minu Koroona

Esimese asjana tahan vabandada, kui see tekst ei ole päris nii ladus, nagu lugeda tahaks. See minu koroona ei anna mulle palju asu ja ma ei saa kõiki asju õigesse ritta sättida. Küll aga ei taha ma neid üldse kirjutamata jätta, sest see on ju taaskordne ajastu märk, väärib talletamist.

Miks mul üldse on oma koroona?

Sest, et.. 23.oktoobril (jah, täna on 9.november!) käis minu vanem poeg endise rühmakaaslase sünnipäeval. Sünnipäev toimus õues seikluspargis. Õues pidi olema ka söömine, aga kuna too päev oli üks väga märg ja ligane ilm, otsustasid nad söömise siiski siseruumidesse. Ja seal siis nähtavasti jooksis ringi üks tavaline väike anonüümne asümptomaatiline (oli vaheaja esimene päev ja siis ei ajanud neid taga veel kiirtestikütid), kes pahaaimamatult minu last nakatas. Kuidas ma selles nii kindel saan olla? Ega ma päris kindel polegi.

Aga sellele järgneva nädala veetsime me maal isolatsioonis ja kedagi ei näinud. Isolatsioonis, sest Holgeril oli lasteaiast lähikontaktsus. Holgeri enda test oli negatiivne ja rohkem keegi positiivset testi rühmast ei saanud – oleks olnud äärmiselt imelik, kui ainus ohver oleks olnud Holgeri vend. Aga kes teab. Mis ma nüüd õppinud olen sellest: kahtlusta kõiki ja kahtlusta kõike. Mitte keegi ei ole sinu sõber koroonalahingutes.

Noja lisaks jäi muidugi sünnipäevalaps ise ka koroonasse. Selle peale ma poleks tulnudki, et tõesti täpipealt 10 päeva tagant kontakti otsida, aga kõik muud variandid sai ära välistatud, sest kontakte kui selliseid lihtsalt polnud ja kui mu laps just laupäeva õhtul Rimi vetsus ukselinke ei lakkunud, siis tuli see sealt. Aga mis seal vahet, kust tuli. Polegi. Ma lihtsalt tahan näidata teile, kuidas kõik on juhustes kinni. Kuidas sa ei saa kontrollida kõikide oma kohatud inimeste viimase 10 päeva liikumisi, aga mõnel juhul on koroonapahareti rasvaste näppude rada ilusti näha. Sest et isolatsioon. Selleks ta ju mõeldud ongi. Meil muidugi oli tegu kahe erineva juhtumiga, aga see selleks.

Niisiis. Saue vald panustas koroona leviku peatamisse sel moel, et lisaks üleriigiliselt koolis tehtavatele testidele eraldasid nad iga õpilase jaoks kiirtesti juba pühapäeva õhtusse. Ja hea oli. Sest Gregori võeti nii rajalt maha. Kujutan ette, et paljudki veel. Kuigi ta hiljem tunnistas, et jah, ta tundis tõesti ninas nohukipitust, siis väliselt oli ta täiesti okei ja mina oleks tema raudpolt esmaspäeval kooli saatnud. Aga. Topin talle selle pulga siis ninna, istume seal laua ümber perega ja sul ole tegelikult vaja 15 minutit. Piisab 15 sekundist, et aru saada – neid jooni on siin 2. Kaks, mis kaks. Jälgisin seda nii pingsalt ja ootasin, et taust triibu ümber sama tumedaks lillaks tõmbaks. Ma teadsin, et seda ei juhtu, aga oi, kuidas ma ootasin.

Lapsed võtsid muide selle teadmise väga rahulikult vastu. Reageering oli umbes nii, nagu ma oleks neile öelnud midagi sama triviaalset nagu “vanaema jäi kella kolmesest bussist maha ja tuleb veerand neljasega”. Pole imestada, inimesed ju räägivadki ümberringi koroonast rohkem kui ilmast. Või poliitikast.

Esmaspäeval tegime kogu perega PCR testi (miinus Holger, sest Lasnamäel ei saanud ilma dokumendita kuidagi löögile) ja teisipäeva hommikul oli selge, et Gregori ongi koroonas. Mina ja Priit olime negatiivsed. Esialgu.

Gregori köhis oma koroonakarjääri ajal kokku vist umbes 8 korda, nuuskas paksu tatti. Loputasime nina soolalahusega, istutasime teda inhalaatori otsa multamaratonidele, määrisime kokku vietnami salviga, sundisime kandma öösel kapsamähist vesti all (mille ta kõik 3 õhtut peale magamistoa ukse sulgemist teki alt välja viskas, sest see kapsas oli juhtumisi SÜGELEV kapsas), jootsime teed ja andsime topeltdoose c- ja d-vitamiine. Paar päeva peale pikki kodukontori, kodusõppimise ja toasmängimise päevi oli poiss terve nagu ponks ja enam ei mäletanud enam keegi, mille ümber see draama siin käis, kuni…

PÄEV 1.

Ärkasin reede hommikul KERGE tundega, et parem ninapool on kinni. Ja mitte täitsa kinni, niiviisi natuke. Ega ma sest midagi pidada osanud, korra mõtlesin, et äkki.. aga siis otsustasin, et mul ennegi selliseid tundeid olnud peale keskkütteradikaõhus magamist ja unustasin selle teema. Tegin tööd, koostasin õhtuks toidutellimust ja siis järsku kell 4 ma sain aru, et see on siin, ma olen koroonas. Kuna ma olin reaalselt viimased 13 päeva suhteliselt isoleeritud olnud, siis palju muid variante nagu polnud, mida kahtlustada. Lisaks ei saa ma kasutada oma ühte kanda (seega ei ole üldse õues jalutamas, ega kuskil käinud). Mingi neuroloogiline probleem vist, nagu elekter lööb sisse. See on juba pikalt olnud ja pidin nüüd kolmapäeval just arstile minema ja reeglite järgi oleks ma seda ju teha saanudki – ma olen vaktsineeritud lähikontaktne, aga ma kasutasin oma mõistust ja tühistasin selle aja.

Nali on minu kulul. Ma olen vaktsineeritud.

Võib ju teoretiseerida, et me ei tea, kui hulluks see veel ilma vaktsiinita oleks läinud, aga kui sa oled kergelt sinna kosmose poole kaldu nagu mina juhuslikult olen, siis võib ka mõelda, et mu pea ei tahtnud seda vaktsiini, järelikult mu keha ei võtnud seda vaktsiini omaks. Või ongi nii  et ma olen vaktsineeritud tüve x vastu ja seda enam ei eksisteeri, murrab tüvi y. Või noh, mis iganes, on nagu on, ma olen täislaks vaktsineeritud ja sama täislaks koroonas.

Aga alustame siis algusest. Esimese päeva õhtuks oli mul palavik 38.6 juures ja kõik kohad mu kehas valutasid, nagu ma oleks just ultratriatloni lõpetanud. Silmad valutasid eriti hullult, väga, väga valus valu, võimatu sõnadesse panna. Kõik haigused on sellised, rõvedad, aga see oli kohe kuidagi eriliselt rõve.

Priit viskas mu alustuseks elutoast välja, eraldas mulle magamistoa ja ütles et sinna sa jääd.. järgmiseks kümneks päevaks. Vetsus võin käia õnneks. Haha.

Tegelikult ma kuulsin eelmise nädala alguses, kuidas Irja Lutsar oli rääkinud Terevisioonis, et pereliikme haigestumisel kannavad teised maske ja mõtlesin et what kind of bullcrap this is, aga kui Priit nägi kui kiiresti mu seisund halvenes, ütles ta (ja õige ka!) et 2 sellist lapsevanemat majapidamises oleks liiga ränk. Ja nii ta hoidis mind eraldi ja maskitas. Et me küll kõika olime selles samas keskkonnas koguaeg, aga kui ta oma sümptomeid kasvõi päevagi edasi lükata nii oleks saanud..

Esimene öö näis kokku kestvat 7 pikka tööpäeva. Ma olin nii valus ja nii külmavärinates ja siis jälle tulitav. Jõin liitrite kaupa vett ja käisin jälle vetsus. Mõnikord peale 15 minutit tukastamist, mõnikord oli läinud tund. Öö kestis ja kestis. Ma tundsin ennast nagu pesuehtne zombie, kes öösel majapidamisi mööda kollitab ja ise essugi aru ei saa kes ta on või kus ta on. Ainult mõmiseb, oigab ja variseb juhmi näoga potile.

Hommikupoole ööd, kui olin palaviku välja higistanud, tuli meeletu peavalu. Siis võtsin tabletti, sest tundus, et kui see valu ära läheb, saan ehk korra päriselt magada. Aga magasin, mis ma magasin, ärkasin kellal sellise pildiga:

Ehk siis selle asemel, et öösel energiat juurde ammutada, olin ma seda hoopis kogu öö kulutanud…

Aga edasi räägime juba homme.

Püsige terved. Päriselt!

uus tuul septembrikuus

Sõbrannad on hakanud mulle kuidagi jube tihedasti helistama, see saab olla ainult märk sellest, et blogist pole tükk aega mingit infot saanud. Mitte et ma kõnesid ei tahaks, aga need ei salvestu ju kuskile ja ausalt – endalgi on mõne aja pärast põnev lugeda, mis ajad olid ja mis teoksil.

Viimati kirjutasin Voldemarist, kui sõitsin peale pikka puhkust koju tagasi. Mul oli õigus, oligi nõme ja valus. Nutsin nii palju. Aju oli mul täiesti ära trikitatud ja arvas, et ju ta peab siis kodus olema, kui maal ei olnud. Ei olnud teda kodus ja see oli taas suur šokk. Järsku sain eriti teravalt aru, et nüüd ongi kõik. Ta ei tulegi enam tagasi. Ja siis mu aju trikitas suure hooga edasi. Istun hommikul kell 5.30 ihuüksinda köögilaua ääres ja kuulen, kuidas kass hüppab diivanilt maha ja põranda krägisedes minu poole loivab. Kuulen, kuidas ta vannitoas liiva peale kraabib ja asja iroonia on see, et vannitoas ei ole enam liivagi. Refleksid on ikka alles, panen jala välisuksele ette, kui õue lähen. Vahel tahan lihtsalt hüüda teda. Õhtul voodisse minnes eriti, ei ole harvad juhused, kui nutt tuleb peale, sest ma nii igatsen oma sõpra. Ja vahel vaatan pilte ja ikka veel ei ole rahu teinud, et kuidas ma teda küll niiviisi alt vedasin. Raske. Aga küll ma end sellest leinast läbi töötan. Ma olen teinud endaga kokkuleppe, et ma annan endale aega ja ei peida ennast enda eest.

Muidu on paljutki meie ümber sellest ajast muutunud.

Holger otsustas juba augusti teisel nädalal, et tema ei viitsi enam puhata ja on valmis nüüd aeda tagasi minema. Läks ja laulis ja sellel laineharjal laseme siiani liugu. See sama laps, keda ma üheksa kuud pea igal hommikul hingetuks nutmas nägin, otsustas lihtsalt järsku, et talle pole vaja muud kui oma sõpru, oma õpetajaid, oma palli ja läks. Iga. Jumala. Lasteaiapäev. Draamat ei ole enam.

Küll aga ei suutnud ma talle maha müüa eelkooli ideed. Kuna tema vend ei käinud (ja temaga on ju kõik sellegipoolest OK), siis ei kavatse sinna minna temagi. Ma ise arvan, et ehk kooliga/keskkonnaga/paigal istumisega harjumise mõttes oleks seda talle vaja olnud, aga kuna lugeda, kirjutada ja arvutada ta oskab, siis mina ei ole valmis võtma endale veel üht kohustust (ja maksma selle eest veel 50 EUR kuus!), et iga teisipäev talle  ergutuskõnet pidada. Tema puhul on need asjad lihtsalt liiga keerulised. Ja ärge küsige, kuidas ta koolis käima hakkab. Ma ei tea. Kuigi osa minust arvab, et sellega läheb kõik hästi, sest

a) koolis ei pea magama

b) ta on tänu Gregori sõbrasuhetele selleks ajaks koolis täielik oma jope

c) ta lähebki ju füüsiliselt Gregoriga koos

d) tal on veel terve aasta valmis kasvada

Üleüldse, eelkoolid olid vanasti mõeldud ikka pigem kodustele lastele, seaduse järgi peab lasteaed sulle tagama piisava ettevalmistuse ja ma arvan, et sellega on kõik hästi meil. Las olla veel aastakene laps, teadagi, et kui ükskord sinna kooli jõuad, siis ega sealt niipea tulema saa, mõnel kestab see aastakümneid..

Niisiis, Holgeriga on kõik okei, tal on lasteaias tema sõbrad ja korvpallikorv. Ise ütles ta eile, et talle tundub, et ta on lasteaias päris kuulus, sest kõigi 10 rühma lapsed pidid tema nime teadma, aga ta ise pole kellelegi öelnud 😅 ma arvan, et selline tüüp jääbki meelde, kes päevad läbi palli patsutab ja südamerahuga erinevast paarist tossudega käib. Sest olgem ausad, keskmine inimene – suur või väike – ei tea sellest kossutossumoest halligi.

Need palju kõneainet pakkuvad kossutossud, mille Holger suure uhkusega välja kannab – need on ju ometi suure NBA-staari Kevin Duranti eriväljalase nimega Tuli ja Jää ja siin pole küsimustki kas need on ässad või mitte. On!

Need tossud ja ühed teised tossud meie peres on käinud suve lõpus palju kergejõustikuvõistlustel. Meie lapsed on spordihinged, pole midagi öelda. Kui ma täna peaks arvamismängu mängima ja oma laste karjäärid seni nähtu põhjal paika panema, siis Gregori on kuulitõukaja või kettaheitja, jõuline ja tugev. Holger aga on sitke ja tark pikamaajooksja, kes tasa sõuab ja kaugele jõuab. Igatahes on see kõik väga tore. Mitte et me võidame koguaeg või midagi, aga et lapsed teevad nii rõõmuga.

Gregori käib nüüd muidugi koolis. Aga mõnikord ja mitte eriti palju. See koroonapull ajab juba nii vihale, et ma ei või. Esiteks sain 31.08 teate, et minu laps on lähikontaktne, ehk siis esimene september valge pluusi ja lipsuga jäi meil ära. Arvake, mis tunne on vaadata oma ilma ühegi haigusnähuta nutvat last, kes tervelt nädal tagasi spordilaagris käis ja tahab lihtsalt nii väga kooli minna? Mina leian, et on vahe, kas sa nt magad kellegagi terve öö või istud teatris kolm tundi kõrvuti ja oled 78-aastane vs 8-aastane laps värskes õhus sporti tegemas (!!!). Aga mis teha, tuleb ära passida. Mis siis, et vanemad on eeskujulikult vaktsineeritud. Mis siis, et koolis kontaktne olles on nüüdsest väiksematel õigus koolis edasi käia kui haigusnähte pole. Mis siis, et kontsertile minekuks piisab kiirtestist. Mis siis, et see neetud jama on kestnud juba kohutavalt palju aastaid. Aga keegi need vaktsiinid ju valmis tootis ja keegi on nende eest maksnud ja nüüd on hilja öelda, et kuulge, las jääb. Kuidagi tuleb need doosid ja ninapulgad inimestele sisse ähvardada. Aga las ta jääb.

Koroonast siiski nii palju veel, et neli päeva sai mu vapper õppur käia ja siis tundis kerget kurguvalu üks hommik. Mis seal ikka, jäi siis jälle koju. Jälle koroonatest, jälle kaine mõistuse ja kohutava bürokraatliku mulli kokkupõrge. Kohusetundest ja kõhkluseussist (mis siis, kui tal hoolimata nähtude kadumisest ikkagi on koroona – kuidas ma saadan ta kooli?!) kirjutasin perearstile, et ta ütleks, mis teha. Kuna muid haiguseid enam maailmas ei ole, siis perearst muidugi saatis testile ja ütles, et enne kooli ei saa kui test on negatiivne. Saatekirja kohe ei olnud, sain alles eile päeval selle korda ja kui siis testimiskeskuse telefonilt mulle öeldi, et neil ei ole tänaseks aega pakkuda, ma kohe kihvatasin ja ütlesin, et olgu olla. See protsess on ebanormaalselt aeglane. Õnneks leidis see viisakas ja äärmiselt hea enesekontrolliga naine (au ja kiitus talle!) meile ajaaugu Punasele tänavale ja vastus oli juba eile õhtul olemas. Täna oli siis 11.koolipäev, meie pere jaoks alles viies. Ja mega hästi kuidagi läheb. Energia on tal nii üleval, et kõik asjad tema õpib ise ja tihti ei ole vaja meeldegi tuletada. Ja nüüd koju tulles ootas mind trennis käinud laps, kes käis ise ilma sundimata duši all ja homseks kõik asjadki (ka rütmika ja ujumise asjad) juba valmis, õpitud. Iseseisvad lapsed on ikka kingitus.

Holgerile ühtki huviringi sel aastal kirja ei saanud, aga samas saab ta lasteaias 2x muusikat, 2x liikumist, 1x muusikaõpetuse ditaktikat ja sel aastal on uute asjadena tal lasteaias tasuta (!!) robootika ja rahvatants. Jaanuarist lisandub sinna veel ujumine. Päris palju asju, siiski.

Gregori jätkab oma 2x kergejõustiku ja 2 või 3x kossuga, 1x nädalas on tal mõttemängud. Ja ilmselt tuleb kodukultuuriring veel lisaks. Kool on tal jätkuvalt 5x nädalas ja õppima peab ka, nii et tegemist jagub.

Ja minulgi. Tööd õnneks on. Ja tööd iseendaga on ka. Naljakas, aga see, mis sellest eneseleidmisest ümberringi jahutakse – ma nüüd arvan, et ma leidsin ennast üles lõpuks. Jube kerge on olla ja ma olen saanud signaale ka teistelt, et minus olevat kohe kaugelt seda väge näha. Et enam ei ole selline rusutud ja muredest vaevatud olemine.

Eks igaüks leiab end erinevast kohast ja erineval viisil, aga kellel pole ikka ühtki ideed, kuidas kohale jõuda, siis siin on teile üks (minu) töötav retsept:

• tõuse kell 5.15
• hinga 7 minutit kõhuhingamist (mul on selleks Prana breath äpp – ülihea!!)
• Kõnni pool tundi kiiret kõndi
• Külm dušš ja raamatu lugemine nii kaua kui kõik tõusevad
• Tõmba telefonist maha kõik segavad äpid nagu FB ja insta (ma pidin isegi Chrome ühte kausta enda eest peitma, et ma sohki ei teeks ja läbi otsingumootori ei läheks)
• Söö ainult seda mida su keha vajab, et tervet ja pikka elu elada
• Ole mõlema lapse päralt 15 min päevas
• Õhtul võta aega ja kõnni ära kõik mis päeva jooksul 10000 sammust puudu jäi
• Loe, ära vaata telekat või nutiseadet
• Mine voodisse hiljemalt 23.00, arvesta unetsükleid (1.5h), et ennast välja puhata
• JOO.VETT.KOGUAEG

Ega inimesed võivad kõike seda täpselt tagurpidi teha või siis üldse mitte teha, aga ma tõesti tunnen, et olen lõpuks vist iseenda koodi lahti muukinud, vähemalt tundub, et praegune süsteem töötab. Ma olen väga palju muutunud, teadlikumaks ja tasakaalukamaks. Mingi kummaline rahu on nende rutiinide abil mu sisse tulnud, tõesti.

Ja muidugi sügis. Sügis, sügis, sügis! Sügisel ei saagi ju õnnetu olla! Kerrapugemise ja pesapunumise aeg..

Ah jaa. Maja me ehitame ka, aga sellest järgmisel korral, sai niigi jälle liiga pikk see lugu.

Tsaupakaa ja kirjuta ikka sellest ka, kuidas sinul läheb!

jää hüvasti, hall-valge kass

Ma ei kujuta ette, kuidas on minna koju, kus ei ela kassi.

Voldemari ei ole enam. Peale 5399 imelist päeva koos lahkus mu armas kass minu juurest just täpselt samal päeval kui mu isa sai 60.

Ja ma tahan siia kirjutada temast. Sest ma ei taha iial unustada teda. Sest ma ei saakski. Ta oli minuga pea 15 aastat. 15! Seda on poole kauem, kui Priit mu elus olnud on. Meil oli temaga tõeline sõprus ja ta ei olnud “ainult kass”.  Kindlasti mitte. Kes nii mõtleb, on ise AINULT inimene.

Voldemar tuli mu juurde, kui ma olin 23. Titekad me olime koos, nii ta kui ma. Kuigi tema minu juurde jõudmine oli puhas õnn ja juhus, sest olin ma ju eelnevalt varjupaigast võtnud kassi, kes minu kodus kassikatku suri ja mu ainus võimalus oligi see vapper Volli, kes juhuslikult ainsana oma pesakonnast kassikatku ei surnud ja immuunne oli.. siis ma näen seda ikkagi nii, et see kassikatk ja kõik oli põhjusega. Sest Voldemar oli just mulle määratud ja kõik oli nii nagu pidi.

Selline ta oli aastal 2006. Isegi siis oli ta juba pahura vanamehe nägu!

Volli oli kogu karvade ja sabaga minu kass. Hiljem muidugi oli ta kogu meie pere kass, aga põhiliselt ikkagi minu. Ta tuli alati, kui ma teda nimepidi kutsusin. Mul lapsedki ei tule. Ja öeldakse, et kassid on isepäised. Meil ei olnud mingit kisskisskisshh-jama. Ma hüüdsin “Volli!” ja seal ta oligi. Alati.

Ma võtsin ta endale sülle, puusa peale, nagu võetakse lapsi. Ta oli kas kõigi nelja käpaga mu peopesas ja toetas end kehaga mu õla vastu või oli ainult tagumiste jalgadega käe peal ja esimesed käpakesed hoidsid mul ümber kaela. Just nii nagu inimesed kallistavad. Ja nii me toimetasime mööda tube. Panime pesu ära, tantsisime, saatsime lapsi rõdul kooli-lasteaeda, vaatasime hoovi peal luusivad kasse… Vahel ma tundsin, et ta kasutab mind taksona ja istub mu puusal just nii kaua kui ma talle sobivasse tuppa juhtun minema ja niheleb end õiges kohas maha.

Volli taksos

Ja siis ta rääkis minuga. Ütles “näu” ja ma ütlesin “näu” ja siis ta ütles jälle “näuu” ja mina “nääuuu” ja nii me rääkisime. Mulle kaebas ta ära kõik halva ja mina olin isik kes konkreetselt vastutas tema heaolu eest. Süüa nähtavasti oskasin tema meelest ainult mina panna, vahel ajas see nii närvi. Kiire kiire, üks väntsakas kaenlas, teine nõuab pissile, Priit küsib, kus ta valged tossud on ja kass käib toast tuppa kannul ja nõuab teenindust. Või tuled poest toidukaubaga ja tuba on sassis ja kass nõuab süüa nagu poleks 7 päeva saanud, kuigi ta just veetis viimased 2 tundi kodus täiesti tervete käte ja jalgadega inimestega.

Ma olin tema inimene, tõepoolest. See, kelle ta endale välja valis. Me magasime temaga 14 aastat koos, kuni paar kuud tagasi ta enam iga õhtu mu pähe magama ei tulnud. Mina panin selle palavuse süüks, Priit arvas, et ma olen lõpuks peast korda saanud (sest kassid ju magavad haige koha peal). Ma tunnen tohutut süümepiinakoormat, et ma siis arsti juurde ei läinud, puhtalt kõhutunde põhjal. Aga ma saan tegelikult aru, et see ilmselt ei oleks ka aidanud, mis järgnes, oli vältimatu. Ja sellest süümepiinast ei ole mitte kellelegi kasu. Tema on läinud ja mina pean edasi elama. Mu ülejäänud perekond on minuga ikka, eks.

Igatahes seni kuni see peas magamine kestis, oli see tsirkus omaette. Teised mehed vinguvad, et naised võtavad lapsed pikalt kaissu lähedust segama, meil oli kass. “Volli!” karjatasin ma iga jumala öö, kui mu pea tabas patja ja ma ei kuulnud paari sekundi jooksul kassi minu poole tulemas. Mõnikord ma avastasin nii, et ta oli kogemata õue jäänud. Muud asjad nõudsid õhtu jooksul nii palju tähelepanu, et kass jäi märkamata. Aga padjale pidi tema jõudma, kui ta ei tulnud, oli midagi valesti. Ja siis ta trampis meie otsas, te ei kujuta ette kui raske ja nõelterava astumisega võib üks viiekilone kass olla. Ja siis ta magas mu juustel, nii et ma tihti keset ööd valuaistingust ärkasin. Ja siis ta toppis jonnakalt oma jalgu mulle näkku, kui ära tõstsid, tõstis nad lihtsalt tagasi. Ja siis ta hammustas Priitu kui see oma käe valesse kohta pani. Hommikuks oli ta tavaliselt läinud, ilmselt teda väsitas ennast ka see sündmusterohke magamine seal kõik hunnikus. Aga nädalavahetuse hommikutel, kui mul kauem magada lasti, tuli ta alati tagasi. Ja siis ma vajutasin oma põse tema pehme valge kõhukarva sisse ja tundsin pea et pettumust, et ma nii kiirelt uuesti uinusin, sest see oli siidiseim ja kohevaim padi, mida ma ealeski tunda olen saanud.

Sama nagu mina ootasin Vollit voodisse, ootas tema mind ka. Kui tema arvates oli õhtul aeg minna, hakkas ta mind närviliselt toast tuppa jälitama ja jõllitama. Ükskord, kui meil olid pikemalt külalised, siis umbes kella kolme paiku ei pidanud ta enam vastu ja lendas tugitooli korju pealt mul hammastega käsivarde. Kaua sa vanamutt kohmitsed, lähme magama! Üldse sain ma peksa iga külas käinud lapse eest, kes teda natuke liiga kõvasti väntsutanud oli või ükskõik mille eest, mis talle närvidele käis. Mitte kunagi keegi teine. Mind ta karistas, sest mina olin tema kaitsja ja vastutasin tema heaolu eest. See kõlab natuke hullemini kui see oli, sest minu meelest oli see kõik isegi armas ja ta tõesti ei purenud mul pöidlaid otsast vaid näksas natuke. Et korrale kutsuda.

Eriti tark kass ta tegelikult minu meelest ei olnud. Või siis teeskles totut. Selline lillelaps, et elu on ilus ja ah mis halba minuga ka juhtuda võiks. Kui me Mustamäel elasime ja õues rihmaga jalutamas käisime, siis tagasi minnes teadis ta täpselt kummal pool trepikojas meie uks on, aga ta ei teadnud, mis korrusel me elame, nii et iga jumala korrus esimesest kuni neljandani tegi ta õige poole ukse taga peatuse, vaatas mulle otsa ja tegi näu.

Ma ei istu päevad läbi nuttes, kui te seda nüüd mõtlete. Algul küll. Esimesed 3 päeva olin ma ikka väga rivist väljas. Aga nüüdseks on lihtsalt sellised valusööstud vahel. Pildikesed. Näiteks mõtlen, et ma maal ei pese neid ja neid riideid, viin koju ja siis näen vaimusilmas, kuidas ma kass puusa peal meie rõdul neid riideid kuivama panen. Ja siis taipan, et teda ei ole seal siiski ka. Või mõtlen, et me peame Vollile juua kaasa panema kui sõitma hakkame. Või astun saunamajast välja, näen silmanurgas midagi liikumas ja hakkan juba Vollit hüüdma, kui taipan, et tema see ei ole. Või pean kardina taga paistvat triikraua tumedat kogu kassiks ja jälle torkab, kui tuleb meelde, et kass see ei ole. Ta oli lihtsalt nii suur osa meie elust.

Vanasti jätsime me Volli nädalavahetusteks koju kui maalesõit oli ja keegi käis siis toitmas (pikema puhkuse ajal oli ta muidugi kaasas), aga viimased paar-kolm aastat käis ta meiega alati koos, sest oli juba vana mees ja sõi kilpnäärme ületalitluse tarbeks igapäevaselt tablette. Kindlam oli, kui ta oli kaasas. Nii ka seekord.

Sähmisime siin kõik tohutult ringi terve nädala, sest isa 60. juubeli tähistamiseks oli vaja koristada ja sättida. Nii ma tegelikult laupäeva päeval Vollit väga tähele ei pannudki. Tean ainult, et ta oli olemas, andis korra koeralegi peksa (viimastel aastatel oli temast saanud torisev vanamehenäss, kes teisi loomi harva sallis), küsis süüa (aga hiljem selgus, et ei söönud) ja istus enamiku ajast laste juures saunamajas. Aga ma ei tea, kas tal oli hingamine okei. Ma ei tea, kas ta sõi või jõi, sest ma ju ei aimanud, mis pärast tuleb ja kõik vajas toimetamist.

Isa juubel oli vinge pidu, tema vana bänd tuli uuesti kokku ja kõik tantsisid. Meil, lastel, oli lausa nii tore, et tantsisime ja laulsime hommikul seitsmeni ja kui ma lõunast tõusin, oli mul kellal ees juba 9500 sammu. Aga Volli oli trepil ja hingeldas. Jooksis mu eest ära, sülle ei tahtnud ja kui ma sellest hoolimata püüdsin teda võtta, kräunus ta valust.

Kõik järgnev käis jube kähku ja aegluubis korraga, see päev on mul väga kummaliselt meeles. See tunne. Õõv, et midagi päriselt võibki päris pahasti olla. Hiiumaa kiirabiloomaarsti juurde sain umbes kella 5 paiku, sest ta oli enne ühe teise loomaga hõivatud. Voldemar nägi selleks ajaks väga kehva välja ja peale 3 erineva rohu manustamist ütles arst mulle need õudsed sõnad: “Hommikut ta ei pruugi enam näha”. Ma ei saanud aru, ma ei saanud üldse aru, kuidas.. nii kähku, mis juhtus? Ühel hetkel me tantsime koos ja ma mõtlen, kui vedanud mul on, et see kassihärra minuga oma vanaduspäevi veedab ja kõrgest east hoolimata nii kõbus on ja siis järgmisel hetkel ütleb sulle keegi, et nüüd on kõik. KÕIK. MIDA??

Helistasin oma armsale Kristile, kes on kõige suurema südamega loomaarst, keda ma tean ja ta ütles, ei, me ei oota. Et äkki ta sureb hommikuks ära. Kui midagi saab teha, siis me seda teeme. Sõida linna. Ja ma jooksin kodust läbi, haarasin mõned asjad, sest ma ju ei teadnud, kauaks ma jään. Ja ma nägin lapsi ja lapsed nägid Vollit, ütlesid talle, et pea vastu ja kõik saab korda. Ja ma sõitsin sadamasse ja sain teada, et kuigi jõudsin natuke peale 7, siis ennustati mulle kohta 23.30 praamile ja seda ka napilt.. peab leiduma mingi lahendus, mõtlesin ma ja käisin sadamakassas oma lugu rääkimas, endal pisarad silmas. Ei saa, öeldi, loomaarsti tõendit on vaja. A kust ma saan selle loomaarsti paberil tõendi siin kassajärjekorras, pühapäeva õhtul.. läksin löödult autosse tagasi, istusin seal veits, vaatasin, kuidas mu vana sõber seal piinleb ja läksin tagasi. Ütlesin, et saate aru, ma olen kiirabi, mu kass on suremas. Nad mõtlesid veel veits ja helistasid loomaarstile, kes kinnitas, et jah, on selline kass, röntgenit vaja. Sain 20.30 praamile. Ilmselt käis selliseid “haige kassiga” pisarsilmil eelisjärjekorra palujaid seoses praamijamaga veelgi. Või miks nad mind esimesel korral päriselt aidata ei tahtnud.

Ma olen Kristile kohutavalt tänulik kõige selle eest. Tulla pühapäeva õhtul kell 11 välja, kui sa oled tegelikult lapsehoolduspuhkusel ja su beebi jääb sinust koju. Anda mulle see kindlustunne, et meil on täisvarustuses kliinik ja nagu ta hiljem ka ise ütles, arst, kes on pere. Võtab seda kassi nagu oma pereliiget. Ja ma teadsin, et kui tema mulle ütleb, et enam ei saa midagi teha, siis nii on. Mitte kedagi teist terves ilmas ei oleks ma sel hetkel usaldanud nagunii.

Volli kõhuõõs oli vedelikku täis. See olevat sinna juba pikemat aega kogunenud, aga sellised need kassid on, nad ei kurda, alles viimases hädas näitavad välja. Seda vedelikku oleks saanud eemaldada, aga ta oleks ilmselt opil surnud. Ja kui ka mitte, siis taastumine ja ülejäänud elu oleks olnud talle piin. Ja ma ei taha, et minu vana sõber piinleb. Iial.

Need minutid.. Kristi jättis meid kahekesi ja ma kaisutasin teda, palusin talt vabandust ja rääkisin kui palju ma teda armastan. Helistasin poistele Hiiumaale, kuigi nad olid voodis, siis tundsin, et seda on vaja teha. Ma panin toru Volli kõrva äärde ja ta kuulis, kuidas poisid talle ütlesid, et ta on maailma parim kass. Ja siis tuli Kristi ja oligi aeg käes. Ja siis me nutsime ja kallistasime ja ma olin täis nii suurt tänutunnet selle eest, et kui ta pidi minema, siis sai ta minna parimal võimalikul viisil, omadega koos. Sest ta oleks võinud ka piineldes metsa joosta või kodus voodi all valudes minna ja ma oleks olnud nii abitu.

Koju sõita oli kohutavalt imelik. Kodus oli kohutavalt imelik. Ma ei maganud sel ööl rohkem kui paar närust tundi. Ja hommikul sõitsin maale tagasi, koos elutu Volliga.

Poisid võtsid surma nii loomulikult. Ma ise tegelikult ka üldse ei kartnud. Me tegime Vollile pai, ta oli ikka nii mõnus ja pehme. Ta oli ikka meie Volli. Me leidsime talle ilusa varjulise koha  põõsa ääres ja tegime ilusa matuse, ainult meie neli. Poisid kirjutasid ja joonistasid kaasa, panime süüa, palderjani, mängimiseks kivi ja tammetõru. Holger oli leidnud kuskilt väljakaevamiste käigus paekivilahmaka. See sai hauakiviks.

Ja nüüd me olemegi kassitud. See on imelik. Et keegi ei küsi süüa, et keegi ei lipsa sul jalgade vahelt uksest välja.. kindlasti tulevad uued kassid (täitsa võimalik, et 2!), aga mitte kohe. Mitte nüüd. Sest ma ootaksin liiga palju, et uus kass oleks Voldemar ja oleksin ta peale kuri, et ta ei ole. Nii et ootame veel veidi, võimalik, et palju.

Peale Volli surma sõitsime kolmeks päevaks Saaremaale, siis olime kogu perega Hiiumaal ja nüüd pühapäevast oleme Gregoriga kahekesi olnud. Praegu istun praamis ja läheme üle pika aja koju ja mul on natuke hirm, sest osa minu alateadvusest arvab vist siiski, et ju ta on kodus, kui teda meiega ei olnud. Ennegi ju maal ilma temata olnud..

Ja ma ei kujuta ette, kuidas on kodus, kus ei ole kassi.

täitsa lõpp, milline hipi* sa ikka oled!

Mul on praegu täpselt selline tunne, et 2 aastat ei toimunud mitte midagi ja siis järsku toimus kõik korraga ära.

Hakka või uskuma, et kõik juhtub põhjusega ja juhtub siis kui juhtuma peab.

Majapoolik on müüdud. Niiviisi PÕMM. Lihtsalt järsku tulid ostjad, kes väga tahtsid ja lihtsalt ilma probleemita andis Swedbank laenu nendele ja lihtsalt oli järsku kirjas notariaeg just 28.06 kui üüriline sai välja kolida 29.06 ja lihtsalt selgest taevast ilmus pühapäeval uue maja müügikuulutus, mida me tegelikult ka osta jaksame ja samal päeval kui vana sai müüdud hakkasime KOHE uut ostma ja.. aga nüüd ma ruttan ette asjadest, las selle uuega on nii nagu on ja kõik läheb nii nagu minema peab. SIIS KUI ON ÕIGE AEG.

Aga pean teile lihtsalt midagi enda kohta rääkima. Lisaks sellele, et ma olengi loomupoolest s***stsaiategija ja ületamatuid muresid mu aju sätted ei tunnista, siis tuleb välja, et ma olen suurepärane mittemuretseja ka.

Priit on mu peale viimasel ajal mõned korrad lausa häält tõstnud, et miks ma nii vähe muretsen, kas mind tõesti ei huvita. Et nii tähtsad suured asjad ja mina lihtsalt.. hõljun ringi nagu võililleude. Aga ma ju tean, et ma maandun õiges kohas. Et me maandume. Et kõik alati saab korda. Et ületamatuid probleeme ei ole. Ma ei oska seda seletada, aga kui Priit mu kõigutamatu rahu peale põrutab, et “sa oled nagu mingi kuradi hipi noh, sul on koguaeg ükskõik!”, siis ma ei võta isiklikult, ei solvu. Igal inimesel oma toimetulekumehhanismid ja minu oma paistab lihtsalt olema elu usaldamine – küll kõik paika loksub. Ja ma ei pisenda siin üldse näiteks Priidu hiigelsuurt rolli majaosa müügi õnnestumisel (meil on nagu vaikimisi kokku lepitud, et mina ostan ja tema müüb), ma lihtsalt leian, et närvis olemine ei vii sind mitte kuskile. Lõpptulemus on sama, nagunii juhtub, mis juhtub, aga minu viisil saab endale mõned närvid säästa juhuks kui neid kunagi päriselt vaja peaks minema. Ses mõttes, et ette ei muretse ju. Siis muretsen, kui asi tõesti hapu on. (Mõnikord ka siis mitte.)

Ja nii siis esmaspäeva hommikul avastasid hipi ja tema elukaaslane, et kummalgi notaris kell 13.00 sõlmitava lepingu kaugteel allkirjastamiseks vajalikku mobiil-id-d ei ole. Ka ämmal ei olnud, tema oli tehingus kui meie müüdava vara tagatise omanik. Sõitsime siis kolmekesi Roccasse ja ma ikka veel üldse ei muretsenud, sest kõik saab alati korda. Minul on Telia, nendel on Elisa. Mõlemas esinduses oli üsna palju rahvast (enne mind oli Telias 9 inimest järjekorras), aga nagu ikka – if there’s a will there’s a way. Ehk siis Telial on seina peal kiri – selleks, et säästa oma elust 30-45 minutit, broneeri endale esindusse aeg internetis. Ja ma ei tea, miks need 9 minu ees järjekorras olevat inimest seda teha ei tahtnud või ei olnudki neil üldse kiire, aga mina tegin. Ja sain kolme minutiga endale istumiskoha teenindaja vastas. Otse nende teiste ootajate nina alt nagu mingi VIP. Haa haaa ja otse selle mehe nina alt, kes minuga kõrvuti esindusse sisenedes 2 viimast sammu järjekorranumbriautomaadini lausa demonstratiivselt pikad võttis ja automaadi peale viskudes esimesena nuppu sai vajutada. Ja kui kõrvalboksis Elisas mu kaaslased ikka veel närviliselt ootasid, siis mina jälle tulen kuskilt ja kõik on tehtud, lihtne ja murevaba.

Muideks, Telia skooris tol hommikul üsna mitu punkti Elisa ees. Esiteks see eelbroneerimine ja lisaks tegi Telia teenindaja minu mobiil-id seal samas kohe ka aktiivseks, samas kui ämm ja Priit pidid seda veel ise tegema. Uus paanikalaine tuli meid muidugi enda alla matma, kui selgus, et aktiveerimiseks on vaja ID-kaardi koode, aga ämmal neid ei ole ja ei tea, kust otsida! Hambad krigisesid ja hirmupisarad jooksid mööda otsaesiseid alla, et jääbki leping allkirjastamata, kui..

Hipil tuli oma rahus ahhaa-elamus, et äkki on samad mis SmartID koodid. Olidki. Chill.

Ma ei saa sinna midagi teha, see hipi-värk töötab.

Sest kui kõik nädal aega praamid.ee pileteid refreshivad, et peale pühi koju saaks sõita ja ütlevad, et pole ühtki piletit, siis mina login sisse täpselt 1 kord ja ostan selle täpselt 1 vaba pileti ja see on täpselt sellele praamile, millega ma tahan koju sõita.

Sest mu laps saab oma sõbrannaga suvelaagrisse viimase vaba koha just viimasel hetkel ja siis kui minul see mõte tuleb.

Sest hambaarst helistab ja teatab et reedene vastuvõtt jääb ära. Selleks, et kui ma veidi hiljem avastan, et ma ei taha järgmisel laupäeval koroonavaktsiini teist doosi saama minna (sest on laupäev ja suvi ja puhkus), helistan ma Kaja kultuurikeskusesse ja nad pakuvad täpselt seda sama ajaauku. Enne ei oleks ju saanud, sest oleksin olnud hambaarsti juures.. panimajess?

Sest kari tülpinud inimesi ootab vereproovi järjekorras ja keegi neist ei taipa lugeda seinalt silti, et broneeri oma vastuvõtt internetis. Mina jällegi lähen kiirelt sinna lehele, ja saan aja nii kiirelt, et jõuan kabineti ukse taha napilt õigeks ajaks.

Sest kui me oleks varem müüdud saanud, oleks me ostnud selle korteri, mille terrass ja muruala moodustavad aiaga koos vaid väikese vangilaadse kuubiku. Või selle ridakaboksi, mille taga sääsed sulle massrünnakut teevad.

Sest.. ma saaksin siia tuua veel väga palju näiteid, aga aitab nüüd, töötan. Esmaspäevast lähen nädalaks puhkusele, siis võib edasi jutustada.

Ja tegelikult ma ei taha üldse endale kiidulaulu laulda, et küll ma ikka saan kõigega hakkama. Tahan öelda, et ka sinul on palju näiteid tuua. Kui sa tahad. Ja sa usud.

Sest kes usub ja kes elu usaldab, sellega juhtuvad ilusad asjad.

Hipi on rääkinud.

* Hipi on lihtsalt üks koondnimetus, mida Priit kasutab võtmaks kokku minu muretust ja (ise)teadlikkust, hipikultuurile omaselt kanepit ma ei tõmba ja alasti ei käi.

probleemid

Ma ei taha tegelikult siia midagi kirjutada, aga ikka kirjutan, ehk hakkab kergem. Natuke kardan ka, ehk keegi tõmbab mulle vee peale või hakkab hurjutama, et ma olen loll. Samas ma ise tean ju, et ma olen hingega asja juures ja annan endast parima, et põhjuseid ja lahendusi leida. Ja kes teab, ehk tuleb kellelgi mõni maruhea idee, mida veel võiks proovida..

Lasteaeda jõuab igal hommikul särasilmne Holger, kes rõõmuga vastu võtab, kõik, mida pakutakse. Teised lasteaeda minejad ei aimaks ealeski, et selle tulihingelise pallipatsutajaga võiks mingid jamad olla ja et eeltöö selleks, et ta sinna saada on mõni hommik lausa kolossaalne. Õpetajad ei näe seda, mida mina näen. Vanavanemad ei näe. Sõbrad ei näe. Mõned aimavad, et võib olla natuke keeruline küll ja mõnele kapriisile on teisedki tunnistajad olnud, aga olgem ausad, kõik kõige raskemad emotsioonid lastakse lendu ikka oma emaga.

Sotsiaalmeediasse jõuab meie pere särav klantsmaailm. Piltide peal on kõik alati õnnelikud. Ja kes ei teaks selle lapse vahvaid ütlemisi, elu tundub ju lausa lust! Ja ongi, enamasti. Õpetajad ütlevad, et Holger on äärmiselt sotsiaalne ja tunneb end oma nahas hästi (nad ei tee üldse enam vahet, et tema tuli ju alles sügisel), tal on sõpru teistest rühmadestki. Ka mina ise tean, et Mattias, kes on sama vana, aga käib teises rühmas, on hea kossusemu. Korvpall on Holgerile väga oluline, ta mängib seda terve õues oleku aja ja olgem ausad, koroonapausi ajal hakkas ta ju lasteaeda lausa igatsemagi. Tal on oma rühmas 2 väga head sõpra ja ülejäänutega saab kõigiga samuti hästi läbi. Õpetajad meeldivad, ma tean, sest ma küsin ja ta ei vasta ainult jah või ei, ta räägib pikalt, mis talle nende juures meeldib. Magamine ainult ei meeldi, aga see on ka kõik. Kui küsida ta käest suvalisel hetkel ausalt ja otse, siis Holgerile meeldib lasteaias.

Aga. Iga hommik on väljakutse. Suur. Te võite öelda, et te olete selliseid lapsi näinud, aga te ei ole. See ei ole mokaotsast vingumine. See ei ole manipulatsioon. See ei ole piiride katsetamine. See on.. ma isegi ei tea, mis see on. Ja seda raskem on sellega tegeleda, kui ma ikka veel ei tea, mis see on. Aga ma õpin ja kasvan koos lapse ja selle probleemiga. Saame hakkama.

Täna hommikul ei saanud Holger lasteaeda minna, sest liiga külm on. Õues sajab vihma ja on külm ja tema tahab puhkepäeva. Mina siis seletan tuima järjekindlusega: sul on külm, sa ei taha minna. Ma saan sinust aru, kallis laps, aga selliseid puhkepäevi lepime me eelnevalt kokku ja täna on vaja, et sina oled lasteaias. Ta nutab. Ta nutab suuri pisaraid. Ta teab, et ta peab minema ja ei pääse sellest kuidagi, nii kaugele oleme vähemalt jõudnud, aga külm on ju, kui vihma sajab. Pakun talle erinevaid lahendusi, hästi rahulikult. Vanasti ma läksin ise ka mingil hetkel närvi, sest kaua sa jaksad. Aga nüüd jaksan, sest mina pole see, kes on hädas, laps on. Püüan talle tugi olla. Nutt ja mure kestis täna pool tundi. Täna oli lahenduseks talvejope. Kummikuid ta keeldus panemast ja isegi kaasa võtmast, sest kui need juba lasteaias on, siis õpetajad käsivad tal kummikud panna ja nendega ei saa ju kossu mängida. Ja kohe niiviisi resoluutselt. Uskuge mind, ma olen eelnevatel vihmastel päevadel talle kummikute vajaduspõhisuse edasi-tagasi lahti seletanud. Ta teab, millega ta riskib. Ja ma ei tõmba talle neid kummikuid ju vägisi jalga. Lihtsalt enne ei ole nii lahinal sadanud. Ei kujuta ette, kuidas on peale lõunaund märgade tossudega õue tagasi minna. Õnneks on kuivatuskapp ja vahetussokid, aga siiski..

Eile hommikul olid jällegi sokid “karelised”. Kõik sokid olid liiga karedad, ta jalatallad olid üleöö kohutavalt tundlikeks muutunud. Jälle peegeldasin, küsisin lisaküsimusi, küsisin, mida ta vajab. Proovisime kahekesi kümme paari sokke ja lõpuks jäi ta ühtedega peaaegu rahule, vähemalt nii palju, et protestiaktsioon lõppeks. Kui sokid on okei, on püksid liiga pikad, lühikesed või laiad.

Reedel saime uksest välja muredeta, aga siis kukkus ta järsku palli põrgatades poole tee peal maoli lompi. Jälle KOHE kisa lahti ja kodu poole jooksu ja “ära mõtlegi, et ma täna lasteaeda lähen!!” Minu instinkt on alati minna kallistama ja peegeldama, aga ta ei taha, teda ajab see pigem närvi. Ta tahabki lihtsalt protestida, ta tahab lihtsalt öelda, et ta ei taha. Kodus aitasin siis tal kähku riided ära vahetada ja seletasin, et ta lihtsalt peab minema, sest taaskord, mina olen arvestanud, et mul on vaja kontorisse minna ja ootamatuid puhkepäevi ma teha ei saa. Selgus, et ta tõesti ei saanudki niiväga haiget kukkudes vaid et ta ei tahtnud märgade pükstega minna. Samas täna, kui kilepükse mainisin ei olnud tal küll märgade dressipükste vastu midagi..

Eelmisel reedel jällegi tellis ta koju jalutades kohe teisipäevaks puhkepäeva ära. Aeg-ajalt me neid talle ikka võimaldame, nii et olin nõus. Põhjus aga oli seekord (minu jaoks) jälle suhteliselt jabur – teisipäeval oli Laagri lasteaedade tantsupäev. Rongkäik, pidu, koogisöömine, lõbus päev, noh. Aga tema ei taha. Rahvarõiva vest on tobe (see ei loe, et terve rühm on ühesugune) ja tantsida ta ei viitsi (tal on MEGA hea rütmitunnetus, muideks).

Ja siis on meil veel olnud päevi, kus on liiga soe, et pikkade varrukatega olla ja liiga külm et lühikesi panna. Ja siis on päevad, kus ta pobiseb vihaselt, et ma peaksin endale ka beebi tegema, sest rühmakaaslane saab pidevalt vabu päevi ja mina piinan teda, et ta peab iga päev käima. Ja siis on toiduteemad. Oehh. Lasteaias tema hommikuti süüa ei taha ja ma annan talle siis kodus, AGA kui ta lasteaeda õiges ajavahemikus jõuab ja lahkesti lauda palutakse, siis sööb ta nagu loom! Aga hoiak on lihtsalt nii jäik, mida minule hommikul presenteeritakse: tema ei söö lasteaias ja kõik.

Veelkord – see ei ole laps, kes üksi nurgas nutaks lasteaias. Või teiste poolt kiusatud oleks. Või ei saaks suudki lahti. See on laps, kes on rõõmsameelne, suhtleja ja huvitatud. See on laps, kes korraldab iga päev kossuturniiri. See on laps, kes teistes rühmadeski tuntud ja semudele ladnalt patsu paneb, kui koju tuleb. See on laps, kes ei taha koju tulla! See on laps, kes räägib õhinaga oma päevast, kuidas ja kui mitme punktiga ta kellelgi kossus ära tegi. See laps laulab lasteaia välilaval täiusliku Indrek Vaheoja piiksuhäälega: “Tartu on väike puust linn”! Terve laulu! Koos liigutustega!!!

mu väike vaene õnnetu laps lasteaia poole traavimas

Olgem ausad, olen elus mõelnud küll ja veel teiste kohta, et “issand, pane paika oma laps!”, aga nüüd kõnnin kohati hommikuti kikivarvul ja püüan mitte “koletist” äratada. Iial ei tea, kust pauk tuleb – lühikestest pükstest või valest ilmast või sellest, et kass ei tule teda ukse peale saatma. Mõni ilmselt ütleks nüüd, et võta ära ta lasteaiast, ta ei ole valmis. Need mõned peaks nüüd kokku panema nende inimestega, kes korduvalt on imestanud, et me teda sügisel kuuepoolesena kooli ei pane, diskuteeritagu siis selle üle, mis on õige ja mis on vale. Mina emana olen siin sees ja ei saa enam aru, ausalt.

Üks asi, milles ma muidugi kaljukindel olen, on see et alla ei tohi anda, siis läheb hullemaks. Ma võin küll kõlada sellega nagu lapsepiinaja, aga ma ju tean, et ta ei piinle seal. Ja olgem ausad, kui ei ole lasteaed, siis on mingi teine asi. Ta ei taha pidada oma sünnipäeva, sest kõik vaatavad siis teda, ta ei taha minna vanaema juurde, ta ei taha süüa, ta ei taha mängida, kui olukord sellist statementi nõuab.. ta lihtsalt ei taha, et pilt muutuks, aga kui ta juba selle muutuse sees on, siis on temaga ju kõik okei. Liiatigi on lasteaias on ikkagi kooliks ettevalmistus ka ja ma ei arva, et sellest ilmajäämine hea mõte võiks olla. Ja mis iganes selle protestimarsi juurpõhjused võiks olla – no sellega me tegeleme. Psühholoogiga arutlen ka aktiivselt ja kui lapse peale suvepausi veel lamenti lööb, siis paneme ta saviteraapiasse.

Aga hetkel on ikkagi ainuke asi, mis töötab see, et ma olen nagu vana rahu ise ja korrutan tuima näoga, et nii lihtsalt on. Iga fkn hommik. Ja kui keegi arvab, et ta teab, mida ma tunnen, kui ma tund aega last olen uksest välja püüdnud saada.. siis palun kirjuta mulle, ma tahaks hea meelega teada, et kellelgi on veel nii, ehk saaks üksteist toetadagi. Aga üldjuhul ma arvan, et te ei tea. Et keegi tegelikult ei tea,

kui

emotsionaalselt

läbi

see

mind

võtab

.

JA MA TEAN KUIIIIIII LAHE LAPS MUL TEGELIKULT ON, lihtsalt. huhh.. Tartu on väike puust linn, puust linn.