mu kodu on mu kindlus ?

Ma kirjutasin algul selle Lilli postituse kommentaarina, aga mingil põhjusel see üles ei läinud (mingi sisselogimise teema) ja ma olen piisavalt vanamutt, et ei oska seda asja parandada ka, mõtlesin siis, et teen hoopis enda blogisse ühe väikese postituse.

Minu jaoks on see Ümera tänava hullu vanamehe lugu äärmiselt õõvastav ja hirmus. Oleks muidu ka, aga paralleelid – naine 36, lapsed 6 ja 4. Meil siin elab muughulgas üks mees ka, aga naine on 37, lapsed on 7 ja 5. Samuti teine korrus. All elab samuti vanem inimene. Ja selle Ümera maja naabrid kirjeldavad neid lapsi kui vaiksemat sorti lapsi, meie omad aga paraku vaiksed ei ole. Ma ei loo üldse mingeid illusioone, et keegi võiks nii arvata, sest kuigi meie lapsed on piisavalt vanad ja saavad aru, et korteris ei hüpata ja ei põrgatata palli, siis ikka nad huilgavad, jooksevad, müravad, kaklevad, lähevad hoogu ja lärmavad. Ma olen korduvalt mõelnud meie alumise naabri peale – et kui ma oleksin üksik vanem naisterahvas ja elaksin korteris, kus keegi koguaeg üleval müdistab.. mulle ju ei meeldiks? Kas ma läheks närvi? Kui närvi? Keegi ei ole nelja kuu jooksul küll meie ukse taga koputamas või õiendamas käinud, aga kumb see parem on, kas karjuv naaber, kes ütleb sulle otse näkku, et ta sind ei talu või keegi kes istub ja ketrab omaette kuni plahvatab? Mu ainuke lootus on see, et meil ongi keskmisest tummisemad seinad ja laed, sest mina ei kuule kunagi kedagi lärmamas, kas siis kui üksi kodus olen. Aga võimalik, et kõik teised ongi lihtsalt väga vaiksed inimesed. Ja võib-olla koguvad kõike endasse seni kuni enam tõesti ei jaksa?

Tänasel päeval on ju kõik natukene üksikud ja plahvatusohtlikud. Kusagile ei saa, kedagi ei näe. Minul on messenger ja õue jalkat mängima tirivad lapsed ja mereääregrillid sõpradega, aga liikumisvõimetu vanamehenäss, kes võib-olla on harjunud bingo-õhtutel või raamatuklubis käima, mis kõik nüüd on ju kinni ja valgust ei paista.. Istud siis üksi, kellegagi rääkida ei ole, kogud raevu ja oled tiksuv kellapomm. Vanainimesed, kui nad ka suudavad endale seda teadvustada, et vajavad psühholoogilist abi, kas nad oskavad seda abi leida või on see ikkagi tabu natuke ka? Ma ei õigusta seda vanameest mitte üks põrm ja see ei vähenda selle tragöödia suurust, aga kust saab inimene abi, kui teda ei ole õpetatud tunnistama, et tal abi vaja läheb? Ilmselt ta flippsiki ära, sest ta ei leidnud enam ühtki viisi, kuidas selle peas koliseva konstantse lärmiga toime tulla. Oehh. Soovin nendele lastele.. ma ei tea isegi, mida soovida. Head. Et nad elaksid nii hästi, kui see võimalik on. Et nad tuleksid sellest välja nii tervelt ja nii kiirelt, kui võimalik.

Igatahes, kui nüüd rääkida veelkord sellest minu väljaantud vekslist, et kellegi all ega peal mina elama ei hakka, siis ausalt öeldes on mugav korteri-elu meile isegi meeldima hakanud ja kuna maja asjade kordasaamist oodates on aega mõelda, milline elu meile tegelikult sobib, siis siin külavahel jalutades ja plusse-miinuseid vaagides oleme aru saanud, et võibki jääda korter. Võimalik, et lähemegi selle skeemiga, et korter küla keskuses, kus kõik mugavused ja teenused käe-jala juures ja siis väike suvilakökats mere ääres. Näiteks. Selge on aga see, et korter saab ja peab kindlasti olema uusarenduses, kus kõik on noored lastega pered ja kindlasti peab see hõlmama endas esimest korrust ja naabreid maksimaalselt ühel pool. Mulle ei sobi see mure, et mis alumine naaber küll mõtleb või tunneb.

Sellised mõtted. Tõusen nüüd ja hakkan kuuske toast välja ajama. Ma tegelikult ei ole veel üldse valmis, sest kui eelmisel aastal meil kuusk viskas kolmekuningapäevaks ise okkad koos ehetega pealt, siis selle aasta kuusk on sama ilus ja haljas nagu tuueski. Proovisin okkaid pealt sikutada, ei midagi. Aga ilmselt on aeg ta ikka siit välja saata, sest (ISEGI!!) mulle tundub, et jõulud on sel aastal kestnud ikka ülipikalt.

Kes viskaks vabatahtlikult välja sellise kuuse?!

Esmaspäeval läheb G kooli, H lasteaeda ja mina kontorisse. Ma pole käinud juba… mitu kuud või? Okei, liialdus, mu meelest umbes detsembri alguses ma käisin ikka mõned head päevad. Nüüd ongi kuidagi nii, et tsaupakaa jõulud ja tere tulemast argine elu. Lõpuks! Kuigi me jätkuvalt teeme tööl seda “nädal tööl-nädal kodus” teemat, nii et varsti olen jälle kodus tagasi.

Aga ega sel kodus olemisel midagi väga viga polegi. Mul on hea kodu. Lihtsalt, et ma loodan, et mu naabrid mind salaja ei vihka..

Kes ma olen ja järsku ma elan valesti??

Öelge mulle, mida ma pean tegema, ahh?? Ma vaevlen juba pikemat aega küsimuse üle, kus ma pean elama ja see ei jäta mind isegi öösel. Tegelikult ei jäta mind norskamine kah, ühel pool mind norskab üks 37-aastane ja teisel pool kolmene. Holgeril on kerge köha ja arvasin, et tal oleks targem (soojem) täna meie juures magada. Ja nii nad siin norisevad mul.

Aga see on nii väike probleem võrreldes selle suurega. Mida ma pean tegema selle näriva tundega, et me elame valesti? Ärge saage valesti aru, mul on kodus hea ja me ehitasime selle ju oma pisikeste kätega, aga.. See maja on lihtsalt vales kohas ja see tunne aina süveneb!

Mis siis, kui sa ühel päeval taipad, et see unistus, mida sa elad, pole isegi sinu unistus vaid on mingi standard, mida üks inimene peaks tahtma? Jah, Nõmme oli samm edasi Mustamäelt, loogiline samm ja ma oleks juba vaimselt surnud, kui ma iga jumala kord lastega õue mänguväljakule ronima peaks, kui nad värsket õhku tahavad ja oma aed on selles mõttes tänuväärne asi. Aga goddamnit, see tunne ei jäta mind – midagi on valesti!

Nagu rääkisin juba eelmises postituses (ja kümnetes eelmistes), siis maal olles tunnen suurt rahulolu eimillestki. Eile õhtul panin pea katuseaknast välja ja kuulasin kerget vihma ja raju tuult oma ürgpuudes. Ma ei oska seda kirjeldada ehk väga hästi, aga see veerandtund seal oli selle nädala kõige tegusam veerandtund. Sa tunned ennast nii elavana, kõik on järsku nii selge ja lihtne. Mõtted on reas ja sa saad aru, et kõik on just nii, nagu peab. Ja need puud.. Kummaline, Nõmme on puid täis, aga siin kohisevad need ka suure tuulega valesti. Ma kuulen ikka mööduvaid ronge, politseisireeni ja naabrite õhksoojuspumpasid ja see on valesti.

Ma olen seda viimasel ajal väga palju mõelnud. Need kohad, need suure energiaga looduslähedased kohad, nagu Hiiumaa, Peipsi, ka Haapsalu, kus ma näen, et lastel on hea ja mul on hea – et miks siis? Miks me oleme siin, kus me oleme kammitsetud ja poolikud? Kõik on nii lähedal ja peaks olema hästi, aga enamiku ajast sa igatsed kuskile, mis on kõigest eemal? Mida siit tegelikult saab, mida maalt ei saa? Mida see keskkond meile tegelikult pakub? Mis võimalused need sellised on ja veelkord: kas see on üldse minu unistus? Või on see mingi standard, mille järgi kõik “normaalsed” inimesed elavad? Kui tore oleks igal õhtul istuda oma kodutrepil ja tunda suurt rahulolu ja rõõmu elamisest? Äkki see tõesti pole mina? See linnainimene, kes ajab suurt raha taga ja kellel on alati kuskile kiire?

Ma ei mõtle, et ma läheksin isale kaela peale, tõenäoliselt peaks ikka mingi eraldi elamise vaatama, oma koha. Ja Priidu nõusse saamine oleks nagunii valgusaastate kaugusel (OLEKS, sest ma olen ju ise ka veel segaduses ja ei saa aru, kas ma päriselt tahan maale ja kuhu). Ajutise asja kohta on see lihtsalt liiga suur ja näriv tunne. Aga samas, ma olen tõepoolest üsna rahutu hing ja ehk ei peaks ma iseenda soovidele ja unistustele liiga tihti järgi andma.

Või just peaks?

Igatahes, sõitsin laupäeva hommikul poest tagasi ja jäin lausa seisma, et tükk aega tühjusesse vahtida. Lõpuks tegin piltigi. Sest see lihtsalt on nii ilus, maailma ilusaim vaatepilt. Selle metsatuka taga on kodu.

Võib-olla ma olen tõesti ära keeranud ja järgmine postitus on näiteks sellest, et olen nüüd jehoova tunnistaja, aga üht ma ütlen – Põllu tänava ots ei ole minus ealeski selliseid emotsioone esile kutsunud.

Kas võiks elada nii, et kõik päevad on täis rahulolemist iseenda ja eluga? Kas saaks? Või kestaks see kõik vaid loetud hetked ja ma siis kohe varsti tahaksin juba midagi muud?

Oehh. Kas sellised eksistentsiaalsed “kes ma olen?”-kriisid ei peaks inimesel kahekümnendates olema?

Olgu, kuidas on nende unistustega paradiisis elamisest, aga täna on mu maine üdini keskmise eestlase elu mul veel olemas ja kohe varsti hakkab tööpäev. Head ööd ja tere hommikust!

varajane keskeakriis

Ma olen nagu Palle. Kodus pole kedagi ja ühtki naabrit pole ka. Ausalt läheb vahepeal mööda kümnneid minuteid, kus ei ole isegi möödasõitvaid autosid. Kõik on maal, linnast ära. Kohtades, kus ei pea mitukümmend minutit ummikutes tiksuma, et randa minna.

Mulle on viimasel ajal linnaliiklus hakanud nii tohutult närvidele käima. Tean, Tallinn pole maailma mastaabis mingi linn ja meie ummikud ei ole mingid ummikud. Ja ma ei sõida isegi kesklinnas kunagi, mida mul kurta. Aga see alaline gaas-pidur-oota-gaas-pidur-oota on minu jaoks nii tüütuks muutunud. Mingi vanusega kaasnev nähe, et enam ei taha niiviisi autos loksuda ja aega tappa? Oleks siis vähemalt midagi vaadata ümberringi.

Ma saan sügisel 35. On seda vähe või palju? 20selt tundusid 35sed igatahes mutid, aga praegu mõtlen, et olen päris noor ikka. Nii palju teadmisi, tundmusi ja elu on minust läbi voolanud ja mul on selle üle siiralt hea meel. Ma ei tahaks olla kahekümnene ja mõelda, et kõik on alles ees. Mul on hea meel, et mõned asjad on juba möödas. Tean, et ma pole veel päris valmis tark ja keegi meist kunagi ei saagi päris valmis, sest õppida on alati midagi (andku jumal jõudu mulle seda 55sena tunnistada, kui poisid oma uue ajastu maailmatarkusega pruudid majja toovad). Aga paljud asjad on minu jaoks juba õnneks paika loksunud või peagi loksumas. Mis meeldib, mis ei meeldi. Kuhu tahan jõuda, kuhu ei taha. Mida peab ja mis pole oluline. Üle ei tasu ka muidugi mõelda ja mõnede asjadega peab ka lihtsalt leppima, isegi, kui ei meeldi. Aga viimasel ajal on mu mõtted kohe eriti analüütilised ja paikapanevad, kas ma seda tahan või ei.

35 on igatahes vara veel keskeakriisiks. Googeldasin. Aga mingi kriis või mingi muu muutuseid nõudev kogum minu sees möllab, vahel rohkem, vahel vähem, aga enamasti siiski rohkem ja ma ei oska sellega päriselt nagu midagi peale hakata.

Ma olen alati olnud üks igavene analüsaator ja tunnetanud, et kõik ümberringi ei mõtle niiviisi kõigele kaasa. Paar päeva tagasi tegin isikuomaduste testi SIIN ja testi üllatavalt täpseid tulemusi lugedes sain teada, miks teised nii palju ei analüüsi ja seoseid ei otsi. Minusuguseid INTP inimesi, keda kutsutakse loogikuks, on vaid 3% inimkonnast. Kõigel peavad minu jaoks olema seosed ja põhjused. Kui ma tunnen, siis ma tahan teada, miks ja kuhu see tunne mind lõpuks viib. Ma katsetan erinevaid ideid, asjade kohta, mis mind vaimustavad, teiste peal ja nii ma tahangi aeg-ajalt Haapsallu või Peipsi äärde kolida ja inimeste reaktsioonid või mõtted sellel teemal viivad mind oma arutlustes jälle edasi. Aga kuna ideid on palju, mida katsetada ja analüüsida, siis mind peetakse selliseks.. kergelt ebastabiilseks.

Ühesõnaga viimasel ajal ma mõtlen nii kohutavalt palju maal elamisele, et mine lolliks. Ja unistan, sest unistused on samuti minu inimtüübi lahutamatu osa. Mõni päev on mul isa käest näpistatud maatükk, kus peal ideaalselt idülliline elementmaja ja lastel vanaisa juurde viiv metsaradagi juba sisse tallatud. Mõni päev elan ma Haapsalu vanalinnas roosaks värvitud puumajakeses, kus meie pere kasutada on 3-toaline korter ja väike aianurk, samal ajal kui ülejäänud maja külaliskorteriteks ehitatud on. Mõnel päeval elan mõnes merega piirnevas Tallinna küljealuses asumis, kui mul on otseloomulikult suur õunaaed ja valgeks värvitud tara. Igatahes töötan ma ükskõik millise versiooni puhul kodus, lapsed mängivad naabrilastega ja mul on keegi naabrinaine, kellega rõõme, muresid ja aiassaadusi jagada ja õhtuti jalutamas käia. Võimalik, et kui mul oleks selline naabrinaine siin, Tallinna kodus, siis ma ei mõtlekski selliseid asju. See on jälle üks lõpuni mõtlemata mõte mul.

Igatahes istusin ma laupäeva õhtul Saadjärve ääres kase all kivi peal ja nautisin, varbad vees vaadet. Lapsed plädistasid vee sees ja kuna oli nii soe, siis mul oli täiesti ükskõik, et nendel dressipükste tagumikud ja pluusivarrukad märjad olid. Istud seal ja tunned, et just selles hetkes ja selles kohas on kõige mõnusam olla. Mida teha, et igal õhtul sellist tunnet tunda?

Mulle meeldib praegu telgis magamine rohkem, kui oma kodus. Nii hea on uinuda, kui kuuled laineid vastu kallast loksumas ja tuult puulehtedes sahistamas. Too õhtu kuulsime muidugi natuke enamat – kõrval jahisadamas oli pulm ja sealt kostusid meieni vaiksed peosumina hääled. Aga uinumist see ei seganud ja värske õhk on ikka värske õhk hoolimata inimhäältest.

Aga öösel. Virgun valjude häälte peale. Vaatan kella: 4. Üks naine röögib täiest kõrist, et ta ei taha seda s***kotti kunagi enam näha, sest too on värdjas. S***kott röögib vastu, et sellise l***iga ta ei tahagi koos olla ja naine võiks üleüldse end põlema panna. Vahepeal keegi jookseb natuke ja siis kõlab jälle palju vastastikku karjumist. Sekka kostavad ka sõprade hääled, kes üritavad ilmvõimatut – kahte üle-emotsionaalset purjus inimest maha rahustada. Pada sõimab katelt, ma ütlen, mõlemad oskavad ikka väga koledasti rääkida ja tõenäoliselt ongi neil mõlemal natuke õigus ka, kui teineteist sõimavad. Loodan siiralt, et tegu ei ole eelneval õhtul abiellunud pruutpaariga! Katan kätega magavate laste kõrvad ja leban ise silmad lahti selili und oodates. Tükk aega läheb enne kui ma uuesti kustun. Lapsed õnneks magavad nagu notid.

Hommikul on kisa kadunud ja järveäärne idüll tagasi. Sööme hommikust otse ranna ääres piknikuteki peal, meie ustav väike gaasipliit keedab meile kohvi ja elu ei saakski parem olla. Teen Ekspressi ristsõna, vaatan mängivaid lapsi ja mõtlen – jälle.

Lastega on maal nii palju lihtsam. Meil küll on kodus ka aed, aga ikka oled koguaeg pinges, et keegi aiast välja ei ründaks või kauaks neil siin väiksel territooriumil tegevust jätkub. Mina mäletan, kuidas me lapsena kolistasime vennaga lakkamatult mööda metsi ja põlde ja koguaeg oli põnev. Siis ei kardetud muidugi puuke ja seda, et keegi lastele otsa sõidab, kui nad külateele satuvad. Igatahes oli minu lapsepõlv üks suur mudaaugus plädistamine ja see on lihtsalt nii palju ägedam, kui multikad.

Loomulikult on kõigil puhkusel hea olla, sest see ongi puhkuse mõte, aga kas ei võiks iga päeva oma elust elada, nagu sul oleks puhkus? Kas ja miks meil on linnas hea ja vajalik olla?

Trennid, kino, poed. Vaikus, maalähedus, loomulikkus. Müra, saastatus, ummikud. Igavus, üksluisus, üksindus. Midagi, mida loogik omas peas selgeks mõtlema peab. Kui ma elaksin maal, kas ma siis igatseksin linna? Kui me elame linnas oma elu, samal ajal kui hing ihkab maale, kas me siis elame valesti? Või peaksime me võimaldama endale rohkem maalolemise-puhkust ja sellestki piisaks?

Olgu kuidas on, mul on tunne, et mingid muudatused meid ees varsti ootavad..