tsüklis

..või kisub kangesti siinnapoole – kuidas muidu nimetada seda, et mu vaikelu elav blogi sai viimati postitused kolmel järjestikusel päeval, siis kuu aega pausi ja täna on jälle teine päev jutti, kus ma kirjutan. Homme kirjutan siis äkki ka ja siis jälle kuu pausi. Tsükkel, noh.

Ma tahtsin tegelikult lihtsalt kirjutada, mis elu on. Aja märgid. Koronts möllab jälle täistuuridel ja oleme ettevaatlikud. Mitte nii kardinaalselt koopas peidus, kui kevadel muidugi. Elamist ei saa ära lõpetada!

Ma käin isegi poes, maskiga. Nüüd olen natuke harjunud juba, aga esimesel päeval kui maski proovisin, pidin Ülemiste keskuses sussid püsti viskama, ausalt. Te olete kangelased, kes te seda terve päeva tegema olete sunnitud! Minul sai seitsmenda minuti pealt õhk täiesti otsa, peas hakkas rõhuma ja otsustasin, et kohe maha lämbumine on hullem, kui koroonaga riskimine ja võtsin maski eest. Võimalik, et mu aju sai šoki, võitles selle maskivärgi vastu ja genereeris üldkehalise häire. Enam pole seda nagu juhtunud ja elan üle need 10-15 minutit maskiga poes.

Täna läheme Gregoriga maale, mis on ka teatavas mõttes tsükkel, sest eelmisel nädalal tegin seda sama asja Holgeriga kahekesi. Kunagi nõustaja ütles meile, et kui ei ole väga lapsehoidjaid ja võimalust end 100% välja lülitada, siis käib ka laste kaheks jagamine. Ja nii ongi – mina vähemalt küll tunnen, et ühe lapsega on L I H T N E elu. Välja arvatud, kui see üks laps on juhtumisi selline dramaatilisemat sorti vinguviiul. Aga las ta jääb, sest see vinguviiuli-seisund tuleb ja läheb. Rohkem ikka tuleb.. aga las ta jääb, tõesti 😀

Ühesõnaga kõik on hästi. Hiiumaal ma ei käinud eelmisel nädalavahetusel mitte kuskil ja see nädalavahetus möödub tõenäoliselt samamoodi. Saun, eeterlikud õlid, küünlad, jalutamine, pliidi alla tuli, selline idüllikas.

Täna hommikul sadas lund. Pidin minema kontorisse, sest täna pidid tulema ära ettevõtte jõulukingid (mis iroonilisel kombel lõpuks esmaspäevaks lükkus). Autol olid all mul loomulikult suverehvid, kuna ma olen ju see, kes teeb kõike viimasel sekundil, võib-olla ka natuke hiljem. Ehk siis talv tuli taas ootamatult. Võib küll juhtuda, et see lumekene sulab ära ja edasi on jälle soe, aga esimene detsember, mil talverehvid kohustusliks saavad on nagunii kohe käes, pole mõtet edasi venitada. Ja kui maale lähed, pole mõtet riskida, nii et sõitsin läbi laia lumeräitsaka 30ga kontorisse ära (ma üldse polnud märganud, et ma NIII kaugel töötan!) ja hakkasin rehvivahetusaega otsima. Ülemus lubas mulle medali kinkida, kui tänaseks aja saan, sest kõik viimase-hetke-tüübid ju aktiviseerusid nüüd. Medali ta mulle kinkima peab, sest aja ma sain ja Priit käis natuke aega tagasi lasi talvekad alla panna.

Kool ja lasteaed on meil õnneks seni tavapärases töörütmis. Lasteaias küll nüüd anname ka lapsed uksel üle (mujal on juba suvest saati nii olnud!), aga see ongi vahelduseks hea, laps on iseseisvam ja minu jaoks käib see pull kiiremini. Ainuke miinus on, et ma tõesti ei tea, mis tal seal üleval kapis toimub – kodus meil igatahes riidevarud tunduvad kõvasti vähenenud olevat. Gregori koolis on kõik tavapärane, ei ole olnud ühtki juhtumit ega põhjust koduõppel olla. Ühe huviringi õpetaja ainult jättis ühe korra vahele, sest tundis end haiglasena, tegi mõne aja möödudes testi ära ja oli nädala pärast tagasi.

G on jätkuvalt elu aktivist, kust see vunk tuleb – iga päev imestan! Laagri koolil oli näiteks sõudeergomeetril paadimehe võistlus, kus esialgu olid klassisisesed eelvoorud ja siis ülekooliline finaal iga klassi kõige kiiremate vahel. Kuna G seda rohkem maininud ei olnud, siis arvasin, et ju tal seal siis nii hästi ei läinud. Tegin siis sellegi poolest infolehe finalistide nimekirjaga lahti.. ja hakkasin keset ööd üksi köögilaua taga kõva häälega naerma. MUIDUGI oli ta nimi seal, muidugi oli ta kõige kiirem ja jõudis lõppvõistlusele. Finaalis jäi kolmandaks.

Lisaks esindab ta klassi mingil peast arvutamise võistlusel, ujus (kinnitamata andmetel, selle võis ta ise ka välja unistada!) klassi poistest kõige kiiremini ja eile rääkis mingist ohutusteemalisest klassidevahelisest Kahootist, kus tema ja 2 klassikaaslast klassi esindasid. Küsin – kust sa sinna said – õpetaja saatis. Küll on ikka askeldaja, noh! Kui midagi toimub, siis tema teeb. Paar päeva tagasi kirjutasin korvpalliklubisse, et soovin ausa inimesena arvet pooleteise korra eest nädalas. Sest see aktivist on nüüd avastanud, et tal on reedese taekwondo ja kergejõustiku vahel pool tundi ajaauku ja imbub sujuvalt korvpallitrenni selleks pooleks tunniks. Sest mis mõte kahe trenni vahel niisama passida ja puhata oleks, ah?!

Eks ma viin ta siis nüüd vahelduseks puhkama ja vaatame, kas me suudame mittemidagi teha. Küll ma teda koolitan, mittemidagi tegemine on ju minu suur spetsialiteet!

Lõpetuseks üks teemakohane heatujulaul siia reedesse – rendime saarele sauna!

kuidas ma uue armastuse järel käisin

G esines eile Kadaka Selveri ees mööda treppi üles kekseldes taaskord avaldusega: “Emme! Sa PEAD meile beebi sünnitama!”

See on nii nunnu ja hirmutav samal ajal. Ma näen, et ta tõesti toimetab väiksematega ülima hoole ja innuga ja talle väga meeldivad beebid, aga see ei ole ju põhjus jälle otsast alustada. Ma olen oma poistele nii tänulik, et nad kasvavad ja saavad iga päevaga targemaks. Et nad riietuvad ise, teevad ise endale võileiba. Arusaamatut jonni on üha vähem ja kui on, siis on see talutav. Ühte neist saab kiire poeskäigu ajaks juba üksi koju jätta. Neil on oma huvid ja oma huviringid, ise käivad vetsus ja ise käivad pesus. Ja siis jälle otsast, uus vääks… (keda ma oskaks nüüd juba täiega nautida ja kes oleks kindlalt üks rahulolev beebi ja kelle varbad ja sõrmed oleksid nii imeliselt pisikesed ja ta nimi võiks olla Elis ja ta suured vennad armastaks teda väga ja me saaks kõik koos ühiselt beebi uutele oskustele kaasa elada, aga…) EI! Ma ei ole valmis ja ma ei usu, et ma seda kunagi olema hakkan.

Eile sain Apollolt oma järjekordse 5-eurose kinkeka kätte ja nagu mul ikka asjad käes sügelevad, läksin kohe lõuna ajal Järvele seda tuulutama. Lasteraamatutele on hetkel väga head soodukad ja nii sain ma lõpuks 4 lasteraamatut ja 5 pulgakommi hinnaga 11.18. Ma ikka ostan lasteraamatuid, sest lastega koos lugemise aeg on kuidagi lihtsamini leitav ja teeb 3 inimest korraga õnnelikuks. Kuigi, samas – kui ema loeb raamatuid, siis ema lõõgastub ja on pärast parem ema. Võta siis kinni.

Kõrvalepõige: tegelikult ma praegu loengi üht raamatut ka. Eelmisel laupäeval alustasin ja ega mul väga pikki hetki selle jaoks olnud ei ole, aga pea 500st leheküljest on juba 430-midagi loetud, järelikult on põnev. Raamat on Teise maailmasõjajärgsest Hiiumaast, Helju Pets “Meelespead” – hästi lihtne lugemine, palju äratundmist ja kaasaelamist. Teine maailmasõda ja see kuidas sõjad inimeste elusid puudutavad-muudavad, on mind alati väga huvitanud. Ka minu vanaisa vennad põgenesid 1944. Rootsi, samas kui vanaisa, kes oli siis kõigest 15, jäi vanemate ja õdedega koju. Ma olen väga palju mõelnud, mis oleks, kui.. aga mind siis ju üldse polekski. Kui vanaisa vennad 1991. aastal lõpuks koju käima julgesid tulla, olid nad minu kui lapse jaoks nagu külalised helesinise unistuse maalt, tundus, et saatus on neile armulisem olnud kui meile. Aga mis tunne on tegelikult 50 aastat oma perest eemal olla.. Kõik need küüditamised, põgenemised, vangisaatmised. Meie põlvkonnal on hoopis uued mured ja uued hirmud, aga vähemalt saame olla koos oma peredega, just seal, kus me valime olla.

60203_1404960079448_1220550_n
Mu armas vanaisakene! Küll ma olen rõõmus, et sa olid liiga väike, et sind tookord kaasa oleks võetud! See kõik oleks olnud olemata. See rikkus, mida rahas ei mõõda…

Tulles tagasi oma pulgakommiostu juurde, siis ma olen nüüd lastega võtnud ikkagi selle taktika, et ma pigem ikka tunnustan käitumist, mida edaspidi näha soovin ja arvan karistamine või millegi ära võtmine, olgu vaid äärmus, mida kasutame korduva rikkumise korral. Head sõnad iseenesest mõista, aga vahel tahaks neile anda ka mõne magusa ampsu ja minu käsi enam ei tõuse ostmast kunstlikke värvaineid ja muud keemilist sodi (mujalt saavad nagunii kamaluga, kas ma tahan või ei) ja nii ma aeg-ajalt täiendangi enda varusid, et preemia oleks alati taskust võtta. Lemmikud on YumEarthi pulgakommid, mida ma muidu ostan iHerbist, aga kuna eile oli vaja tellimus summaliselt täis saada, siis Apollost; Bob Snaili marjarullid, mida saab Comarketist, Maximast ja mõnest Selverist ja nüüd ilmus mu vaatevälja veel üllatuslikul kombel üks Maiasmoka toode: Lotte ja Roosi maasika toorbatoon, milles ei ole ei suhkurt ega värvaineid ja millel on hetkel Selveris hinnaks vaid 0,79. Lastele väga maitses! Sellega seoses: kui keegi märkab üleval olevatele asjadele poes soodukat või teab, kust saab hulgi ja odavalt, palun kirjuta! Ja muidugi võib kirjutada, kui tead veel midagi sellist head. Just odavamat supermarketi kraami, kallimaid ökopoe-alternatiive on lihtne leida.

Muidu on elu nagu kõigil lastega peredel sügisel on. Taaskord harjutame end töö- ja lasteaiarežiimiga, jookseme trenne ja ringe pidi. G on käinud kuu aega Mart Poomi jalkakooli trennis ja nüüd kohe-kohe peaks selguma, kas oodatakse esmaspäeval tagasi ja kas ta sobib Nõmme United-i 2012. võistkonda. Pean ütlema, et kui nad teda ei vali, siis jäävad ilma ühest tulihingelisest mängumehest, sest kuigi ma enne ju teadsin ka, siis iga esmaspäev ja kolmapäev platsi ääres trenne vaadates üllatusin ikka ja uuesti, milline vunk ja sisemine põlemine tema sees on! Olen näinud palju vingeid väravaid ja tublit pallihoidmisoskust ja ausalt, kõigil lastel nii suurt tahet mängida ei ole. Muidugi on täiesti võimalik ka see, et ema näeb oma last ikka läbi ülistava aupaisteprisma, aga kui ta nüüd ei peaks head uudist saama, siis saan teda lohutada lasteaia-jalkatrenni ja robootikaga, kuhu ta sel juhul minna saaks, sest täna need ajad trenniga kattuvad.

H käib nüüd venna asemel lasteaias robootikas ja talle väga meeldib. Veel käib ta neljapäeviti laulmas vastvalminud Kaja kulutuurikeskuses Bel Canto laulustuudios ja vot selle mehe kirg on vali laul ja esinemine. Seda ma mõtlengi, et anded ja soovid joonistuvad juba nii selgelt välja, nad on täitsa nagu inimesed. Ma ei ütle, et H-st saab laulja ja G-st vutitäht, aga selles on teatav lõbu ja rahulduse tunne, kui saad lastele võimaldada minna sinna, kuhu nende hing parajasti kutsub.

Ja eelkool. G on vist oma lasteaiarühma peale üks kahest lapsest, kes veel ei käi. Ta on nii terane mu meelest jällegi (no matemaatika näiteks – miks ta peab minema sinna 10 piires liitma ja lahutama, kui oskab sadade piires korrutamist??), samas paigalistumise õpet oleks talle küll vaja. Aga ma olen ka inimene ja arvestades seda, et jalkatrennid on tal nii, et 15.30 on vaja töölt ära tulla ja järgmisest nädalast algab veel kolmapäeva hommikune ujumine ka, siis ma sooviks natuke aega töönädalast ikkagi töötamisele ka pühendada ja eelkooli jaoks mul praegu endal ressurssi ei ole. Õnneks algab üks neist alles jaanuaris ja seda sihimegi. Jõuab.

Ja tegelikult ju räägitakse sellest nii palju, kuidas tänapäeval koormatakse lapsed igasugu trennide ja ringidega nii üle, et nad aga areneks, kuigi tegelikult ei ole lapsel arenemiseks vaja väga muud kui armastatud olemise tunnet ja vanematega koos olemise aega.

Eelmisel reedel käisime H-ga kahekesi Elamus Spas, sest ta nii ammu küsis ujuma, aga G-l oli müstiline 24-tunni palavik ja ujumise asemel oli H sunnitud hoopis ühe haige ja ühe hõivatud töötajaga kodus oma reede veetma. Viisin ta siis õhtul ujuma, et saaksime mõlemad end tuulutada ja ostsin smuutit. Smuuti sees oli plastmassist joogisegaja, mis H-le väga meeldis, nii et ta seda koju kaasa võtta soovis. Pakkusin hoopis et meisterdame endale hoopis ise ja sellised nad päev hiljem said:

img_20190921_165659_1

img_20190921_173655

img_20190921_184040

Jälle üks tore ühine tegemine. Ja veel teen ma nendega vahel õhtuti ühe raamatu järgi lastejoogat, mis on ka uus ja tore asi. Lastele väga meeldib, sest siis nad saavad olla Puu, Lill või Kangelane. Ja mulle väga meeldib nendega koos tegemine! Väga!

Kust mujalt ema seda energiat lastega möllamiseks ikka võtab, kui tuleb ikka vahepeal ära käia. Käisin paar nädalat tagasi sõbrannadega pikal nädalavahetusel Kiievis ja tõin koju lisaks mälestustele autentsetest elamustest ka väga palju uut armastust. Nagu ikka.

img_20190915_123108img_20190914_152013img_20190914_115104img_20190914_111446img_20190914_111220img_20190913_160155img_20190913_121358

Aga et vetsupoti pildiga oleks veidi kummaline lõpetada, ütlen, et lähen nüüd pakkima, sest kohe varsti sõidame Hiiumaale. Õunu sööma ei, sest isa ütles, et ta on kõik kolm õuna juba ära söönud, mis meil sel aastal puude otsas leidus. Küll aga rahu ja vaikuse järele looduse rüppe. Mu armsad põlispuud, juba ootan. Ja suvekööki vaja jälle edasi ehitada. Ja lihtsalt olla. Ilma liiklusmüra, tossu ja tuututamiseta.

Kes teab, ehk külastame mõnd “Hiiumaale elama!” kampaania üritustki!

 

😉

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

aeg kaob, rõõmud jäävad

Mul ei ole olnud täna kõige parem päev. Hommik algas valesti. Valede sõnadega, liiga vara, liiga järsult.. sõnad on sõnad, need ei defineeri mind ega sind aga keeruline on minna lasta. Ma õpin.

Praami pealt sõites tulid autod pikas rivis nii ees kui taga, aeg-ajalt lahkus keegi rivist vasakule või paremale keerates. Juured. Ma ei käinud palju praami peal ringi, aga kuna nägin oma ülitoredat klassivenda ja veel palju minuaegseid, eeldasin, et kõik need autod läksid koju nagu minagi. Mulle tundub, et hiidlaste juured on sügavamal, kui teistel. Mul on. Ma ei ole nii tihedas rivis enne koduni välja sõitnud. Ees ja taga. Ühtekuuluvustunnet sõitvate autode rivis Tallinnas ei tunne.

Ma nutsin laste ees. Lapsed on inimesed. Mina olen inimene. Nutmine on inimlik. Seletasin neile pärast, kuidas vahel oled kohutavalt väsinud. Vahel on nii, et üldse enam ei jaksa. Ja siis nutad. Mõtled kõik oma kurvad ja kurjad mõtted ära ja hakkab kergem. Nad kallistasid mind ja ma nägin, et nad tahavad, et mul on kergem. Ja ma tänasin neid.

Hiljem vaatasin sügavale laste silmadesse ja küsisin, kuidas neil on. Kinkisin neile oma aega, mõlemale eraldi. Olin päriselt olemas. Rohkem päriselt, kui varem. Eelmine päris ei olnud päriselt päris. See on nii väike asi, aga muudab meie elusid seitsmepenikoormasaapasammudes. Anna ja sulle antakse. Ootan juba uut päeva.

(aga juba ongi uus päev)

Sellest pole midagi, sest muusika on minu kõrvades. Päris, elav muusika. 50 aastat sõprust ei ole naljaasi. Ma tahaksin ka kunagi ühel hommikul ärgata ja mõelda, et mul on vedanud, sest keegi on minu kõrval 50 aastat olemas olnud.

Inimesed muutuvad ajas ja muutused on head. Aastate jooksul inimesed natukene tiirutavad ümber teineteise, vahel jooksevad üksteisele vastu, vahel mööda ja mõned lõigud koos. Erinevad asjad tulevad erinevate inimeste juurde erineval ajal aga kui kui sõprus on tõeline, siis ei loe, mis rada pidi keegi käib. Peaasi, et mõnel hetkel saad minna, diivani peale potsatada ja rääkida või kuulata, kuidas olukord nõuab. Sa ei pea sõbral hoidma alati käest kinni, võid teda hoida ka südames.

Ja mul on vedanud. Ma olen kasvanud muusikas ja muusika kasvab minus. Ma ei laula hästi, aga kuulan palju paremini. Istusin köögilaua ääres, panin silmad kinni ja kuulasin. Kuulasin kümmekond lugu, kuigi olin öelnud, et lähen magama. Kuidas keegi saab mõelda, et see mind võiks segada, need on mu südamelöögid. Need on lapsepõlve autoreisid ja suvelaagrid. Uhkus oma isa ja tema kaaslaste üle 20nda loomisaastapäeva peol 13 aastat tagasi. Lugematud jaanipäevad, tantsuõhtud ja bändiproovid. Olen näinud tõelist sõprust. Aastad lähevad ja nemad ikka on. Ja laul koos nendega. Koos minuga. Istusin silmad kinni ja kuulasin. Kalleid mälestusi ja hindamatut tänapäeva. Milline privileeg!

Aeg kaob, rõõmud jäävad. See on okei. Aeg peabki kaduma ja rõõm peabki jääma. Meiega, mitte minevikku maha.

Tänane päev on olnud kõige parem päev. Selline, millest on kaasa võtta nii mõndagi. Taaskäivitus, ümberlülitus ja reformatsioon.

Pühin püksipõlved puhtaks ja marsin vapralt edasi. Kui selja taga on kindel, on jalge all ka paremad lood.

hands-578917_1280

huhh. viimasel hetkel!

Ma olen nii Viimase Hetke Inimene ja ma teen seda jälle. Ja jälle ja jälle. Vahel on nii kõrini sellest, aga ma ei saa sinna justkui midagi parata. Ma ei jää hiljaks, enamasti. Aga ma ei ole kuskil aegsasti kohal, ma ei lähe kuskile rahulikult. Ikka põmm-põmm-põmm jookseme, tormame, hoiame hinge kinni, kas jõuame ja jeei! Eduelamus.

Täna praamile sõites hakkasin selle peale mõtlema, sest viimasel ajal tundub, et meie saabumine sadamasse on signaaliks, et nüüd hakkame autosid laadima. Kui me just otse tõkkepuu alt viimase autona praami ei sõida, sest neid kordi on ka. Aga sadamas ootamine, kui selline, on meile tundmatu tegevus. Välja arvatud see üks kord, kui nätaka ära saime, maha jäime ja järgmist ootama pidime.

Üleüldse, nii kaua, kui ma mäletan, on kõik mul selliselt käinud. Vahel püüan end muuta ja teen tükk aega asju piinliku täpsusega teisiti, aga siis langeb kõik jälle tagasi harjunud käitumismustrisse ja tundub, et see ongi osa minust. Juba keskkooli iseloomustuslehele, kus kõik kaasõpilaste kohta mõne rea kirjutasid, sain kirja, et mulle meeldib järeltöid teha (mitme inimese arvates). Ega oli ka nii. Mul ei jäänud midagi tegemata ja lõpptulemus oli summa summaarum sama, aga ma lükkasin asju täpselt nii kaua edasi, kuni oli täpselt viimane hetk neid teha. Kui ajaloo eksamiks tuupisid kõik nädalaid (või kuid?), siis mina alustasin 2 päeva enne, tegin ööd ja päevad intensiivset tööd ja tõin koju 65 punkti, mis tol hetkel selle tõsiselt raske eksami kohta üldse paha polnud.

See oleks ju täiesti okei, aga tihti toob selline viimasele hetkele lükkamine kaasa ka asjatuid liigutusi ja muret. Näiteks rehvivahetus – ma oleksin vabalt võinud selle ju esmaspäeva hommikul Tallinnas korda ajada, sest teada ju oli, et lörts ja plärts on tulekul. Kus sa siis sellega, ilm oli ka kaunis päikseline see hetk ja ehk saab ikka käidud. Ja kui päev hiljem selge oli, et suverehvidega nädala lõpus maalt tagasi koju sõita ma ei julge ja ei saa, tuli asju ajama hakata. Kuulutus hiidlaste fb gruppi, üks tore mees tõi mulle need rehvid kümneka eest Kärdlasse ja minul jäi need üle vaid Käinasse rehvitöökotta toimetada. Kuna aga mulle need 4 rehvi korraga autosse ei mahu, sõitsime me lastega veel isa töö juurde, kus võtsime isa käest auto. Loomulikult tähendas see omakorda, et mul tuli 4x turvatoole ümber tõsta ja üleüldse elu tuleb ise põnevaks elada, eks. Aga raha ma vist pigem võitsin selle vangerdusega, sest kohalik rehvivahetus on 22 EUR ja koos selle kümnekaga transporditeenuse eest sain vist ikka odavamalt, kui Tallinnas. Täna tagasi sõites sadas pea terve tee lörtsi ja kuskil vahepeal oli kümmekond kilomeetrit, kus tee peal sellest plärtsust vaaludki olid. Nii, et täpselt viimasel hetkel vahetatud rehvid. Jeei.

Googeldasin selle kohta enne praami peal ka, see on täitsa nagu sündroom. Et ongi inimesed, kes alateadvuses suunavad asju viimasele hetkele, teevad siis suure ponnistuse, et siiski võit koju tuua ja siis eduelamuse toel kõrgele pilvesse hõljuvad. Et meeldibki see närvikõdi, kas saan või ei saa. Kuigi ma ei tahaks endale tunnistada, et mina olengi see, siis kellest muust nad seal kirjutavad. Panen ennast pidevalt proovile, et kas saan hakkama. Ja saan. Aga kas see lõppkokkuvõttes mulle endale tervislik on, selles kahtlen.

Igatahes oleme nüüd tagasi. Hakkan tõsiselt tegelema nüüd laste talvekombede hankimisega – üllatus, üllatus! Neid mul veel pole. Raha selleks on ammu juba kõrvale pandud ja ühtki takistust ei olnud, peale minu. Teada ju oli, et ühel hetkel see talv tuleb, aga see oleks nii ebaminulik, kui ma juba ette ära valmistunud oleks. Üle maksta mulle ei meeldi, seega poest ei osta ja jääb vaid loota, et mõnes e-poes õiged suurused olemas on. Juhul, kui ei, siis tuleb mul mõne inimesega diili teha, kes Didriksonsi grupis kaupa tellib, aga see võib jälle, teadagi, paar nädalat aega võtta… Ja nüüd siis hoiame jälle hinge kinni, kas ma toon võidu koju, enne kui lasteaias esimene tõsine miinuskraadipäev on.

Aga enne lähen käin korra kaubanduses. Eks see lastega puhkamine on natuke selline asi, millest pärast puhkust vaja on. Ja mis võiks maapuhkusest taastumiseks parem olla, kui üks korralik tuledesära ja saginat täis kaubanduskeskus.

Nagu oleks maal sügisega hüvasti jätmas käinud. Tsaupakaa, sügis! Tere tulemast lumi ja jõulutuled!

5 päeva / 5 inimest / 1500km ja lugematul hulgal emotsioone

Päev 1 / teisipäev

Ma olen ennast juba tundma õppinud ja tean, et kiired liigutused kodust välja saamisel ei ole minu firmamärk, seega ütlen vennale esmaspäeva õhtul, et kuigi tahaks välja sõita kell 10, toimub see tõenäoliselt kõige varem kell 12. Ja nii ongi, õigemini sõidame välja Läti poole veel hiljemgi, pool 1. Aga..detailid, detailid, see on ikkagi nii äge, et me läheme. Seltskond on vinge, lisaks Priidule ja poistele on meil kaasas veel ka meie suvelaps, minu venna tütar. Ütlen nii, suvelaps, sest me oleme teda ennegi endaga maale võtnud ja kaasa tarinud. Poistel meil oleks nagu suur õde ja temal on 2 väikest putukat, keda kantselda ja korrale kutsuda. Lõbus on meil sõita alati olnud, panen youtube’st kohalikke lemmikesinejaid ja kõik üürgavad kaasa nii kuis oskavad.

Plaan on mul olemas, korralikult läbi mõeldud ja detailne – sest pausid peavad olema, et keegi hulluks ei läheks. Aga eks näis, mis protsent sellest plaanist reisi lõpuks läbituks osutub. Hirm on natuke selle ees, kui kaugele me nende pudinatega sõidetud saame. Mina tahtsin tegelikult turvalist varianti, paar päeva Eestis ja kui sellega hästi läheb, siis sõidame ehk Lättigi, aga Priit soovis Palangasse välja sõita. Okei, no proovime.

Esimene peatus on meil Iklas, selles söökla nime auga välja teeninud sööklas. Fuhh, söögid ei kannata mingit kriitikat. Ja H käitumine ka. Ma isegi ei mäleta täna enam, mis see probleem täpselt oli, aga igatahes üürgas ta hüsteerias tubli veerandtund jutti. Küll sööklatädidel on hea meel, et meie sinna sööma sattusime! Ja jaapani päritolu Eesti suunas liikuv bussitäis saab korraliku tervituse kohalike poolt. Õnneks rahuneb hüsteeriline H vaheldumisi minu ja Priidu süles istudes enne, kui kumbki meist hüsteeritsema hakkaks ja peale väikest jäätisetankimist sõidame me Sigulda poole edasi.

Ilm on muidugi fantastiline, sõitmiseks ausalt öeldes liiga hea. See lausa kisendab Salacgriva liivaranna ääres järgmise pausi järele. Mängime kõik liivaga, kõige väiksemast kõige suuremani. Seal on liiv selline mõnus, puhas ja peenikese struktuuriga. Tõeline loovteraapia. Pakun Priidule, et võtame kohvitopsis liiva koju kaasa, aga ta naerab mu muidugi välja – minna sellise kummis pagasnikuga 6-päevasele reisile ja panna esimeses peatuspunktis vähenegi järele jäänud ruum liiva täis. Ei ole kõige targem idee.

Lõpuks, peale 300km ja 5 tundi jõuame Siguldasse, kus kõige vingemaks atraktsiooniks on bobirada (töötab lingina), mille saad tegelikult terves pikkuses läbi jalutada. Meie seda ei tee, sest kell on liiga palju, küll aga oleme vaimustuses vaatest, mille sealt ülevalt tornist saame. Jalutamine tornist alla maapinnale võtab minul igatahes jalad värisema ja mõtlen, et jumal tänatud, et nädala sees bobiga alla sõita ei saa. Priit oleks seda kindla peale teinud ka ja ma pole päris kindel, kas ma olen nõus ta ohverdama. Sest see tundub ohtlik (kuigi ei saa olla, inimesed kasutavad seda koguaeg).

Tagasi maa peal olen juba palju julgem
Sealt ülevalt valge ehitise 6ndalt korruselt see rada algaski. Ka mina seisin seal, kuristiku äärel. Jalad värisemas ja närviline naeratus näos, et järsku lapsed ei saa aru, et ma kardan.
Sigulda kant on üks nendest kohtadest, mis tõenäoliselt vääriks tervet nädalavahetust. Aga kuna me endale sellised eesmärgid juba oleme seadnud, siis me ei saa endale pikemat peatust seal lubada. Aga we’ll be back!
Ööbime me telgis, Daugava ääres Doles sala kämpas, mis esmapilgul suletud näib, aga mille omanik lahkelt peale minu kõnet meil sisse lubab sõita. Elekter ja vesi on olemas, samuti katusealune. Hommikul saab kohvi teha kaasa võetud potis väikese kohver-gaasipliidi peal. Kohv on hädavajadus. Okei, laste kõhutäied ka. 
Päev 2 / kolmapäev
Omaniku poeg tuleb vana Volvoga, tossav koni hambus, meilt raha võtma. Maksame 10 eurot, mis on naljaraha, arvestades kõiki mugavusi, mida me kasutada saime ja atraktsioone, millel lapsed kämpingus mängida said. Eriline lemmik oli meil puidust kettaga bowlingurada, millesarnase maale hoovi kindlasti ka vanaisalt tellida tahame. 
Pakime oma sadakuus kompsu kokku – asju on tõesti megalt ja ma kahtlustan, et pakkisin jälle tõesti üle. Priit on seekord tahtnud mitte mu tundeid haavata ja pole seda päriselt mulle öelnudki, kuigi ma sain ühest lausejupist aru, et seda ta mõtleb. Ja tal on tõenäoliselt õigus, nagu alati. 
Edasi viib sõit meid Šiauliai poole, mis on Leedu suuruselt neljas linn. Meie sihtkohaks on ta sel põhjusel, et see on täpselt sobival kaugusel, et sõitmisest pausi teha ja pausiks tundub sobiv olevat šokolaadimuuseum. Lapsed on sellega otseloomulikult nõus, sest nende jaoks ei ole ilusama kõlaga nimega muuseumi vist olemaski. Šokolaadimuuseum iseenesest on väike, meie jaoks informatiivne, aga mõnede 3-8-aastaste käest kuulsin, et natuke igav. Kompenseerime selle igavuse neile pärast muuseumi all olevas Ruta šokolaadipoes, kus igaüks võib osta endale näppu vabalt valitud šokolaadikäntsaka. Hiljem ostame kohalikust supermarketist leedu 3-euriseid-mega-maitsvaid maasikaid ja Rimi ürdisaiu ning sõidame Klaipeda poole edasi. Sellega ma olen vähemalt juba oma elus leppinud, et autot ei puhastata tolmuimejaga mitte enne pikka sõitu vaid peale pikka sõitu. Muidu me lastel autos süüa ei luba, aga sellisel eurotripil on natuke saiapuru tagaistmetel lausa hädavajalik, et ellu jääda. 
Õhtuks oleme plaaninud jõuda Klaipedasse ja kuigi selle päeva teekond on vaid mõned kilomeetrid pikem, kui eelmise päeva oma, tundub see matk kuidagi eriti pikk. Me ei ole mingid ekraanipooldajad ka, kuigi tagant järgi mõtlen, et ehk oleks siiski pidanud silma kinni pigistama. Aga tol hetkel kartsin, et niigi sõiduärevus on laes ja kui sellele veel helendav ekraan lisada, siis õhtuks on lapsed püsti põrgulised. Ja nii me mõtlesime neile järjest erinevaid mänge välja – tõstke käsi, kes on peres kõige vanem laps või kelle peres järgmine sünnipäev tuleb. Nimemäng ja kujundite joonistamise mäng, nii et igaüks nimetab ruudu, ringi, joone või kolmnurga ja mina teen sellest teiste eest varjatult pildi. See mäng, muide, hakkas lastele nii meeldima, et nad reisi jooksul tagaistmel korduvalt sellist omal algatusel mängisid. Lisaks muidugi veel raamatud, pliiatsid-kaustikud ja tegevusvihikud.
Viimased 110 km Klaipedasse mööduvad muidugi lennates, sest tegemist on kiirteega Kaunase ja Klaipeda vahel ja Leedu kiirteed tähendavad 130km/h sõitmist. 
Kohale jõudes me enam ei lenda, pigem kukume suure mütsuga vastu kõva maapinda. Meil oli Bookingu kaudu bronnitud imekaunis asukohas apartement Studio by the beach ja seda maja sellel tänaval lihtsalt ei olnud! Bookingust oli meile just päeval helistatud, saabumise aeg oli kooskõlastatud ja kõik, aga sellist maja, nagu pildil, sellel aadressil ei ole ja omanik ei võta telefoni vastu. Algul võtame laadnalt, see mereäärne tänavaots on ilus ka niisama strollimiseks, aga lõpuks küsin tänavaäärsetest restoranidest, googledan veel miljon korda ja jooksen risti-rästi ümbruskonnas ringi nagu närvihaige vanamutt. Võimalik, et sellel kõigel on lihtne selgitus ja lahendus, aga kui sa oled poolteist tundi ajanud taga maja, mida ei ole olemas ja püüdnud oma 20 korda kätte saada inimest, kes telefonile vastata ei soovi PLUSS su autotäis koosneb näljastest väsinud lastest, siis tuleb ikka nutt kurku küll. Õnneks Bookingu-tädi haakub meie murega koheselt ja otsib meile lähedusse (küll palju niruma asukohaga!) asenduseks ilusa roosa aiamajakese, millel batuutki hoovis. Poisid aga on juba pingele alla vandunud ja käituvad nagu 2 pöörast üleväsinud ja hüperaktiivset jõnglast. Majaomanik on sõbralik, aga räägib ainult leedu, vene ja saksa keelt ja käte-jalgadega ma laste käitumist talle välja vabandada ei suuda, nii et eks ta jääbki meist mõtlema, kui hulludest eestlastest. Suva, muidugi, ja paras talle ka, sest kui kõik muu oli okei ja hinda väärt, siis linad olid polüestrist ja see tunne on naha vastas nii rõve, et olen sunnitud keset ööd autost oma padja ja teki tooma.
Päev 3 / neljapäev
Ärkame hommikul kõik teadmisega, et täna tuleb maailmatuma äge päev. Ja nii ongi, eilsed äpardused on meelest läinud ja tujud on üleval. Ekstra elevust tekitab lastes teadmine, et täna on see päev, kus saame Leedu praamiga sõita. Reaalne praamisõit Neringale kestab muidugi nii näruselt vähe, et keegi meist ei suuda õieti veel aru saadagi, et sõitma oleme hakanud, kui juba sildume.  
Meremuuseumi sõidame ühe eesti numbrimärgiga sama värvi sama marki auto järgi ja kui me ka ükteise taha pargime, siis tekib mul tahtmine neile mingit KIA-ga eestlaste nalja teha. Aga nähes, kui torssis pilkudega nad autost väljuvad, otsustan selle vahele jätta. Eestlased on tõsised ja kurjad ja kannatavad palju. Jeei! Ma ausalt ei kujutaks ühtki eestlast endale liginemas ja abi pakkumas, nii nagu ma korduvalt välismaal (nt Šiauliais ja Londonis) seda kogenud olen, kui eksleva pilguga ümbrust puurin. Aga see selleks.
Meremuuseum ise on äge ja fantastiline ja hingemattev ja kõike seda kuubis. Kogu ülesehitus nii näituste kui show’de näol meeldib mulle väga. Vaatame ära pea kõik, mida meremuuseumil meile pakkuda on, nii delfiinide kui merilõvide etendused ja loomulikult enamiku meremuuseumi väljapanekutest, kaasaarvatud akvaariumis tunnelis viibimine, kus kalad sul otse pea kohalt läbi ujuvad. 

Nidale ja meremuuseumi soovitan planeerida julgelt terve päeva, seal on vaatamist ja kogemist küll ja veel ja sinna kanti läheksin ise kindlasti pikemaks tagasi. 
Õhtuks jõuame Palangale ja kuigi ilm on üsna tuuliseks keeranud, paneme siiski ujumisriided alla ja lähme selle rajooni kõige kuulsamale promenaadile patseerima. J. Basanavičiaus tänav, mis on täis pikitud kõikvõimalikke toitlustajaid, lõbustusasutusi ja erinevaid müütajaid on üle kilomeetri pikk ja kui me pärast merelainetes ja -liivas mängimist tagasi vantsime ja lapsed vinguvad, siis taban end mõttelt: kui mina olen niiii väsinud, nagu ma olen ja mina olen ju täiskasvanu, siis kui väsinud oleks ma siis, kui ma oleks kolmeaastane? Tublid matkasellid on nad igatahes ja keegi ei saa neid süüdistada, et nad praegu lihtsalt ei jaksa. Ostan neile (ja endale) kätte maisitõlvikud ja see on seekord see kütus, mis meid autoni välja veab.

Magame me sel õhtul ühes väikeses katusealuses uberikus, kus duši all peab käima taburetil istudes, sest seisma ei mahu. Sellise raha eest piirkonna ühes hinnatumas kuurortis muidugi paremat oleks narr loota ja ega me ei looda ka. See on ikkagi säästureis raha eest, mida meil veel reaalselt isegi ei ole, sest esimest korda elus võtsin puhkuserahad välja enne puhkust, mitte koos palgaga. Aga millal siis veel elada, kui mitte nüüd ja me kogume emotsioone, mitte kõige uhkemaid voodeid, kus magatud. Siin on puhas vähemalt, linad on puuvillast ja hommikul saan köögis putru keeta. Ja omanik on megasõbralik ja räägib super hästi inglise keelt!

Päev 4 / reede
Üha selgemaks saab, et me jätame ühe päeva vahele, Ventspilsi päeva, ja põrutame otse Riia piirkonda. Laste pärast ja Priidu pärast ka, et ta saaks ühe päeva enne tööle minemist reaalselt puhata. 
Hommikupooliku veedame taaskord Palangat avastades aga täna oleme targemad ja kasutame selleks 4-rattalist jalgratast. Siin sõidavad paljud sellistega ja tunnihind on küll tervelt 8 eurot, aga kogemus on seda väärt. 
Nii palju siis minu fookustamise-oskusest. Ühesõnaga, nagu näete, siis 2 väiksemat istuvad ees ja tagareas oleme me kolmekesi. Rool on moepärast naisele ka kätte antud (et kontrollitunne säiliks), aga tegelikult see ei tööta. 
Lõunat sööme Palanga ostukeskuses CanCan pitsas, kus pokaal veini, 2 kohvi, vesi, 3 pitsat ja Caesar lähevad meile maksma vaid 25 eurot. On vist vähe, on ju? Mis kõige olulisem, lapsed saavad mänguasjadega mängida. Tundub selline tühine detail, aga nad tõeliselt naudivad vahelduseks seda mängunurka. 
Kõhud täis ja Maximast varud täis tangitud, alustame me teed Palanga kämpingu poole, et saada teistsugust, mereäärset ööbimiskogemust, aga kuidagi spontaanselt ja sõidu pealt otsustades saab meie sihtkohaks Jurmala. Tundub olevat hea päev sõitmiseks (alternatiiv oleks olnud sõita järgmisel hommikul otse voodist) ja tundub tark mõte juba õhtuks Riia lähedale end ära parkida. 
Kuigi plaan ja unistus on ära näha ka kaunis linn Liepaja, satume me kuidagi kohaliku “külatee” peale, kust tagasiteed mapsi järgi ei ole ja nii sõidame me 2 ja pool tundi nagu hobusega kruusateel. Asfalt on kole ja lapitud ja teed on kitsad ja kahtlased. Liepaja kaudu oleks olnud paremad teed ja näha oleks ka kahtlemata rohkem olnud, aga noh. Las jääb siis seekord avastamata, nagunii on plaanis veel tagasi sinna kanti minna.
Jurmalasse jõuame kuskil 8 paiku ja kui me mängisime välja kämpingu valikul sellele, et “me nagunii ööbime ju oma telgis” ja “kui hull see ikka olla saab”, siis peagi on selge, et saab. Märge tulevikuks: kui Google ütleb, et pole okei, siis pole okei. Nad ehitasid oma Nemo kämpingu valmis aastal 1982 (suvaline aastaarv) ja nad ei ole sellest saati seal mitte üht investeeringut teinud. OK, natuke liialdan, mingi uuem katusealune on istumise jaoks ja laste mänguväljak ja.. aga tualett on lagunemas, uksed kinni ei käi. Väliköök on papist põrandaga ja rõve ja need kämpad, mille eest nad 75 EUR öö eest võtavad – no mina ei tea, kes raha peale nii vihane peaks olema, et peale kämpingu nägemist raha tagasi nõudma ei läheks. Aga nagu öeldud, siis meie magame nagunii telgis ja merekohin uinumisel on täielik unemuusika. Kui esimene öö olime kahe telgiga, Priit magas meie telgis poistega ja mina venna plikaga tema telgis, siis seekord proovime ainult oma telgiga hakkama saada, et raha kokku hoida. Välja näeb see nii, et mina magan lastega sees ja Priit magab eeskojas. Meil on seal niiöelda põrand all, ruumi on laialt ja eeskojas magada on täitsa okei. Kui just ämblikud üle näo jooksmas ei sega. 
Päev 5 / laupäev
Hommikul leian ainukese vapra, kõige väiksema, kes minuga sellise tuule ja külmaga randa vaatama valmis on tulema. Ilus on siin mere ääres küll, aga kahjuks oleme me seekord ilusad ilmad autos maha sõitnud ja randa rannas olemise mõttes meil asja ei ole. 
Loomaaeda jõudes lähen korra autosse tagasi ja vahetan oma kleidi pükste vastu. Ilus suvi küll. 
Riia loomaaed meeldib mulle oma kompaktsuse pärast väga – lastega on nii mõnus ja mugav, sest keegi ei väsi liialt ära ja ükski loom ei ole liiga kaugel. Tallinnas see-eest vantsid kilomeetrite kaupa pikki tühermaid läbi ja väravasse rampväsinult tagasi jõudes mõtled, et tore küll, aga vähemalt 80% loomadest jäi jälle nägemata. 
Kaelkirjakud, mis olid peale delfiine meie reisi sihtmärk nr 2, nägime ka ilusti ära ja päris lähedalt (musi-tegemise-kauguselt, palju lähemalt, kui see pilt). 
Endale iseloomulikult ei vaata ma loomaaias pelgalt loomi vaid muuhulgas kaklen jäätiseputka kassajärjekorras ka ja loomulikult kelle muu, kui teise eestlasega! Venna laps valib nimelt päris pikalt, mida ta osta soovib ja kui ta oma valiku tehtud saab, tuleb ta korra ukse peale mind appi kutsuma, et ostu sooritada, sest läti (ega inglise) keelt ta (veel) ei jaga. Seda pealt näinud järjekorras viimasena ootav eesti tädi käratab meile, et oleme oma koha järjekorras kaotanud, sest reeglid on reeglid. Vabandan ja läheme järjekorda viimaseks, sest ehmatan algul natuke ise ära ja esimese hooga ei saa võib-olla olukorrast täpselt aru. Aga natuke aega seal seisnuna ja mõelnuna otsustan tädi ikka natuke kasvatada ka. Kellel on NII KIIRE, et ta ei saa oodatud, kui LAPS kassapidajale oma täpselt välja loetud mündid ulatab. Häbi! Tundub, et tal ongi häbi, sest midagi vastu ta mulle ei ütle, pigem ootab oma korda süüdlaslikul ilmel. Ja tõesti, las õpib sellest olukorrast, milleks lapsega tüli kiskuda!
Tagasisõit Riiast kodu poole tundub meile kõigile nii lühike, sest kuigi sõita on 300 kilomeetri jagu, siis need viimased kilomeetrid tunduvad minema lennates. H magab ja teised 2 mängivad meiega sõnamänge või telefonis jumal-teab-mis mänge. Pause me pea ei vajagi, sest kodu tundub nii lähedal. Ainult minu kohvipausid ja laste jäätisepausid – neid mõlemaid oli meil pikal teekonnal vägagi ohtralt. 
Poole 8 paiku laupäeva õhtul oleme me kodus ja sel õhtul ei ole meil jõudu muuks, kui teleka ees vedelemiseks. See puhkamine on ikka nii väsitav!
***
Ausalt öeldes oleme me sellest reisist taastunud lastega viimased 3 päeva. Ilmad on muidugi olnud nirud ka, aga ega pole nii väga kodust välja kutsunudki. Kui välja arvata esmaspäevane korvpall Saku suurhallis koos Priiduga, ei ole me midagi märkimisväärset üldse teinud. Ja teate mis, sellist aega peab ka olema. Mina olen saanud asjad lahti pakitud ja kodu korda, lapsed on edasi-tagasi taasavastanud kõik oma mänguasjad ja enamik päevadest on olnud niisama diivanil vedelemine.
Üks mõte veel. Sa lähed reisile alati parimate kavatsustega ja lisaks enda energiavarude täitmisele tahad sa loomulikult rõõmustada ka oma lapsi. Ja eks sa rõõmustad ka, need delfiinishow’d ja rannas jooksmised meeldisid ju neile küll ja meeldisid väga. Aga nad väsivad. Sõitmisest, mõnevõrra vähemast ja ebamugavamast magamisest, autos kinni istumisest, pead-jalad hunnikus koos olemisest, suurest infohulgast, emotsioonidest. Nii nad ongi lärmakad, otsivad tähelepanu ja väljundit. Ja kui tore oli end lõpuks eile hommikul avastada mõttelt, et nad on koju tagasi jõudnud. Taas viksid ja sõnakuulelikud, mängivad üksteisega üksmeeles ja on palju rahulikumad. 
Kõige iroonilisem kogu selle asja juures on muidugi see, et kui nende käest küsida, mis neile selle reisi jooksul KÕIGE ROHKEM meeldis, vastavad nad justkui ühest suust: see kui me rannas kõik koos liivaga mängisime. Mis tähendab, et tegelikult ei ole sul laste pärast vaja isegi Salacgrivasse sõita, võid ka vabalt Stromkale minna ja lihtsalt nendega tegeleda, OLEMAS OLLA ja KOHAL OLLA. Aga ühtteist pead sa siin elus ka iseenda pärast tegema ja mis neil lastel muud üle jääb, kui vanematega kaasa sõita. Üksi koju nad ju ei jää, kui ema-isa Leedu delfinaariumis lõbutsevad.
Täna tulime me lastega maale. Ikka Haapsalu saiakeste pausiga, nagu vanasti. Mina saiakesi ei söönud, sest mul on magusast ja nisujahust mõneks ajaks küll, aga lapsed lasid promenaadi ääres pingil küll hea maitsta. Võimalik, et ma homme siiski ühe saiakese ikka söön, sest kus see kõlbab, et üleriigiliselt tuntud Evelini kohvik on mu kodu vahetus läheduses ja mina ei ole veel sealt uksest sisse astunudki.
Kui keegi meid otsib, siis Evelin on kohalejõudmise hõlbustamiseks meie tee otsa uue sildi sättinud – sõida 750 meetrit täpselt sildil viidatule vastupidises suunas ja oledki meie juures.
Homme korjan ka hapuoblikaid, pärnaõisi ja melissi. Mul on lihtsalt nii hea siin, hing lausa heliseb. Ja lastel ka, miks ei peakski olema. Päris asjad ja päris maavanaisa, kes õpetab päris töid tegema. Lapsed rohisid juba pool tundi peale saabumist kartuleid ja tegid seda heal meelel. 

Kollane kass on hõivanud mu auto ja vaatab mind, justkui öeldes, et ole siin ja ole kohal, sul ei ole kuskile kiiret. Ja nii on.