probleemid

Ma ei taha tegelikult siia midagi kirjutada, aga ikka kirjutan, ehk hakkab kergem. Natuke kardan ka, ehk keegi tõmbab mulle vee peale või hakkab hurjutama, et ma olen loll. Samas ma ise tean ju, et ma olen hingega asja juures ja annan endast parima, et põhjuseid ja lahendusi leida. Ja kes teab, ehk tuleb kellelgi mõni maruhea idee, mida veel võiks proovida..

Lasteaeda jõuab igal hommikul särasilmne Holger, kes rõõmuga vastu võtab, kõik, mida pakutakse. Teised lasteaeda minejad ei aimaks ealeski, et selle tulihingelise pallipatsutajaga võiks mingid jamad olla ja et eeltöö selleks, et ta sinna saada on mõni hommik lausa kolossaalne. Õpetajad ei näe seda, mida mina näen. Vanavanemad ei näe. Sõbrad ei näe. Mõned aimavad, et võib olla natuke keeruline küll ja mõnele kapriisile on teisedki tunnistajad olnud, aga olgem ausad, kõik kõige raskemad emotsioonid lastakse lendu ikka oma emaga.

Sotsiaalmeediasse jõuab meie pere särav klantsmaailm. Piltide peal on kõik alati õnnelikud. Ja kes ei teaks selle lapse vahvaid ütlemisi, elu tundub ju lausa lust! Ja ongi, enamasti. Õpetajad ütlevad, et Holger on äärmiselt sotsiaalne ja tunneb end oma nahas hästi (nad ei tee üldse enam vahet, et tema tuli ju alles sügisel), tal on sõpru teistest rühmadestki. Ka mina ise tean, et Mattias, kes on sama vana, aga käib teises rühmas, on hea kossusemu. Korvpall on Holgerile väga oluline, ta mängib seda terve õues oleku aja ja olgem ausad, koroonapausi ajal hakkas ta ju lasteaeda lausa igatsemagi. Tal on oma rühmas 2 väga head sõpra ja ülejäänutega saab kõigiga samuti hästi läbi. Õpetajad meeldivad, ma tean, sest ma küsin ja ta ei vasta ainult jah või ei, ta räägib pikalt, mis talle nende juures meeldib. Magamine ainult ei meeldi, aga see on ka kõik. Kui küsida ta käest suvalisel hetkel ausalt ja otse, siis Holgerile meeldib lasteaias.

Aga. Iga hommik on väljakutse. Suur. Te võite öelda, et te olete selliseid lapsi näinud, aga te ei ole. See ei ole mokaotsast vingumine. See ei ole manipulatsioon. See ei ole piiride katsetamine. See on.. ma isegi ei tea, mis see on. Ja seda raskem on sellega tegeleda, kui ma ikka veel ei tea, mis see on. Aga ma õpin ja kasvan koos lapse ja selle probleemiga. Saame hakkama.

Täna hommikul ei saanud Holger lasteaeda minna, sest liiga külm on. Õues sajab vihma ja on külm ja tema tahab puhkepäeva. Mina siis seletan tuima järjekindlusega: sul on külm, sa ei taha minna. Ma saan sinust aru, kallis laps, aga selliseid puhkepäevi lepime me eelnevalt kokku ja täna on vaja, et sina oled lasteaias. Ta nutab. Ta nutab suuri pisaraid. Ta teab, et ta peab minema ja ei pääse sellest kuidagi, nii kaugele oleme vähemalt jõudnud, aga külm on ju, kui vihma sajab. Pakun talle erinevaid lahendusi, hästi rahulikult. Vanasti ma läksin ise ka mingil hetkel närvi, sest kaua sa jaksad. Aga nüüd jaksan, sest mina pole see, kes on hädas, laps on. Püüan talle tugi olla. Nutt ja mure kestis täna pool tundi. Täna oli lahenduseks talvejope. Kummikuid ta keeldus panemast ja isegi kaasa võtmast, sest kui need juba lasteaias on, siis õpetajad käsivad tal kummikud panna ja nendega ei saa ju kossu mängida. Ja kohe niiviisi resoluutselt. Uskuge mind, ma olen eelnevatel vihmastel päevadel talle kummikute vajaduspõhisuse edasi-tagasi lahti seletanud. Ta teab, millega ta riskib. Ja ma ei tõmba talle neid kummikuid ju vägisi jalga. Lihtsalt enne ei ole nii lahinal sadanud. Ei kujuta ette, kuidas on peale lõunaund märgade tossudega õue tagasi minna. Õnneks on kuivatuskapp ja vahetussokid, aga siiski..

Eile hommikul olid jällegi sokid “karelised”. Kõik sokid olid liiga karedad, ta jalatallad olid üleöö kohutavalt tundlikeks muutunud. Jälle peegeldasin, küsisin lisaküsimusi, küsisin, mida ta vajab. Proovisime kahekesi kümme paari sokke ja lõpuks jäi ta ühtedega peaaegu rahule, vähemalt nii palju, et protestiaktsioon lõppeks. Kui sokid on okei, on püksid liiga pikad, lühikesed või laiad.

Reedel saime uksest välja muredeta, aga siis kukkus ta järsku palli põrgatades poole tee peal maoli lompi. Jälle KOHE kisa lahti ja kodu poole jooksu ja “ära mõtlegi, et ma täna lasteaeda lähen!!” Minu instinkt on alati minna kallistama ja peegeldama, aga ta ei taha, teda ajab see pigem närvi. Ta tahabki lihtsalt protestida, ta tahab lihtsalt öelda, et ta ei taha. Kodus aitasin siis tal kähku riided ära vahetada ja seletasin, et ta lihtsalt peab minema, sest taaskord, mina olen arvestanud, et mul on vaja kontorisse minna ja ootamatuid puhkepäevi ma teha ei saa. Selgus, et ta tõesti ei saanudki niiväga haiget kukkudes vaid et ta ei tahtnud märgade pükstega minna. Samas täna, kui kilepükse mainisin ei olnud tal küll märgade dressipükste vastu midagi..

Eelmisel reedel jällegi tellis ta koju jalutades kohe teisipäevaks puhkepäeva ära. Aeg-ajalt me neid talle ikka võimaldame, nii et olin nõus. Põhjus aga oli seekord (minu jaoks) jälle suhteliselt jabur – teisipäeval oli Laagri lasteaedade tantsupäev. Rongkäik, pidu, koogisöömine, lõbus päev, noh. Aga tema ei taha. Rahvarõiva vest on tobe (see ei loe, et terve rühm on ühesugune) ja tantsida ta ei viitsi (tal on MEGA hea rütmitunnetus, muideks).

Ja siis on meil veel olnud päevi, kus on liiga soe, et pikkade varrukatega olla ja liiga külm et lühikesi panna. Ja siis on päevad, kus ta pobiseb vihaselt, et ma peaksin endale ka beebi tegema, sest rühmakaaslane saab pidevalt vabu päevi ja mina piinan teda, et ta peab iga päev käima. Ja siis on toiduteemad. Oehh. Lasteaias tema hommikuti süüa ei taha ja ma annan talle siis kodus, AGA kui ta lasteaeda õiges ajavahemikus jõuab ja lahkesti lauda palutakse, siis sööb ta nagu loom! Aga hoiak on lihtsalt nii jäik, mida minule hommikul presenteeritakse: tema ei söö lasteaias ja kõik.

Veelkord – see ei ole laps, kes üksi nurgas nutaks lasteaias. Või teiste poolt kiusatud oleks. Või ei saaks suudki lahti. See on laps, kes on rõõmsameelne, suhtleja ja huvitatud. See on laps, kes korraldab iga päev kossuturniiri. See on laps, kes teistes rühmadeski tuntud ja semudele ladnalt patsu paneb, kui koju tuleb. See on laps, kes ei taha koju tulla! See on laps, kes räägib õhinaga oma päevast, kuidas ja kui mitme punktiga ta kellelgi kossus ära tegi. See laps laulab lasteaia välilaval täiusliku Indrek Vaheoja piiksuhäälega: “Tartu on väike puust linn”! Terve laulu! Koos liigutustega!!!

mu väike vaene õnnetu laps lasteaia poole traavimas

Olgem ausad, olen elus mõelnud küll ja veel teiste kohta, et “issand, pane paika oma laps!”, aga nüüd kõnnin kohati hommikuti kikivarvul ja püüan mitte “koletist” äratada. Iial ei tea, kust pauk tuleb – lühikestest pükstest või valest ilmast või sellest, et kass ei tule teda ukse peale saatma. Mõni ilmselt ütleks nüüd, et võta ära ta lasteaiast, ta ei ole valmis. Need mõned peaks nüüd kokku panema nende inimestega, kes korduvalt on imestanud, et me teda sügisel kuuepoolesena kooli ei pane, diskuteeritagu siis selle üle, mis on õige ja mis on vale. Mina emana olen siin sees ja ei saa enam aru, ausalt.

Üks asi, milles ma muidugi kaljukindel olen, on see et alla ei tohi anda, siis läheb hullemaks. Ma võin küll kõlada sellega nagu lapsepiinaja, aga ma ju tean, et ta ei piinle seal. Ja olgem ausad, kui ei ole lasteaed, siis on mingi teine asi. Ta ei taha pidada oma sünnipäeva, sest kõik vaatavad siis teda, ta ei taha minna vanaema juurde, ta ei taha süüa, ta ei taha mängida, kui olukord sellist statementi nõuab.. ta lihtsalt ei taha, et pilt muutuks, aga kui ta juba selle muutuse sees on, siis on temaga ju kõik okei. Liiatigi on lasteaias on ikkagi kooliks ettevalmistus ka ja ma ei arva, et sellest ilmajäämine hea mõte võiks olla. Ja mis iganes selle protestimarsi juurpõhjused võiks olla – no sellega me tegeleme. Psühholoogiga arutlen ka aktiivselt ja kui lapse peale suvepausi veel lamenti lööb, siis paneme ta saviteraapiasse.

Aga hetkel on ikkagi ainuke asi, mis töötab see, et ma olen nagu vana rahu ise ja korrutan tuima näoga, et nii lihtsalt on. Iga fkn hommik. Ja kui keegi arvab, et ta teab, mida ma tunnen, kui ma tund aega last olen uksest välja püüdnud saada.. siis palun kirjuta mulle, ma tahaks hea meelega teada, et kellelgi on veel nii, ehk saaks üksteist toetadagi. Aga üldjuhul ma arvan, et te ei tea. Et keegi tegelikult ei tea,

kui

emotsionaalselt

läbi

see

mind

võtab

.

JA MA TEAN KUIIIIIII LAHE LAPS MUL TEGELIKULT ON, lihtsalt. huhh.. Tartu on väike puust linn, puust linn.

minu mõistus on otsas

Vaatan praegu oma eilset postitust ja ei saa aru, kuidas ma nii ruttu peale seda helgusest ja positiivsusest pakatavat rannapäeva sinna sügavasse auku kukkusin. Aga selline see juba on, see lapsevanema rollercoaster. Kõige suuremat rõõmu, kurbust, muret, viha, jõudu ja jõuetust pakkuvam amet terves ilmas.

H ajab mind viimastel nädalatel sõna otseses mõttes hulluks. Ta on selline tugevate emotsioonidega inimene olnud sünnist saati ja seda emotsionaalsust ma ei taha temast kindlasti mitte välja kangutada, aga tahaks õppida, kuidas selle kõigega toime tulla, kui inimese loomupärasele emotsionaalsusele lisandub 3-aastase “mina” läbimurre ja kõik on koguaeg üks suur kriis ja kaos.

Loomulikult on võti nr 1 selles, et jääd ise rahulikuks ja siis veel see, et sinu enda tass on täidetud ja siis veel see, et oled lapse jaoks olemas ja lased tal end välja elada nii, et ta tunneb end turvaliselt. Tean, tean. Kui keegi tahab teooriaalast nõu, võin aidata. Aga et see praktika siis..

Hommik algab paljutõotavalt. Vanem laps tõuseb enne, paneb end ilma pikema jututa riidesse, peseb hambad ja palub peale panna multika. Laseme väiksemal end ilusti välja magada, eks. 10 minuti pärast saabub magamistoast Holger, kes minu rõõmsale tervitusele ja hüüdele, et tule tee emmele kalli, vastab nutuga: “miks venna saab vaadata Käpapatrulli, kui mina magan??”. Või vähemalt ma arvan, et see võiks olla see, mida ta ütleb. Sellest ving-jonnist, kus sõnadel ei ole konkreetset lõppu ega algust, on kohati raske aru saada.

Päev jätkub (mitte nii põneva ja kaasahaarava) draamatükiga “Miks ma pean hambaid pesema/ma ei pane riideid selga!”. Naeruturtsakad multika sisu üle vahelduvad riiete põrandale loopimise, põrandal keerlemise ja jonnakate hüüdlausetega teemal, kuidas maailm on tema vastu kohutavalt ebaõiglane, sest et ta peab iga hommik pidžaamadest välja tulema. Püüan olla hästi konkreetne ja edastada selget sõnumit (ühe korra ja konkteetselt, mitte näägutades ja nämmutades) ja samal ajal peegeldada talle tema tundeid. Ma ei näe, et see mõjuks ja ühel hetkel lähen lihtsalt päevaga edasi, teatades, et kõik, kellel on vajalikud toimingud tehtud, võivad nüüd hommikusöögile tulla. Sellele järgneb muidugi uus nutuhoog, sest H ju tahab vahetada riideid ja hambaid pesta, aga ta lihtsalt EI OSKA! Ja natuke peale oskamatuse üle nutmist teatab ta, et ta EI JAKSA, sest on väsinud. Ütlen talle, et ta võib edasi magada, kui ta ennast väsinuna tunneb ja ta ronibki voodisse.

10 minuti pärast toimub teatav progress ja minu ees seisab pooleldi riides laps, kes palub abi hammaste pesemisel. Aitan teda, sest kui keegi palub abi, siis peab ju ometi aitama.

Lõpuks hommikusöögilauda istudes tabab mind uus pahameelelaine ja seekord päris hüsteeriline – mis möga see hommikusöögiks on, lapsele ei meeldi selline möga. Seletan, et see on smuuti, kus sees on kõik ta lemmikud asjad. Jogurt, arbuus, banaan ja mandlid. Aga nutt läheb järjest tugevamaks ja kuigi on kuradi raske aru saada, mida ta üleüldse tahab, ma siiski püüan ta sogasest nutuintonatsioonist aru saada. Sa ei taha smuutit, ahah. Tahad kõiki asju eraldi. Okei. Me saame seda teha, pole probleemi. Panen talle taldrikule allesjäänud tükeldatud arbuusi, ühe banaani ja mõned mandlid. Asun just klaasi jogurtit välja valama kui algab uus nutt – ma ei taha juua kõrvale jogurtit, tahan smuutit! Ja ma panen talle selle sama klaasi smuutit taldriku kõrvale, millel on kõik smuuti koostisained laiali laotatud. Võimatu on selle väikese inimese kõiki soove rahuldada. Ja ei peagi ju, aga hetkes on nii neetult raske seda õiget lahendust kasutada, nii et ema närvid terveks jäävad ja laps kiirelt rahuneb. Harjutamise asi, eks.

Kõnekas fakt on ka see, et G on hakanud H jonnihoogude ajal kõrvu kinni panema ja vahel läheb ta oma tuppa suletud ukse taha peitu. Täiesti arusaadav, sest mina, kes ma täiskasvanuna peaksin suutma seda kõike lahti mõtestada ja läbi selle taluda, ei suuda seda vingu päev läbi kannatada. Ja kui ma oleksin 5-aastane…

Selliseid “huvide põrkeid” on meil siin päevas mitukümmend. Valet värvi kroksid, venna voodi on helikopter, mitte paat, ta tahab kanda AINULT ninja-särki, miks ma temaga vetsu kaasa ei lähe jne jne. Ja kõike seda saadavad ähvardused nagu: “ma ei ole enam sinu sõber siis” ja “ma ei mängi siis enam sinuga”. Mingi arengufaas, mille G ka tõenäoliselt läbis, aga kuna tema ei ole meil nii väljapoole elav, siis ei ole see faas mulle eredalt meelde jäänud.

Randa sõites jäid lapsed autos magama ja ma lasin neil seda mõnuga teha, sest autos on ju jahe ja eks nad on sellest suurest kuumast väsinud ka. Isegi olen.

Kui G-le mõjus see väike uinak sihtmärgipäraselt ja ta oli ärgates rõõmus ja krapsakas, siis H magas end jällegi kurjaks. Ometi lasen tal vaikselt ärgata ja enda arvates olen igati toetav, aga mida ma ei osanud ette näha – Olerexist ostetud võileival oli liiga palju saia ümber! Sink sobis ja salat võileiva vahel ka, aga et see sai.. ja sellest sai jälle pika ja ilusa jonni, mille vältel ta püüdis mulle selgeks teha, et ta ei oska isegi võileiba käes hoida ja sellest ampsu võtta, nii et kaalusin vahepeal tõeliselt lihtsalt ots ümber keerata ja koju sõita. Ainuke asi, miks ma seda tagasi sõitmist teoks ei teinud, oli fakt, et Holgeri oleks ma pidanud ikkagi ju kaasa võtma ja sellisel juhul oleksime temaga 40 minutit jutti ühes väikeses autos koos olnud, nii et targem oli püüda teda aidata ja sellest olukorrast “läbi hingata”.

Varbad merevees oli kõik kuidagi roosam ja rahulikum, kui välja arvata see seik, et H 15cm-kõrguses vees ümber kukkuda kartis ja mind esimesed 20 min endast eemale ei lasknud. Temaga on kõik draama. Ta ei ütle sulle, et emme, ma tahaksin su käest hoida. Ta hakkab esimesest sekundist peale hüsteeriliselt karjuma ja süüdistusi jagama. Ütlen talle pidevalt, et laps, arutame. Laps, ma ei saa sinust aru, kui sa karjud. Laps, ma saan aru, et sa ei taha ümber kukkuda, kui laine tuleb ja tahad, et ma aitan sul püsti püsida. Laps, emme on su sõber ja tahab sind aidata.

Ümberkukkumise kriis lahendatud, lahustas tuule ja merevesi kõik meie mured ja ma kirjutasin selle rannakontori-postituse ja olingi ausalt täiesti hingest rahul.

Kodus tagasi aga algasid jälle uued jamad. Toit ei maitse, magama ei taha minna, vesi teeb duši all haiget, mitte seda rätikut ma ei tahtnud ja kõik muu viimasel ajal nii igapäevane.

Olen vingu kohta lugenud nii palju ja kuulanud ka kaaskondsete nõuandeid. See on väga delikaatne teema, sest piir on imeõhuke, kust maalt sa ei tohi lapse kapriisidele alluda ja kust maalt sa pead teda toetama ja ära kuulama. Osaliselt on see kindlasti teise lapse tähelepanuvajadus, osaliselt see, et me ei oska olla piisavalt rahulikud ja toetavad. Osaliselt on see tingitud tema isiksuse omadustest, osaliselt vähesest magamisest (loe: rahuldamata vajadustest), osaliselt on see täiesti normaalne arenguetapp. Igatahes on see kõik üks suur kompott, millega toime tulemiseks pead sa olema tõeline virtuoos ja kõvanärv.

Aga magada me otseloomulikult ei taha. Üleüldse ei taha ja siis veel need koletised. Laps kardab üksi olla. Vennaga kardab ka, mõnikord kardab isegi Priiduga, aga minuga ei karda. Ta vajab mind enda juurde ja tal on päriselt kõhe olla, kui ma ära lähen. Kõik ümbritsev info, emotsioonid, päevane magamine ja sada muud asja tegid kokku nii, et H uinus eile alles kell pool 12.

Lõpuks olin sellest kõigest nii kurnatud, et ütlen ausalt – rõdule pesusid kuivama riputades nutsin lahinal. Vaikselt omaette nutsin, sest sõnu ei olnud, mida Priiduga jagada ja teadsin, et ühtegi naabrit ei ole kodus ja mul on turvaline nutta.

Ma tahan olla oma laste jaoks olemas, neid toetada ja aidata neil oma vajalikke arenguetappe läbida. Aga ma ei jaksa. Ma ei jaksa koletistega õhtul tund aega võidelda, kui ma olen terve päeva kuulanud ja lahendanud seda lakkamatut vingu ja protesti. Kui sa lõpetad selle karusselli öösel kell pool 1, kus kodu on korras, kõigil kõhud täis ja muud vajadused rahuldatud, siis kuidas sa saaksid veel iseenda jaoks aega leida?

Õnneks on Priidu vend nii tore, et pakkus (täiesti iseseisvalt!) võtta meie lapsed endaga maale kaasa. Tal on tütar, kes sündis täpselt meie laste vaheaastal ja nad on kolmekesi tegelikult mega toredad semud. Täna hommikul nad sõitsid kolmeks päevaks ära ja kuigi mul on tegelikult hinges suur hirm, sest poisid ei ole meist varem nii pikalt eemal olnud, siis saan mõistusega aru, et kõik teised kolme- ja viieaastased teevad seda juba ammu ja see tuleb meile kõigile kasuks. Lapsed käituvad ju teistega hoopis nunnumalt ja ainult emadega lastakse see suur grislikaru endast välja, nii et loodan, et nad oma otsust meie lapsi kaasa võtta kahetsema ei hakka. Ja lapsed tahavad ka meist puhkust, samamoodi kui meie neist. See on kõik normaalne.

Järgmise kahe öö ja kahe päevaga kavatsen nüüd hästi palju energiat ammutada, et oleks piisavalt jõudu nendele unekoletistele ja vinguhetkedele vastu hakata.

Mõnus on vahelduseks olla küll. Tahan, lähen poodi, tahan, lähen õhtul veinitama. Tahan, panen käed tasku ja lähen jalutama, tahan, sõidan bussiga või hoopis autoga. Tahan, söön praegu, tahan, söön üldse väljas. Ja toad on sama korras, kui need hommikul olid.

Igatsen neid väikeseid käkerdisi juba ka, aga kasvõi hambad ristis naudin seda iseolemise perioodi, et pärast oleks rõõmu rohkem.