kust ma endale SELLISED lapsed sain? (!)

Nagu öeldud, meie elu siin Laagris on nagu üks väike õnnelik mull.

Igal hommikul teen ma alustuseks väikese jalutuskäigu oma väiksema pojaga. 300 meetrit lasteaeda ja teist sama palju tagasi. Ülimõnus, see on piisavalt lühike maa, et ei muutuks vastumeelseks ja piisavalt pikk, et selle hommikuse värskuse-laksu endale sisse saaks. Mõnikord, kui natuke hilja peale oleme jäänud, olen Holgerile pakkunud, et lähme autoga, et ma saaks pärast otse tööle sõita, aga ta keeldub alati. Ja tore on. See on tõesti mõnus jalutuskäik.

Lasteaias on tal nüüd kõik okei. Ta vahel vingub küll natuke, sest ta juba loomupoolest ongi selline kukrus mõnuleva kängurupojalaadne kleepekas, kes meelsamini lihtsalt vedeleks kõik oma päevad maha. (No tal on see õigus, olla just selline nagu ta on, ja nii nunnu, sest ta ju arrrrrrrmastab mind üle kõige maailmas, aga mismoodi need samast tähtkujust samas kodus kasvanud lapsed meil nüüd nii erinevad siis on?!) Aga laias laastus on tal lasteaias kõik super hästi ja teda on väga ilusasti omaks võetud. Hommikul on sõbrad teda juba suure rõõmuga uksel ootamas ja õhtul võtavad järjekorda, et teda kallistada, kui minek on. Minu süda on igatahes rahul, ehk ma ei keeranudki kõike pekki oma jäärapäise “vahetame kõik välja” kampaaniaga. Ta ise on kuidagi väga rahulik ja tasakaalukas ja tundub, et elumuutus kokkuvõttes on talle hästi mõjunud.

Lõpuks leidsime talle ka ühe trenni (lisaks lasteaias olevale laulmisele ja üldfüüsilisele, kust tal sisuliselt võimatu põgeneda on), kus ta tõeliselt omas elemendis ja õnnelik on – ujumine. Kaks korda nädalas käime (jala, muidugi!) temaga ujumas ja tegelikult on väga mõnus seal ise ka kaasas käia, sest et saun, mis muu.

Gregori seevastu ei taha üldse kängurukukrus passida, on üliaktiivne ja sahmib kümnel rindel korraga. Ma mõtlen selle peale nii tihti, et kõik see isepäisus ja tõestamisvajadus, et “ma suudan, ma oskan” – see väike inimene ootas beebist saati seda hetke, millal ta lõpuks võib ja saab ise otsustada, ise minna, ise olla. Kooli läheb ta rattaga ja on üks täielikult isemajandav üksus. Kõik kellaajad – tundide, trennide algused, õppimine, isegi maha tulnud rattaketi paneb ta ise tagasi ja ei löö mingit alarmi, et tuldagu ja aidatagu.

Esmaspäev on tal täiesti pöörane päev, sest tal on peale kooli lausa 3 erinevat trenni. See mulle tegelikult ei meeldi, aga me ootame ja vaatame rahulikult, et kõik paika loksuks. Varem või hiljem langeb miski sellest nimekirjast loomulikul kombel ära. Ta teab ise ka, et ta peab tegema valikuid, kui tunneb (või meie näeme), et kõike ei jaksa. Kui ma teda manitsesin, et see pole normaalne esimese klassi päev ja järsku ta ikkagi valib midagi, mida ta EI tee, argumenteeris ta mind suure inimese kombel kohe nurka – jajah, aga kui sa ei lase mul proovida, siis kust ma tean, mis mulle sobib?

Ja nii siis ongi. Jätkuvalt käib ta 3 korda nädalas jalgpallitrennis, sügisest nüüd lisandus kord nädalas ka korvpall. Kergejõustikku tegi ta seni 2 korda nädalas, aga reedel enne vaheaja algust sain peale tundide lõppu kõne (ja ma teadsin, et see kõne tuleb!! sest nägin stuudiumist juba enne et Saue taekwondo klubi käis näidistrenni tegemas), et ta soovib reedest kergejõustikku taekwondo vastu vahetada. Mis iseenesest mulle meeldib, sest kuigi ta on väga sportlik ja kergejõustikus ka hea, siis taekwondo on selline spordiala, mis õpetab väga palju austust ja kannatlikkust. Kellel tänapäeva lastest seda vaja ei oleks?! Kuna sporti teeb see väike noormees tõesti palju (ma ei ole veel loetlenud ju üles neid tunde, mida ta väljaspool trenne jalkaväljakul veedab!), siis käisime juba noorsportlase tervisekontrollis ka, kus talle andurid külge pandi, et mõõta, kuidas ta keha koormusele reageerib ja kui hästi ta taastub. Kiideti heaks, võib teha edasi trenni nagu pöörane.

Minu süda emana on rahul, sest sellele massilisele spordile vastukaaluks käib ta ka mõttemängude ringis, kus õpetatakse (põhiliselt idamaade päritolu) loogilist mõtlemist arendavaid mänge ja teatriringis, kus saab arendada loovust ja esinemisjulgust. Igati mitmekülgne. Üks hetk hakkasin juba kartma, et kui nii edasi, siis minu lapsest kasvab üks ajudeta jock.

Ja ma iga päev imestan jälle uuesti, sest ta toimetab nii palju ja kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi.

Gomoku (eestipäraselt 5 ritta) turniiri esimesel etapil sai ta 11 osaleja seas 5. koha ja võistejate seas oli üsna mitu 4. klassi last (ja 4. klassi aju on ikka midagi muud kui 1. klassi oma, eks). Laagri kooli penaltiässa võistlusel oli minu mäletamist mööda üle 20 1. klassi lapse ja minu poeg tuli koju 2. koha diplomiga. Ei, koju ta too päev tegelikult ei tulnud, läks teatriringi edasi. Lisaks on ta üks kahest klassiesindajast kooli õpilasesinduses. Laulukooris ja kokandusringis tõesti veel ei käi, aga muud alad peaks küll vist kõik kaetud olema. Universaalnahhaal või mis see meie aja nali selliste saja-asja-tegijate kohta ongi..

Vahel mõned ütlevad mulle, et seda on liiga palju – aga kõik trennid ja ringid (peale ühe) on tal ju koolis peale tunde. Mis ta siis peab tegema, kell 12 rattaga koju kihutama ja telekat vaatama või mingit nutivärki tegema? Minu meelest on tore, et ta on veel mõned tunnid peale koolipäeva hoitud ja asjalik. Ja mis peamine – mitte ühtegi ringi ei ole me teda sundinud ja ükski kord ei ole ta mitte minna tahtnud.

Meil on temaga kokkulepe, et kõike seda võib teha täpselt seni kuni jaksu on ja õppimisega kõik korras on. Praegu on küll, lasteaias olid tal väga võimekad õpetajad ja ta on saanud hea ettevalmistuse. Kodus väga midagi õppida pole jäänud, sest koolis saab kõik tehtud ja tehtud saavad ka õpetaja antud lisalehed. Väsimusega on küll nii, et homme tõmbab ta ise esmakordselt endale piiri – jalka meistrikate järjekordse turniiri jätab ta vahele. Kuigi mulle emana väga meeldib ta mänge vaatamas käia, sest minu meelest on ta nii tark mängija, siis tore, et ta ise selle piiri tõmbas, sest ega siis vaheaeg ei tähenda, et meil niisama kodus passitakse. Ta on olnud E-N Nord Spordiklubi päevalaagris Rahumäe põhikoolis, kus muuhulgas sai mängida olümpiavõitja Gerd Kanteriga ja täna saavad nad osaleda pesuehtsas BC Kalev/Cramo trennis, aga kogu see möll ja sport (pluss teisipäeval juba oli üks meistrikate turniir ka) on talle esimest korda tekitanud tunde, et nüüd võiks paar päeva niisama olla. Tore, see meeldiks mullegi, kui ta seda teeks. Kuigi teda tundes küsib ta hiljemalt homme õhtul, kas keegi tahaks temaga Männikule jalkat toksima minna.

Novot ja see kõik ongi suur osa sellest, miks siin on hea. Ma olen näinud nii palju maani kukkuvaid lõugu ja pöörlevaid silmi, et milline täie mõistusega inimene vahetab maja ja aia Nõmmel Laagri korteri vastu. Mina, põhiliselt selleks, et täie mõistuse juurde jääda. Kool oli juba paigas ja kõik muu ehitas ennast justkui võluväel selle baasil üles ja nüüd kõik ongi üles ehitatud. Minu väike heaolumull.

Mu lemmik vananaistesuvi jäi mul sel aastal suhteliselt vahele, sest välja- ja sissekolimine on olnud üle ootuste ajamahukas projekt, aga suur rõõm on olnud sellestki, sest uus algus ja saastast lahti saamine on vägagi rahuldust pakkuv. Nüüd ma siis naudingi seda sügisest plirtsu ja plärtsu, sest ma olen ju see segane, kes seda armastab, mitte ei vihka.

Suur rahulolutunne valdab mind. Ma olen hakanud mõtlema, et kas selline peabki elu olema? Kas teised inimesed tunnevad ennast kogu aeg nii?