omas mullis

Ma elan mulli sees.

Lapsena elasin metsas – ühes teistsuguses mullis. Metsas kasvada oli hea, sest et.. mets, noh. Päriselt oli meil muidugi maja ja hoov ka, aga tõesti, sündisin vist nii maale, kui vähegi sündida saab. Esiteks, muust Eestist eraldatud Hiiumaa. Teiseks, meie külas (meiepoolses harus) elab tänasel päeval umbes üks püsielanik ja see on minu isa. Kui ma laps olin, oli pilt muidugi ilusam. Oli tädi Senni, kelle juurde me, lapsed ikka aeg-ajalt ära kippusime kaduma, oli tädi Õie ja onu Endel oma kalli kaasaga. Rääkimata sellest, et meie talus elu kees. Elasime ema, isa, venna, vanaisa, vanaema ja tädiga ja lisaks sellele, et argipäev koosnes lugematutest toimetustest nagu lehmade lüpsmine ja hobuse jalutamine, tuli nädalavahetuseti meie juurde talgutele või saunapäevale suur osa meie suurest suguseltsist. Aga sellest hoolimata olin ma teismelisena alati lõpmatult kade nendele, kes asulas elasid ja kellel olid klassiõed kõrvaltrepikojas või naabermajas. Mina pidin alati nii palju vaeva nägema, kui kellelgi külla või peole tahtsin saada. Kes viib, kes toob. Ei olnud harvad ka korrad, kui ma pool teed sõbranna seltsis ja pool teed üksi ööpimeduses mööda maanteeäärt 5km kaugusele koju vantsisin. Ja mul oli seal ju tegelikult nii hea elu ja olengi väga tänulik, et sain kasvada just seal, kus ma kasvasin (sest olgem ausad, nii sain ma ju minuks), aga siiski – mõningane inimeste ja põnevuste igatsus saatis mind aegade jooksul küll.

Ma pole tõesti veel selles eas ja see kirjatükk tundub kahtlaselt memuaaride moodi tulema, aga las ta siis tulla.

Mäletan, et Tallinna kõrgkooli tulles olin kõigest sellest melust kohutavalt vaimustatud. Tundus, et nagu kõik mida mul pole kunagi olnud, ulatati mulle järsku kandikul kätte. Onutütre pere võttis mind enda juurde paariks nädalaks (või kuuks?? ei mäleta) elama, nii kaua kuni ma ühikakoha sain ja temaga koos seiklesime pool Tallinna läbi. Bussid, trammid, trollid, kaubanduskeskused. Sina vaid genereerid plaane, kõik on kohe olemas. Ei pea ootama poebussi või vinguma, et riidepoode pole ja valik on niru. Tahan, astun sisse kohvikusse, ostan saiakest ja teed. Fantastika!

Ja nii ma elasin aastate jooksul Räägu tee ühikas, Kuldnoka tn ühetoalises, Pardi tn väikses puuküttega korteris, Juhkentalis turu vastas suure seltskonnaga, Katusepapis natuke väiksema seltskonnaga (aga ikka sama lõbusalt!), Vilde teel kahetoalises omal käel nii kaua kuni mehele läksin ja lapse sain. Siis elasime perega Nõmmel ja nüüd oleme maandunud (ikka veel ja loodetavasti ajutiselt korteris) Laagris.

Ja mul on olnud ilus ja lõbus elu, tõesti. Kõiki eelnevaid aegu meenutan suure heldimusega. Tartu mnt läheduses elades sai üles alla-mäest käidud küll ja rohkem veel. Seiklusjutud, Vana Villem, ööklubid ja mõned teised imelikud asutused, mille nime ma ei mäleta – nii oluline oli olla just sellise melu keskel. Siis. Aga nüüd on mul hoopis teised lõbud. Rahulikumad. Vähem ööelu, rohkem laste mänguväljakuid.

Minu elu ja õnn on nüüd Laagris. Kes ei tahaks elada Laagris (ma päriselt ei saa aru)! No tegelikult saan. Selline õnn võib olla loomulikult ükskõik kus. Ja mõni tahab hoopis teistsugust elu. Aga mina olen õnnelik just siin, just nüüd. Iga inimene on tulem kõigest eelnevast, mis temaga juhtunud on ja minu teed jooksid lõpuks kokku siin.

Mul on mu vaikne, kodune, lastesõbralik äärelinn, kus kõik kulgeb mingis kummalises rahus ja harmoonias aga samas kõik tähtsad asutused, asjaajamised ja linnamelu on lühikese autosõidu kaugusel. Ma olen hinges hästi rahul praegu. Näiteks eile läks Holger peale lasteaeda rühmakaaslase emaga palliplatsile, kus nad siis kolmekesi oma parimate sõpradega mängisid. Palliplatse ja mänguväljakuid on siin palju. Muidu ma liigun rattaga, aga kuna Holger oli jala, läksin minagi talle õhtul jala järgi. Ma lähen mööda väikeseid tänavaid, mööda silda üle jõe. Lähen mööda jõeäärset kergliiklusrada ja mööda kõnniteed, kus liigub palju lapsi ja suuri. Titekärude, rataste ja tallataksoga. Kooli staadionil käivad trennid. Kuulan muusikat, päike paistab. Näen tuttavaid, naeratan, teretan. Palliplatsil on lapsed nii mõnusas mänguhoos ja tunnen rõõmu, et mu laps on endale nii ägedad südamesõbrad leidnud, kellel on nii ägedad emad, et minagi saan sundimatut vestlust pidada ja toredalt aega veeta. Kulgeme Holgeriga kahekesi koju. Just nimelt kulgeme. Natuke üle kahe kilomeetri ja meil võtab see aega tund ja 10 minutit. Sest me läheme veel läheduses asuvalt mänguväljakult läbi, kus Holger tahab mulle oma parimaid viskeid näidata. Sest me ostame poest jäätist ja sööme seda poe kõrval rippkiiges päikese käes mõnuledes. Sest Holger mängib tänavamoosekandi kombel kõigil kolmel Laagri kultuurikeskuse kõrval oleval muusikariistal mitu pala. Sest Jõe ääres on pardid ja Holger tahab katsuda vett. Sest.. meil pole kuskile kiiret ja kõik on nii idülliliselt ilus. Oma lapsega koos olla, päriselt olla, nii et sa ei ole väsinud ja ei pea kuskile tormama.. see on nii imeline.

Ja raamatukogu on siinsamas, sest ma olen raamatukogulugeja, laenutan ja tagastan. Jänku pargis ja rulapargis on alati tegemist, kes grillib, kes mängib, kes teeb sporti. Lapsed toimetavad oma asju ja mina saan ümber pargi samme koguda. Või raamatut lugeda. Ja kui ma oma kodu aknast välja vaatan, on mul mõnikord tunne, et ma elan rannas. Männid, päike, sinine taevas. Rõdul iseenesest on olla väga hea, meil on päiksepoolne rõdu. Joon kohvi, töötan, loen raamatut, päevitan, kuivatan pesu, hüüan rulluisutavale Gregorile paar toetavat sõna, saadan hommikuti kassiga kahekesi lapsi kooli-lasteaeda, Priitu tööle. Ja maja ees on metsatukk, kus puud kohisevad ja linnud laulavad.

Mõni õhtu talvel (kui kell juba turvaliselt 12le lähenes) lebasin ma meie maja ees puude vahel pehme lume sees nagu mingi opakas ja vaatasin kõikuvaid männilatvu. Arvan, et päriselt olen ma ikka veel see maalaps, kes lihtsalt peab maa ja loodusega ühenduses olema. Seda nimetatakse tasakaalupunktiks, eks. Praegu on mul see kõik olemas – ma olen linna lähedal ja mul on olemas kõik kommunikatsioonid ja mugavused ja samas olen ma roheluse ja linnulaulu keskel. Ideaalne! Minu jaoks. Ma olen püüdnud kaua mõtestada, et mis see siis on, mille pärast ma oma uuest elust nii vasikavaimustuses olen. Aga see ongi ju see, et siin on nii tuttavat vaikust ja maalähedust ja samas ka neid niiöelda linnaelemente, millest kunagi lapsena puudust tundsin. Minu väike maailm peo peal? Kompaktne kuidagi nagu.

Ma kõlan nagu 12, ma tean. Aga kuidagi on nii, et kui sa oled terve elu rabelenud ja suurte asjade poole küünitada püüdnud ja siis järsku avastad, et tõepoolest, hoopis väikesed asjad on need, mis loevad… Loeb see, et ma saan ratta kuurist hõlpsalt kätte ja sellega hommikul pool 6 kilomeetri kaugusele vabaõhutrenni sõita. Loeb see, et Holger (kes on totaalne kossuhull juba mitmeid kuid) saab terve tee lasteaeda palli põrgatada, sest tee on lühikene ja turvaline. Loeb see, kui su vanem laps, olles hommikul kuulnud minu diskussiooni tema vennaga lühikeste varrukate teemal, tuleb lasteaiast mööda koolist koju ja teatab kodus nii siira õnnega, et “emme, Holger ikkagi oli lühikeste varrukatega õues!!”

Ükskord mu laps küll nägi pealt sajandi narkooperatsiooni, tulistamist ja vahistamist, aga see on teine teema. Kes ei tea, millest ma räägin, siis vaata siia. Aga muidu on kõik tõesti ilus ja idülliline. Elage, kus tahate, aga mina igatahes elan siin 🙂

Ausalt, Saue vallavalitsus ei ole sellest kirjutisest teadlik ja ei maksa mulle ühtki senti.

See on minu enda puhas armastus, sest mulle meeldib olla siin, kus ma olen. Päriselt-päriselt meeldib.

Ja see tunne on nii hea ja jagamist väärt.

kust ma endale SELLISED lapsed sain? (!)

Nagu öeldud, meie elu siin Laagris on nagu üks väike õnnelik mull.

Igal hommikul teen ma alustuseks väikese jalutuskäigu oma väiksema pojaga. 300 meetrit lasteaeda ja teist sama palju tagasi. Ülimõnus, see on piisavalt lühike maa, et ei muutuks vastumeelseks ja piisavalt pikk, et selle hommikuse värskuse-laksu endale sisse saaks. Mõnikord, kui natuke hilja peale oleme jäänud, olen Holgerile pakkunud, et lähme autoga, et ma saaks pärast otse tööle sõita, aga ta keeldub alati. Ja tore on. See on tõesti mõnus jalutuskäik.

Lasteaias on tal nüüd kõik okei. Ta vahel vingub küll natuke, sest ta juba loomupoolest ongi selline kukrus mõnuleva kängurupojalaadne kleepekas, kes meelsamini lihtsalt vedeleks kõik oma päevad maha. (No tal on see õigus, olla just selline nagu ta on, ja nii nunnu, sest ta ju arrrrrrrmastab mind üle kõige maailmas, aga mismoodi need samast tähtkujust samas kodus kasvanud lapsed meil nüüd nii erinevad siis on?!) Aga laias laastus on tal lasteaias kõik super hästi ja teda on väga ilusasti omaks võetud. Hommikul on sõbrad teda juba suure rõõmuga uksel ootamas ja õhtul võtavad järjekorda, et teda kallistada, kui minek on. Minu süda on igatahes rahul, ehk ma ei keeranudki kõike pekki oma jäärapäise “vahetame kõik välja” kampaaniaga. Ta ise on kuidagi väga rahulik ja tasakaalukas ja tundub, et elumuutus kokkuvõttes on talle hästi mõjunud.

Lõpuks leidsime talle ka ühe trenni (lisaks lasteaias olevale laulmisele ja üldfüüsilisele, kust tal sisuliselt võimatu põgeneda on), kus ta tõeliselt omas elemendis ja õnnelik on – ujumine. Kaks korda nädalas käime (jala, muidugi!) temaga ujumas ja tegelikult on väga mõnus seal ise ka kaasas käia, sest et saun, mis muu.

Gregori seevastu ei taha üldse kängurukukrus passida, on üliaktiivne ja sahmib kümnel rindel korraga. Ma mõtlen selle peale nii tihti, et kõik see isepäisus ja tõestamisvajadus, et “ma suudan, ma oskan” – see väike inimene ootas beebist saati seda hetke, millal ta lõpuks võib ja saab ise otsustada, ise minna, ise olla. Kooli läheb ta rattaga ja on üks täielikult isemajandav üksus. Kõik kellaajad – tundide, trennide algused, õppimine, isegi maha tulnud rattaketi paneb ta ise tagasi ja ei löö mingit alarmi, et tuldagu ja aidatagu.

Esmaspäev on tal täiesti pöörane päev, sest tal on peale kooli lausa 3 erinevat trenni. See mulle tegelikult ei meeldi, aga me ootame ja vaatame rahulikult, et kõik paika loksuks. Varem või hiljem langeb miski sellest nimekirjast loomulikul kombel ära. Ta teab ise ka, et ta peab tegema valikuid, kui tunneb (või meie näeme), et kõike ei jaksa. Kui ma teda manitsesin, et see pole normaalne esimese klassi päev ja järsku ta ikkagi valib midagi, mida ta EI tee, argumenteeris ta mind suure inimese kombel kohe nurka – jajah, aga kui sa ei lase mul proovida, siis kust ma tean, mis mulle sobib?

Ja nii siis ongi. Jätkuvalt käib ta 3 korda nädalas jalgpallitrennis, sügisest nüüd lisandus kord nädalas ka korvpall. Kergejõustikku tegi ta seni 2 korda nädalas, aga reedel enne vaheaja algust sain peale tundide lõppu kõne (ja ma teadsin, et see kõne tuleb!! sest nägin stuudiumist juba enne et Saue taekwondo klubi käis näidistrenni tegemas), et ta soovib reedest kergejõustikku taekwondo vastu vahetada. Mis iseenesest mulle meeldib, sest kuigi ta on väga sportlik ja kergejõustikus ka hea, siis taekwondo on selline spordiala, mis õpetab väga palju austust ja kannatlikkust. Kellel tänapäeva lastest seda vaja ei oleks?! Kuna sporti teeb see väike noormees tõesti palju (ma ei ole veel loetlenud ju üles neid tunde, mida ta väljaspool trenne jalkaväljakul veedab!), siis käisime juba noorsportlase tervisekontrollis ka, kus talle andurid külge pandi, et mõõta, kuidas ta keha koormusele reageerib ja kui hästi ta taastub. Kiideti heaks, võib teha edasi trenni nagu pöörane.

Minu süda emana on rahul, sest sellele massilisele spordile vastukaaluks käib ta ka mõttemängude ringis, kus õpetatakse (põhiliselt idamaade päritolu) loogilist mõtlemist arendavaid mänge ja teatriringis, kus saab arendada loovust ja esinemisjulgust. Igati mitmekülgne. Üks hetk hakkasin juba kartma, et kui nii edasi, siis minu lapsest kasvab üks ajudeta jock.

Ja ma iga päev imestan jälle uuesti, sest ta toimetab nii palju ja kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi.

Gomoku (eestipäraselt 5 ritta) turniiri esimesel etapil sai ta 11 osaleja seas 5. koha ja võistejate seas oli üsna mitu 4. klassi last (ja 4. klassi aju on ikka midagi muud kui 1. klassi oma, eks). Laagri kooli penaltiässa võistlusel oli minu mäletamist mööda üle 20 1. klassi lapse ja minu poeg tuli koju 2. koha diplomiga. Ei, koju ta too päev tegelikult ei tulnud, läks teatriringi edasi. Lisaks on ta üks kahest klassiesindajast kooli õpilasesinduses. Laulukooris ja kokandusringis tõesti veel ei käi, aga muud alad peaks küll vist kõik kaetud olema. Universaalnahhaal või mis see meie aja nali selliste saja-asja-tegijate kohta ongi..

Vahel mõned ütlevad mulle, et seda on liiga palju – aga kõik trennid ja ringid (peale ühe) on tal ju koolis peale tunde. Mis ta siis peab tegema, kell 12 rattaga koju kihutama ja telekat vaatama või mingit nutivärki tegema? Minu meelest on tore, et ta on veel mõned tunnid peale koolipäeva hoitud ja asjalik. Ja mis peamine – mitte ühtegi ringi ei ole me teda sundinud ja ükski kord ei ole ta mitte minna tahtnud.

Meil on temaga kokkulepe, et kõike seda võib teha täpselt seni kuni jaksu on ja õppimisega kõik korras on. Praegu on küll, lasteaias olid tal väga võimekad õpetajad ja ta on saanud hea ettevalmistuse. Kodus väga midagi õppida pole jäänud, sest koolis saab kõik tehtud ja tehtud saavad ka õpetaja antud lisalehed. Väsimusega on küll nii, et homme tõmbab ta ise esmakordselt endale piiri – jalka meistrikate järjekordse turniiri jätab ta vahele. Kuigi mulle emana väga meeldib ta mänge vaatamas käia, sest minu meelest on ta nii tark mängija, siis tore, et ta ise selle piiri tõmbas, sest ega siis vaheaeg ei tähenda, et meil niisama kodus passitakse. Ta on olnud E-N Nord Spordiklubi päevalaagris Rahumäe põhikoolis, kus muuhulgas sai mängida olümpiavõitja Gerd Kanteriga ja täna saavad nad osaleda pesuehtsas BC Kalev/Cramo trennis, aga kogu see möll ja sport (pluss teisipäeval juba oli üks meistrikate turniir ka) on talle esimest korda tekitanud tunde, et nüüd võiks paar päeva niisama olla. Tore, see meeldiks mullegi, kui ta seda teeks. Kuigi teda tundes küsib ta hiljemalt homme õhtul, kas keegi tahaks temaga Männikule jalkat toksima minna.

Novot ja see kõik ongi suur osa sellest, miks siin on hea. Ma olen näinud nii palju maani kukkuvaid lõugu ja pöörlevaid silmi, et milline täie mõistusega inimene vahetab maja ja aia Nõmmel Laagri korteri vastu. Mina, põhiliselt selleks, et täie mõistuse juurde jääda. Kool oli juba paigas ja kõik muu ehitas ennast justkui võluväel selle baasil üles ja nüüd kõik ongi üles ehitatud. Minu väike heaolumull.

Mu lemmik vananaistesuvi jäi mul sel aastal suhteliselt vahele, sest välja- ja sissekolimine on olnud üle ootuste ajamahukas projekt, aga suur rõõm on olnud sellestki, sest uus algus ja saastast lahti saamine on vägagi rahuldust pakkuv. Nüüd ma siis naudingi seda sügisest plirtsu ja plärtsu, sest ma olen ju see segane, kes seda armastab, mitte ei vihka.

Suur rahulolutunne valdab mind. Ma olen hakanud mõtlema, et kas selline peabki elu olema? Kas teised inimesed tunnevad ennast kogu aeg nii?