kust ma endale SELLISED lapsed sain? (!)

Nagu öeldud, meie elu siin Laagris on nagu üks väike õnnelik mull.

Igal hommikul teen ma alustuseks väikese jalutuskäigu oma väiksema pojaga. 300 meetrit lasteaeda ja teist sama palju tagasi. Ülimõnus, see on piisavalt lühike maa, et ei muutuks vastumeelseks ja piisavalt pikk, et selle hommikuse värskuse-laksu endale sisse saaks. Mõnikord, kui natuke hilja peale oleme jäänud, olen Holgerile pakkunud, et lähme autoga, et ma saaks pärast otse tööle sõita, aga ta keeldub alati. Ja tore on. See on tõesti mõnus jalutuskäik.

Lasteaias on tal nüüd kõik okei. Ta vahel vingub küll natuke, sest ta juba loomupoolest ongi selline kukrus mõnuleva kängurupojalaadne kleepekas, kes meelsamini lihtsalt vedeleks kõik oma päevad maha. (No tal on see õigus, olla just selline nagu ta on, ja nii nunnu, sest ta ju arrrrrrrmastab mind üle kõige maailmas, aga mismoodi need samast tähtkujust samas kodus kasvanud lapsed meil nüüd nii erinevad siis on?!) Aga laias laastus on tal lasteaias kõik super hästi ja teda on väga ilusasti omaks võetud. Hommikul on sõbrad teda juba suure rõõmuga uksel ootamas ja õhtul võtavad järjekorda, et teda kallistada, kui minek on. Minu süda on igatahes rahul, ehk ma ei keeranudki kõike pekki oma jäärapäise “vahetame kõik välja” kampaaniaga. Ta ise on kuidagi väga rahulik ja tasakaalukas ja tundub, et elumuutus kokkuvõttes on talle hästi mõjunud.

Lõpuks leidsime talle ka ühe trenni (lisaks lasteaias olevale laulmisele ja üldfüüsilisele, kust tal sisuliselt võimatu põgeneda on), kus ta tõeliselt omas elemendis ja õnnelik on – ujumine. Kaks korda nädalas käime (jala, muidugi!) temaga ujumas ja tegelikult on väga mõnus seal ise ka kaasas käia, sest et saun, mis muu.

Gregori seevastu ei taha üldse kängurukukrus passida, on üliaktiivne ja sahmib kümnel rindel korraga. Ma mõtlen selle peale nii tihti, et kõik see isepäisus ja tõestamisvajadus, et “ma suudan, ma oskan” – see väike inimene ootas beebist saati seda hetke, millal ta lõpuks võib ja saab ise otsustada, ise minna, ise olla. Kooli läheb ta rattaga ja on üks täielikult isemajandav üksus. Kõik kellaajad – tundide, trennide algused, õppimine, isegi maha tulnud rattaketi paneb ta ise tagasi ja ei löö mingit alarmi, et tuldagu ja aidatagu.

Esmaspäev on tal täiesti pöörane päev, sest tal on peale kooli lausa 3 erinevat trenni. See mulle tegelikult ei meeldi, aga me ootame ja vaatame rahulikult, et kõik paika loksuks. Varem või hiljem langeb miski sellest nimekirjast loomulikul kombel ära. Ta teab ise ka, et ta peab tegema valikuid, kui tunneb (või meie näeme), et kõike ei jaksa. Kui ma teda manitsesin, et see pole normaalne esimese klassi päev ja järsku ta ikkagi valib midagi, mida ta EI tee, argumenteeris ta mind suure inimese kombel kohe nurka – jajah, aga kui sa ei lase mul proovida, siis kust ma tean, mis mulle sobib?

Ja nii siis ongi. Jätkuvalt käib ta 3 korda nädalas jalgpallitrennis, sügisest nüüd lisandus kord nädalas ka korvpall. Kergejõustikku tegi ta seni 2 korda nädalas, aga reedel enne vaheaja algust sain peale tundide lõppu kõne (ja ma teadsin, et see kõne tuleb!! sest nägin stuudiumist juba enne et Saue taekwondo klubi käis näidistrenni tegemas), et ta soovib reedest kergejõustikku taekwondo vastu vahetada. Mis iseenesest mulle meeldib, sest kuigi ta on väga sportlik ja kergejõustikus ka hea, siis taekwondo on selline spordiala, mis õpetab väga palju austust ja kannatlikkust. Kellel tänapäeva lastest seda vaja ei oleks?! Kuna sporti teeb see väike noormees tõesti palju (ma ei ole veel loetlenud ju üles neid tunde, mida ta väljaspool trenne jalkaväljakul veedab!), siis käisime juba noorsportlase tervisekontrollis ka, kus talle andurid külge pandi, et mõõta, kuidas ta keha koormusele reageerib ja kui hästi ta taastub. Kiideti heaks, võib teha edasi trenni nagu pöörane.

Minu süda emana on rahul, sest sellele massilisele spordile vastukaaluks käib ta ka mõttemängude ringis, kus õpetatakse (põhiliselt idamaade päritolu) loogilist mõtlemist arendavaid mänge ja teatriringis, kus saab arendada loovust ja esinemisjulgust. Igati mitmekülgne. Üks hetk hakkasin juba kartma, et kui nii edasi, siis minu lapsest kasvab üks ajudeta jock.

Ja ma iga päev imestan jälle uuesti, sest ta toimetab nii palju ja kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi.

Gomoku (eestipäraselt 5 ritta) turniiri esimesel etapil sai ta 11 osaleja seas 5. koha ja võistejate seas oli üsna mitu 4. klassi last (ja 4. klassi aju on ikka midagi muud kui 1. klassi oma, eks). Laagri kooli penaltiässa võistlusel oli minu mäletamist mööda üle 20 1. klassi lapse ja minu poeg tuli koju 2. koha diplomiga. Ei, koju ta too päev tegelikult ei tulnud, läks teatriringi edasi. Lisaks on ta üks kahest klassiesindajast kooli õpilasesinduses. Laulukooris ja kokandusringis tõesti veel ei käi, aga muud alad peaks küll vist kõik kaetud olema. Universaalnahhaal või mis see meie aja nali selliste saja-asja-tegijate kohta ongi..

Vahel mõned ütlevad mulle, et seda on liiga palju – aga kõik trennid ja ringid (peale ühe) on tal ju koolis peale tunde. Mis ta siis peab tegema, kell 12 rattaga koju kihutama ja telekat vaatama või mingit nutivärki tegema? Minu meelest on tore, et ta on veel mõned tunnid peale koolipäeva hoitud ja asjalik. Ja mis peamine – mitte ühtegi ringi ei ole me teda sundinud ja ükski kord ei ole ta mitte minna tahtnud.

Meil on temaga kokkulepe, et kõike seda võib teha täpselt seni kuni jaksu on ja õppimisega kõik korras on. Praegu on küll, lasteaias olid tal väga võimekad õpetajad ja ta on saanud hea ettevalmistuse. Kodus väga midagi õppida pole jäänud, sest koolis saab kõik tehtud ja tehtud saavad ka õpetaja antud lisalehed. Väsimusega on küll nii, et homme tõmbab ta ise esmakordselt endale piiri – jalka meistrikate järjekordse turniiri jätab ta vahele. Kuigi mulle emana väga meeldib ta mänge vaatamas käia, sest minu meelest on ta nii tark mängija, siis tore, et ta ise selle piiri tõmbas, sest ega siis vaheaeg ei tähenda, et meil niisama kodus passitakse. Ta on olnud E-N Nord Spordiklubi päevalaagris Rahumäe põhikoolis, kus muuhulgas sai mängida olümpiavõitja Gerd Kanteriga ja täna saavad nad osaleda pesuehtsas BC Kalev/Cramo trennis, aga kogu see möll ja sport (pluss teisipäeval juba oli üks meistrikate turniir ka) on talle esimest korda tekitanud tunde, et nüüd võiks paar päeva niisama olla. Tore, see meeldiks mullegi, kui ta seda teeks. Kuigi teda tundes küsib ta hiljemalt homme õhtul, kas keegi tahaks temaga Männikule jalkat toksima minna.

Novot ja see kõik ongi suur osa sellest, miks siin on hea. Ma olen näinud nii palju maani kukkuvaid lõugu ja pöörlevaid silmi, et milline täie mõistusega inimene vahetab maja ja aia Nõmmel Laagri korteri vastu. Mina, põhiliselt selleks, et täie mõistuse juurde jääda. Kool oli juba paigas ja kõik muu ehitas ennast justkui võluväel selle baasil üles ja nüüd kõik ongi üles ehitatud. Minu väike heaolumull.

Mu lemmik vananaistesuvi jäi mul sel aastal suhteliselt vahele, sest välja- ja sissekolimine on olnud üle ootuste ajamahukas projekt, aga suur rõõm on olnud sellestki, sest uus algus ja saastast lahti saamine on vägagi rahuldust pakkuv. Nüüd ma siis naudingi seda sügisest plirtsu ja plärtsu, sest ma olen ju see segane, kes seda armastab, mitte ei vihka.

Suur rahulolutunne valdab mind. Ma olen hakanud mõtlema, et kas selline peabki elu olema? Kas teised inimesed tunnevad ennast kogu aeg nii?

Patrick Melrose ja armastuse keeled

Ma ei saagi aru, kas peaksin end kutsuma hommiku- või õhtuinimeseks, sest olen küll õhtuti pikalt üleval ja hommikul meeldib mulle magada (sest olen õhtuti kaua üleval!), aga need hommikud, kui end varem maast lahti saan – no ma nii naudin neid! Mulle meeldib hommikul vara asju ajada.

Tõe huvides ütlen kohe ära, et me ei räägi siin mingist enne-kukke-ja-koitu-kellaajast, tõusin täna kell 7 🙄 Arvasin, et pean kindlalt pool 9 laos olema, aga autojuht teatas mulle 8 paiku, et saab tulla alles 10st, nii et maast leitud aeg enne tööpäeva algust! Mis tähendab, et sain lasteaias rahulikult võtta. Mis tähendab, et käisin kiirelt Maximast veel läbi, sest kodus süüa kaasa võtta polnud. Mis tähendab, et käisin kontoris printimas ja läksin lattu jala. Mis tähendab, et ajasin nende imeliste hommikuste päikesekiirte sees kulgedes üsna mitu asja ja see on nii äge. Ma peaksin seda tihedamini tegema. Võib-olla isegi enne seitset ärkama, et veel rohkem seda fiilingut saada?

Olen tükk aega mänginud mõttega, et lükkan oma jalutuskäigud hommikusse, sest hommikul oleks see veel nii-nii palju mõnusam. Sellisel juhul peaksin ma suutma ikkagi normaalsel ajal voodisse minna, mis on minu jaoks üsna keeruline. Kõik on peas kinni, tean. Lihtsalt võta otsus vastu ja tee ära! Usun, et see oleks kevadepoole tõeliselt äge, oma tiirud ära teha ja uue energiaga koju lapsi äratama saabuda.

Eile päeva esimeses pooles käisin üksi lastega paraadi vaatamas. Priit oli kodus, sest meil käis üks elektrik (vaene tema, muud aega ta ei leidnud, kui vabariigi sünnipäeval!) mingeid auditiks ettevalmistavaid asju tegemas. Paraadil oli meil üldiselt tore, aga ma olin ise eile natuke närvilisem ja kui mu lapsed on kahekesi, on neid mõnikord kokku nii umbes kaheksa, nii ma endale õhtupoolikut vabaks palusingi. Väsisin täitsa ära.

Lapsed armastavad kiluleiba väga, igapäev võiks olla pidupäev
Huvitaval kombel oli isegi Voldemar endale suutnud puhta pesu hunnikusse sinimustvalge pesa teha!

Priit siis viis G trenni (sest õiged sportlased teevad trenni hoolimata pidupäevadest ja pralledest) ja pärast läksid nad Priidu ema juurde sööma. Jälle maast leitud vaba aeg, aga pean tunnistama, et ma ei kasutanud seda väga mõistlikult. Õige oleks olnud päiksepaistes oma kõndimistuuri teha. Või magada. Või raamatut lugeda. Aga mina lebasin kõik need tunnid teleka ees, sõin enda kehale absoluutselt mittevajalikke asju ja vaatasin Patrick Melrose’i, sest et ma olen sellest seriaalist täiesti obsessed.

Ma ei tea, kas te teate ja ma ei taha kõike rääkida ka (rikun veel kellegi jaoks midagi ära), aga selle miniseriaali kõik 5 osa on eripalgelised, absoluutsed kunstiteosed. Esimest osa vaatama sattudes on lihtne ära ehmatada ja telekas kinni klõpsata, aga pane vastu ja vaata edasi. See on seda väärt! Need teemad on julmad, paraku elulised, huumorit on ka. Kes leiab end vahel seesmiselt arutelult, kas lapsepõlv defineerib tingimata meie edasise elukäigu – teile on see kohustuslik! Ma olen täiesti lummatud sellest süžeest ja muidugi… Benedict Cumberbatch, kuiiiiii hea ta selles rollis on!!! Ma usun teda absoluutselt iga sekund kui ta ekraanil on. Nagu oleks tegu Benedict Cumberbatchi elu ja valuga, mitte Patrick Melrose’i ilukirjandusliku looga.

Igal juhul paneb see jälle mõtlema. Mida ma oma lastele pakun? Kas ma olen liiga helikopter, liiga lämmatav, kas ma olen liiga kalk ja külm? Kuidas nad tunneksid rohkem, et ma armastan ja toetan neid, aga ei hellita liigselt? Nagunii teen midagi valesti, kõik me teeme. Lihtsalt, et..

Kõik me mõistame armastust ja armastatud olemist erinevalt. Osa on meiega kaasa tulnud lapsepõlvest ja sellest, kuidas meiega on käitutud, kuidas me oleme näinud isa emaga käituvat ja mida me normiks peame, teine osa tuleb filmidest, ajakirjandusest, ühiskonnast. (Taas)Leidsin hiljuti testi Armastuse 5 keelt (saate ka selle internetist kätte) ja kui me Priiduga selle mõlemad ära tegime, saime aru, et me olime seni asjale valest nurgast lähenenud. Mina pakkusin talle seda, mida ma ise vajan ja tema pakkus mulle seda, mida ta ise minult ootas. Aga need 2 on täiesti erinevad asjad. Sest inimesed ongi erinevad. Erinevate tunnete, ootuste, kogemuste kogumid ja keegi ei ole õige ega vale. Lihtsalt erinev.

Nii et otsige see test üles, tehke oma kaaslasega see ära ja äkki näete ka maailma uuest perspektiivist. Kui te tahate juhuslikult midagi muuta. Kui ei taha, olge niisama õnnelikud.

OK. Teen veel 3 tööasja ja lähen ostan vastlakukleid ja hernesuppi. Justnimelt, OSTAN, ise ei tee! Sest kui väga ma ka ei tahaks olla ülihea mamps.. well, olengi, sest tean, kuidas ennast hoida!

Pikka liugu kõigile!

(sest muda on uus lumi)

minu suurele poisile!

Ma ei teagi, kust alustada.

Sa oled minu suurim õpetaja siin elus. Naljakas on seda öelda 7-aastasele lapsele – mina peaksin sulle õpetama, sulle pakkuma..? Loomulikult teen ma seda ju ka, sest ma olen ema. Aga sa oled nii kõrgemal kõigest sellest ja mingil tasandil ei ole mul sulle midagi õpetada, sest sa tead. On selge, et minu teekonna kõige magusam osa algas sinu tulekuga. Nii palju taipamisi, avardumist..

Ma ei taha sind vormi toppida. Sinu jaoks ei olegi olemas ühtegi vormi, sa oled selleks liialt eriline. Inimesed vahel ei mõista sind, sest sinu jaoks on see kõik lihtsalt nii iseenesest mõistetav ja loogiline, et sa ei leia sõnu ja ei vaevu end arusaadavaks tegema. Siin on midagi, mida ma saan sinule õpetada, sest minul on sõnu. Vahel liigagi palju.

Su tugevus ja tahtejõud on midagi suurt ja hoomamatut! Ja järjepidevus! Sa võid 8 tundi jutti üksi näiteks kaisukatele mitmevõistluseid korraldada ja nende kohta tabeleid täita. Numbrid on sinu teema, sulle meeldivad numbrid. Sa elad, hingad ja sööd numbreid. Meie meisterarvutaja! Kui ma käin sinuga poes, siis ma naudin seda vahel nii, et rinnus hakkab soe ja rõõmupisar tahab silma tulla. Sa oled mu arvuti, märkmik, jalad, käed ja mõistus. Sa oled nii suur ja nii asjalik. KUIDAS sa olid ALLES titevarbad ja beebilõhn ja nüüd oled juba kooli minemas?!

Lasteaia sõbrapäeva meisterdis
Sinu meisterteos iseendale sünnipäevaks. Uskumatu, kui läbimõeldud see sul kõik oli! Küpsiste arvust ja maitsest kuni lippude, marjadest mängijate ja tribüünideni. Jalgpall on su suur kirg ja mul on hea meel, et sinu ümber on sõbrad, kes su armastust jagavad.
Järjekordne turniir. Meie uut sorti elu, kus me oleme (vahel terve perega, vahel väiksema esindusega) pühapäeva hommikul sulle kaasa elamas. Kui sa keskendud, oled sa väga hea! Viimasel turniiril lõid sa lausa 3 väravat ja sa teed seda, sest sa näed suurt pilti ja näed mängujoonist. Ja peale mängu tormad sa kohe turniiritabelit vaatama, sest sa tahad arvutada, kes, kellega ja miks.
Pean tunnistama, et mina ei jaksa väga hästi pühapäeviti kell 7 jalul olla, aga see ei tähenda, et ma sind ei armasta. Päeva peale tulen järgi, sest sellest päris ilma ma ei taha jääda.
Järjekordne kaisukate MM, elevant just sooritab seal mingit ala, samal ajal kui pealtvaatajad end mõnusalt tribüünile vaatama on sättinud.
Sina ei ütle kunagi, et sa ei oska, või et oled liiga väike. Sa lähed ja teed, lihtsalt teed
selle ära. Kukud ja koperdad, aga siis tõused ja särad. Alati!
Osad meist ei olnud veel tuppa tagasigi jõudnud, kui sina juba istusid ja tegid statistikat, kes mitu ringi läbis ja palju see kõik kokku oli. Suur oli su rõõm, kui avastasid, et tegime kokku täpselt 200 ringi. Numbrid ju! Tore, kui need klappima lähevad!

Kunagi sa mõistad seda, mida ma sulle nüüd ütlen, et esimesed lapsed toovad esile su suurimad hirmud, puudused ja ebakindlused, samal ajal, kui nad pakuvad sulle suurimat õnnejoovastust ja armastust, mis võimalik tunda on. Mulle meeldib sind vaadata oma vennaga. Või Voldemariga. Või oma parimate sõpradega. Sa armastad nii palju ja nii hellalt. Kui ma näen seda, milline südamlik kuju sa oled, tunnen ma, et äkki midagi ma siiski olen õigesti teinud? Milline hoolivus! Suur armastus, läbimõeldus ja kohalolek sinus on..

Mu parim sõber ja kaaslane! Sinuga maailmasju arutada on nii tohutult huvitav. Mul on hea meel, et oskan järjest enam võtta aega, kuulata ja olla päriselt olemas olla. Et see taipamine tuli…

Sest ma ei tahaks sellest mingi hinnaga ilma jääda – sinu kasvamisest ja kasvatamisest. See on lõbus, see on põnev, see on homme hoopis muu, kui oli eile.

Aitäh, et sa oled täpselt see, kes sa oled!

minu Putukale

Sest täpselt putukas sa oledki. Selline, kes mahub igale poole, jõuab igale poole ja sumiseb lakkamatult, isegi kui otseselt midagi uut rääkida ei olegi. Vahel oled sa äraspidi nagu selili kukkunud mardikas ja vehid siis käte-jalgadega oodates, et sind aidataks, sest sa ise lihtsalt ei viitsi. Mees ei pea kõike ise tegema, aga peab teadma, kust abi küsida.

Ma imetlen su siirust ja sõnaosavust ja loodan, et jääd alati selliseks – (natuke mõtled ja siis) ütled. Ja ütled nii, et on öeldud. Lööd oma loogika ja kavalusega kõik pahviks. Näitad oma vindiga vaatenurka, mille peale keegi su kõrval ei tulegi. Tunned rõõmu. Oh, see rõõm ja see naer!

Sa oled üks väga versatiilne kuju ja ei väsi üllatamast. Ma ei tea kedagi, kes oleks samal ajal sama kirglik nii mõõkade ja mereröövlite kui sädelevate asjade ja roosade südamete suhtes. Iial ei tea, kas sa tahad täna mängida politseinikku või Pipit.

Sa oled kasvanud selle viimase aastaga nii suureks ja asjalikuks! Su igapäevased kaaslased on ka muidugi suures osas sinust aasta vanemad, nii et sul ei jää midagi muud üle, kui et olla briljantne ja särav ja püüda sobituda. Sa püüad isegi pikkuses mitte alla jääda ja nii oled sa märkamatult kasvukõvera ülemisest vahemikust juba väljunud. Ühel sünnipäeval, paar nädalat tagasi küsiti minu käest, kas sina oled see poeg, kes mul kooli hakkab minema. Ei, kaugeltki mitte, meil on 2 aastat veel lasteaias minna, aga arvestades seda, kui asjalik ja tubli sa oled, siis ma kujutan ette, KUI valmis sa selleks ajaks oled. Olen sinu üle uhke, poju. Putukas.

Nii magab 5-aastane
Paar õhtut tagasi tehtud pilt. Nähtavasti oled sa tõesti pikaks sirgunud ja vajad ilmselt uut voodit.
Kui teatasite vennaga mulle, et tahate ise endale torte teha, siis ütlen ausalt: mõtlesin korra, et oi..oi oi, mis sellest nüüd küll saab. Siis aga lasin lahti sellest mõttest ja lasin teil möllata. Natuke sai küpsiste ridu sirgemaks aidatud ja kreemi vahele ühtlaselt silutud, aga põhilise tegite ikka ise. Mu tublid, tublid lapsed!
Ja siin on su iludus. Täiesti ise kaunistatud (OK, issi raputas vist šokolaadi ise?). Tordi nimi on Liiklus, need siin on autod, liiklusmärgid jms. Kunstnik teab ise täpsemini.
Üksi kodus olemise õhtut nautimas
Ma nii armastan seda sinu juures. Võtad ja teed ära lihtsalt, ei mingit mangumist, et emme, tee! Siin koorid ja tükeldad sa porgandeid ja kartuleid näksimiseks ja üldsegi mitte ainult endale! Ka vennale ja ta külas olevale sõbrale.
Kassiarmastus
Putukas putukaid joonistamas. Õhtuse unejutu asemel. Ma olen kuulnud aasta jooksul mitu korda, kuidas see raamat on sulle lihtsalt liiga raske ja sa ei oska. Ja siis järsku oskasid ja hästi oskasid! Sul on kõigega nii, ühel päeval sa lihtsalt annad teada, et nüüd sa oled juba suur ja oskad.

Olen nii tänulik, et sa meie perre tulid. Tänu sinule on meie päevad 36 miljonit korda VEEL lõbusamad, naljakamad, pöörasemad (kuigi mõni päev tundub ausalt, et enam paremaks minna küll ei saa).

Sa kergitad mu enesekindlust ja teed rõõmsaks, sest mitte keegi pole mulle nii palju ja nii tihti öelnud mulle, et ma olen armas. Ja sinu kallistused on kõige soojemad ja siiramad, mis olemas. Oh, kuidas mul on ikka vedanud!

Aitäh selle suure südame ja suure suu eest!

tants kestab veel

Mulle meeldib väga sügis. Loomulikult meeldib mulle ka suvi (kellelegi ei meeldi ka või?), nii et nüüd on käes parim aeg aastast. Ühest küljest suvi kestab veel, kõik helged ja selged ja ka alles loomist ootavad suvemälestused on nii eredalt minuga, aga teisest küljest näitab loodus vahel märke, et sügis tuleb varsti! Mind valdab päris tihti elevus, tunne, et nüüd on kõik mõnda aega väga, väga hästi.

Ega ongi.

Eelmisel nädalal olime lastega jälle maal. Hiiumaal on hea! Tegime poistega kokkuleppe, et käime iga päev ujumas, sadagu või pussnuge. Käisime! 5st 5 saime kirja. Mõni päev oli ikka päris päris külm, nii et laste üle olen uhke. Mul on plaan G endaga vähehaaval talisuplejaks harjutada, vanust tal selle jaoks on ja immuunsuse tugevdamise mõttes oleks see talle väga hea.

img_20190803_182912

Hiiumaal on rand lähedal ja oma, põhimõtteliselt ükskõik, mis nurgas sa parajasti oled. Teisel väljakutse-päeval Kassaris kohtasin üht idülli keskel teki peal raamatut lugevat tüdrukut – ehk minuvanust või veidi nooremat – ja ta oli lihtsalt nii armas. Nii armas, nagu ainult Hiiumaal olla võib. Ta jälgis meid tükk aega jahedal õhtul vette minemas, naeratas meile ja ütles mulle: “te olete nii lahedad, et seda teete!” Ja veel teatas ta mulle, et talle meeldib, kuidas ma oma lastega räägin. Et kui tihti on ainult keelud ja käsud, siis meie lastel lastakse elada. Ega ma täpselt tea, mida ta sellega mõtles ja ma isegi ju ei registreerinud ära, mida ta nägi või kuulis, aga tohutult armas oli tema käest seda kuulda. Eriti, kuna ma olen oma emaoskuste suhtes ise nii kohutavalt kriitiline ja tundlik. Nii hea, kui keegi sulle vahel hästi ütleb, sest muidu on kõik ümberringi ju targemad.

img_20190803_181032
Päev 1. Ülisõbralik koer võttis meid kohe omaks

img_20190805_215128
Päev 2. Kassari ranna õhtu 

img_20190804_204926
Päev 3. Suurem hoiab väiksemat soojas

img_20190806_165506
Päev 4. Peale ujumist suures liivakastis mängimas.

img_20190806_211015
Päev 4, katse 2.Liivalaukal ei olnud meie üllatuseks liivaga suurt pistmist

img_20190807_182322-1
Päev 5. Ei ole olemas ilusamat randa (ja tol päeval oli see ilmselt ka kõige külmem rand, aga ära tegime!)

Mustikal käisime lastega ka. Ühel päeval enne seda päeva olime käinud suurema seltskonnaga, aga siis ei õnnestunud meil leida metsa, kus keegi poleks käinud. Poistega kolmekesi minnes aga leidsime selle õige koha kohe ilma suurema vaevata üles. Seda metsa on seal nii palju. Me olime suurest teest võib-olla ehk 500 meetrit, aga ümberringi vaadates sellest aru ei saa, et kedagi üldse kuskil veel olemas oleks. Nii ilus ja nii puutumatu.

img_20190807_161902img_20190807_161856img_20190807_162033img_20190807_162743img_20190807_172635img_20190807_175721img_20190807_182604

Praegu sõidame jälle maale. Vaevu nädala olime linnas, aga ma juba jõudsin seda koledat pinget tunda. Ma kohe tunnen end seal nagu poolikuna, noh. Kuigi tore on ju laste ja enda sõprade sünnipäevi pidi käia, siis mind muserdab, et rand ei ole kohe siin. Liiklusmüra muserdab ka. Maalaps, noh.

Linn ei ole nagu kellegi oma, linn on kivist, pigist ja prahist. Eile käisime Nõmme gümnaasiumi hoovis jalkat mängimas ja Holger pakkus välja, et tema koristab hoopis platsi peal vedelevat prügi. Lõin ka hea meelega kampa, sest on veel eredalt meeles see latakas palliga vastu pead, mis maal sain ja ega ma seda jalgpalli väga mängida ei soovigi. Leidsime väikese krabiseva kilekoti, kuhu prahti korjata ja tühjendasime seda gümnaasiumi hoovis ja pärast jalutuskäigul üsna mitu korda. Kui palju sodi teepervel vedeleb! Ja kui palju inimesi sellest ükskõikselt möödub..

img_20190815_213407img_20190815_213841

Nii, et mina ihkan maale. Mis siin imestada, maalaps ju. On neid, kes oskavad linnas õnnelikult elada, aga mina ei ole üks neist ja et elu peaks olema ikkagi õnnelik su enese (ja sinu pere) standardite järgi, siis tuleb selle nimel tööd teha, et see muserdusepilv mu kohalt lahkuks.

Aga sellest, kuidas me seda teeme, räägime teine kord.

Seniks lähen praami peale, eiteamitmendat korda sel suvel ja veedan järgmised 5 päeva oma idülli sees. Ilus elu!