Jõuab.

Ja tegelikult ju räägitakse sellest nii palju, kuidas tänapäeval koormatakse lapsed igasugu trennide ja ringidega nii üle, et nad aga areneks, kuigi tegelikult ei ole lapsel arenemiseks vaja väga muud kui armastatud olemise tunnet ja vanematega koos olemise aega.

Eelmisel reedel käisime H-ga kahekesi Elamus Spas, sest ta nii ammu küsis ujuma, aga G-l oli müstiline 24-tunni palavik ja ujumise asemel oli H sunnitud hoopis ühe haige ja ühe hõivatud töötajaga kodus oma reede veetma. Viisin ta siis õhtul ujuma, et saaksime mõlemad end tuulutada ja ostsin smuutit. Smuuti sees oli plastmassist joogisegaja, mis H-le väga meeldis, nii et ta seda koju kaasa võtta soovis. Pakkusin hoopis et meisterdame endale hoopis ise ja sellised nad päev hiljem said:

img_20190921_165659_1

img_20190921_173655

img_20190921_184040

Jälle üks tore ühine tegemine. Ja veel teen ma nendega vahel õhtuti ühe raamatu järgi lastejoogat, mis on ka uus ja tore asi. Lastele väga meeldib, sest siis nad saavad olla Puu, Lill või Kangelane. Ja mulle väga meeldib nendega koos tegemine! Väga!

Kust mujalt ema seda energiat lastega möllamiseks ikka võtab, kui tuleb ikka vahepeal ära käia. Käisin paar nädalat tagasi sõbrannadega pikal nädalavahetusel Kiievis ja tõin koju lisaks mälestustele autentsetest elamustest ka väga palju uut armastust. Nagu ikka.

img_20190915_123108img_20190914_152013img_20190914_115104img_20190914_111446img_20190914_111220img_20190913_160155img_20190913_121358

Aga et vetsupoti pildiga oleks veidi kummaline lõpetada, ütlen, et lähen nüüd pakkima, sest kohe varsti sõidame Hiiumaale. Õunu sööma ei, sest isa ütles, et ta on kõik kolm õuna juba ära söönud, mis meil sel aastal puude otsas leidus. Küll aga rahu ja vaikuse järele looduse rüppe. Mu armsad põlispuud, juba ootan. Ja suvekööki vaja jälle edasi ehitada. Ja lihtsalt olla. Ilma liiklusmüra, tossu ja tuututamiseta.

Kes teab, ehk külastame mõnd “Hiiumaale elama!” kampaania üritustki!

 

😉

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

õunamahlateorõõm

Oli õunamahla tegemise nädalavahetus (vol 1)!

Eelmine aasta jäi vahele, sest teadagi on õunapuudel vaheaastad. Viimased 2 aastat on meid aga ajas hüppeliselt edasi viinud ja ma ütlen teile: lapstööjõud koos sellega kaasneva nalja ja naeruga on üks väärt asi!

Poisid olid nii tublid abimehed, et tahaks neile medalit anda! S muidugi ka oli sel aastal erakordselt tubli, aga poiste puhul paistis see vahe paari aasta taguse ajaga võrreldes kohe eriti välja. Mäletan, et G oli väike tuterdis, keda pidi pidevalt manitsema, et ta käsi valesse kohta ei topiks ja mahlapakke auguliseks ei talluks. Keegi pidi koguaeg H uneaja pärast muretsema ja temaga tegelema, kui ta üleval oli. Ühesõnaga, mahlateoga kaasnev vastutusrikas amet oli lastele tegevuse otsimine, mida siis nagu teatepulka edasi anti. Aga nüüd! Isegi, kui nad vahepeal töötegemisest tüdinesid, majandasid nad oma mänge ja tegevusi 100% ise ja meie saime keskenduda sellele, mida me tegelikult maale tegema läksime.

Laupäevahommikune äratus maal (needsamad isemajandavad lapsed):

dav
Kõigepealt ilmub sulle voodi ette selline ufo (tegemist on põleva pealambiga pimedas toas)

dav
Ja ufo juhatab sind kööki, kus lapsed on loova lähenemisega tekitanud vanni kuivatatud soolasärjele, et näha, kas ta ärkab äkki ellu, kui teda piisavalt kaua leotada.

Reedel ja laupäeval oli suur tuul, mis on ju teadagi minu akude laadimise vahend. Ma töötan tuuleenergial, päriselt.

Hiiumaa kodumets kohiseb nii mõnusalt suure tuule käes, need on ju meil seal mingid ürgmetsa puud, kõrged ja võimsad. Seisan öösel keset hoovi, lihtsalt seisan. Tuul kohiseb puudelatvades ja mitte midagi ei näe. Ja nii hea on olla! Ma ei tea, kas keegi mõistab seda?

Laupäevane mahlapressimise ettevalmistus, õunte korjamine, möödus meil ka suure tuule käes. Aga eile see-eest oli IDEAALNE kuldse sügise ilm. Ema saatis pildi, kuidas Mustamäel tuli rahet ja tädi jutu järgi oli ka Hiiumaal laupäeva öösel tulnud, aga päevaks saime ilusa päikese ja sellega seoses loomulikult hea tuju, et töö lendaks käes.

Mahla tegime ca 200l aga kuna see neetud sügavkülmik ikkagi õigel ajal ei saabunud, siis pidime toormahla tegemise järgmisesse nädalavahetusse lükkama ja ausalt, hea meelega lähen tagasi. Olen natukene ka omatehtud mahla (oma mahla suurimatele fännidele Nõmmekate grupist) maha müünud, sest autoremondikulude tekitatud auk meie rahakotis vajab natuke tasaarveldust.

Õunamahla tegu oli nagu igal aastal ikka, ainult, et me tehnoloogiliselt areneme ja pareneme iga aastaga. Näiteks ehitas mu isa täiesti korraliku raami, mille peal on mugav mahlakotte täita ja õunu ei korjanud me üldse käsitsi sel aastal – kasutasime vanaisast jäänud noodavõrgu juppi, mille laialt puu ümber laotasime ja siis lapsed puu otsa puud raputama saatsime, nii et lõpuks oli terve puu saak võrgu peal.

dav
Priit saaki (ja väiksemaid lapsi) õunaaiast koju vedamas. Õnneks teda aidati!

dav
Viskab õunu purustajasse.. 

dav
… ja pressib mahla

Ega me ainult tööd ka ei teinud, laupäeval käisime veel ujulas sõprade lapse sünnipäeval ka. Tavalistele mängutoa-sünnipäevadele väga mõnus vaheldus – 2 tundi ujulas (mängud ja vabakava), siis söömine (tõeline hitt oli šokolaadimasin, kus lapsed said voolava šokolaadiga oma puuviljatükke ja iseennast katta!!!), siis üleval saalis Tagumine paar välja (mida mängisime ka meie Priiduga kaasa) ja all tordisöömine. Toitlustus oli kohaliku kohviku poolt ja perenaine, kes muuseas ka imehäid torte teeb, oli koguaeg kohapeal, toimetas söökidega ja oli saadaval. Tore!

Kokkuvõttes oli jälle üks lõbus ja tegus nädalavahetus. Sügis on ikka nii mõnus aeg, möllad oma õunamahlad ja muud möllamised ära, jõuad koju tagasi ja tõmbad end diivanile teki sisse kerra.

 

 

 

tänulik olemisest

Käime G-ga igal teisipäeval ja reedel loovteraapias Adeli rehabilitatsioonikeskuses. Ma arvan, et see töötab. Igatahes ei ole ma näinud ega kuulnud enam nii kramplikke ja ärevaid momente.

Täna valdab mind täielik tänutunne, sest kuigi hommik algas selliselt, et kõik oleks võinud metsa minna, on sellest päevast saanud siiski täiesti edumeelne päev. 
Esiteks magasime sisse, sest unustasin oma telefoni kööki laadima. Sa võid mürki võtta, et kui telefon köögis heliseb laupäeval, on mõlemad lapsed naksti üleval ja nõuavad putru. Aga kui see heliseb argipäeval kasvõi 45 minutit jutti, siis keegi ei kuule. Nii meiega just juhtus. Kuna Priit oli endale seadnud just täna eesmärgiks varem tööle minna, et õhtul seda pereelu arvelt tegema ei peaks, siis temast polnud mul laste kokku pakkimisel abi loota. Aga G-le selline asjade käik virgudes üldse ei sobinud ja nii ta üldse ei virgunudki. Üldse! Tugitoolis, pidzaamas, keeldub koostööst. H loomulikult ka, sest tema teeb kõike, mida teeb ta suur vend, aga kui ta aru sai, et see teeb emmet ikka tõeliselt õnnetuks, kui ta hambaid pesema ei lähe, siis kallistas kõvasti ja ütles: “NO OLGU, emme. Ma lähen nüüd hambaid pesema!” Sealt edasi läks tema osas kõik nagu lepse reega ja kui ta veel aru sai, et täna saab tema puldist auto lahti vajutada, pani end kähku riidesse ja oli kribinal-krabinal autos, nagu väike ahvipoiss. 
Aga teise lapse osas mul nii hästi ei läinud. Lihtsalt vedeleb tugitoolis ja teeskleb, et magab. Temaga on alati nii, et need tavapärased kavalused ei tööta, et vaatame, kes on Harjumaa kõige kiirem 5-aastane või söö taldrik tühjaks, maksakastme alt tuleb välja väike haldjas, kes su päeva ilusaks teeb. See ajab tegelikult tohutult närvi, kui nii on – et ei mingit koostööd. Tal lihtsalt ei ole praegu tuju panna riideid selga, sest tema plaan nägi ette, et ta teeb seda koos issiga ja siis me viime issi rongi peale. Muidugi ei öelnud ta seda mulle vaid ma püüdsin ise leida enda närvi minemise vältimiseks talle mingit vabandust. Kuidas ta on laps ja ei oska oma emotsioone hästi väljendada ja ma pean teda toetama, mitte maha jooksma. Ja lõppkokkuvõttes suutsin ma öelda nähtavasti mõne silbi ikka õigesti, sest üks hetk ta lihtsalt hakkas tegutsema. Müstika, kuidas see käib. 
Muidugi, ääremärkusena iseendale ja kõigile teistele lapsi kasvatavatele isikutele – pool tundi ärkamiseks on vähe. Vähemalt meie omad ei saa selle ajaga piisavalt vunki sisse, et rõõmsa naeratusega õigeaegselt autosse vudida. Enamasti me muidugi neile seda aega pakume ka, ega siis sisse magamist keegi ju ei planeeri. 
Viisime H lasteaeda ära ja käisime G-ga tavapärase pool tundi mul kontoris – mina arvuti taga ja G välja prinditud käpapatrulli või ämblikmehe maski värvimas. Kuna kontorisse oli nagunii külalist oodata ka, siis läksime täna veidi varem välja, kui tavaliselt ja teate mis? Nii mõnus oli parklast teisele poole teed minna (mis on edasi-tagasi ikka tükk maad), käe otsas maailma kõige toredam 5-aastane ja seda teha üldse mitte teda edasi tirides vaid ta hüpetele üle tänava mikropragude rõõmsalt kaasa elades. Kui kiire ei ole, on kõik nii lihtne. Veelkord. Raili – ärka varem, välju kodust varem. Tundsin end nii õnnelikuna, sest päriselt, lapse käsi sinu peos on midagi, mis on üheaegselt pehme ja tugev. Miski, mida on vaja kaitsta ja miski, mis kaitseb sind parimal võimalikul viisil. 
Istudes seal loovterapeudi ukse taga (arvuti on mul kaasas, et tööd teha, poolteist tundi niisama passimiseks oleks üleliia) näen seal möödumas palju inimesi. Ja taipan, et pean olema kõige tänulikum inimene terves maailmas. See oli tõsine ehmatus, kui mulle esimene nõustaja vihjas, et mu lapsel võib olla mingi häire. Minu lapsel, midaaaaa, HÄIRE? Ja ma võtsingi seda mulle iseloomulikult väga tõsiselt, õiget looduslikku toetavat rohtu taga ajades kirjutasin läbi pool ilma ja loovteraapia käib meil erilise intensiivsusega ja lasteaed on informeeritud jne jne. Aga tegelikult ei ole ju lahti üldse mitte midagi hullu. Tal ei ole puuet või ravimatut haigust. Näen seal ukse taga lapsi, kes on vaevu suuremad, kui H, halvatud ja ratastoolis, aga näod on rõõmsad. Inimesi, kes räägivad, aga keel ei paindu õigesti, nii et keegi ei saa aru, mida nad tegelikult ütlevad. Väike poiss, kelle jalad ei allu tema tahtele.. Ja mina arvan, et universum piitsutab mind, et mulle selliseid raskusi teele saadab. Ei, ei piitsuta. Ja see pole raskus, vaid õppetund. Hinda elu, Raili. Õpi ja hinda.

Ta istub mu kõrval, selle elektriratastooli-tüdruku ema ja ta ei näi üldse murtud või murelik, pigem igapäevane. Tema jaoks see ongi igapäev. Ja ka temal on kindlasti tuhat põhjust uhke ja tänulik olla. Sa töötad sellega, mis sul on. Ja leiad rõõmu sealt, kus teised otsidagi ei oskaks. 

Hiljem käisime ülemusega söömas, kellega meil nii mõnedki teemad eelmisel korral poolei jäid. Tol päeval olin ma teatud põhjustel üliemotsionaalne ja ei näinud kõike nii selgelt, kui peaks. Täna öeldi mulle taas hästi, tänati seni tehtud töö eest ja pandi palgalisa. Aitäh. Mitte raha eest, vaid innustavate sõnade eest. 
Ja siis algas vihmasadu, mu lemmik. 
Olen tänulik oma laste eest, tänulik Priidu ja sõprade eest, lähedaste eest, kes on tõepoolest lähedased. Ja iseendale olen tänulik, et olen lõpuks ometi hakanud endale lubama hetki. 

Olulised asjad elus: kas 8-tunnine tööpäev üldse õigustab ennast?

Ma mõtlen viimasel ajal nii palju asjade üle, et mu pea võiks vist varsti päriselt plahvatada.

Kõige olulisem küsimus on sellest tsüklist välja murdmine. Ma lihtsalt pean seda suutma. Aga samas tean, et pean olema zen ja flow ja ma ei tohi mõelda, et ma PEAN. Tegelikult EI PEA – nagu viimati nõustaja mulle instruktsioone jagas, siis see käib hoopis nii: MA TAHAKSIN TEADA, kuidas 8st 5ni mullist välja saada.

Ma ei ole see inimene, kes mõtleks, et karjäär on ületunnid, kõik siin blogis juba teavad seda vist ka. Ja ma ei ole see inimene, kes saaks endale lubada (juba iseenda tervise pärast) süümepiinu teemadel “miks ma 10 minutit hiljem tööle tulin” või “miks ma jälle lapsega arsti juures olen”.

Ma ei ole see inimene, kes üleüldse aru saaks, mis kuradi norm see 8 tundi on? Ei oska küll väga rääkida 8-tunniste vahetuste otstarbekusest või ajakohasusest näiteks tootmises või jaekaubanduses, aga miks mina, kelle põhitöövahenditeks on arvuti ja ajud, peaksin istuma kontoritoolil 8 tundi paigal. Kes mõtles selle välja, et just 8 tundi on see ajavahemik, millega kõik töö tehtud saab?

Minu arvuti on igatahes niiviisi üles ehitatud, et seda saab kasutada kõikjal. Ja internet on samuti kõikjal – kus wifit ei ole, on telefoni abil loodud võrk. Ja mu ajud töötavad paremini hoopis siis kui ma olen rahulikult saanud hommikul välja puhata (kasvõi maal näituseks) ja kui ma ükskord vungi sisse saan ja tööle hakkan, teen selle sama 8 tunni normi kolmega täis, päriselt. Motivatsioon on võimas asi ja end ise juhtivad inimesed on väärtus, mida mina tööandjana hindaksin kordades rohkem, kui oskust 8 tundi jutti kontoritooli nühkida.

Ma muidugi tegelikult ei teegi seda. Meil on algusest peale olnud kokkulepe, et kui tööasjad on joonel (ja rohkemgi veel!), siis keegi ei küsi. Aga eks süümepiinad on kohati ikka, sest ametlik tööaeg on meil ju nii nagu teistel – 8 tundi. Samas, kui mõelda, milliseid väärtuseid ma meie ettevõttesse toon ja kuidas ma muudkui arendan, parendan ja loon (peaaegu nagu luuletus), siis eks siin ongi iga tööandja jaoks küsimus – millist töötajat ta endale soovib. Kas seda, kes 8 tundi istub ja kõik igati kuulekalt, raamatu järgi ära teeb? Või seda, kes töötab võib-olla ainult 6 tundi ja keda pole füüsiliselt ehk üldse nähagi, aga päeva lõpuks on sul olemas näiteks uus tugev hankija või tellimuste kinnitamiste süsteem, mis teeb kõigi töö palju efektiivsemaks ja aega säästvamaks. Take a pick, tööandja.

Ma olen muidugi ka kuulnud, et inimestel võtvat motti alla, kui nad näevad, et keegi kontoris tööaegadest kinni ei pea. Ma ei tea, kas mina olen loll või mis, aga minu tööd see küll ei mõjuta, kui näen, et töökaaslane jälle kell 3 ära läheb. Ma kuidagi eeldan, et kõigil inimestel on võime oma tööd organiseerida ja kohusetunne, et nad teevad ära kõik, mis neilt oodatakse (või mida nad ise endalt eeldavad?).  Sest isegi kui on tegemist seanahavedajaga, siis see paistab ju kohe välja, kui asjad selliselt ei toimi. Ja eks ongi muidugi olemas ameteid, mis eeldavad su füüsilist kohaolu ja kellaegadest kinnipidamist. Aga ametivalikuid tehaksegi vastavalt oma soovidele ja unistustele, eks. Ma tegelikult armastan väga oma tööd, lihtsalt ma ei taha, et see vallutaks kogu minu elu, seda ei tohi olla liiga palju.

Muidugi on siin ilmas kõik võimalik. Elisa näiteks on lühemate tööaegade propageerimise lipulaevaks Eestis. Uusi teenindajaid otsivadki nad sloganiga: “Vähem tööaega. Rohkem töötasu” ja on avaldanud kirjutisi teemal, miks inimesed oma 6-tunnisesse tööpäeva panustavad tegelikult rohkem, kui 8-tunnisesse. Mõned näited:

Kaija Teemägi: 8-tunnise tööpäeva kontseptsioon on selgelt ajale jalgu jäänud
Elisa klienditeenindajate kuuetunnine tööpäev on toonud edu

Igatahes hakkan mina järjest enam aru saama, et ma ei taha nii elada, et mul on kiire ja et ma olen pidevalt kinni. Võimalik, et ma olen nirumast puust, kui üks töötav ema olema peaks. Las ma siis olen, aga see ongi ju minu elu. Ja mu laste. Sa saad ainult ühe võimaluse, kui sa selle pekki keerad, siis.. uusi lapsi sul enam ei tule ja lastel on ka, tahad sa seda või mitte, vaid üks lapsepõlv. See lõputu karussell, kus sa oled iga päev 9 tundi kodust eemal, lastest eemal. Ja siis loetud tundidega õhtu jooksul pead ära täitma laste vajadused, enda vajadused, kassi, mehe ja kodu vajadused. Kõik jooksujalu ja stressirohkelt, et aga tööandja saaks endale sinu 8 tunni arvelt rohkem raha taskusse kühveldada. Võimalik, et sa ise kühveldad oma pühendumise ja võimalike ületundide arvelt ka päris korralikult, aga mida sa oma rahahunnikutega küll peale hakkad, kui sul tegelikult ei ole isegi aega et seda pappi kuskil hakkama panna. Ühel päeval oled sa stressis, hall, kehva tervisega ja liiga väsinud, et midagi üldse nautida osata.

Kui võtta nüüd ette Wikipedia artikkel, mis paneb riikide kaupa ritta ühe töötaja kohta keskmiselt töötatud tunnid (see tabel jookseb küll kahjuks kuni 2016 vaid), siis näeme, et pisike Eesti on stabiilselt tabeli eesotsas oma 1800+ aastas töötatud tunniga. Midagi, mille üle uhke olla? Vaevalt. Sest on olemas üks teine tabel, mille eesotsas me samuti figureerime: enesetappude suhtarv maailma riikide kaupa ja siis veel üks tore graafik: depressiooni esinemine riikide kaupa. Viimane kaart on küll koostatud 2013, aga WHO andmetel on 2017. aasta protsent 5,9% elanikkonnast, nii et midagi ei ole suurt muutunud. Eestlased on depresiivsed ja enesetapualtid ja ärgu keegi püüdkugi mulle rääkida, et sellel ei ole seost selle meeletu töörügamisega, mida me teeme. Keskmine sakslane töötab näiteks alla 5 tunni päevas ja kuigi need kalkulatsioonid on siin suht meelevaldsed ja kallutatud, siis  aru küll, mida ma tahan öelda. Sakslane on nii enesetapu- kui ka depressioonitabelis meist kõvasti allpool. Ja huvitaval kombel on ka selle 5 tundi päevas töötava sakslase netopalk ühes kalendrikuus meie palgast tervelt 1300 eurot kõrgem. Aga see on muidugi üks täiesti teine teema.

Kui sina, kes sa seda loed, oled juhuslikult ettevõtja ja tööandja, siis ehk võtad endale nüüd natuke aega ja mõtled selle kõige üle. Uuri 6-tunnise tööaja kohta, seedi, mõtle, mida sa võid võita ja kas sul on üldse midagi kaotada, kui teed revolutsiooni ja lased oma töötajad vabamaks. See on tegelikult nagu õnnelike kanadega, kes lõpptulemusena munevad rohkem ja suuremaid mune. See 8 tundi on niiiii iganenud, päriselt. Ükski inimene ei suuda 8 tundi järjest 100% tulemuslik olla. Ja keda sa oma ettevõttesse tööle tahad? Just nimelt INIMESI, kes mõtlevad kaasa ja teevad oma igas hetkes oma parima. Mitte roboteid, kes tagumikutunde istudes oma päevakesi veedavad. Karjäär ja eneseteostus on loomulikult olulised, lihstalt doseerima peaks paremini.

Ja üldsegi, mida sellise ennastohverdava töörügamisega võib saavutada? Vaid ühe asja: ELAMATA JÄÄNUD ELU. Elu ei ole ületunnid. Elu on emadepäeva pidu lasteaias ja Ott Leplandi kontsert, kuhu sa väga-väga tahad minna. Elu on kusagil Peipsi ääres telgis taskulambivalgel lastega kaisutamine ja naerda kihistamine. Elu on jalutuskäigud, jooga, korvpall. Tingimusteta armastamine ja lähedase sünnipäevaks üllatuse tegemine. Lastega võidu põllu peal jooksmine, 5 miinust, sulgpall, ristsõnad, varbad merevees raamatu lugemine, ilusad soojad suveõhtud rõdul ja krabisev vihm katusel. Hetked, mis enam kunagi ei kordu ja hetked, mida kellegi teise jaoks üldse olemas olla ei saa – sest need on sinu maailma kõige tähtsamad hetked. Hetked, kus oled oma lapse jaoks olemas ja hetked, kui ta tänab sind selle eest maailma kõige suurema ja siirama kallistusega. Vot see on elu.

Aga miks, AGA MIKS jätame me endale elamiseks vähem aega, kui töötamiseks?