täitsa lõpp, milline hipi* sa ikka oled!

Mul on praegu täpselt selline tunne, et 2 aastat ei toimunud mitte midagi ja siis järsku toimus kõik korraga ära.

Hakka või uskuma, et kõik juhtub põhjusega ja juhtub siis kui juhtuma peab.

Majapoolik on müüdud. Niiviisi PÕMM. Lihtsalt järsku tulid ostjad, kes väga tahtsid ja lihtsalt ilma probleemita andis Swedbank laenu nendele ja lihtsalt oli järsku kirjas notariaeg just 28.06 kui üüriline sai välja kolida 29.06 ja lihtsalt selgest taevast ilmus pühapäeval uue maja müügikuulutus, mida me tegelikult ka osta jaksame ja samal päeval kui vana sai müüdud hakkasime KOHE uut ostma ja.. aga nüüd ma ruttan ette asjadest, las selle uuega on nii nagu on ja kõik läheb nii nagu minema peab. SIIS KUI ON ÕIGE AEG.

Aga pean teile lihtsalt midagi enda kohta rääkima. Lisaks sellele, et ma olengi loomupoolest s***stsaiategija ja ületamatuid muresid mu aju sätted ei tunnista, siis tuleb välja, et ma olen suurepärane mittemuretseja ka.

Priit on mu peale viimasel ajal mõned korrad lausa häält tõstnud, et miks ma nii vähe muretsen, kas mind tõesti ei huvita. Et nii tähtsad suured asjad ja mina lihtsalt.. hõljun ringi nagu võililleude. Aga ma ju tean, et ma maandun õiges kohas. Et me maandume. Et kõik alati saab korda. Et ületamatuid probleeme ei ole. Ma ei oska seda seletada, aga kui Priit mu kõigutamatu rahu peale põrutab, et “sa oled nagu mingi kuradi hipi noh, sul on koguaeg ükskõik!”, siis ma ei võta isiklikult, ei solvu. Igal inimesel oma toimetulekumehhanismid ja minu oma paistab lihtsalt olema elu usaldamine – küll kõik paika loksub. Ja ma ei pisenda siin üldse näiteks Priidu hiigelsuurt rolli majaosa müügi õnnestumisel (meil on nagu vaikimisi kokku lepitud, et mina ostan ja tema müüb), ma lihtsalt leian, et närvis olemine ei vii sind mitte kuskile. Lõpptulemus on sama, nagunii juhtub, mis juhtub, aga minu viisil saab endale mõned närvid säästa juhuks kui neid kunagi päriselt vaja peaks minema. Ses mõttes, et ette ei muretse ju. Siis muretsen, kui asi tõesti hapu on. (Mõnikord ka siis mitte.)

Ja nii siis esmaspäeva hommikul avastasid hipi ja tema elukaaslane, et kummalgi notaris kell 13.00 sõlmitava lepingu kaugteel allkirjastamiseks vajalikku mobiil-id-d ei ole. Ka ämmal ei olnud, tema oli tehingus kui meie müüdava vara tagatise omanik. Sõitsime siis kolmekesi Roccasse ja ma ikka veel üldse ei muretsenud, sest kõik saab alati korda. Minul on Telia, nendel on Elisa. Mõlemas esinduses oli üsna palju rahvast (enne mind oli Telias 9 inimest järjekorras), aga nagu ikka – if there’s a will there’s a way. Ehk siis Telial on seina peal kiri – selleks, et säästa oma elust 30-45 minutit, broneeri endale esindusse aeg internetis. Ja ma ei tea, miks need 9 minu ees järjekorras olevat inimest seda teha ei tahtnud või ei olnudki neil üldse kiire, aga mina tegin. Ja sain kolme minutiga endale istumiskoha teenindaja vastas. Otse nende teiste ootajate nina alt nagu mingi VIP. Haa haaa ja otse selle mehe nina alt, kes minuga kõrvuti esindusse sisenedes 2 viimast sammu järjekorranumbriautomaadini lausa demonstratiivselt pikad võttis ja automaadi peale viskudes esimesena nuppu sai vajutada. Ja kui kõrvalboksis Elisas mu kaaslased ikka veel närviliselt ootasid, siis mina jälle tulen kuskilt ja kõik on tehtud, lihtne ja murevaba.

Muideks, Telia skooris tol hommikul üsna mitu punkti Elisa ees. Esiteks see eelbroneerimine ja lisaks tegi Telia teenindaja minu mobiil-id seal samas kohe ka aktiivseks, samas kui ämm ja Priit pidid seda veel ise tegema. Uus paanikalaine tuli meid muidugi enda alla matma, kui selgus, et aktiveerimiseks on vaja ID-kaardi koode, aga ämmal neid ei ole ja ei tea, kust otsida! Hambad krigisesid ja hirmupisarad jooksid mööda otsaesiseid alla, et jääbki leping allkirjastamata, kui..

Hipil tuli oma rahus ahhaa-elamus, et äkki on samad mis SmartID koodid. Olidki. Chill.

Ma ei saa sinna midagi teha, see hipi-värk töötab.

Sest kui kõik nädal aega praamid.ee pileteid refreshivad, et peale pühi koju saaks sõita ja ütlevad, et pole ühtki piletit, siis mina login sisse täpselt 1 kord ja ostan selle täpselt 1 vaba pileti ja see on täpselt sellele praamile, millega ma tahan koju sõita.

Sest mu laps saab oma sõbrannaga suvelaagrisse viimase vaba koha just viimasel hetkel ja siis kui minul see mõte tuleb.

Sest hambaarst helistab ja teatab et reedene vastuvõtt jääb ära. Selleks, et kui ma veidi hiljem avastan, et ma ei taha järgmisel laupäeval koroonavaktsiini teist doosi saama minna (sest on laupäev ja suvi ja puhkus), helistan ma Kaja kultuurikeskusesse ja nad pakuvad täpselt seda sama ajaauku. Enne ei oleks ju saanud, sest oleksin olnud hambaarsti juures.. panimajess?

Sest kari tülpinud inimesi ootab vereproovi järjekorras ja keegi neist ei taipa lugeda seinalt silti, et broneeri oma vastuvõtt internetis. Mina jällegi lähen kiirelt sinna lehele, ja saan aja nii kiirelt, et jõuan kabineti ukse taha napilt õigeks ajaks.

Sest kui me oleks varem müüdud saanud, oleks me ostnud selle korteri, mille terrass ja muruala moodustavad aiaga koos vaid väikese vangilaadse kuubiku. Või selle ridakaboksi, mille taga sääsed sulle massrünnakut teevad.

Sest.. ma saaksin siia tuua veel väga palju näiteid, aga aitab nüüd, töötan. Esmaspäevast lähen nädalaks puhkusele, siis võib edasi jutustada.

Ja tegelikult ma ei taha üldse endale kiidulaulu laulda, et küll ma ikka saan kõigega hakkama. Tahan öelda, et ka sinul on palju näiteid tuua. Kui sa tahad. Ja sa usud.

Sest kes usub ja kes elu usaldab, sellega juhtuvad ilusad asjad.

Hipi on rääkinud.

* Hipi on lihtsalt üks koondnimetus, mida Priit kasutab võtmaks kokku minu muretust ja (ise)teadlikkust, hipikultuurile omaselt kanepit ma ei tõmba ja alasti ei käi.

probleemid

Ma ei taha tegelikult siia midagi kirjutada, aga ikka kirjutan, ehk hakkab kergem. Natuke kardan ka, ehk keegi tõmbab mulle vee peale või hakkab hurjutama, et ma olen loll. Samas ma ise tean ju, et ma olen hingega asja juures ja annan endast parima, et põhjuseid ja lahendusi leida. Ja kes teab, ehk tuleb kellelgi mõni maruhea idee, mida veel võiks proovida..

Lasteaeda jõuab igal hommikul särasilmne Holger, kes rõõmuga vastu võtab, kõik, mida pakutakse. Teised lasteaeda minejad ei aimaks ealeski, et selle tulihingelise pallipatsutajaga võiks mingid jamad olla ja et eeltöö selleks, et ta sinna saada on mõni hommik lausa kolossaalne. Õpetajad ei näe seda, mida mina näen. Vanavanemad ei näe. Sõbrad ei näe. Mõned aimavad, et võib olla natuke keeruline küll ja mõnele kapriisile on teisedki tunnistajad olnud, aga olgem ausad, kõik kõige raskemad emotsioonid lastakse lendu ikka oma emaga.

Sotsiaalmeediasse jõuab meie pere särav klantsmaailm. Piltide peal on kõik alati õnnelikud. Ja kes ei teaks selle lapse vahvaid ütlemisi, elu tundub ju lausa lust! Ja ongi, enamasti. Õpetajad ütlevad, et Holger on äärmiselt sotsiaalne ja tunneb end oma nahas hästi (nad ei tee üldse enam vahet, et tema tuli ju alles sügisel), tal on sõpru teistest rühmadestki. Ka mina ise tean, et Mattias, kes on sama vana, aga käib teises rühmas, on hea kossusemu. Korvpall on Holgerile väga oluline, ta mängib seda terve õues oleku aja ja olgem ausad, koroonapausi ajal hakkas ta ju lasteaeda lausa igatsemagi. Tal on oma rühmas 2 väga head sõpra ja ülejäänutega saab kõigiga samuti hästi läbi. Õpetajad meeldivad, ma tean, sest ma küsin ja ta ei vasta ainult jah või ei, ta räägib pikalt, mis talle nende juures meeldib. Magamine ainult ei meeldi, aga see on ka kõik. Kui küsida ta käest suvalisel hetkel ausalt ja otse, siis Holgerile meeldib lasteaias.

Aga. Iga hommik on väljakutse. Suur. Te võite öelda, et te olete selliseid lapsi näinud, aga te ei ole. See ei ole mokaotsast vingumine. See ei ole manipulatsioon. See ei ole piiride katsetamine. See on.. ma isegi ei tea, mis see on. Ja seda raskem on sellega tegeleda, kui ma ikka veel ei tea, mis see on. Aga ma õpin ja kasvan koos lapse ja selle probleemiga. Saame hakkama.

Täna hommikul ei saanud Holger lasteaeda minna, sest liiga külm on. Õues sajab vihma ja on külm ja tema tahab puhkepäeva. Mina siis seletan tuima järjekindlusega: sul on külm, sa ei taha minna. Ma saan sinust aru, kallis laps, aga selliseid puhkepäevi lepime me eelnevalt kokku ja täna on vaja, et sina oled lasteaias. Ta nutab. Ta nutab suuri pisaraid. Ta teab, et ta peab minema ja ei pääse sellest kuidagi, nii kaugele oleme vähemalt jõudnud, aga külm on ju, kui vihma sajab. Pakun talle erinevaid lahendusi, hästi rahulikult. Vanasti ma läksin ise ka mingil hetkel närvi, sest kaua sa jaksad. Aga nüüd jaksan, sest mina pole see, kes on hädas, laps on. Püüan talle tugi olla. Nutt ja mure kestis täna pool tundi. Täna oli lahenduseks talvejope. Kummikuid ta keeldus panemast ja isegi kaasa võtmast, sest kui need juba lasteaias on, siis õpetajad käsivad tal kummikud panna ja nendega ei saa ju kossu mängida. Ja kohe niiviisi resoluutselt. Uskuge mind, ma olen eelnevatel vihmastel päevadel talle kummikute vajaduspõhisuse edasi-tagasi lahti seletanud. Ta teab, millega ta riskib. Ja ma ei tõmba talle neid kummikuid ju vägisi jalga. Lihtsalt enne ei ole nii lahinal sadanud. Ei kujuta ette, kuidas on peale lõunaund märgade tossudega õue tagasi minna. Õnneks on kuivatuskapp ja vahetussokid, aga siiski..

Eile hommikul olid jällegi sokid “karelised”. Kõik sokid olid liiga karedad, ta jalatallad olid üleöö kohutavalt tundlikeks muutunud. Jälle peegeldasin, küsisin lisaküsimusi, küsisin, mida ta vajab. Proovisime kahekesi kümme paari sokke ja lõpuks jäi ta ühtedega peaaegu rahule, vähemalt nii palju, et protestiaktsioon lõppeks. Kui sokid on okei, on püksid liiga pikad, lühikesed või laiad.

Reedel saime uksest välja muredeta, aga siis kukkus ta järsku palli põrgatades poole tee peal maoli lompi. Jälle KOHE kisa lahti ja kodu poole jooksu ja “ära mõtlegi, et ma täna lasteaeda lähen!!” Minu instinkt on alati minna kallistama ja peegeldama, aga ta ei taha, teda ajab see pigem närvi. Ta tahabki lihtsalt protestida, ta tahab lihtsalt öelda, et ta ei taha. Kodus aitasin siis tal kähku riided ära vahetada ja seletasin, et ta lihtsalt peab minema, sest taaskord, mina olen arvestanud, et mul on vaja kontorisse minna ja ootamatuid puhkepäevi ma teha ei saa. Selgus, et ta tõesti ei saanudki niiväga haiget kukkudes vaid et ta ei tahtnud märgade pükstega minna. Samas täna, kui kilepükse mainisin ei olnud tal küll märgade dressipükste vastu midagi..

Eelmisel reedel jällegi tellis ta koju jalutades kohe teisipäevaks puhkepäeva ära. Aeg-ajalt me neid talle ikka võimaldame, nii et olin nõus. Põhjus aga oli seekord (minu jaoks) jälle suhteliselt jabur – teisipäeval oli Laagri lasteaedade tantsupäev. Rongkäik, pidu, koogisöömine, lõbus päev, noh. Aga tema ei taha. Rahvarõiva vest on tobe (see ei loe, et terve rühm on ühesugune) ja tantsida ta ei viitsi (tal on MEGA hea rütmitunnetus, muideks).

Ja siis on meil veel olnud päevi, kus on liiga soe, et pikkade varrukatega olla ja liiga külm et lühikesi panna. Ja siis on päevad, kus ta pobiseb vihaselt, et ma peaksin endale ka beebi tegema, sest rühmakaaslane saab pidevalt vabu päevi ja mina piinan teda, et ta peab iga päev käima. Ja siis on toiduteemad. Oehh. Lasteaias tema hommikuti süüa ei taha ja ma annan talle siis kodus, AGA kui ta lasteaeda õiges ajavahemikus jõuab ja lahkesti lauda palutakse, siis sööb ta nagu loom! Aga hoiak on lihtsalt nii jäik, mida minule hommikul presenteeritakse: tema ei söö lasteaias ja kõik.

Veelkord – see ei ole laps, kes üksi nurgas nutaks lasteaias. Või teiste poolt kiusatud oleks. Või ei saaks suudki lahti. See on laps, kes on rõõmsameelne, suhtleja ja huvitatud. See on laps, kes korraldab iga päev kossuturniiri. See on laps, kes teistes rühmadeski tuntud ja semudele ladnalt patsu paneb, kui koju tuleb. See on laps, kes ei taha koju tulla! See on laps, kes räägib õhinaga oma päevast, kuidas ja kui mitme punktiga ta kellelgi kossus ära tegi. See laps laulab lasteaia välilaval täiusliku Indrek Vaheoja piiksuhäälega: “Tartu on väike puust linn”! Terve laulu! Koos liigutustega!!!

mu väike vaene õnnetu laps lasteaia poole traavimas

Olgem ausad, olen elus mõelnud küll ja veel teiste kohta, et “issand, pane paika oma laps!”, aga nüüd kõnnin kohati hommikuti kikivarvul ja püüan mitte “koletist” äratada. Iial ei tea, kust pauk tuleb – lühikestest pükstest või valest ilmast või sellest, et kass ei tule teda ukse peale saatma. Mõni ilmselt ütleks nüüd, et võta ära ta lasteaiast, ta ei ole valmis. Need mõned peaks nüüd kokku panema nende inimestega, kes korduvalt on imestanud, et me teda sügisel kuuepoolesena kooli ei pane, diskuteeritagu siis selle üle, mis on õige ja mis on vale. Mina emana olen siin sees ja ei saa enam aru, ausalt.

Üks asi, milles ma muidugi kaljukindel olen, on see et alla ei tohi anda, siis läheb hullemaks. Ma võin küll kõlada sellega nagu lapsepiinaja, aga ma ju tean, et ta ei piinle seal. Ja olgem ausad, kui ei ole lasteaed, siis on mingi teine asi. Ta ei taha pidada oma sünnipäeva, sest kõik vaatavad siis teda, ta ei taha minna vanaema juurde, ta ei taha süüa, ta ei taha mängida, kui olukord sellist statementi nõuab.. ta lihtsalt ei taha, et pilt muutuks, aga kui ta juba selle muutuse sees on, siis on temaga ju kõik okei. Liiatigi on lasteaias on ikkagi kooliks ettevalmistus ka ja ma ei arva, et sellest ilmajäämine hea mõte võiks olla. Ja mis iganes selle protestimarsi juurpõhjused võiks olla – no sellega me tegeleme. Psühholoogiga arutlen ka aktiivselt ja kui lapse peale suvepausi veel lamenti lööb, siis paneme ta saviteraapiasse.

Aga hetkel on ikkagi ainuke asi, mis töötab see, et ma olen nagu vana rahu ise ja korrutan tuima näoga, et nii lihtsalt on. Iga fkn hommik. Ja kui keegi arvab, et ta teab, mida ma tunnen, kui ma tund aega last olen uksest välja püüdnud saada.. siis palun kirjuta mulle, ma tahaks hea meelega teada, et kellelgi on veel nii, ehk saaks üksteist toetadagi. Aga üldjuhul ma arvan, et te ei tea. Et keegi tegelikult ei tea,

kui

emotsionaalselt

läbi

see

mind

võtab

.

JA MA TEAN KUIIIIIII LAHE LAPS MUL TEGELIKULT ON, lihtsalt. huhh.. Tartu on väike puust linn, puust linn.

omas mullis

Ma elan mulli sees.

Lapsena elasin metsas – ühes teistsuguses mullis. Metsas kasvada oli hea, sest et.. mets, noh. Päriselt oli meil muidugi maja ja hoov ka, aga tõesti, sündisin vist nii maale, kui vähegi sündida saab. Esiteks, muust Eestist eraldatud Hiiumaa. Teiseks, meie külas (meiepoolses harus) elab tänasel päeval umbes üks püsielanik ja see on minu isa. Kui ma laps olin, oli pilt muidugi ilusam. Oli tädi Senni, kelle juurde me, lapsed ikka aeg-ajalt ära kippusime kaduma, oli tädi Õie ja onu Endel oma kalli kaasaga. Rääkimata sellest, et meie talus elu kees. Elasime ema, isa, venna, vanaisa, vanaema ja tädiga ja lisaks sellele, et argipäev koosnes lugematutest toimetustest nagu lehmade lüpsmine ja hobuse jalutamine, tuli nädalavahetuseti meie juurde talgutele või saunapäevale suur osa meie suurest suguseltsist. Aga sellest hoolimata olin ma teismelisena alati lõpmatult kade nendele, kes asulas elasid ja kellel olid klassiõed kõrvaltrepikojas või naabermajas. Mina pidin alati nii palju vaeva nägema, kui kellelgi külla või peole tahtsin saada. Kes viib, kes toob. Ei olnud harvad ka korrad, kui ma pool teed sõbranna seltsis ja pool teed üksi ööpimeduses mööda maanteeäärt 5km kaugusele koju vantsisin. Ja mul oli seal ju tegelikult nii hea elu ja olengi väga tänulik, et sain kasvada just seal, kus ma kasvasin (sest olgem ausad, nii sain ma ju minuks), aga siiski – mõningane inimeste ja põnevuste igatsus saatis mind aegade jooksul küll.

Ma pole tõesti veel selles eas ja see kirjatükk tundub kahtlaselt memuaaride moodi tulema, aga las ta siis tulla.

Mäletan, et Tallinna kõrgkooli tulles olin kõigest sellest melust kohutavalt vaimustatud. Tundus, et nagu kõik mida mul pole kunagi olnud, ulatati mulle järsku kandikul kätte. Onutütre pere võttis mind enda juurde paariks nädalaks (või kuuks?? ei mäleta) elama, nii kaua kuni ma ühikakoha sain ja temaga koos seiklesime pool Tallinna läbi. Bussid, trammid, trollid, kaubanduskeskused. Sina vaid genereerid plaane, kõik on kohe olemas. Ei pea ootama poebussi või vinguma, et riidepoode pole ja valik on niru. Tahan, astun sisse kohvikusse, ostan saiakest ja teed. Fantastika!

Ja nii ma elasin aastate jooksul Räägu tee ühikas, Kuldnoka tn ühetoalises, Pardi tn väikses puuküttega korteris, Juhkentalis turu vastas suure seltskonnaga, Katusepapis natuke väiksema seltskonnaga (aga ikka sama lõbusalt!), Vilde teel kahetoalises omal käel nii kaua kuni mehele läksin ja lapse sain. Siis elasime perega Nõmmel ja nüüd oleme maandunud (ikka veel ja loodetavasti ajutiselt korteris) Laagris.

Ja mul on olnud ilus ja lõbus elu, tõesti. Kõiki eelnevaid aegu meenutan suure heldimusega. Tartu mnt läheduses elades sai üles alla-mäest käidud küll ja rohkem veel. Seiklusjutud, Vana Villem, ööklubid ja mõned teised imelikud asutused, mille nime ma ei mäleta – nii oluline oli olla just sellise melu keskel. Siis. Aga nüüd on mul hoopis teised lõbud. Rahulikumad. Vähem ööelu, rohkem laste mänguväljakuid.

Minu elu ja õnn on nüüd Laagris. Kes ei tahaks elada Laagris (ma päriselt ei saa aru)! No tegelikult saan. Selline õnn võib olla loomulikult ükskõik kus. Ja mõni tahab hoopis teistsugust elu. Aga mina olen õnnelik just siin, just nüüd. Iga inimene on tulem kõigest eelnevast, mis temaga juhtunud on ja minu teed jooksid lõpuks kokku siin.

Mul on mu vaikne, kodune, lastesõbralik äärelinn, kus kõik kulgeb mingis kummalises rahus ja harmoonias aga samas kõik tähtsad asutused, asjaajamised ja linnamelu on lühikese autosõidu kaugusel. Ma olen hinges hästi rahul praegu. Näiteks eile läks Holger peale lasteaeda rühmakaaslase emaga palliplatsile, kus nad siis kolmekesi oma parimate sõpradega mängisid. Palliplatse ja mänguväljakuid on siin palju. Muidu ma liigun rattaga, aga kuna Holger oli jala, läksin minagi talle õhtul jala järgi. Ma lähen mööda väikeseid tänavaid, mööda silda üle jõe. Lähen mööda jõeäärset kergliiklusrada ja mööda kõnniteed, kus liigub palju lapsi ja suuri. Titekärude, rataste ja tallataksoga. Kooli staadionil käivad trennid. Kuulan muusikat, päike paistab. Näen tuttavaid, naeratan, teretan. Palliplatsil on lapsed nii mõnusas mänguhoos ja tunnen rõõmu, et mu laps on endale nii ägedad südamesõbrad leidnud, kellel on nii ägedad emad, et minagi saan sundimatut vestlust pidada ja toredalt aega veeta. Kulgeme Holgeriga kahekesi koju. Just nimelt kulgeme. Natuke üle kahe kilomeetri ja meil võtab see aega tund ja 10 minutit. Sest me läheme veel läheduses asuvalt mänguväljakult läbi, kus Holger tahab mulle oma parimaid viskeid näidata. Sest me ostame poest jäätist ja sööme seda poe kõrval rippkiiges päikese käes mõnuledes. Sest Holger mängib tänavamoosekandi kombel kõigil kolmel Laagri kultuurikeskuse kõrval oleval muusikariistal mitu pala. Sest Jõe ääres on pardid ja Holger tahab katsuda vett. Sest.. meil pole kuskile kiiret ja kõik on nii idülliliselt ilus. Oma lapsega koos olla, päriselt olla, nii et sa ei ole väsinud ja ei pea kuskile tormama.. see on nii imeline.

Ja raamatukogu on siinsamas, sest ma olen raamatukogulugeja, laenutan ja tagastan. Jänku pargis ja rulapargis on alati tegemist, kes grillib, kes mängib, kes teeb sporti. Lapsed toimetavad oma asju ja mina saan ümber pargi samme koguda. Või raamatut lugeda. Ja kui ma oma kodu aknast välja vaatan, on mul mõnikord tunne, et ma elan rannas. Männid, päike, sinine taevas. Rõdul iseenesest on olla väga hea, meil on päiksepoolne rõdu. Joon kohvi, töötan, loen raamatut, päevitan, kuivatan pesu, hüüan rulluisutavale Gregorile paar toetavat sõna, saadan hommikuti kassiga kahekesi lapsi kooli-lasteaeda, Priitu tööle. Ja maja ees on metsatukk, kus puud kohisevad ja linnud laulavad.

Mõni õhtu talvel (kui kell juba turvaliselt 12le lähenes) lebasin ma meie maja ees puude vahel pehme lume sees nagu mingi opakas ja vaatasin kõikuvaid männilatvu. Arvan, et päriselt olen ma ikka veel see maalaps, kes lihtsalt peab maa ja loodusega ühenduses olema. Seda nimetatakse tasakaalupunktiks, eks. Praegu on mul see kõik olemas – ma olen linna lähedal ja mul on olemas kõik kommunikatsioonid ja mugavused ja samas olen ma roheluse ja linnulaulu keskel. Ideaalne! Minu jaoks. Ma olen püüdnud kaua mõtestada, et mis see siis on, mille pärast ma oma uuest elust nii vasikavaimustuses olen. Aga see ongi ju see, et siin on nii tuttavat vaikust ja maalähedust ja samas ka neid niiöelda linnaelemente, millest kunagi lapsena puudust tundsin. Minu väike maailm peo peal? Kompaktne kuidagi nagu.

Ma kõlan nagu 12, ma tean. Aga kuidagi on nii, et kui sa oled terve elu rabelenud ja suurte asjade poole küünitada püüdnud ja siis järsku avastad, et tõepoolest, hoopis väikesed asjad on need, mis loevad… Loeb see, et ma saan ratta kuurist hõlpsalt kätte ja sellega hommikul pool 6 kilomeetri kaugusele vabaõhutrenni sõita. Loeb see, et Holger (kes on totaalne kossuhull juba mitmeid kuid) saab terve tee lasteaeda palli põrgatada, sest tee on lühikene ja turvaline. Loeb see, kui su vanem laps, olles hommikul kuulnud minu diskussiooni tema vennaga lühikeste varrukate teemal, tuleb lasteaiast mööda koolist koju ja teatab kodus nii siira õnnega, et “emme, Holger ikkagi oli lühikeste varrukatega õues!!”

Ükskord mu laps küll nägi pealt sajandi narkooperatsiooni, tulistamist ja vahistamist, aga see on teine teema. Kes ei tea, millest ma räägin, siis vaata siia. Aga muidu on kõik tõesti ilus ja idülliline. Elage, kus tahate, aga mina igatahes elan siin 🙂

Ausalt, Saue vallavalitsus ei ole sellest kirjutisest teadlik ja ei maksa mulle ühtki senti.

See on minu enda puhas armastus, sest mulle meeldib olla siin, kus ma olen. Päriselt-päriselt meeldib.

Ja see tunne on nii hea ja jagamist väärt.

you know nothing, John Snow

Mul on üks tuttav ettevõtte juht, kes kohtudes alati kasutab võimalust kuidagi ära susata, et öelda: “sina ju meil tööd ei tee!”. Ta teab, et ma olen enamiku ajast kodukontoris ja nähtavasti tema jaoks on “tööl ei käi” ja “tööd ei tee” üks ja sama asi. Aga pole ju – meil ettevõte tegi eelmisel (koroona-!)aastal rekordkäivet ja ükski asi pole tegemata jäänud. Võimalik, et kui me kõik koguaeg kontoris istuks ja silmad krõllis 8 tundi jutti ajurünnakut teeks, siis oleks need numbrid veelgi ilusamad, aga kas kõik näitajad peavad alati maksimumi peal olema? Või oleks ma hoopis siis juba täiesti läbipõlenud ja ei tunneks millestki rõõmu? Kes teab.

Selge on see, et ongi mingid töölõigud, kus on vajalik inimese füüsiline kohalolu masinate opereerimiseks. Või loomeinimestel on vaja koostöös sündinud lennukaid ideid ja sünergiat. Või mis iganes ilmselged põhjused nagu et lett ilma müüjata ei sobi ja 18 alluvat ühes kohas ilma juhita on kaos. Aga see on nii naljakas, kuidas see tuttav ikkagi tahab iga kord mulle natuke nagu ära panna – tööl ei käi, tööd ei tee. Võimalik, et mitte pahatahtlikult, aga naljakas ju, et iga kord tuleb jumala juhuslikult jutuks, kui vähe ma kontoris käin. Ja kui ma julgen talle rääkida, et ma ikkagi teen ju tööd (kuigi nüüd viimasel ajal olen TÄIESTI loobunud ennast õigustamast), siis laob ta ette mulle sada argumenti, miks kodus töötamine on saatanast ja millest ma kõik ikka ennast (ja muidugi ka ettevõtet!) ilma jätan kui kontoris ei käi. Ja ometi, meie tegevusalade iseloomud on juba erinevad nagu siga ja kägu, ehk siis tema loogika minu töö kohta isegi ei käi. Et nagu miks inimesed tunnevad, et nad peavad oma usku niiviisi teistele peale sundima?

Tegelikult ma tean muidugi, mis selle taga on – sisemine ebakindlus. Sul puudub sajaprotsendiline usk, et see, mida sa teed, on õige. Ja niiviisi teisi nurka argumenteerides püüad sa iseendale tõestada, et sinu valikud elus on õiged. Aga paraku on nii, et igaühe deemonid on tema enda omad ja kes suletud kõrvadega kuulab, see jääbki pidama sisemist võitlust iseendaga. Sest sellisel puhul ma võin sulle öelda mida iganes, aga otsus tuleb sinu seest, kui tuleb.

Seda oma mätta otsast vaatamist teevad inimesed ju niiii palju (ma ise ka!). Mingid eelarvamused, uskumused, arusaamad – see kõik on normaalne, et me neid üksteisega silmaringi mõttes jagame ja need on osa sellest, kes me oleme. Kurvaks läheb aga asi siis, kui inimene ei suuda näha ega aktsepteerida midagi muud peale enda joru – näiteks kui teatud keegi otsib endale ostmiseks ruumikat pereautot ja peab kuulama pikka loengut sellest, kuidas väikesed ökopillid on ikka kõige õigemad asjad üldse. Nojah siis. Hea, et jalgratast ei soovita.

Ja nii ma annan näiteks iga päev mõnele inimesele vastust, et kuidas mu süda ei valuta, kui lapse nii külmaga lumisele staadionile trenni saadan. Et tema küll ei tahaks nii külmas joosta. Et jalad ju on külmad. Et riideid liiga vähe. Laps jääb haigeks. Ja üleüldse see ei olegi üldse normaalne, et laps nii külmaga õues peab trenni tegema. No tõesti.

Esiteks, ma ei saada teda trenni, ta läheb sinna ise ja täiesti vabatahtlikult. Ta TAHAB. Teiseks, ma eelistaks ise ka, kui ta treeniks sisetingimustes, aga riik keelas ära. Kolmandaks, kas me siis ei taha, et meie lapsed oleks värske õhu käes ja karastunud? Et kui ma nüüd lähen temaga homme kuskile metsa kelgutama, kus me ka ikka viibime ju mitu tundi, siis see on okei, aga trenn ei ole? Novott aga ma ei lähe neile kellelegi ütlema, et nad on lollid, et nad muretsevad. Naeratan, noogutan ja ütlen, et aga meile nii sobib. Mitte et pane ikka oma laps ka. Pane, pane, ajupesu, ajupesu.

Ja siin see oli – minu sisemine ebakindlus ja iseenda veenmine, et ma teen õiget asja. Sellised me, inimesed, oleme. Kui ise otsusele ei saa, siis ootame, et teised meile ütlevad, mida teha. Kasvõi kujundlikult – kirjutan blogipostituse ja mõtlen, et kõik, kes loevad on minuga nõus. Mõni ikka on ju?!

Igatahes käisin ma täna Gregoril trennis järel, sest rattaga selle lumega ei saa ja jala vantsib ta natuke liiga kaua peale trenni sooja nahaga. Ja ta oli täiesti okei. Põsed õhetasid, aga külm ei olevat tal olnud ja ta oli -12 kraadi puhul isegi jope endale peale jätnud! Seda pole enne olnud. Mul on hea meel, et ta ei mõelnud mitte minna. Peale trenni lihtsalt helistas, et mind järgi kutsuda ja oli meeldivalt üllatunud, kui ma juba olingi kooli kõrval (mõnikord mul ajud töötavad ikka kaasa ka).

õu

Mul oli hommikul selle postitusega mingi generaalplaan ka, aga ma enam ei mäleta. Põhiline ongi lihtsalt see, et ela ise ja lase teistel elada. Ei ole õiget ega valet, on sinu tõde, minu tõde, meie ja nende tõde. Silmad kinni elades võid vastu posti põrutada ja muhu saada.

Aga mina olen edasi lihtsalt tantsiv Shiva! Elagu lumi ja elagu elu! Ilusat nädalavahetust, inimesed ☀

mu kodu on mu kindlus ?

Ma kirjutasin algul selle Lilli postituse kommentaarina, aga mingil põhjusel see üles ei läinud (mingi sisselogimise teema) ja ma olen piisavalt vanamutt, et ei oska seda asja parandada ka, mõtlesin siis, et teen hoopis enda blogisse ühe väikese postituse.

Minu jaoks on see Ümera tänava hullu vanamehe lugu äärmiselt õõvastav ja hirmus. Oleks muidu ka, aga paralleelid – naine 36, lapsed 6 ja 4. Meil siin elab muughulgas üks mees ka, aga naine on 37, lapsed on 7 ja 5. Samuti teine korrus. All elab samuti vanem inimene. Ja selle Ümera maja naabrid kirjeldavad neid lapsi kui vaiksemat sorti lapsi, meie omad aga paraku vaiksed ei ole. Ma ei loo üldse mingeid illusioone, et keegi võiks nii arvata, sest kuigi meie lapsed on piisavalt vanad ja saavad aru, et korteris ei hüpata ja ei põrgatata palli, siis ikka nad huilgavad, jooksevad, müravad, kaklevad, lähevad hoogu ja lärmavad. Ma olen korduvalt mõelnud meie alumise naabri peale – et kui ma oleksin üksik vanem naisterahvas ja elaksin korteris, kus keegi koguaeg üleval müdistab.. mulle ju ei meeldiks? Kas ma läheks närvi? Kui närvi? Keegi ei ole nelja kuu jooksul küll meie ukse taga koputamas või õiendamas käinud, aga kumb see parem on, kas karjuv naaber, kes ütleb sulle otse näkku, et ta sind ei talu või keegi kes istub ja ketrab omaette kuni plahvatab? Mu ainuke lootus on see, et meil ongi keskmisest tummisemad seinad ja laed, sest mina ei kuule kunagi kedagi lärmamas, kas siis kui üksi kodus olen. Aga võimalik, et kõik teised ongi lihtsalt väga vaiksed inimesed. Ja võib-olla koguvad kõike endasse seni kuni enam tõesti ei jaksa?

Tänasel päeval on ju kõik natukene üksikud ja plahvatusohtlikud. Kusagile ei saa, kedagi ei näe. Minul on messenger ja õue jalkat mängima tirivad lapsed ja mereääregrillid sõpradega, aga liikumisvõimetu vanamehenäss, kes võib-olla on harjunud bingo-õhtutel või raamatuklubis käima, mis kõik nüüd on ju kinni ja valgust ei paista.. Istud siis üksi, kellegagi rääkida ei ole, kogud raevu ja oled tiksuv kellapomm. Vanainimesed, kui nad ka suudavad endale seda teadvustada, et vajavad psühholoogilist abi, kas nad oskavad seda abi leida või on see ikkagi tabu natuke ka? Ma ei õigusta seda vanameest mitte üks põrm ja see ei vähenda selle tragöödia suurust, aga kust saab inimene abi, kui teda ei ole õpetatud tunnistama, et tal abi vaja läheb? Ilmselt ta flippsiki ära, sest ta ei leidnud enam ühtki viisi, kuidas selle peas koliseva konstantse lärmiga toime tulla. Oehh. Soovin nendele lastele.. ma ei tea isegi, mida soovida. Head. Et nad elaksid nii hästi, kui see võimalik on. Et nad tuleksid sellest välja nii tervelt ja nii kiirelt, kui võimalik.

Igatahes, kui nüüd rääkida veelkord sellest minu väljaantud vekslist, et kellegi all ega peal mina elama ei hakka, siis ausalt öeldes on mugav korteri-elu meile isegi meeldima hakanud ja kuna maja asjade kordasaamist oodates on aega mõelda, milline elu meile tegelikult sobib, siis siin külavahel jalutades ja plusse-miinuseid vaagides oleme aru saanud, et võibki jääda korter. Võimalik, et lähemegi selle skeemiga, et korter küla keskuses, kus kõik mugavused ja teenused käe-jala juures ja siis väike suvilakökats mere ääres. Näiteks. Selge on aga see, et korter saab ja peab kindlasti olema uusarenduses, kus kõik on noored lastega pered ja kindlasti peab see hõlmama endas esimest korrust ja naabreid maksimaalselt ühel pool. Mulle ei sobi see mure, et mis alumine naaber küll mõtleb või tunneb.

Sellised mõtted. Tõusen nüüd ja hakkan kuuske toast välja ajama. Ma tegelikult ei ole veel üldse valmis, sest kui eelmisel aastal meil kuusk viskas kolmekuningapäevaks ise okkad koos ehetega pealt, siis selle aasta kuusk on sama ilus ja haljas nagu tuueski. Proovisin okkaid pealt sikutada, ei midagi. Aga ilmselt on aeg ta ikka siit välja saata, sest (ISEGI!!) mulle tundub, et jõulud on sel aastal kestnud ikka ülipikalt.

Kes viskaks vabatahtlikult välja sellise kuuse?!

Esmaspäeval läheb G kooli, H lasteaeda ja mina kontorisse. Ma pole käinud juba… mitu kuud või? Okei, liialdus, mu meelest umbes detsembri alguses ma käisin ikka mõned head päevad. Nüüd ongi kuidagi nii, et tsaupakaa jõulud ja tere tulemast argine elu. Lõpuks! Kuigi me jätkuvalt teeme tööl seda “nädal tööl-nädal kodus” teemat, nii et varsti olen jälle kodus tagasi.

Aga ega sel kodus olemisel midagi väga viga polegi. Mul on hea kodu. Lihtsalt, et ma loodan, et mu naabrid mind salaja ei vihka..