probleemid

Ma ei taha tegelikult siia midagi kirjutada, aga ikka kirjutan, ehk hakkab kergem. Natuke kardan ka, ehk keegi tõmbab mulle vee peale või hakkab hurjutama, et ma olen loll. Samas ma ise tean ju, et ma olen hingega asja juures ja annan endast parima, et põhjuseid ja lahendusi leida. Ja kes teab, ehk tuleb kellelgi mõni maruhea idee, mida veel võiks proovida..

Lasteaeda jõuab igal hommikul särasilmne Holger, kes rõõmuga vastu võtab, kõik, mida pakutakse. Teised lasteaeda minejad ei aimaks ealeski, et selle tulihingelise pallipatsutajaga võiks mingid jamad olla ja et eeltöö selleks, et ta sinna saada on mõni hommik lausa kolossaalne. Õpetajad ei näe seda, mida mina näen. Vanavanemad ei näe. Sõbrad ei näe. Mõned aimavad, et võib olla natuke keeruline küll ja mõnele kapriisile on teisedki tunnistajad olnud, aga olgem ausad, kõik kõige raskemad emotsioonid lastakse lendu ikka oma emaga.

Sotsiaalmeediasse jõuab meie pere särav klantsmaailm. Piltide peal on kõik alati õnnelikud. Ja kes ei teaks selle lapse vahvaid ütlemisi, elu tundub ju lausa lust! Ja ongi, enamasti. Õpetajad ütlevad, et Holger on äärmiselt sotsiaalne ja tunneb end oma nahas hästi (nad ei tee üldse enam vahet, et tema tuli ju alles sügisel), tal on sõpru teistest rühmadestki. Ka mina ise tean, et Mattias, kes on sama vana, aga käib teises rühmas, on hea kossusemu. Korvpall on Holgerile väga oluline, ta mängib seda terve õues oleku aja ja olgem ausad, koroonapausi ajal hakkas ta ju lasteaeda lausa igatsemagi. Tal on oma rühmas 2 väga head sõpra ja ülejäänutega saab kõigiga samuti hästi läbi. Õpetajad meeldivad, ma tean, sest ma küsin ja ta ei vasta ainult jah või ei, ta räägib pikalt, mis talle nende juures meeldib. Magamine ainult ei meeldi, aga see on ka kõik. Kui küsida ta käest suvalisel hetkel ausalt ja otse, siis Holgerile meeldib lasteaias.

Aga. Iga hommik on väljakutse. Suur. Te võite öelda, et te olete selliseid lapsi näinud, aga te ei ole. See ei ole mokaotsast vingumine. See ei ole manipulatsioon. See ei ole piiride katsetamine. See on.. ma isegi ei tea, mis see on. Ja seda raskem on sellega tegeleda, kui ma ikka veel ei tea, mis see on. Aga ma õpin ja kasvan koos lapse ja selle probleemiga. Saame hakkama.

Täna hommikul ei saanud Holger lasteaeda minna, sest liiga külm on. Õues sajab vihma ja on külm ja tema tahab puhkepäeva. Mina siis seletan tuima järjekindlusega: sul on külm, sa ei taha minna. Ma saan sinust aru, kallis laps, aga selliseid puhkepäevi lepime me eelnevalt kokku ja täna on vaja, et sina oled lasteaias. Ta nutab. Ta nutab suuri pisaraid. Ta teab, et ta peab minema ja ei pääse sellest kuidagi, nii kaugele oleme vähemalt jõudnud, aga külm on ju, kui vihma sajab. Pakun talle erinevaid lahendusi, hästi rahulikult. Vanasti ma läksin ise ka mingil hetkel närvi, sest kaua sa jaksad. Aga nüüd jaksan, sest mina pole see, kes on hädas, laps on. Püüan talle tugi olla. Nutt ja mure kestis täna pool tundi. Täna oli lahenduseks talvejope. Kummikuid ta keeldus panemast ja isegi kaasa võtmast, sest kui need juba lasteaias on, siis õpetajad käsivad tal kummikud panna ja nendega ei saa ju kossu mängida. Ja kohe niiviisi resoluutselt. Uskuge mind, ma olen eelnevatel vihmastel päevadel talle kummikute vajaduspõhisuse edasi-tagasi lahti seletanud. Ta teab, millega ta riskib. Ja ma ei tõmba talle neid kummikuid ju vägisi jalga. Lihtsalt enne ei ole nii lahinal sadanud. Ei kujuta ette, kuidas on peale lõunaund märgade tossudega õue tagasi minna. Õnneks on kuivatuskapp ja vahetussokid, aga siiski..

Eile hommikul olid jällegi sokid “karelised”. Kõik sokid olid liiga karedad, ta jalatallad olid üleöö kohutavalt tundlikeks muutunud. Jälle peegeldasin, küsisin lisaküsimusi, küsisin, mida ta vajab. Proovisime kahekesi kümme paari sokke ja lõpuks jäi ta ühtedega peaaegu rahule, vähemalt nii palju, et protestiaktsioon lõppeks. Kui sokid on okei, on püksid liiga pikad, lühikesed või laiad.

Reedel saime uksest välja muredeta, aga siis kukkus ta järsku palli põrgatades poole tee peal maoli lompi. Jälle KOHE kisa lahti ja kodu poole jooksu ja “ära mõtlegi, et ma täna lasteaeda lähen!!” Minu instinkt on alati minna kallistama ja peegeldama, aga ta ei taha, teda ajab see pigem närvi. Ta tahabki lihtsalt protestida, ta tahab lihtsalt öelda, et ta ei taha. Kodus aitasin siis tal kähku riided ära vahetada ja seletasin, et ta lihtsalt peab minema, sest taaskord, mina olen arvestanud, et mul on vaja kontorisse minna ja ootamatuid puhkepäevi ma teha ei saa. Selgus, et ta tõesti ei saanudki niiväga haiget kukkudes vaid et ta ei tahtnud märgade pükstega minna. Samas täna, kui kilepükse mainisin ei olnud tal küll märgade dressipükste vastu midagi..

Eelmisel reedel jällegi tellis ta koju jalutades kohe teisipäevaks puhkepäeva ära. Aeg-ajalt me neid talle ikka võimaldame, nii et olin nõus. Põhjus aga oli seekord (minu jaoks) jälle suhteliselt jabur – teisipäeval oli Laagri lasteaedade tantsupäev. Rongkäik, pidu, koogisöömine, lõbus päev, noh. Aga tema ei taha. Rahvarõiva vest on tobe (see ei loe, et terve rühm on ühesugune) ja tantsida ta ei viitsi (tal on MEGA hea rütmitunnetus, muideks).

Ja siis on meil veel olnud päevi, kus on liiga soe, et pikkade varrukatega olla ja liiga külm et lühikesi panna. Ja siis on päevad, kus ta pobiseb vihaselt, et ma peaksin endale ka beebi tegema, sest rühmakaaslane saab pidevalt vabu päevi ja mina piinan teda, et ta peab iga päev käima. Ja siis on toiduteemad. Oehh. Lasteaias tema hommikuti süüa ei taha ja ma annan talle siis kodus, AGA kui ta lasteaeda õiges ajavahemikus jõuab ja lahkesti lauda palutakse, siis sööb ta nagu loom! Aga hoiak on lihtsalt nii jäik, mida minule hommikul presenteeritakse: tema ei söö lasteaias ja kõik.

Veelkord – see ei ole laps, kes üksi nurgas nutaks lasteaias. Või teiste poolt kiusatud oleks. Või ei saaks suudki lahti. See on laps, kes on rõõmsameelne, suhtleja ja huvitatud. See on laps, kes korraldab iga päev kossuturniiri. See on laps, kes teistes rühmadeski tuntud ja semudele ladnalt patsu paneb, kui koju tuleb. See on laps, kes ei taha koju tulla! See on laps, kes räägib õhinaga oma päevast, kuidas ja kui mitme punktiga ta kellelgi kossus ära tegi. See laps laulab lasteaia välilaval täiusliku Indrek Vaheoja piiksuhäälega: “Tartu on väike puust linn”! Terve laulu! Koos liigutustega!!!

mu väike vaene õnnetu laps lasteaia poole traavimas

Olgem ausad, olen elus mõelnud küll ja veel teiste kohta, et “issand, pane paika oma laps!”, aga nüüd kõnnin kohati hommikuti kikivarvul ja püüan mitte “koletist” äratada. Iial ei tea, kust pauk tuleb – lühikestest pükstest või valest ilmast või sellest, et kass ei tule teda ukse peale saatma. Mõni ilmselt ütleks nüüd, et võta ära ta lasteaiast, ta ei ole valmis. Need mõned peaks nüüd kokku panema nende inimestega, kes korduvalt on imestanud, et me teda sügisel kuuepoolesena kooli ei pane, diskuteeritagu siis selle üle, mis on õige ja mis on vale. Mina emana olen siin sees ja ei saa enam aru, ausalt.

Üks asi, milles ma muidugi kaljukindel olen, on see et alla ei tohi anda, siis läheb hullemaks. Ma võin küll kõlada sellega nagu lapsepiinaja, aga ma ju tean, et ta ei piinle seal. Ja olgem ausad, kui ei ole lasteaed, siis on mingi teine asi. Ta ei taha pidada oma sünnipäeva, sest kõik vaatavad siis teda, ta ei taha minna vanaema juurde, ta ei taha süüa, ta ei taha mängida, kui olukord sellist statementi nõuab.. ta lihtsalt ei taha, et pilt muutuks, aga kui ta juba selle muutuse sees on, siis on temaga ju kõik okei. Liiatigi on lasteaias on ikkagi kooliks ettevalmistus ka ja ma ei arva, et sellest ilmajäämine hea mõte võiks olla. Ja mis iganes selle protestimarsi juurpõhjused võiks olla – no sellega me tegeleme. Psühholoogiga arutlen ka aktiivselt ja kui lapse peale suvepausi veel lamenti lööb, siis paneme ta saviteraapiasse.

Aga hetkel on ikkagi ainuke asi, mis töötab see, et ma olen nagu vana rahu ise ja korrutan tuima näoga, et nii lihtsalt on. Iga fkn hommik. Ja kui keegi arvab, et ta teab, mida ma tunnen, kui ma tund aega last olen uksest välja püüdnud saada.. siis palun kirjuta mulle, ma tahaks hea meelega teada, et kellelgi on veel nii, ehk saaks üksteist toetadagi. Aga üldjuhul ma arvan, et te ei tea. Et keegi tegelikult ei tea,

kui

emotsionaalselt

läbi

see

mind

võtab

.

JA MA TEAN KUIIIIIII LAHE LAPS MUL TEGELIKULT ON, lihtsalt. huhh.. Tartu on väike puust linn, puust linn.

arva, kes ei saanud eile kodus süüa.

Kas teie olete mõelnud, et mõned lapsevanemad kogevad kahekesi kodusolekut, samal ajal, kui nad teavad, et nende lapsed on turvaliselt hoitud, vaid käputäiel õhtutel aastas?

Ja siis on need teised vanemad, kelle lapsed tunduvad justkui üle nädala vanavanematega ringi trippivat ja need vanemad käituvad justkui nagu see ei olekski mingi teema või suur asi. Nagu inimõigus, mis on kõigile loogiliselt tagatud. Võib-olla olete ise üks nendest lapsevanematest?

Või võtkem kasvõi lahutatud pered, jagatud hooldusõiguse puhul saad sa 50% päevadest tulla koju ja visata jalad seinale. Kõlab täiesti julmalt ja kohatult – ma peaksin minema lahku, selleks, et vahel puhata?

Mõtlen just omas kodus rahulikult olemist. Mitte nii, et vanaema on meil ja aitab süüa teha või koristab. Räägin sellest, et mina ise olen oma kodus, hubases pesas, mille ma olen ise endale loonud ja ise vaatan, mida teen süüa, mis kell teen süüa või kas üldse teen. Kas vaatan telekat või võtan kuuma duši, kas jooksen ringi pesus või ei jooksegi ringi, vedelen niisama. Loen raamatut ja võtan klaasi veini. Või ei võta, magan. Koristan või värvin midagi. Ei, ei värvi, sest seda aega kasutatakse puhkamiseks, eriti, kui teda õieti polegi.. ja meil on täna teist õhtut jutti selline aeg.

Rääkisin täna jälle oma psühholoogiga. Ei, mul ei ole midagi viga, kuna ma räägin pidevalt oma psühholoogiga. Ei mingit müstilist haigust, ei mingeid episoode, ei mingeid ülejõu käivaid muresid. Vastupidi, minuga on kõik täiesti okei, 675% korras. Ma lihtsalt elan ja vastupidi nõukaaja inimeste seas levinud arvamusele on normaalne tundeid tunda ja nendest rääkida. Kui nüüd seda mõtet edasi arendada, siis kas selle inimesega, kes ei käi psühholoogi juures, kes ei aruta oma muresid, kes peidab pea liiva alla ja ütleb, et tal ei ole midagi/kedagi vaja, kas temaga on ka okei? Mul on nii kõrini nendest peenetest vihjetest, mis vahel mu suunas lendavad. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad teiste inimeste kohta selliseid peeneid vihjeid tegema selle asemel, et oma luukeredega kapis tegeleda, kas nad ikka saavad peeglis iseendale sügavale silma vaadates öelda, et nendega on kõik okei? Tegelikult ei saa, ma ju tean. Aga ikka olen mina see imelik/potensiaalne haige/see, kellel koguaeg midagi viga on. Lihtsalt selle pärast, et ma käin ja räägin oma tunnetest. Huhh. Tagurpidi maailm!

Psühholoogi näol on mul olemas inimene, kes kunagi ei kritiseeri, aga alati konstrueerib, on toeks ja abiks, ükskõik kas mureks on arusaamatused Priiduga, igapäevakohustuste alla mattumine või mingid lapsepõlvest üles kerkivad teemad. Sõbrannad/mehed/sugulased kõik võivad isiklikult võtta, tundeid pisendada ja teemale läheneda hoopis oma kogemustest lähtuvalt, aga psühholoog on erapooletu.

Täna ütles psühholoog mulle, et ma olen ületöötanud ja üleväsinud. Selle fakti kõva häälega väljaütlemisest iseenesest suurt kasu pole ja tegelikult teadsin ma seda iseseisvalt ka, AGA kohutavalt hea on, kui keegi sulle seda kinnitab ja aitab edasi minna. Ülejäänud maailm minu ümber lihtsalt tundub kõik nii super hästi hakkama saavat. Mul on mõned vähesed inimesed, kellega ma saan avatult ja ausalt asjadest rääkida, aga muu info, mis ringleb, on alati see, et kõigil teistel on kõik okei. Kahtlemata olen ma poolpime ja näen ainult seda, mida mu aju suudab vastu võtta ja lisaks inimesed oma prohmakatest kõik vist ei räägi ka?

Meil Holger on laagris. Esimene laager meie peres, ever. Gregori läheb augusti alguses oma sõpradega surfilaagrisse ja siis ma lihtsalt ühel hommikul mõtlesin, et Holgeril võiks ka olla mõni laager. Googeldasin siis “laager 5-aastasele” ja esimene link, mille avasin, oli Pipi-laager Jõgisool, mille programm mulle 100% sobiv ja vahva tundus. Helistasin neile kohe ja 30 minutit esimesest mõttest hiljem oli Holger oma onutütrega laagris viimaste osalejatena kirjas.

Nii ma siis eile hommikul pakkisin talle kaasa asju mitmeks päevaks, kuna nad esimeseks kaheks ööks lähevad Priidu venna juurde ööseks ja siis viimased 2 ööd on nad meil. Kuna eelnev poolteist nädalat möödus peamiselt ujumispükstes ja paljajalu, siis temperatuurimuutuse, vihma ja äikesega oli üsna raske arvestada. Aju ragises nii, et valus hakkas – mida vaja, mis hetkel on külm, mis hetkel on märg.. Omaarust olin sellest hoolimata põhjalik ja ettenägelik.

Seda suurem oli minu šokk, kui taipasin eile ca 11.30 paiku laagri programmi lahti tehes, et ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja lõunasöögini on veel tervelt tund. Ma viisin ta nagu lasteaeda või vanaema juurde, eeldasin, et küll nad teda toidavad. Või mis, ma ei eeldanud midagi, ma ei mõelnudki selle peale! Enda kaitseks ütlen, et panin ta põhimõtteliselt otse voodist autosse ja aitasin riidedki selga, sest tahtsin tal end välja magada lasta. Aga ikkagi, kes saadab lapse hommikul söömata kodust välja?! Ja kui see teine ema mulle siis veel messengeri kirjutas, et Holgeril ei tundu hambaharja ka kaasas olevat, mis pildiga talle võiks meeldida, kui ta nüüd selle ostab, siis tundsin ennast hetkeks kohutavalt kehvasti ja lasin pisaratel voolata. Sest minu jaoks hambaharja ainuke kriteerium on, et tal on harjased, st et see on olemas, pildist rääkimata. Aga ei olnud. Ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja ma ei andnud talle hambaharja kaasa.

Tegelikult ei ole hullu midagi, sest esiteks sööme me kodus olles tihti alles lõunast ja teiseks on meil vintsked lapsed. Lihtsalt kui sinuga nii juhtub, siis tundubki, et teised emad kõik ootavad juba poolest ööst pudrukausiga lapse voodi veerel, et lusikas suhu pista sel sekundil kui ta ärkab. Sina aga unustad üldse, et laps võiks süüa tahta. Helistasin igaks juhuks laagrisse ja rääkisin oma loo ära. Kuigi oli kohutavalt häbi ja kartsin, et nüüd kõik arvavad, et ma ei armasta oma last. Õnneks oli temaga kõik korras ja ma ei kuulnud laagrikasvataja hääles etteheiteid.

Sõber Sipsik ja elevil laagriline, kes veel ei tea, et teised lapsed said kodus süüa

Psühholoog ütles mulle selle peale, et nii juhtub paljudega, kõik ei pasunda sellest lihtsalt avalikult. Ja mind isegi ei huvita, kas ta valetas või mitte. Mul on üleväsimus ja ületöötamine ja ma pean puhkama, see osa on 100% tõsi, ükskõik kuidas keegi seda ka väänata ei üritaks. Koroona-aegne isolatsioon on ilmselgelt jätnud oma jälje. Mul on vaja tõmmata juhe seinast välja. Ja siin ei olegi vahet, kas teised saavad hakkama või mitte. Mul on nii.

There you go, jälle olin alasti te ees. Kui mõelda, siis selline alastiolek on ainus, mida ma oskan ja tahan teha. Kui ma ei ole valmis alasti olema, siis ma ei kirjuta.

Jumal hoidku, kui keegi seda kujundlikkust nüüd lahti ei jaga ja arvab, et ma armastangi päriselt rahva ees alasti olla. No ei. Lihtsalt tahan öelda, et ma olen avatud ja tõeline ja minuga pole mõtet rääkidagi, kui sina ei ole. Mulle aitab päriseks mängudest oma elus, ma ei taha mängida. Võlts ja pealiskaudne on mulle lausa väga vastik. Kas see on vanadus või?

Ega ma ei tea, kas keegi üldse loebki mu blogi enam. Trikiga küsimus, sest kui ei kirjuta, pole midagi lugeda. Tahaks väga tegelikult kirjutada kõigest põnevast ja ägedast, mis meie elus on toimunud ja ees ootab, aga pead ma küll ei anna, et seda lähiajal teha jõuan.

Täna tulid lihtsalt sellised mõtted ja tundsin, et ei saa kirjutamata jätta. Et jagada. Et keegi äkki veel mõtleb kuskil, et miks tema ei saa ja teised saavad. Või vastupidi, kui sa oled see, kes kõigega suurepäraselt alati hakkama saab, siis siin on sulle üks lugu ühest soperdisest, kes ei saa.

Jõudu kõigile (ületöötanud ja üleväsinud emadele eelkõige) ja ärge unustage puhata!

the fk you know about other people’s lives?

Head …khmmm… aastat.

Käisin täna 2 korda jalutamas. Esimest korda H-ga suusahüppemäele lauatajaid vaatama ja sealt kergliiklusrada pidi Glehni kuju juurde. Ostsime Lumepargi kohvikust kaasa maasikateed, rääkisime, lollitasime, jooksime. Istusime pingil ja arutasime, kuhu me reisiks, kui kõik maailma raha oleks meie käes. Mu telefonil on mingi viga küljes, sest ükskord enne oli ka nii, et kuskil 20% aku pealt viskab pildi tasku, kui mitu korda lund pildistada. Justkui lumi tõmbaks nagu aku tühjaks telefonil (õnneks elame Eestis ja lund väga kartma ei pea). H-le väga meeldis trikitajaid vaadata ja ta kasvatas mind jälle. Emme, ma tean, et sa kardad kõrgust, aga las mina lähen siit järsemast nõlvast üles. Ma olen hästi ettevaatlik, ma luban!

img_20200113_182344

Teist korda jalutama läksin 21:05. Sel hetkel tundsin, et see on ainuke väljapääs. Et ma ei hakkaks kellegi peale karjuma, kedagi süüdistama. Vahel viskab tõesti üle maksa kui kummalgi lapsel on mingi eriline tsirkuseshow päev. Kellel ei viskaks. Aga aus on nii sinu enda, kui lapse suhtes (juhul, kui sul muidugi tagala kodus olemas on!), et sa hingad sügavalt sisse-välja ja astud korra uksest õue. Et suudaksid homme ilma igasuguse häbita peeglisse vaadata ja et ükski suhe ei saaks kahjustatud.

Niisiis, astusin uksest õue, asusin kiirsammul ümber kvartali tiire tegema ja keerutasin peas oma kõike hävitavat mantrat: miks küll minu laps on selline ja selline, miks Priit ei võiks selline ja selline, miks elu ainult mulle kaikaid kodaratesse loobib ja millal see kõik ükskord lõppeb. Ega ma loll ei ole, tean küll, et tegelikult tuleb keskenduda hingamisele ja nii ma surusin sellest mantrast läbi oma tuttavat mustrit: sisse-1-2-3-4-5-hoia-1-2-3-4-5-välja-1-2-3-4-5. Töötas. Kui uksest läksin, hoidsin keelt hammaste taga ja värisesin vihast, aga juba 250 meetri jagu hiljem olin sügava hingamisega saavutanud mingi faasi, kus ma ei mäletanud enam, miks ma õue tulin. Ulme, kui hästi see toimib. Sammud ja hingamine.

15 minutit hiljem olin ma juba kodus tagasi, uut energiat täis ja kõik oli ununenud. On, mis on. Oli, mis oli. Ma ei saa veeta oma elu unistades, et minu eakohase arenguga poistest saavad müürilillekesed, kes teise tobeda naljaga kaasa ei lähe ja silmi pööritades selle peale hoopis toast lahkuvad. Sellised nad ongi – 2 suure eluenergiaga poissi, kes on võrdlemisi lärmakad (eriti üks, nimesid nimetamata), kellele tuleb pidevalt elu õpetada ja ootusi üle korrata; kes koguaeg tahavad midagi ja koguaeg katsetavad. Neid on tulnud 2 tükki jutti – üks võitleb, et olla samasugune nunnu süleloom nagu ta väikevend ja teise suurim unistus on olla sama tark ja tegija nagu suur venna. Mõned-kolmed tunnid tagasi viskasin lastele just nalja (mis neile väga peale läks, muide), et kui nad seda konkureerimist ja võrdlemist ei lõpeta (miks venna 0,032mm suurema läbimõõduga kanakoiva sai), siis hakkan teise sõrmi ka ukse vahele lööma, kui ühe omad kogemata haiget saavad. Kõik peab võrdne ju olema, eks. G ei ole ka veel siiani kuuma siirupit oma sisekintsul tunda saanud – teeme ära, ahh?? Lapsed naersid igatahes laginal. Ega ma ei arva, et see nüüd kõik olukorrad elu lõpuni ära lahendas (lõppeks nad on kõigest 4 ja 6, kui palju nad seda päriselt mõtestasidki), aga mingil kombel uut vaatenurka äkki ikka said.

Ma olen täna tegelikult sellele hakkama-saamise teemale väga palju mõelnud. Rääkisin täna oma terapeudiga ja ta tegi mulle lõplikult selgeks, et mul on ainult 1 elu ja kui segaduses ma kõige sellega ikka olen. Enamikel inimestel on (kasvõi natuke) selliseid muresid, aga mina olen selline ülitundlik tüpaaž, kes lasteaia ukse peal või esivanemate käest kuuldud kriitika endasse imab nagu tselluloosšvamm ja kohe patja nutma kukub. Kõik oskavad ja mina ei oska. Üks ütleb, et peab olema rohkem reegleid, teine räägib, et tuleb rohkem ninnunännutada, kolmas ütleb, et tänapäeva lapsed on lumehelbekesed, karmim tuleb olla ja mina kohe arvan, et ma pean kõike seda tegema. Korraga.

Tegelikult on nii, et täpselt nii, nagu minu lapsed on oma nägu, olen mina emana ka. Ma ei pea üldse mitte kellegi moodi olema. Keegi vorpis omal ajal iga päev juurviljakange lastele söömiseks, mina tunnen rõõmu, et mu lapsed ise endale porgandeid koorida oskavad. Keegi ütleb, et lapsed peavad vaikselt suurte kannul vantsima nagu väikesed vanainimesed, mina ütlen, et ei pea ja lasen neil mööda porilompe hüpates rahus laps olla. Keegi, kes nõelab sind valusalt sinu puudujääkide kohta lapsekasvatusteemadel, on ehk ise oma perest juba ammu lahku läinud ja tegelikult ei ole tal õrna aimugi, milline just sinu igapäev kahe väikelapse ja pea olematu tugisüsteemiga üldse ongi.. iga terapeut või psühholoog, kellega olen sel teemal vestelnud, ütleb, et number üks, et midagi muutuks, on vanematel vaja tassi täita ja omaette aega veeta. Aga kust see oma aeg peaks tulema? Me olemegi peamiselt vaid teineteisel ja nii on. Ja see on meie elu ja sellega tuleb hakkama saada.

Kui aus olla, olen ma ütlemata tänulik, et see miski taipamine (või siis vabanemine) minuga nüüd juhtunud on. Jah, meil on asjad kohati ülepea ja vajavad reguleerimist, aga just täpselt seda me teemegi, sest me teame seda. Ükskõik, mismoodi teistel oleks või poleks 30 aastat tagasi olnud, meil on nii. Ükskõik, millised nad on, need ainukesed meil ongi. Ja päeva lõpuks ei ela kellegi kodus (minu jaoks) armsamaid väikeseid inimesi, kui meil.

vid_20200111_193430-animation-1

img_20200111_193439
G-l käib postkasti ajakiri Minu maailm, mis on täis igasugu uusi põnevaid teadmisi ja huvitavaid ülesandeid.

img_20200106_201646

img_20200106_201630
Minu laps!!! Kui juhuslikult mitte ka tulevane maailmastaar-mängija, siis kõike-hingega-tegija igal juhul ja ma olen tema üle nii uhke!

img_20200101_131011_1
This one time, kui ma öösärgiga Viimsi Reval Cafesse sattusin ja selle üle grammigi piinlikkust ei tundnud. Puhas siiras olemise rõõm, päikselised merevaated ja hea uue aasta hõng iga nurga peal.

img_20200112_125510
Vahel nad kaovad kuskile ära ja sahmerdavad tükk aega kahekesi, sosistades. Ja siis nad tulevad selliste asjadega – puuviljavarraste, kohvi, soola ja pipraga purustatud tomatitega.. ütle, mis loevad kogu maailma targutajad, kui sul on selline armastus kodus??

***

Emme, tead mis?

Ma mõtlesin eile õhtul voodis, et sa oled ikka nii armas mulle.

Mul tulid lausa pisarad silma.

Sest sina oledki kõige armsam… MINU EMME!

H, 02.01.2020

kes kurat ma üldse selline olen?

Käisime laupäeval lastega Robotexil. Me oleme seal juba 3 aastat käinud (mäletan veel, et eelmine aasta jäi vahele ka ja arvestades seda, et nad on 4 ja 6, tähendab see seda, et oleme neid tõesti umbes sünnist sinna tarinud), sest see on meie silmis ülitore robotisõprade üritus, kus tulihingelisi fanatte on vähemalt sama palju kui niisama ringi patseerivaid huvilisi. Ütlematagi selge, et meie pere meestele (75%) meeldib seal nagunii, aga kuna mina olen ikkagi esiteks elektriku tütar ja teiseks Tarzani kombel puu otsas kõlkudes kasvanud, siis mulle loomulikult ka.

Seekord aga tundsin ootamatult elevuse ja vau-efektide vahele üht kummalist rasket ja rõhuvat tunnet. Jättes kõrvale selle fakti, et seest oli nagunii õõnes olla tänu sellele, et käisin eelneval õhtul täditütre ja sõbrannadega väljas, oli miski nagu veel – miski, mis takistas mul kogu seda melu täiel määral nautimast. Täpset nime ma sellele kriipivale tundele ei oskagi anda. See oli üks.. igatsus? Tühjus? Kadedus? Ilmselt midagi nendest kõigist kolmest kokku. Ma tundsin tol päeval nii teravalt, et ma ei ole keegi.

Ma vaatasin neid inimesi, nägin nende säravates silmades seda piiritut fanatismi ja salaja imetlesin neid nii-nii sügavalt. Nad olid selles kõiges lihtsalt nii head. Ükskõik, kas see oli see Tartu Ülikooli boksi tüdruk, kes meile erinevate loodusseaduste baasil katseid tegema õpetas või hiinlane, kes H-le 10 minutit jutti hiigelsuurt prügiauto mudelit demonstreeris – nad armastasid seda, mida nad teevad ja see paistis kümnete meetrite kaugusele välja. See sära. Uhkus, usk sellesse, mida sa teed. Ma tundsin nii imelikku kadedust, sest need inimesed olid kõik supertargad ja tublid ja kui nad ei ole seda juba teinud, siis jõuavad nad ühel päeval väga kaugele. Neist saavad insenerid või TalTechi vanemteadurid ja nad annavad maailmale nii palju tagasi.

Ma pidin ka selline olema, teate? Tark, üle keskmise tubli ja edukas. Mitte keegi ei ole mul väiksena näiteks õppida aidanud. Põhikoolis oma metsikute puberteediaastate jooksul kuulsin seda koguaeg, et minu sees on kogu maailma tarkus, kui ma ainult viitsiks. Gümnaasiumis ei vaevunud ma samuti oma tagumenti küll alati kohale vedama, aga polnud vajagi – kui olukord nõudis tegin 15 minutiga ära kahe tunni töö. Ühesõnaga, keegi pole mulle kunagi öelnud, et minus ei ole seda nutikust või pealehakkamist ja ma ise olen ka alati arvanud, et suudan kõike.

Aga kes ma täna olen? Ma olen ema (ja selles ka kohutavalt s***). Ma olen nõme sõbranna, mitte kellegi jaoks päriselt olemas, aga ootan, et kõik minu jaoks on. Mõttetu naine oma mehele, neurootiline (mitte sassi ajada sõnaga erootiline!) ja kaootiline. Mul on eluaegne lõpetamata kõrgharidus ja ma olen keskpärane kontoritöötaja, kes nimetab end küll igasugu pangaankeetides ja sellistes spetsialistiks, aga tegelikult olen ma kohtusekretärilaadne tuim masinist. Kõik on tehtud, aga ei midagi enamat. Isegi, kui mul tuleb mõni hea idee, siis panen ta oma heade ideede ajukääru luku taha tagasi, sest teostuse jaoks mul nagunii jõudu ei ole. Kunagi olin ma väga hea, aga täna ma lihtsalt… OLEN. Ellujäämisrežiimil. Saadan päevi õhtusse.

Ja ometi peaks ju kõigil olema midagi, milles nad head on – mingi kirg, mis sütitab, mootor mis edasi viib? Käsi südamel, mind ei sütita miski. Võib-olla ehk magamine? Poest soodukaga laste sokkide ja suhkruvabade ökomüslide jahtimine? Ootus, et keegi tuleb ja mu lapsed aeg-ajalt sleepoverile viib? Tulihingeline võitlus selle pideva tungiga käed taskus uksest välja minna ja mitte kellelegi vastuseid anda? Grey anatoomia ja Õnne 13? Mis juhtus?!

Olen vaaginud päevi, kas kirjutada või mitte. Ma tundun endale vingatsina, luuserina ja sellena, kes lihtsalt ei tõuse, et saaks lõug püsti edasi minna vaid roomab muda sees edasi, et aga halada saaks.

Aga kuidas ma tõusen, kui jõudu üldse ei ole? Marimelli Meelis ütleks selle koha peal, et mis sa endale nendest tittedest siis vorpisid (viide Delfile ja Saara Piusile), aga tead, Marimelli Meelis? Kõik inimesed ei tea hiromandina ette mismoodi nende elu olema hakkab. Ei laste osas ega selle osas, kuidas neist ei saagi kuulsaid filolooge.

(samas oli mu kursaõde viimati naine, kes oli ka kunagi ka mu ämma klassiõde, nii et never say never at all)

Igatahes, kui ma enda koledast rohelisest kadedusest mööda vaatan, siis Robotex oli fun nagu alati. Kui vaatad oma laste täitmatut huvi, siis tundub täitsa võimalik, et ühel päeval paarkümmend aastat hiljem on nemad need samad ülitargad inimesed ülikoolist, kes uusi ja uusi lapsi oma teadmisjanuga nakatavad ja keskpärastes lapsevanemates kahetisi tundeid tekitavad.

img_20191130_142219

Igal juhul, tasub käia ja läheme veel.

Ehk järgmisel aastal olen enda suhtes juba sõbralikum. Sel aastal aga tundsin ennast laupäeva õhtul nii vihase ja õnnetuna, et läksin üksinda kergliiklusrajale kiirkõndi tegema ja tulin tagasi 4 km pealt (kokku siis 8km) ainult sellepärast, et telefoni aku sai tühjaks ja ma ei julenud kauem laupäeva öösel üksi metsas olla. Ma tõesti lihtsalt tahan leida seda mingit ASJA, milles ma olen hea ja saan ka teistele midagi pakkuda.

Kuigi viimne kui üks inimene, kes mu blogi loeb, saab aru, et ma pean eelkõige endale midagi pakkuma, eks.

Ja Robotexi-inimesed, te olete tõesti kõik lihtsalt imelised! AITÄH!

kuidas kodukontoris ellu jääda (ja lapsed selle käigus elus hoida)

Ma ei tea, kas Äripäeva raadio on uus raadio või olen ma lihtsalt nii vana nüüd, et raadiokanaleid otsides see kõrva külge kinni hakkab, aga see on üks mu uutest lemmikutest autos. Mõnusad jutusaated, elust ja asjadest. Mitte kollane vaid päris.

Paar päeva tagasi töö juurest tootenäidistele järgi sõites sattusin kuulama sealt saadet, kus arutleti selle üle, et nii palju, kui on erinevaid inimesi, on tänapäeval erinevaid töötamise vorme, mis inimestele sobivad. Mul on nii hea meel, et see teema leiab järjest laiemat kõlapinda. Loomulikult ei saa sa töötada kodus, kui oled tootmistsehhi operaator või bensiinijaama teenindaja, aga kui su tööks on põhimõtteliselt päevad läbi ekraani vahtida – siis mis vahet, kus sa seda teed? Ja kui saad seda aeg-ajalt teha seal “mis vahet”-kohas, oled palju motiveeritum ja efektiivsem ning kõik võidavad.

Minule isiklikult on see väga oluline osa pakkumisest, et minu tööandja mulle seda võimaldab. Hetkel näiteks on meil lapsed ka ju lasteaiast kodus ja iga päev ma ei saagi kontorisse minna. Kui vaja, ma leian selle viisi, kuidas paar tundi ära käia ja üleeile olin lausa terve pika päeva kontoris, aga töö saab tegelikult tehtud siin või seal. Praegu on muidugi puhkuste aeg ja päris vaikne on. Esimesed 2 päeva sel nädalal sain ritta nokkida korrapäratut kuhilat tehtud, pool-tehtud ja tegemata asjadega, mis mulle puhkuselt tulekul üle anti. Aga üleüldiselt ei toimu suurt midagi ja seega ei ole tõesti vahet, kus ma olen – peaasi, et olemas olen.

Tundub nagu lillepidu, aga tegelikult võib kodus töötamine koos lastega olla kohati päris keeruline. Minul ei ole näiteks enam luksust, et keegi lõunaund magaks, et uneajal segamatult toimetada. Lapsed küll magavad suvisel ajal 10-11ni, aga minu kõige produktiivsem aeg see paraku nii või naa ei ole. Ma olen märganud, et olen kõige tublim umbes kella ühest alates. Enne seda saab ka kõik jooksvalt tehtud ja nii, aga kui on mingeid suuremaid süvenemist vajavaid teemasid, siis mina sätin need enamasti pealelõunasele ajale. Aga see on jällegi see, et me kõik oleme nii erinevad. Kõigil on selline aeg päevast – kui keegi mulle väidab, et ta tõsimeeli 8 kohustuslikku töötundi kõike 100%lise pühendumisega teeb, siis ta ajab sulaselget pada.

Kuidas see kodukontor lastega koos siis välja näeb? Selleks, et kõik saaks hästi tehtud ja keegi ei kannataks (ei lapsed, mina ega tööandja), peab olema paigas teatav kord.

Põhiline reegel, mis meil lastega kindlalt sisse seatud on, on see, et kui emme hüüab “TÖÖKÕNE!”, siis ainuke vabandus, kui mind segada võib on kui keegi reaalselt surema hakkab. Eelmisel aastal, kui me lastega selles nii kogenud veel ei olnud, oli kord, kus ma jooksin nutva H eest kõigepealt magamistuppa, siis trepikotta ja siis õue. Ei kõla just kenasti, aga mis sa hädas teed, kui just sel hetkel helistab tähtis tarnija oma tähtsate küsimustega. Kui lapsed torusse nutavad, ei ole sa just kõige tõsiseltvõetavam klient. Samas, paljud inimesed vast mõistaks ka, aga mul ei ole mingit soovi seda katsetada, kes on kõige lapsesõbralikum äripartner. Seega lapsed on nüüd vägagi välja koolitatud – ka nutt ja häda tuleb edasi lükata, kui ma telefoni teel tähtsaid asju ajan. Õnneks on enamik siiski meilisuhtlus ja nii massiliselt neid kõnesid nüüd ka ei ole, et nad end sellepärast hüljatuna tunneks. 

Lapsed on muidugi minu jaoks number 1, nad ju ongi see põhjus, miks ma seda teen – seega meie kodukontoripäevad ei saa olla sellised, et emme ainult nina arvutis istub ja lastele “pärast!”, “oota!” ja “mine mängima!” pomiseb. Selleks, et laps tunneks end minu kõrval ikkagi väärtustatuna ja ei arvaks, et mul tema jaoks aega pole, on mul tehnikad.

Esiteks, mulle endale sobivasse ajaauku sätitud pauside ajal teeme koos neid asju, mida on võimalik koos teha. Näiteks kaasan ma lapsed söögitegemisse. Loomulikult sööme koos ja söögi ajal uurin alati, mida vahvat nad minu töötamise ajal teinud või näinud on – isegi kui on parajasti ainult multasid vaadanud, siis nende kohta uurin ka suure huviga, et kust see Paddington ikkagi sinna raudteejaama sai või mis nad arvavad sellest, et Kaspar ja Emma sellise segaduse tekitasid. Pesu aitavad mul pesema panna. Koristame koos nende mänge ja nad räägivad mulle samal ajal, mis mäng see täpselt oli.

Teiseks püüan kindlasti nende jaoks leida päevas ikkagi selle kuulsa 15 minutit, kui nende suust kukub minu jaoks vaid kuldmune ja ma nende mõtteid ja soove ette ja taha ülivõrdes kiidan. Kui olukord nõuab, siis olen nende tellimuse peale elevant kapi otsas või laulev lillepott. Ehk siis aja võtmine on võti – olenemata su töistest tegevustest peab ta aru saama, et ta on sulle oluline. Seda räägiti koolitusel ka palju – võib tunduda, et sul on kiire ja sa ei leia päevas seda kümmetkonda minutit, et lapsele 100% pühenduda, aga reaalsuses sa hoopis võidad sellega aega juurde, sest ta ei pea enam käima iga 12 minuti tagant su põllesaba sikutamas ja tähelepanu otsimas, ta teab, et on armastatud niigi.

Päevi on muidugi erinevaid. Mõni päev on nii, et ma jõuan ilusti kõik tehtud ja lastega veel kuskile väljagi, et midagi teistmoodi ette võtta, aga mõni päev on palju keerulisi ülesandeid ja siis ei ole harvad ka juhud, kui ma reaalselt neil multikaid vaadata palun, et saaksin korralikult keskenduda. Üldiselt jälgin siis, et seda ei oleks üle tunni aja jutti ja kuna meil mingit nuti-/telekaprobleemi tegelikult ei ole, siis järgivad nad väga ilusti kokkuleppeid, et viimane multikas ja siis õue. Õue proovin neid muidugi igal võimalikul juhul ajada, aga kuna elame teisel korrusel, siis targem on mul ka ise oma asjadega õue kolida – jube tüütu on rõdult küsimustele vastuseid karjuda või kaklevaid lapsi lahutada.

img_20190718_132822
minu pop-up kodukontor, taamal seavad lapsed endale õueelamist/telki üles

Mul on selles mõttes muidugi vedanud, et neid 2 on – enamasti mängivad nad kahekesi oma mänge ja mina saan rahus toimetada. Aga teinekord kohe üldse omavaheline mäng ei suju ja ühtegi päris omaette tegevust ka pähe ei tule. Siis tuleb laps raskest kohast edasi aidata ja mõni põnev idee talle pähe sokutada.

img_20190717_205604
kaisukad eile õhtul tänase bingo-mängu ootel valmis sätitud. G tegi eile kolme kaisukaga ühe mängu juba ära – tund aega kvaliteetset tööaega võidetud!

Üks asi, mis kodukontorduse juures veel väga oluline on, on muidugi tööergonoomika ja ma pean pikemat aega plaani endale elutuppa või kööki korralik kontorinurk üles sättida. Täna töötan tihti diivanil lösutades ja ma ei arva, et mu keha selle eest mulle 30 aasta pärast aitäh peaks ütlema. Ja pause sirutamiseks ja silmade puhkuseks tuleb võtta samuti, kui sa päris kontoris seda teed. 

Lisaks tuleb mõelda kindlasti ka enesehoiule, sest ööpäev läbi ühes keskkonnas olla ei suuda me keegi. Üks hetk tuleb oma tööpäevale kriips peale tõmmata ja sammud välja seada, et end tuulutada ja ümber lülitada. Kas jalutada, poodidesse kolama minna või midagi koos perega ette võtta. Haigusteperioodil olen seda väga tihti kogenud, kuidas umbes neljanda karantiinipäeva lõpuks oleme me kõik siin plahvatusohtlikud ja valmis üksteisel pea otsast ära hammustama.

img_20190717_191327

img_20190717_201203
eile lõpetasime päeva näiteks Kakumäe rannas, kus terve perega jalkat mängisime ja võrkkiiges lesides jäätist sõime

Arvestades Eesti suve ja selle kohatist puudumist on vedanud nendel, kelle tööandja kaugtööd võimaldab. Planeerides puhkust juuli algusesse ei saa sa ju iial kindel olla, et ka sel aastal ilusad ilmad tulevad – nii võib juhtuda, et veedad oma puhkuse vihma ja külma tõttu enamasti siseruumides ning kui on aeg tööle tagasi minna, tuleb päike ja soe merevesi ning sa pead Facebooki scrollides tõdema, et kõigil teistel on tore peale sinu.

Mul näiteks päris iga päev kodus töötada ei oleks võimalik (ja ma ei tahaks ka!), sest ikka on vaja kolleegidega asju arutada, laos saabuvat kaupa vaatamas käia, printida.. aga sellistel ilusatel vaikelu-suvepäevadel on palju inspireerivam olla varvastega rohus või miks mitte liivas. Elu pisikesed suured rõõmud.-

Soovin rohkem kaugtööd kõigile! Ainukesed hädavajadused selle skeemi juures on kohusetunne ja enesedistsipliin, et midagi tegemata ei jääks, aga see need sul ju nagunii on – muidu ei oleks sind töölegi võetud.

Ja tegelikult on ju nii, et mida rohkem d-vitamiini ja energiat sa suvest ammutad, seda suurema hooga sa sügisel peale saad lennata.

Eks.