you know nothing, John Snow

Mul on üks tuttav ettevõtte juht, kes kohtudes alati kasutab võimalust kuidagi ära susata, et öelda: “sina ju meil tööd ei tee!”. Ta teab, et ma olen enamiku ajast kodukontoris ja nähtavasti tema jaoks on “tööl ei käi” ja “tööd ei tee” üks ja sama asi. Aga pole ju – meil ettevõte tegi eelmisel (koroona-!)aastal rekordkäivet ja ükski asi pole tegemata jäänud. Võimalik, et kui me kõik koguaeg kontoris istuks ja silmad krõllis 8 tundi jutti ajurünnakut teeks, siis oleks need numbrid veelgi ilusamad, aga kas kõik näitajad peavad alati maksimumi peal olema? Või oleks ma hoopis siis juba täiesti läbipõlenud ja ei tunneks millestki rõõmu? Kes teab.

Selge on see, et ongi mingid töölõigud, kus on vajalik inimese füüsiline kohalolu masinate opereerimiseks. Või loomeinimestel on vaja koostöös sündinud lennukaid ideid ja sünergiat. Või mis iganes ilmselged põhjused nagu et lett ilma müüjata ei sobi ja 18 alluvat ühes kohas ilma juhita on kaos. Aga see on nii naljakas, kuidas see tuttav ikkagi tahab iga kord mulle natuke nagu ära panna – tööl ei käi, tööd ei tee. Võimalik, et mitte pahatahtlikult, aga naljakas ju, et iga kord tuleb jumala juhuslikult jutuks, kui vähe ma kontoris käin. Ja kui ma julgen talle rääkida, et ma ikkagi teen ju tööd (kuigi nüüd viimasel ajal olen TÄIESTI loobunud ennast õigustamast), siis laob ta ette mulle sada argumenti, miks kodus töötamine on saatanast ja millest ma kõik ikka ennast (ja muidugi ka ettevõtet!) ilma jätan kui kontoris ei käi. Ja ometi, meie tegevusalade iseloomud on juba erinevad nagu siga ja kägu, ehk siis tema loogika minu töö kohta isegi ei käi. Et nagu miks inimesed tunnevad, et nad peavad oma usku niiviisi teistele peale sundima?

Tegelikult ma tean muidugi, mis selle taga on – sisemine ebakindlus. Sul puudub sajaprotsendiline usk, et see, mida sa teed, on õige. Ja niiviisi teisi nurka argumenteerides püüad sa iseendale tõestada, et sinu valikud elus on õiged. Aga paraku on nii, et igaühe deemonid on tema enda omad ja kes suletud kõrvadega kuulab, see jääbki pidama sisemist võitlust iseendaga. Sest sellisel puhul ma võin sulle öelda mida iganes, aga otsus tuleb sinu seest, kui tuleb.

Seda oma mätta otsast vaatamist teevad inimesed ju niiii palju (ma ise ka!). Mingid eelarvamused, uskumused, arusaamad – see kõik on normaalne, et me neid üksteisega silmaringi mõttes jagame ja need on osa sellest, kes me oleme. Kurvaks läheb aga asi siis, kui inimene ei suuda näha ega aktsepteerida midagi muud peale enda joru – näiteks kui teatud keegi otsib endale ostmiseks ruumikat pereautot ja peab kuulama pikka loengut sellest, kuidas väikesed ökopillid on ikka kõige õigemad asjad üldse. Nojah siis. Hea, et jalgratast ei soovita.

Ja nii ma annan näiteks iga päev mõnele inimesele vastust, et kuidas mu süda ei valuta, kui lapse nii külmaga lumisele staadionile trenni saadan. Et tema küll ei tahaks nii külmas joosta. Et jalad ju on külmad. Et riideid liiga vähe. Laps jääb haigeks. Ja üleüldse see ei olegi üldse normaalne, et laps nii külmaga õues peab trenni tegema. No tõesti.

Esiteks, ma ei saada teda trenni, ta läheb sinna ise ja täiesti vabatahtlikult. Ta TAHAB. Teiseks, ma eelistaks ise ka, kui ta treeniks sisetingimustes, aga riik keelas ära. Kolmandaks, kas me siis ei taha, et meie lapsed oleks värske õhu käes ja karastunud? Et kui ma nüüd lähen temaga homme kuskile metsa kelgutama, kus me ka ikka viibime ju mitu tundi, siis see on okei, aga trenn ei ole? Novott aga ma ei lähe neile kellelegi ütlema, et nad on lollid, et nad muretsevad. Naeratan, noogutan ja ütlen, et aga meile nii sobib. Mitte et pane ikka oma laps ka. Pane, pane, ajupesu, ajupesu.

Ja siin see oli – minu sisemine ebakindlus ja iseenda veenmine, et ma teen õiget asja. Sellised me, inimesed, oleme. Kui ise otsusele ei saa, siis ootame, et teised meile ütlevad, mida teha. Kasvõi kujundlikult – kirjutan blogipostituse ja mõtlen, et kõik, kes loevad on minuga nõus. Mõni ikka on ju?!

Igatahes käisin ma täna Gregoril trennis järel, sest rattaga selle lumega ei saa ja jala vantsib ta natuke liiga kaua peale trenni sooja nahaga. Ja ta oli täiesti okei. Põsed õhetasid, aga külm ei olevat tal olnud ja ta oli -12 kraadi puhul isegi jope endale peale jätnud! Seda pole enne olnud. Mul on hea meel, et ta ei mõelnud mitte minna. Peale trenni lihtsalt helistas, et mind järgi kutsuda ja oli meeldivalt üllatunud, kui ma juba olingi kooli kõrval (mõnikord mul ajud töötavad ikka kaasa ka).

õu

Mul oli hommikul selle postitusega mingi generaalplaan ka, aga ma enam ei mäleta. Põhiline ongi lihtsalt see, et ela ise ja lase teistel elada. Ei ole õiget ega valet, on sinu tõde, minu tõde, meie ja nende tõde. Silmad kinni elades võid vastu posti põrutada ja muhu saada.

Aga mina olen edasi lihtsalt tantsiv Shiva! Elagu lumi ja elagu elu! Ilusat nädalavahetust, inimesed ☀

Sa käid mulle närvidele, bemmivend!

(Ja-jaa, bemm on täitsa normaalne auto ja vabandan oma kõikide ontlikest pereinimestest sõprade ees, kes selle margiga sõidavad – jutt ei ole teist)

Paned bensukast minema, nagu viimnepäev oleks käes. Rataste alt pritsib pruuni lumepudrulöga ja auto tagumik käib vinksti-vonksti paremale ja vasakule. Nii äss oled, vana! Kõik tsikid nägid. Või kui ei näinud, said vähemalt harjutada järgmise etenduse tarbeks. Sest keset linnaliiklust autode ja inimeste vahel on lihtsalt nii põnev harjutada! Ja nagunii ju midagi ei juhtu. Aga kui juhtub?

Järgmises teeristis näen su ametivenda – veel üht väikese vanema bemmiga eluheidikut. Seekord punane ja seekord püüad tabada väikest last, kelle ema teda kõnniteel kollase kelguga tõmbab. Ei saanud pihta, sest lumevall eraldab nad sinust. Jess, vedas. Vangi ei lähe ja saad edasi õppesõitu teha.

Ajalehest loen sinust tihti. See ei tähenda, et sa alati bemmiga sõidad, aga mentaliteet on sama. Roolin nagu jaksan ja minu ajude jaoks on see mootor liiga suur. Ohjeldamatud möödasõidud, manöövrid, mis viivad vastu sõitva pereema ahastusse. Te, bemmivennad, olete üksteise iidolid, jagate elufilosoofiat. Elu on fun ja chill ja suva, kui see ühel hetkel otsa saab. Kes vingub, on KIAga tädi ja sama tüütu tee peal, kui minu jaoks need sügisesed seenelised Žigulidega. 90?! Püsikiirus!? Autojuhtimine peab ikka lõbus olema! Phähh. Sa oled blogger, mul on poogen. Ainult, et sa tapad teisi.

Vahel oled pugenud ka rekka rooli. Noor nolk, kes ei jaga veel elu dimensioone või vanamehenäss, kes on lihtsalt liiga enesekindel, sest sõidab 42 aastat ilma avariita. Aga 43ndal aastal paneb väiksele nunnule ökoautole otse kümpi, sest see kurat ei läinud hirmust võssa, nagu kõik need teised enne teda. Otse kümpi, tugevama õigus. 50-tonnine taparelv, tühiasi. Mõni julgem ja rasvasem sõidab veel õllevine all ka. Milline mees! Ehk saab teele pihta, aga äkki tagurdab seekord järve. Kes teab, mis saab, elu on seiklus!

Ahh. Ja bussijuhid. Vanad mehed, varsa aru. Sa vead inimesi. Palju – 10, 16, 37 on neid täna bussis? 37 inimest, keda oodatakse. 74 last, kes tänu salamõrvarile võivad ilma vanemliku hooleta jääda. Või vead sa õigupoolest üldse lapsi? Kama kõik. Oled jumal ja ise tead, mis teed. Ainult, et sa ei tea. Need inimesed usaldavad oma elud ja oma laste elud sinu kätesse ja see teeb sind vastutavaks nende ees. Sa ei tohi teha jaburaid möödasõite! Liiga palju on kaalul.

Ja kedagi ei huvita, et sa 5 minutit hiljem sihtkohas oled, neid huvitab, et sa üldse kohale jõuad. Isegi pool tundi ei huvita tegelikult mitte kedagi, ka pool päeva ei huvita. Elamata jäänud elu huvitab küll. Kõik muu antakse andeks, aga suremist on raske andestada ja unustada. Õhtulehe esikaaned on täis neid ahastuses järelhüüdeid kui hea autojuht ja imeline inimene mõrvar tegelikult oli.

Usu mind, see ei tee sind tegijaks, kui sa iga ilmaga oma punnist 90 välja suudad pigistada, see teeb sind idioodiks. Sa ajad mul südame pahaks, sest sa ei mõtle. Sa ei näe lund, ei tunneta libedust. Kuidas sa said üldse juhiks saada?! Kuidas sa võtad endale õiguse end loodusest võimsamaks pidada? Olgu, kiru siis teehoolet, kui tahad, vahet pole. On nagu on ja tuleb kohaneda. Aga ei, mitte sina. Ikka tuled sa külg ees nagu elu oleks üks kuradima suur rallirada.

Võta hoogu maha, päriselt ka. Ära mängi tänavatel ruletti, ära ole jumal. Need on päris inimesed, päris elud. Kellegi lapsed, kellegi emad.

Sina ise oled kellelegi kõige olulisem. Ta ootab sind ja tegelikult sa ei taha, et ta nutma jääb. Või sind hooldama, kui oled ratastoolis ja suunurgast tilgub ila, sest mõned refleksid enam lihtsalt ei tööta.

Hinda olusid, kohane ja jõua kohale. Vahet pole, millal.

accident-3065147_1280

 

vaktsineerida või mitte?

Olgu kohe ära öeldud, et ma ei soovi kedagi ümber rääkida oma uskumustest loobuma, tahan lihtsalt arutleda, diskussiooni (sisemist?) algatada.

Ma loen palju beebidega inimeste blogisid. Mind huvitab, sest ma olen seal just mõni aeg tagasi olnud. Neid blogisid lugedes valdab mind justkui kergendus, et mul on see kõik tehtud, läbitud. Olen ennegi öelnud, et beebiaeg ei ole minu lemmiketapp inimlapse kasvamise tsüklist. Beebid on toredad ja armsad ja see aeg on kordumatu ja ma vaatan sellele kõigele tagasi teatava nostalgiaga. Aga nüüd on nad 2 väikest inimest, kes rebivad pöörast kildu ja arutavad minuga kõik maailma asjad selgeks. Saan nendega arvestada kodutöödes ja nendega lakkamatult lõbusaid asju ette võtta.

Aga jah, beebiempside blogid. Ühes nendest on viimased postitused olnud vägagi kurval ja intrigeerival teemal nagu vaktsiinikahjustused. Lõplikku tõde selles teemas tõenäoliselt olemas ei olegi ja ma ise olen kaldunud küll ühele, küll teisele poolele, aga nüüd olen ma vist lõplikult ära kaldunud. Mõlemal leeril on tegelikult väga häid argumente, nii pooldajatel, kui vastastel, aga üks selge vahe on – vastased on suure hulga informatsiooni omal käel läbi töötanud, samal ajal kui pooldajal otsustavad üldjuhul pimesi usaldada kedagi/midagi muud.

Ja vot siit mul küsimused tekivadki. Kes või mis see üldse on, kes neid asju koordineerib? Mina olen meie perele perearsti väga hoolega valinud ja olen temaga sajaprotsendiliselt rahul. Viimati, kui seal käisime (profülaktika mõttes), kiitis ta just, et nii tore, kui inimesed tulevad arsti juurde nii, et neil surmahäda silme ees ei ole. Et miskipärast Eesti arstid tegelevad tagajärgedega, samal ajal kui näiteks hiina meditsiin keskendub põhjuste ja ennetamisega, mis on lihtsalt nii palju normaalsem. Ka on ta kaasa läinud mu igasugu posimistega, kus ma küüslaugumassiga mütsi all olen laste kergelt roosakaid kõrvu ravinud, selmet antibiootikume iga häda peale suruda. Ja see kõik on meil ideaalselt töötanud niiviisi. See arst on meie pere arst, kes on meile partneriks. Süveneb ja koostöös minuga, arvestades meie pere iseloomu, mõtleme välja parima lahenduse antud olukorras.

Te olete nõus, et head tagasisidet ringleb oluliselt vähem, kui halba, eks? Seda imelisem on, et tervisetrend.ee-s on meie arsti keskmine hinne püsinud 5 aasta jooksul 4.9 peal, samal ajal, kui arvamusi ja hindajaid on järjest lisandunud. Ülimalt hea arst, põhjalik, professionaalne, hoolib tõeliselt patsientidest.. need on läbivad hinnangud tema kohta. Ja ma ei saaks selle kõigega rohkem nõus olla, nii on.

Ja siis on üks teine arst. Arst, kes on valitud viimati Aasta arstiks ja kelle sõnavõtte saab laialt lugeda ja kuulata erinevatest portaalidest. Vaatad peale, mõtled: kena, maitsekas, tundub enesekindel ja jätab mulje, nagu teaks, millest räägib. Kõva vaktsiini- ja antibiootikumipooldaja, üldine kuvand on selline, et kus häda näed laita, seal ibukas aitab. Novott. Aga kui tema tervisetrend.ee lehe avad, näed küll esmapilgul keskmist hinnet 4.3, kuid kui süvenema hakkad ja hinnanguid loed, näed, et aasta arsti enda patsiendid ei pea teda sugugi heaks arstiks? Lohakas, ükskõikne, ei süvene, taktitundetu, ebaviisakas, valed diagnoosid.. Jah, on kiitjaid ka, aga igal prohvetil on omad jüngrid, olgu ta kui võlts ja puhevil tahes (ma ei ütle, et ta on). Igatahes võttes arvesse kõike eelnevat ja seda, et meil on aasta arstiks keegi, kellega tema patsiendid rahul ei ole, tekib vägisi küsimus, et mis tiitel see selline on? Mis kriteeriumite alusel saab aasta arstiks? Kes selle tiitli välja annab ja mida see sümboliseerib?

Wikipedia andmetel on Aasta arst Eesti Tervise Fondi poolt välja antav auhind. Nominatsiooni saab esitada suvaline inimene, kes arst.ee lehte külastab, lõpliku valiku teeb (tervishoiu)spetsialistidest koosnev žürii. Ma ei ütle, et siin midagi mäda on. Aga kahtlus on ikka, et ehk ei olegi need vandenõuteoreetikud täitsa soodad ja järsku see pull ongi kõik ravimigigantide kinni makstud ja võidab see, kel rohkem retsepte varrukast lendab?

Igatahes kütavad need teemad tõsiselt kirgi ja arutlused sel teemal on alati tulised. Enne lapsi sa sellest midagi ei tea ja sul on ükskõik. Aga siis tulevad lapsed ja sa saad aru, et vastuolulist informatsiooni on ÜÜRATULT palju ja sa PEAD selle kõik läbi töötama, sest see määrab ära selle tillukese inimolendi edasise elu. Neid juhtumeid, kus autism või näohalvatus või kõne taandareng on ilmnenud lapsel kohe peale vaktsiini on õõvastavalt palju. Arstid laiutavad käsi ja ütlevad et kahju küll, me ei tea, mis seda põhjustas, aga vaktsiin see kohe KINDLASTI ei ole. Neid juhtumeid on väga palju, piisab vaid korra internet lahti võtta. Muidugi on rohkem juhtumeid, kus lapsed on regulaarselt kurguni vaktsiine täis topitud ja midagi ei juhtunud ja need vanemad ju ei lähe oma eduelamusest netti kirjutama, aga..

44815392_1550411208437731_7489992909148651520_n
Kas sa annaksid oma lapsele selle muffini 1000 seast?

Ma enam ei anna. Esimesega ma ei julgenud vaktsineerimata jätta. Kuni umbes kolmeaastaseni sai ta kuulekalt kõik, mis kavas oli, need nn kohustuslikud (mitte rotat). Teisega juba mõtlesin kaasa. Kuni esimese eluaastani sai ta vaktsiine osaliselt ja siis kui mina ütlesin, et see okei on, lasin tal tugevamaks kasvada. Ja siis me peatusime. Arst ei vaielnud, ei üritanud ümber rääkida. Kirjutasin avalduse ja enam ma seda ruletti mängida ei soovi. Vähemalt praegu. Enne, kui ma aru saan, kes valetab. Võta lahti suvaline vaktsiini ravimiinfoleht ja näed. Kõrvaltoimeid on liiga palju ja kes vähegi kaasa mõtleb, saab aru, et kõiki neid ei ole seal üldse kirjas, kuna neid ei registreerita vaktsiini kõrvaltoimena.

Põhiline, millega vaktsiinipooldajad lolle vastaseid ründavad, on see, et kui leidub neid, kes ei vaktsineeri, tulevad haigused kõik jälle tagasi inimkonda hävitama. Aga mis neil sellest? Kui nemad ja nende lapsed on kõik ilusti vaktsineeritud, siis peaks neil olema ju hea turvaline? Reaalsus on paraku vähemalt meie peres nii, et see, kes esimesed kolm eluaastat rohkem süste sai, oli kordades ja kordades rohkem haige. Ei tea, miks ja rinnapiima said nad mõlemad ühtviisi, aga ühel oli selgelt kehvem immuunsus. Jällegi, paneb mõtlema. Põhiidee sellel vandenõuteoorial ju ongi see, et vaktsiinid on loodud selleks, et nõrgestada inimese immuunsüsteemi, et ta jääks haigeks ja vajaks üha uusi ja uusi vaktsiine ja ravimeid. See on julm, kui ka vaid üks pisike osa sellest teooriast on tõsi. Ja kui see kõik on vaid üks suur avalik vale ja vaktsiinid ongi hoopis immuunsuse hävitamiseks, mitte selle tugevdamiseks…

Aga ehk ei olegi asi üldse nii hull ja armastus päästab maailma? Kui ma  selle blogipostituse all seal täna kommentaare lugesin, siis sattusin huvitava mõttetera peale ja pidin sellega 100% nõustuma – tee, mis sa teed, aga õnnelik ema on lapse jaoks vaktsiin nr 1. Organismi stressitasemest oleneb ikka jube palju. Mõni peab mind posijaks, aga ma olen oma isiklikul nahal seda kogenud, kuidas on võimalik end haigeks mõelda ja terveks mõelda. Laste ainsad kõrvapõletikud elus jäid perioodi, kus meil olid kodus tülid, mis tahtmatult vahel ka laste kõrvu kostusid. Ja kui te mäletate näiteks minu peritonsillaarse abstsessi  teemat, siis millal see oli? Kui mu sisemus kisendas ja mäsles ja ma piinlesin kohutavate süümepiinade käes, et H lasteaeda nii vara viisin. Elu kõige räigem haigus. Kõik puha ise tekitatud. Ma võin seda loetelu siin hommikuni jätkata. Kõigel on seosed ja põhjused. Aga ma ei tee seda, sest mu eesmärk ei ole kedagi paika panna ega öelda, kuidas on õige. Ma ei tea ju ka, aga ma arvan, et ma olen teel.

Mis järgmiseks? Selgeltnägemine? Jehoova tunnistajaks? Ilmselt hakkab mõni mu uuest holistilisest posija-minust natuke eemale hoidma, sest võib ju mõelda, et olen täitsa lolliks läinud.

Aga võib ka mõelda, et olen täitsa targaks saanud, ise tead, kummalt poolt aeda vaatad.

 

täiesti gei postitus

Geid on meie hulgas alati olnud ja on edasi ka, ükskõik kui palju ajakirjandus sellest pasundab või ei pasunda või mis sorti vihakirju keegi kuskil kellelegi saadab.

Minul endal on tegelikult täiesti ükskõik, kes kellega seksib, nii kaua kui tegu pole pealesunnitud vahekorraga, loomadega või surnud inimestega.

Ja ma päriselt, päriselt ei mõista, kuidas saab olla hulga heteroseksuaalide kõige põletavamaks teemaks see, kas 2 geimeest saavad endale surrogaatema abil kaksikud või mitte. Ükskõik, kas nad peavad seda ebaloomulikuks, jälgiks või saatanast viidud teoks – miks see neid nii palju huvitab? Kas tõesti kõige selle kõrval, mis meil ümberringi toimub – usuhullud sõidavad rekkaga inimesi täis turule sisse; lapsed võtavad revolvreid kooli kaasa, tulistavad surnuks pool klassi ja “nõmeda” õpetaja, kes neile hindeks kahe pani; liiga suur osa peredest on lahutatud ja lapsed tihti katki ja poolikud; kihutajad ja roolijoodikud tapavad maanteedel massiliselt pereinimesi jne jne – on nende inimeste arvates kõige suurem oht ühiskonnale see, kui samasoolised loovad endale pere ja hakkavad armastuse sees lapsi kasvatama?

Jah, olen nõus, et kui maailm loodi, oli evolutsiooni mõttes ette nähtud meeste paaritumine naistega. Aga sama kindel olen ma ka selles, et veel 200 aastat tagasi ei osanud keegi ette näha näiteks autode võidukäiku hobukaarikute üle. Siiski, kuidagi on need maanteed meil nüüd autosid täis ja kusjuures – hobused ei ole sealjuures välja surnud.. Ma ei tea, kas keegi tabab mu mõttekäiku, aga paar geiinimesest siin ja seal ei tähenda küll, et kogu inimsugu on hukule määratud. See tähendab, et oleme ühiskonnana tolerantne ja arenemisvõimeline. Igal indiviidil on õigus õnnele ja mina ei ole küll keegi, kes saaks või võiks määrata, mis see õnn kellegi jaoks on.

Ma ei ütle, et mulle meeldib näha geimehi suudlemas või et ma sellest aru saaks – pole minu teema (üldse teisi inimesi suudlemas vaadata). Naised mulle seksuaalses mõttes ei meeldi ja ma olen ise kohe kindlasti hetero. Ma küll tean mõnda geid ja suhtlen nendega, aga ei suhtu nendesse kuidagi teisiti. Tegelikult ei ole ju vahet, mida ja kellega sa kodus linade vahel teed, oluline on inimene ise. Pildiotsingu you dont have to be gay to be a supporter tulemusKa oma heterosõpradega ei aruta me oma seksuaaleelistusi, kui kokku saame. Seega, mul puudub igasugune seos ja põhjus, miks mul pole ükskõik. Aga mul pole, mul on nii kahju geidest, sest arvan, et neile tehakse liiga. Nii kurb ja vastik on neid jubedusi ajakirjandusest lugeda, sest keegi ei vääri surma seetõttu, et ta on gei ja ma tõsimeeli arvan, et kui kodu, kus üksteist siiralt ja sügavalt armastatakse, võtab endale kasvatada väikesed lapsed, on need lapsed õnnesärgis sündinud. Parem see, kui õnnetud, märatsevad ja kisklevad vanemad. Või joodikud. Või narkomaanid. Või alaealine ema, kellele on pidutsemine ja poisid tähtsamad. Saate aru küll, mis ma mõtlen. Laps vajab armastust ja see on põhimõtteliselt kõik, mida ta vajab. Ülejäänud asjad tulevad iseenesest, kui armastus on olemas.

Kui rääkida sellest, kuidas neid lapsi pärast koolis kiusama hakatakse ja kuidas nad ühiskonnas hakkama ei saa… no mõelgem, kelle teene see veel on? Erinevaks sildistamine ja tagakiusamine tuleb meie kodudest, täiskasvanute suhtumisest. Lapsed on puhas lõuend, neil ei ole vahet, kes on tema sõbra vanemad, mis soost või mitu neid on. Meie, täiskasvanud räägime lastele, mis on norm. Aga kes meie, vanad mullad üldse oleme, et me võtame endale õigusi tänapäeva-/tulevikunorme määratleda? Ehk ongi aeg kõigil maailma kapigeidel tulla välja õue? Mis sellest siis on? Kas arvate, et siis ei sünni enam lapsi? Maailm lõppeb otsa? Oh ei, alati jäävad ju “normaalsete” lapsed, nagu teie omad. Või noh, alati jääb küsimus, kui normaalne sa oled, kui sa ühe sinusse mitte puutuva teema suunal nii põlema lähed, et ähvardad paar inimest üles puua.

“Ela ise ja lase teistel elada!” võiks olla ideaalne lause sellesse teemasse, aga et seda järgida, peaks kõigepealt ka endal elu olema. Võib-olla on nii? Et oledki kibestunud vanamehenäss, kes on 58 aastat seda sama tundnud ja puhas kadedus sunnib sind vihkama neid, kes nii arad ei ole? Täitsa suvaline pakkumine, vaevalt, et kõik geivihkajad ise geid on, aga siiski. Kapigeisid on meie hulgas tõenäoliselt ohohoo, kui palju. Ja kes saaks neid süüdistada, et nad kapis on – välja tulla oleks sama hea, kui olla juut ja minna Hitleri ukse taha koputama. Kes tahaks seda viha ja sõimu enese peale?

Sest kui sa oled gei, siis on justkui kõigil õigus avalikult sinu armastust kritiseerida ja see on nii, nii vale! Ma ei kujuta ette, kui keegi võtaks täna ette minu suhte, lahkaks seda üksipulgi kõiketeadja moel ja teataks, et tema hinnangul ei ole meil õigust üksteist armastada ja meid tuleks maha lasta.

Ma imetlen nende inimeste julgust, kes elavad täiel rinnal, teades, et suur osa ühiskonnast ei aktsepteeri neid. Paar nädalat tagasi OP-is oli intervjuu Alan Shayne’i ja Norman Sunshine’iga, kes on olnud suhtes juba 60 aastat ja on jäänud iseendaks kõige kiuste, sest see pole olnud kerge – leida tasakaal peidus olemise ja üksteise hoidmise vahel. Mulle meeldis neid härrasmehi vaadata, päriselt. Huumorimeel, soojus teineteise suunas ja eluterve suhtumine. Meil kõigil peaks olema selline suhe, kus meid hoitakse ja austatakse. Mis vahet, kas naine või mees?

Muidugi on see ka riigiti erinev, mõnel pool on inimesed tolerantsemad. Aga selge on see, et mingid pilgud sind ikka kõõritavad, kui sa naisena oma naisega käest kinni poodi jalutad. Jumal hoidku, kui veel lapsed peaksid teise käe otsas kinni olema. Ohh, kui õnnetud lapsed! Perversne suhe! Pangu ennast põlema! Haiged!

Tegelikult on mõistagi selle pildi juures haige vaid see, kes nii mõtleb. Iga inimene väärib armastust ja igatseb endale peret. Kui oled hetero ja saad need asjad lihtsal viisil – palju õnne! Aga kui sina oled juhuslikult gei, siis esiteks pead sa pere loomiseks läbima tõelise kadalipu ja seejärel olema valmis, et su kannatused kestavad terve elu. Lapse lasteaia ja kooli valimine algab põhjaliku taustauuringuga, et kui väga su lapse tulevased õpetajad võiksid geisid vihata. Seejärel hakkad sa üks hetk lohutama oma last kellele öeldakse järjepidevalt lasteaias, et kaks ema ei ole normaalne, sest et teistele lastele kodus räägitakse nii. Siis pead sa andma vastust nõmedatele vanainimestele, kes süüdistavad sind, et kasvatad oma poegadest geiinimesi. Lugema ajakirjandusest vihaseid kommentaare, kuidas sa oled väärastunud ja sinult tuleks emaõigused ära võtta. Tegelema taaskord oma nutva lapsega, kes tuleb koolist ja ütleb, et õpetaja ütles talle sapise kommentaari tema vanemate kohta. Ja nii edasi. Edasi. Edasi.

Aga mida saad sina parata, kui sul nii on? Mida saan mina parata, kui mulle meeldib sinine värv, mannavaht ja sügis? Mis ulatuses saab inimene väänata seda, kes ta on? Kanda sinise asemel punast, sest see meeldib teistele rohkem? Suruda maha oma tunded ja olemus, sest nii on teistel parem?

Kas tõesti on vaja? Täiskasvanud, võtkem end kokku, sest just meie asi on sinu, minu ja meie lastele elamisväärne maailm luua.