Ma pole kunagi jubedamat viha ja ängi tundunud, kui oma vanemat last magama pannes. Päriselt. Kutsu mind närvihaigeks või ähvarda lastekaitsega või ütle, et olen täiesti oskamatu lapsevanem, ükskõik. Ma lihtsalt ei suuda taluda, et ta ei suuda uinuda, no ei suuda, noh! Tean, et paljud on hädas, aga meie oleme kohe silmini mädas, mitte lihtsalt hädas ja päästa meid saab ainult.. ma ei tea, mis asi. Kas üldse.
Esimesed 3 kuud olid super, ta magas, nagu kõik beebid ikka, hästi. Ise jäi enamasti magama, vahel hüppasin temaga võimlemispallil, kui ta üleväsinud oli. Hiljem tuli seda pallil hüppamist ja laulmist üha rohkem ette. Muudkui uuunii uuunii uuuue kuuuue annab, hommikuuuuni sind ta kätel kannab… kui ma tagant järele mõtlen, siis see oli noore ja rohelise emahakatise viga nr 1 ja suurim viga, mida ma kunagi teinud olen – kuulasin teisi. Selles küsimuses. Vahel tasub teisi kuulata küll, aga selge on see, et õpitakse ainult enda vigadest. Paraku.
Oli käputäis inimesi, kes rääkis mulle pidevalt midagi stiilis, et lase lapsel ikka maailma ka näha ja miks sa tahad, et ta sul koguaeg magab. Mina kuulasin neid. Venitasin ärkveloleku aegu pikemaks. Ei saanud aru, miks ta röögib, tarkade klubi muidugi rääkis, et röögib, sest ta ei taha magada. Olin natuke skeptiline ja uskusin gaasivalusid rohkem. Kõik gaasivalurohud said meil järgi proovitud, nii espumisan, cuplaton kui sab simplex, aga tagantjärele sain aru, et gaase tal polnud. Oli võõrastest nägudest tingitud ärevus ja üleväsimus. Laps röökis, sest ta ei suutnud enam uinuda.
Tiss mingi hetk enam ei töötanud ja siis ei jäänudki üle midagi muud, kui et palli peal hüpates ta ära kustutada või käte peal kussutada. Mis 5-6-kilose lapse puhul on okei, aga kui ta on aastane ja kaalub 12 kg… pekki kui närvi see ajas, sest see kussutamine mingi aeg ju ka ei andnud enam tulemust. Ta lihtsalt ei jäänudki magama, ükskõik kuidas! Vahetasime Priiduga üksteist välja ja andsime last õhtu jooksul sülest sülle sada korda. Terve elu keerles selle ümber, kuidas last magama saada. Aga kui ta lõpuks uinus läbi ime, siis võisid puhkpilliorkestri kõrvale mürtsuma panna, ei mingit probleemi. Ei saa öelda, et ta kehva unega laps on, lihtsalt kehva uinumisega.
Ja siiani. Postituse alustamise hetkel olime just tagasi jõudnud 3-päevaselt Eesti tripilt, kus magamistingimused ei olnud just kõige esmaklassilisemad. Ma näen ja ma tean, et ta on läbi väsinud ja ta ikka trambib juba 40 minutit järjekindlalt voodi vahet. Teine mees magab ammu õndsat und ja uinus, nagu ikka, loetud sekunditega.
Miks Holger nii hästi magama jääda oskab? Teooriaid on mitmeid, selge on see, et täielikku tõde teab vaid taevataat, aga ühte ma tean – tema puhul pole kussutamine kordki meile pähe tulnud. Tõsi, tal on abiks olnud lutt, aga Gregoril samas oli tiss. Mõned inimesed väidavad, mõned ei oskagi juba loomu poolest, et lapsed ongi erinevad. Jaa, on. Aga mina väidan, et on võimalik laps ka p**** keerata ja oma esimese lapsega nii ka tegin. Just see, et ma ei tabanud ära seda üleväsimuse osa, mis viis selleni, et pidin tal uinuda aitama, mis viis veel posu asjadeni, millest tekkis harjumus ja kõige selle tulemusena vajab ta veel täna, 3 ja pooleselt abi ja poputamist uinumisel.
Nii et noored emad, lugege. Minu teooria on, et mida rohkem ta magab, seda rohkem ta magab. Holgerit panin lihtsalt väga tihti magama, st tagasin tingimused uinumiseks, kui tal soovi oli. Kedagi ei kuulanud, kes tahtis “lapse silmi ikka ka näha”. Ta magas paarikuuselt 17-18 tundi päevas ja Priit käskis mul mitu korda arsti käest küsida, et kas kõik on okei temaga.
On okei, väga okei. Ta pole kunagi vajanud liikuvat vankrit näiteks, et magada. Kodus hoovis panin õue, lällari tööle ja ise tuppa tagasi. Ma pole ealeski pidanud teda kussutama või kiigutama, ise pusserdab end magama ja kuigi tean, et teatud vanuses võivad need asjad veel 180 kraadi pöörduda, siis võrreldes Gregoriga selles vanuses oleme ikkagi nii tohutult palju aega ja närvirakke võitnud.
Oi, valetan. Oli mingi periood, kas paar nädalat või kuu, kus Holgeril tulid samal ajal hambad ja ta ka vahetas graafikut kahe une pealt ühe peale. Oh, see oli lõbus, tahtsin iga õhtu kodust ära joosta ja jäädagi kadunuks! Holger jäi magama õhtul suhteliselt vaevatult, AGA kuna 1 uni oli veel vähe ja 2 oli palju, siis 40 minuti pealt oli tal selline ärevam hetk, kus ta tahtis ärgata, sest arvas, et see oli suvaline päevauni. Sellises olukorras sa tavaliselt aitad oma lapse unele edasi, kui on vaikne ja pime keskkond, siis ta peaks ju ise aru saama, et on öö. Aga kui sul on “abiks” huilgav kolmeaastane, kes 40 minutiga veel kohe kindlasti uinunud ei olnud… oh õudust! Kõik algab uuesti. Holgeri arvates on uus päev, sest ta ju tukastas just kergelt ja Gregori saab venna tõusmisest uut energiat. Ja nii me maaldlesime nendega vahel poole üheni öösel välja. Oma aeg oli juba suva, saaks normaalsel ajal magamagi! Vot sel perioodil olid meil lõpuks kärud toas ja äärmuslikud meetodid kasutusel, sest nagu elus ikka kõik head asjaolud kokku satuvad, oli meil remont siis nii kaugel, et saime kasutada vaid ühte tuba kogu elamisest… susisesime üksteisele jubedaid asju, keegi pidi ju süüdi olema ja iga minut tundus lõputu. Ime, et me ellu jäime ja ikka veel koos oleme, sest kui need õhtud pole suhte ja koos hakkama saamise tuleproov, siis pole miski.
Nüüd on muidugi asjad tunduvalt paranenud. Holgeriga on jätkuvalt lihtne, aga ka Gregoriga on tegelikult lihtsam. Kuigi, ta tõesti ei suuda endale tunnistada, et ta väsinud on ja uinumine on tema jaoks nagu häbiasi. Ise väsinud ja silmad juba vajuvad kinni, aga nii kui tunneb, et hakkab unne suikuma, kukub jalgade ja kätega vehkima, et jumala pärast päriselt magama ei jääks.
Oleme kõik läbi teinud, kõik teooriad ja nipid. Unekoolid, une-eelsed rutiinid, kindlad režiimid, unejutud, vaikus, pimedus, varem magama panemine, hiljem magama panemine, lõunaune ära jätmine, väsitamine, rahulikud mängud, olla kõrval, lahkuda toast, patsutan, räägin, kurjalt ja rõõmsalt. Mida iganes sa teed – nagu kustutaks metsatulekahju väikese beebitekiga. Hetkeks tundub natuke töötavat, aga peagi põleb tuli edasi ja veel heledama leegiga kui enne. Käisin isegi neuroloogi juures, kes kinnitas mulle, et mõnel lapsel ongi nii. Täitsa normis laps, läheb aega, aga temast saab asja. Telekat ei tohi, rahulikud mängud, rutiinid, päevauni peab olema. Kõik vanad teada-tuntud tõed. Aga see aeg ja närvid, mille oleme seal voodi ääres maha raisanud.. pikka aega me ei osanud kuidagi teda isegi voodisse paigale saada, nüüd ta juba enam-vähem küll püsib, aga lisandunud on tavalised kolmeaastase nõksud ja nipid nagu räägi veel üks lugu, tahan juua, emme tule tahan kalli teha jne jne. Armas ja pole kuskilt otsast konti murdev, kui see just ei kesta paar tundi jutti.
Mitte ühtegi raskemat probleemi pole mul elus olnud, ei iial. Kõigega ma saan hakkama, aga kui on jälle SEE päev või õhtu, kui teine tund tiksub ja sa ei saa kusagile minna, koristada, duši alla minna, lilli kasta, mida iganes, et oma asjadega edasi minna, siis… kõik seisab ja see ajab nii närvi, et tahaks täiest kõrist kisada. Lapse peale sa kuri olla ei saa, sest tema ei ole ju süüdi, et tal uni ei tule, aga kellegi peale tahaks kärkida küll! Selline rõve jõuetus ja ahastus on peal, et kurat küll, sul on pehme padi ja tekk ja siidised linad, su kaisukas on sinuga, sul on olnud tore päev ja väljas krabistab veel vihma ka, ideaalsed tingimused!!! Ja sina ikka vähkred ja lollitad ja mina pean istuma tasa nagu uruhiir. Nagu mul tõesti poleks targemat teha.
Nii, et nautige oma iseuinuvaid lapsi, kellel on. Ja olge ettevaatlikud, et te neile ise valesid harjumusi ei tekitaks. Keeruline on see lapsekasvatamise kunst ja sa iial ei tea, kuhu poole mis hetkel pöörama peaks. Ma läksin vasakule, kui pidin minema paremale ja nüüd ma siis katkun ahastuses oma halle karvu peast.
Homme on lasteaia esimene päev ja selleks, et lapse hommikul normaalsel ajal puhanuna üles saaks, jätsime lõunaune ära ja sättisime külast koju sõidu “õigele” ajale, et ta autos magama jääks. Täiuslik ema nii ei tee, aga häda ajab härja kaevu ja mina pole õnneks täiuslik ka.
Raili blogi 