mu kodu on mu kindlus ?

Ma kirjutasin algul selle Lilli postituse kommentaarina, aga mingil põhjusel see üles ei läinud (mingi sisselogimise teema) ja ma olen piisavalt vanamutt, et ei oska seda asja parandada ka, mõtlesin siis, et teen hoopis enda blogisse ühe väikese postituse.

Minu jaoks on see Ümera tänava hullu vanamehe lugu äärmiselt õõvastav ja hirmus. Oleks muidu ka, aga paralleelid – naine 36, lapsed 6 ja 4. Meil siin elab muughulgas üks mees ka, aga naine on 37, lapsed on 7 ja 5. Samuti teine korrus. All elab samuti vanem inimene. Ja selle Ümera maja naabrid kirjeldavad neid lapsi kui vaiksemat sorti lapsi, meie omad aga paraku vaiksed ei ole. Ma ei loo üldse mingeid illusioone, et keegi võiks nii arvata, sest kuigi meie lapsed on piisavalt vanad ja saavad aru, et korteris ei hüpata ja ei põrgatata palli, siis ikka nad huilgavad, jooksevad, müravad, kaklevad, lähevad hoogu ja lärmavad. Ma olen korduvalt mõelnud meie alumise naabri peale – et kui ma oleksin üksik vanem naisterahvas ja elaksin korteris, kus keegi koguaeg üleval müdistab.. mulle ju ei meeldiks? Kas ma läheks närvi? Kui närvi? Keegi ei ole nelja kuu jooksul küll meie ukse taga koputamas või õiendamas käinud, aga kumb see parem on, kas karjuv naaber, kes ütleb sulle otse näkku, et ta sind ei talu või keegi kes istub ja ketrab omaette kuni plahvatab? Mu ainuke lootus on see, et meil ongi keskmisest tummisemad seinad ja laed, sest mina ei kuule kunagi kedagi lärmamas, kas siis kui üksi kodus olen. Aga võimalik, et kõik teised ongi lihtsalt väga vaiksed inimesed. Ja võib-olla koguvad kõike endasse seni kuni enam tõesti ei jaksa?

Tänasel päeval on ju kõik natukene üksikud ja plahvatusohtlikud. Kusagile ei saa, kedagi ei näe. Minul on messenger ja õue jalkat mängima tirivad lapsed ja mereääregrillid sõpradega, aga liikumisvõimetu vanamehenäss, kes võib-olla on harjunud bingo-õhtutel või raamatuklubis käima, mis kõik nüüd on ju kinni ja valgust ei paista.. Istud siis üksi, kellegagi rääkida ei ole, kogud raevu ja oled tiksuv kellapomm. Vanainimesed, kui nad ka suudavad endale seda teadvustada, et vajavad psühholoogilist abi, kas nad oskavad seda abi leida või on see ikkagi tabu natuke ka? Ma ei õigusta seda vanameest mitte üks põrm ja see ei vähenda selle tragöödia suurust, aga kust saab inimene abi, kui teda ei ole õpetatud tunnistama, et tal abi vaja läheb? Ilmselt ta flippsiki ära, sest ta ei leidnud enam ühtki viisi, kuidas selle peas koliseva konstantse lärmiga toime tulla. Oehh. Soovin nendele lastele.. ma ei tea isegi, mida soovida. Head. Et nad elaksid nii hästi, kui see võimalik on. Et nad tuleksid sellest välja nii tervelt ja nii kiirelt, kui võimalik.

Igatahes, kui nüüd rääkida veelkord sellest minu väljaantud vekslist, et kellegi all ega peal mina elama ei hakka, siis ausalt öeldes on mugav korteri-elu meile isegi meeldima hakanud ja kuna maja asjade kordasaamist oodates on aega mõelda, milline elu meile tegelikult sobib, siis siin külavahel jalutades ja plusse-miinuseid vaagides oleme aru saanud, et võibki jääda korter. Võimalik, et lähemegi selle skeemiga, et korter küla keskuses, kus kõik mugavused ja teenused käe-jala juures ja siis väike suvilakökats mere ääres. Näiteks. Selge on aga see, et korter saab ja peab kindlasti olema uusarenduses, kus kõik on noored lastega pered ja kindlasti peab see hõlmama endas esimest korrust ja naabreid maksimaalselt ühel pool. Mulle ei sobi see mure, et mis alumine naaber küll mõtleb või tunneb.

Sellised mõtted. Tõusen nüüd ja hakkan kuuske toast välja ajama. Ma tegelikult ei ole veel üldse valmis, sest kui eelmisel aastal meil kuusk viskas kolmekuningapäevaks ise okkad koos ehetega pealt, siis selle aasta kuusk on sama ilus ja haljas nagu tuueski. Proovisin okkaid pealt sikutada, ei midagi. Aga ilmselt on aeg ta ikka siit välja saata, sest (ISEGI!!) mulle tundub, et jõulud on sel aastal kestnud ikka ülipikalt.

Kes viskaks vabatahtlikult välja sellise kuuse?!

Esmaspäeval läheb G kooli, H lasteaeda ja mina kontorisse. Ma pole käinud juba… mitu kuud või? Okei, liialdus, mu meelest umbes detsembri alguses ma käisin ikka mõned head päevad. Nüüd ongi kuidagi nii, et tsaupakaa jõulud ja tere tulemast argine elu. Lõpuks! Kuigi me jätkuvalt teeme tööl seda “nädal tööl-nädal kodus” teemat, nii et varsti olen jälle kodus tagasi.

Aga ega sel kodus olemisel midagi väga viga polegi. Mul on hea kodu. Lihtsalt, et ma loodan, et mu naabrid mind salaja ei vihka..

näe, naabrimutt* on skandaali sattunud

* nii “mutt” kui “naaber on mõlemad suhteliselt ülekantud tähenduses.

Veel hiljuti elasin ma Mailis Repsiga samal tänaval. Ma pole temaga kunagi suhelnud ega midagi, ma olen lihtsalt teadnud läbi ajakirjanduse, et seal kõrge tara taga elab posu lapsi, kes võiks olla minu laste potentsiaalsed mängukaaslased, aga sa ei lähe ju aia taha koputama. Mis sa ütled – et tere, olen telekast näinud..? Nii, et sellel kõigel, mis ma arvan, ei ole mitte mingit seost sellega, et ma elasin Mailis Repsiga ühel tänaval.

Hoopis sellega on, et ma olen ema. Ma olen nii ema ja nii loll (?), et mind absoluutselt ei huvita, KUI kuritahtlikult ja KUI teadlikult ta seda minu raha oma hüvedeks kulutas. Päriselt ka. Mind ajab täiesti marru, et üks ajakirjanike kamp vajub nii madalale maapõue sisse, et vaatleb freakin KUU AEGA kellegi lapsi. Jälitab lapsi. Ja siis me räägime eetikast. Mailis Repsi eetikast. God.

Ole ise 6 lapse üksikema.. ma saan aru, et kõik see on vale ja paha ja saab ka teisiti asju ajada, aga mina lihtsalt usun, et Mailis püüab nina vee peal hoida, lapsed elus hoida ja teeb oma tööd hingega.  Las ta lihtsalt olla, loll Õhtuleht!

Mul on 3 korda vähem lapsi ja minu töö on ilmselt 30 korda pingevabam. Ma olen enda logistika küll teadlikult ära sättinud nii, et kedagi kuskile väga viima-tooma ei pea, aga IKKA ma katkestan umbes 3 korda nädalas oma tööpäeva, et laste pärast varem ära minna ja IKKA ma jõuan vahel pool 10 tööle, sest laps vajas mind hommikul väga. Mõelda vaid, kui neid lapsi on kahe asemel 6… Mõelda vaid, kui sa oled juhtumisi minister ja mõnel perioodil rabad ööpäevaringselt tööd, et meie kõigi lapsed saaksid kõigest hoolimata haritud ja hoitud!

Ma ei väida tema teguviisi õigeks, aga häbi ei ole mitte Mailis Repsi pärast vaid kõigi nende silmakirjatsejate pärast eesotsas artikli autoritega. Kui sul on millegi pärast siiras mure – mine ja koputa erakonna esimehe ukse taga ja arutage, kuidas edasi. Alatu on kuue lapse üksikema avalikult häbiposti tõmmata! Isegi, kui tema teguviis on tõesti väga vale, siis kõik need jälitajad, parastajad ja kaasakaagutajad on hullemad veel. Mine ja maga nüüd rahus, said kellegi karjäärile vee peale tõmmatud ja lapsed ahistamise pärast psühholoogi ukse taha ritta. Mille nimel? Pulitzeri siit ei tule, see on puhas sopp.

Oehh. Kas me unustasime ära, kuidas inimesed olla?

Sa käid mulle närvidele, bemmivend!

(Ja-jaa, bemm on täitsa normaalne auto ja vabandan oma kõikide ontlikest pereinimestest sõprade ees, kes selle margiga sõidavad – jutt ei ole teist)

Paned bensukast minema, nagu viimnepäev oleks käes. Rataste alt pritsib pruuni lumepudrulöga ja auto tagumik käib vinksti-vonksti paremale ja vasakule. Nii äss oled, vana! Kõik tsikid nägid. Või kui ei näinud, said vähemalt harjutada järgmise etenduse tarbeks. Sest keset linnaliiklust autode ja inimeste vahel on lihtsalt nii põnev harjutada! Ja nagunii ju midagi ei juhtu. Aga kui juhtub?

Järgmises teeristis näen su ametivenda – veel üht väikese vanema bemmiga eluheidikut. Seekord punane ja seekord püüad tabada väikest last, kelle ema teda kõnniteel kollase kelguga tõmbab. Ei saanud pihta, sest lumevall eraldab nad sinust. Jess, vedas. Vangi ei lähe ja saad edasi õppesõitu teha.

Ajalehest loen sinust tihti. See ei tähenda, et sa alati bemmiga sõidad, aga mentaliteet on sama. Roolin nagu jaksan ja minu ajude jaoks on see mootor liiga suur. Ohjeldamatud möödasõidud, manöövrid, mis viivad vastu sõitva pereema ahastusse. Te, bemmivennad, olete üksteise iidolid, jagate elufilosoofiat. Elu on fun ja chill ja suva, kui see ühel hetkel otsa saab. Kes vingub, on KIAga tädi ja sama tüütu tee peal, kui minu jaoks need sügisesed seenelised Žigulidega. 90?! Püsikiirus!? Autojuhtimine peab ikka lõbus olema! Phähh. Sa oled blogger, mul on poogen. Ainult, et sa tapad teisi.

Vahel oled pugenud ka rekka rooli. Noor nolk, kes ei jaga veel elu dimensioone või vanamehenäss, kes on lihtsalt liiga enesekindel, sest sõidab 42 aastat ilma avariita. Aga 43ndal aastal paneb väiksele nunnule ökoautole otse kümpi, sest see kurat ei läinud hirmust võssa, nagu kõik need teised enne teda. Otse kümpi, tugevama õigus. 50-tonnine taparelv, tühiasi. Mõni julgem ja rasvasem sõidab veel õllevine all ka. Milline mees! Ehk saab teele pihta, aga äkki tagurdab seekord järve. Kes teab, mis saab, elu on seiklus!

Ahh. Ja bussijuhid. Vanad mehed, varsa aru. Sa vead inimesi. Palju – 10, 16, 37 on neid täna bussis? 37 inimest, keda oodatakse. 74 last, kes tänu salamõrvarile võivad ilma vanemliku hooleta jääda. Või vead sa õigupoolest üldse lapsi? Kama kõik. Oled jumal ja ise tead, mis teed. Ainult, et sa ei tea. Need inimesed usaldavad oma elud ja oma laste elud sinu kätesse ja see teeb sind vastutavaks nende ees. Sa ei tohi teha jaburaid möödasõite! Liiga palju on kaalul.

Ja kedagi ei huvita, et sa 5 minutit hiljem sihtkohas oled, neid huvitab, et sa üldse kohale jõuad. Isegi pool tundi ei huvita tegelikult mitte kedagi, ka pool päeva ei huvita. Elamata jäänud elu huvitab küll. Kõik muu antakse andeks, aga suremist on raske andestada ja unustada. Õhtulehe esikaaned on täis neid ahastuses järelhüüdeid kui hea autojuht ja imeline inimene mõrvar tegelikult oli.

Usu mind, see ei tee sind tegijaks, kui sa iga ilmaga oma punnist 90 välja suudad pigistada, see teeb sind idioodiks. Sa ajad mul südame pahaks, sest sa ei mõtle. Sa ei näe lund, ei tunneta libedust. Kuidas sa said üldse juhiks saada?! Kuidas sa võtad endale õiguse end loodusest võimsamaks pidada? Olgu, kiru siis teehoolet, kui tahad, vahet pole. On nagu on ja tuleb kohaneda. Aga ei, mitte sina. Ikka tuled sa külg ees nagu elu oleks üks kuradima suur rallirada.

Võta hoogu maha, päriselt ka. Ära mängi tänavatel ruletti, ära ole jumal. Need on päris inimesed, päris elud. Kellegi lapsed, kellegi emad.

Sina ise oled kellelegi kõige olulisem. Ta ootab sind ja tegelikult sa ei taha, et ta nutma jääb. Või sind hooldama, kui oled ratastoolis ja suunurgast tilgub ila, sest mõned refleksid enam lihtsalt ei tööta.

Hinda olusid, kohane ja jõua kohale. Vahet pole, millal.

accident-3065147_1280

 

kas tänapäeval on normaalset inimsuhtlust palju tahta?

Enne kui ma alustan, ütlen kohe ära, et ma ise olen ka vahel selline. Ei taha olla ja tahan muutuda – seepärast kirjutangi.

See neetud facebook ja messenger ja instad ja ma ei tea mis. Sa lihtsalt vahid päevad läbi piksleid ja trükimusta, aga tegelikult sul pole õrrrrrna aimugi, kuidas neil päriselt läheb, ka neil, keda pead oma kõige lähedasemateks.

Kuigi jaa, pean tunnistama, et ma ise ka kasutan messengeri enamasti isegi oma parimate sõbrannadega rääkimiseks – küsid, mis uudist ja ta vastab sulle siis, kui ta päriselt saab. Kui helistad, võib ta olla nt kassajärjekorras või arsti juures või lennukile astumas. Ja pärast ta muidugi unustab sulle tagasi helistada ja kõik, läinud see hetk ongi. Nii harva on nii, et sul on aega rääkida ja mul on aega rääkida. Kui üks tahab lobiseda, siis teine parajasti koorib kartuleid või pikib vahetpidamata vestlusesse sisse repliike, nagu: “Aadu, 6ndat korda ütlen – ei tohi lõvil kääridega lakka lõigata!” või “Palun olge ometi tasem, emmel on telefonikõne pooleli!”. Nagu see sündroom, kus sa suvalisel ajal tahtmatult suvalisi asju suust välja pahvatad. Nii võib täiesti kuulmata jääda, et mismoodi täpselt sul see sõbranna ametikõrgenduse lugu oli või halvemal juhul sa pead terve kõne ära nii, et sa ühelegi teemale õieti keskenduda ei saa. Lõpetad kõne ja 5 minuti pärast meenutad meeleheitlikult, millest te üldse rääkisitegi?!

Niisiis turvalisem on seal messengeris oma paar lauset kirjutada ja vastust ootama jääda, eeldades, et kui sõber aega leiab, küll ta siis vastab. Enamasti see töötabki, aga viimasel ajal olen täheldanud, et mõned kirjad jäävad lihtsalt vastuseta :O Võib-olla on asi minus (depressiooniuss mu sees seda mulle ka väidab), aga tegelikult, mis kurat.. ma kirjutan sulle, ma näen, et sa oled kirja ära lugenud ja siis.. kui päriselus sa niimoodi ebaviisakalt mitte vastata (=ära joosta?) ei saa, siis messengeris on ju nii lihtne.. tormad parajasti kuskile, pole aega kirjutada ja pärast unustad. Okei, unustad õhtuks, unustad järgmiseks päevakski – aga kui ma sulle nädal aega meelde ei tule – kas viga on minu silmatorkamatus ja kergelt ununevas isikus või on viga süsteemis? Miks me ei võta trükisõnu sama tõsiselt, kui näost näkku öeldud sõnu? Ja nii ma vaatan, kuidas inimesed, kelle käest ma olen küsinud siira huviga, kuidas neil läheb või öelnud siirad tänusõnad mulle osutatud teenete eest – lihtsalt ajavad üle facebooki laialt oma asja edasi, muudkui postitavad ja postitavad ja mulle vastuseks mitte üks piuks. Miks, sest sul on minu isikust sügavalt ükskõik? Kõik muud asjad on tähtsamad ajada? Lõbusam on panna avalikke pilte ja nendele kümneid laike saada – postkastist sulli ja feimi ju ei saa?

Õhhhh, olge siis pealegi.

Lisaks on mul sarnane kogemus ühe ennast laialt reklaamiva fb lehega, kust lapse toredasti öeldud lause eest saad teatud summa väärtuses kraami võita. Detsembris ma neile ühe G üllitise panin, panin ka oma fb lehele selle lause lingi ja ma ei tea, kas inimesed tahavad niisama mulle pugeda või pidasid nad seda päriselt naljakaks, aga hetkeseisuga on sellel postitusel 122 like – mis tähendaks täna, et oleme detsembri võitjad (jaanuari viimasel päeval selgub). Kuna selle esimesega läks nii hästi, siis lisasin jaaanuari alguses veel teisegi vestluse poiste vahel. Vastuseks tuli meil, et teie postitus on nüüd avalik – aga kui selle avasin, siis ütles, et vigane link. Küsisin üle kokku kolmel korral, et miks mu postitus avalik ei ole, koguaeg sellele samale meilile vastust saates ja arvake, mitu vastust ma sain?? NULL! Lugupeetud toimetaja ei leidnud 15 päeva jooksul aega ega tahtmist minu järelpärimisele vastata.

Eile, kui ma jälle fb-s selle reklaami peale sattusin, lõi harja punaseks ja panin nende fb postkasti kirja, et kuulge, milles asi. LÕPUKS tuli mulle vastus, et nende kolmest liikmest koosnev žürii ei pidanud seda ühehäälselt naljakaks ja nii see postitus eemaldatigi. OKEI, fain, mu huumorimeel on selgelt kiiksuga, sest mina näiteks ei pea seal lehel olevaid pooli lauseid ÜLDSE naljakaks (vastasel juhul väänleksin kõik päevad oma kahe kratiga siin põrandal naerukrampides ja võimalik, et oleksin isegi naerusurma juba surnud, sest selliseid “nalju” teevad nad vähemalt üle ühe lause), aga kamoon – veidi inimlikkust, või ei? Kui ma midagi küsin, siis ma ootan sellele vastust, elementaarne viisakus ju. Ja kui ma 3 korda küsin, siis ma olen juba ju täitsa segaduses ja ei saa üldse aru, milles asi. Ougaad, kas ma olen natuke nagu neurootik praegu..?

Igatahes, mida ma öelda tahan – vastik, et inimeste sõnad ei tähenda enam mitte midagi. Näost näkku suhtlus või isegi telefon kõrva ääres suhtlus on vahetu – isegi, kui vastus on käi kanni, siis vastus tuleb. Aga internetis me võime valida mitte vastata, ignoreerida. Ja see on oksele ajavalt vastik. Mina isiklikult tahan olla oluline, tahan, et mind kuuldaks ja nähtaks ja tunnistataks. Palju normaalsem oleks saada kasvõi lakooniline vastus, nagu “OK” või “mind ei huvita” või “tore, aga ära mulle enam kirjuta”. Unustatud ja nähtamatu olla on poole nõmedam.

Loomulikult ongi tänapäeval kõigil kiire. Ma tean ju, mul on ka. Töö, lapsed, trennid, söögid, koristamine, sünnipäevad, autopesu, tassi täitmine ja naiseks olemine oma mehele – kõik nõuab aega ja jooksedki ringi nagu orav rattas. Tulebki teha valikuid – ei jõua kõigile külla, kõigile isiklikult õnne soovima ja kõigiga fb-s tsitsätti ajada. Aga elementaarne viisakus ja inimlikkus võiks ju ikka jääda. Kas sa oma lapsele õpetaksid seda, et kui teema sulle ebameeldiv/ebavajalik on, siis lihtsalt ignoreeri? Mina mitte. Ja püüan ise ka paremini tulevikus, et mitte kogemata selga pöörata ja minema sammuda, kui keegi mind (kasvõi virtuaalselt) kõnetab! Ärme lase sellel neetud internetil otustada, kuidas me elame või kes me oleme, eks.

veel kaltsudest ja lörri läinud plaanidest

Meil on nädalavahetusel plaanis lammutada laiali viimane soojustamist vajav nurk. Õnneks või kahjuks on selles nurgas meie master-garderoob ja see tähendab, et ma pean end kokku võtma ja lõpuks riided ära sorteerima.

Üks suur prügikott enda ja lasteriietega on mul juba koos, aga sealt tuleb vist vähemalt teine veel, kui mitte rohkem. Need L-suuruses riided ma annan kõik ära, sest jumal küll – plaani tagasi juurde võtta mul ju ei ole. Natuke kahju on ka, sest riided on ilusad, korralikud, vähe kasutatud. Aga ma ikka mõtlen, et keegi kuskil vajab neid riideid rohkem kui mina ja las nad siis lähevad. Lihtsalt osasid asju olen ma saanudki ainult paar korda kanda või üldse mitte. Priidu sünnipäevaks jaanuaris ostsin 40 euroga poest kleidi (nii harva, kui ma päris poest üldse asju ostan) ja selle sisse upun. Juunis käisin kaltsukatuuril ja tõin endale imeodavalt koju täiesti uue välimusega 7 kleiti. 4 nendest rändasid sinna kotti, olles minu poolt täiesti kandmata. Mis toob mind probleemi juurde, et täna õhtul läheme Priiduga Lenna Kuurmaa kontserdile ja väga palju valikut mul kapis selga panemiseks ei olnudki 😦 proovisin ja kõik kukkusid seljast sõna otseses mõttes maha.

Käisin eile ka veel natuke kaltsukates ja kirbukatel, vahel on seal ikka päris häid leide. Aga lõpetasin jälle nii närvis olekus, et silmist pritsis tuld. Kurat, misasi nendel inimestel viga on. Magristrali uuest kirbukast on hetkel jutt. Fischer Price’i küpsisetünn ILMA küpsisteta 2 eurot. Okei, soodne, aga MIDA ma teen selle küpsisetünniga, kui küpsiseid ei ole? Viskan suvalisi asju sisse ja lasen
laule?? Oh, oota – kas ma saan kindel olla, et see laule ikka mängib? Vist mitte, arvestades kõiki neid teisi asju, mis seal riiulis olid. Kui inimene müüb kusagilt tasuta saadud testereid, siis midagi on mäda selle pildi juures, eks. Arva mis, ma suhtun ülejäänud su riiuli sisusse vägagi eelarvamustega ja ei vaevu seal üldse tuhnimagi. Ja ma olen üsna kindel, et väga palju inimesi astub samamoodi lihtsalt edasi.

See kehtib minu jaoks kõikide riiulite kohta. Kui ma näen, et sul on seal saasta – 2-3 asja max ja ma ei vaevu edasi vaatamagi. Isegi kui sealt alt kuskilt võib tulla mingi pärl, siis tõenäosus, et see juhtuks, on ju imeväike. Ja seal Magistralis on selliseid müüjaid oioi kui palju! Ma ei tea, kust nad saavad üldse need riided? Kaltsuka tasuta kastist, kusagi 90ndate alguses? Tõesti, kuidagi selline öööäääähhhhh-õlgu-väristamise tunne tuleb peale kui seal neid moest läinud luitunud asju näed. Ja kaltsu ei osta keegi ka siis, kui sa kirjutad oma riiulile KÕIK 50 SENTI peale. Ei osta.

Lemmik sellest korrast oli turvatool, mis ilmselgelt on oma aja ära elanud ja paramparamparaaa.. mitte niisama nässakas, vaid lausa ilma katteta nässakas! Turvatool, ilma riidest katteta, eelmisest sajandust, ainult 5 eurot! Kui tahad sinna kõrvale veel osta 2-euroseid ära kriibitud ja määrdunud renniga põllesid, lase käia. Ainult mina soovitan sul 2 eurtsi juurde panna ja saad poest täitsa tutika, mille puhul sa ei pea muretsema, et kolibakter ennast põlle kriimudesse ära peitnud on. Või mida iganes. Igatahes jälle võdistan vastikusest õlgu. Inimestel on tõesti erinevad standardid, aga need on asjad, mida mina ei annaks kellelegi isegi tasuta. Vihastasin eile selle Magistrali kirbuka peale põhjalikult, sest nüüd ei ole seal proovikabiinidel isegi kardinaid ees (keegi üritas stiilipeoks kaltsu kotti toppida??) ja neid saasta-riiuleid on seal umbes 80%. On muidugi ilusaid asju ka, üks müüb näiteks oma nunnusid käsitöö-kaisuloomi, aga kuna see riiul on tagapool ja selleni on raske jõuda ilma, et vastikustunne tekiks, siis mina sinna enam ei lähe. Võtke heaks või pange pahaks. Ka negatiivne reklaam on reklaam, järsku te jooksete nüüd kõik vaatama, et kui hull seal asi siis on ja tuleb välja, et ma eksin ja saate kõik pungil kottidega koju tagasi, kes teab.

Oma riided (ja laste ja Priidu) viin Do Good OÜ-le. Uurisin natuke ja pean seda kõige mõistlikumaks. Nad annavad need riided tasuta edasi nendele, kellel on neid väga vaja. Humanatesse ja Uuskasutuskeskusesse saab ka viia, aga need panevad asjad müüki ja abivajajad ei saa neid nii hõlpsalt kätte.

Teine asi, millest tahtsin rääkida, on see plaanide taevasse lendamine. JÄLLE, kahesajaviiekümnekuuendat korda, ma enam isegi ei üllatu. Eelmise, jõulupostitusega taasleidsin nimelt 2 sõbrannat, kes on sama hullud jõulufanatid ja me pidime homme tegema väikese istumise. Piparkoogid, glögid, verivorstid, hapukapsad ja ütlematagi selge, et mõnus seltskond. Lastel lõbus, meil lõbus. Aga nagu saatusesõrm ikka teha tavatseb – Gregoril tekkis eile öösel palavik, tipphetkel käis 38.4 ära. Müstika – me käime, teeme, oleme. Kõik sünnipäevad, istumised, korvpall, lasteaed, poed, jalutamised, mis iganes. Kõik sellised tavapärased asjad. Aga nii pea, kui tuleb üks niiöelda rütmist väljas sündmus, mida väga tahaks, siis juhtub nii. Keegi on haige ja sina istu kodus.

Õnneks täna tuleb ikkagi ämm ja me saame Priiduga minna Lenna Kuurmaa kontserdile. Ma loodan siiski, et ma ühtegi tuttavat ei näe, sest mul on 2 varianti – kas panen selga number suurema kleidi, mis õlgadelt maha tahab vajuda või mõne suvekleidi. Aga noh, vähemalt saab kodust välja.