minu Koroona

Esimese asjana tahan vabandada, kui see tekst ei ole päris nii ladus, nagu lugeda tahaks. See minu koroona ei anna mulle palju asu ja ma ei saa kõiki asju õigesse ritta sättida. Küll aga ei taha ma neid üldse kirjutamata jätta, sest see on ju taaskordne ajastu märk, väärib talletamist.

Miks mul üldse on oma koroona?

Sest, et.. 23.oktoobril (jah, täna on 9.november!) käis minu vanem poeg endise rühmakaaslase sünnipäeval. Sünnipäev toimus õues seikluspargis. Õues pidi olema ka söömine, aga kuna too päev oli üks väga märg ja ligane ilm, otsustasid nad söömise siiski siseruumidesse. Ja seal siis nähtavasti jooksis ringi üks tavaline väike anonüümne asümptomaatiline (oli vaheaja esimene päev ja siis ei ajanud neid taga veel kiirtestikütid), kes pahaaimamatult minu last nakatas. Kuidas ma selles nii kindel saan olla? Ega ma päris kindel polegi.

Aga sellele järgneva nädala veetsime me maal isolatsioonis ja kedagi ei näinud. Isolatsioonis, sest Holgeril oli lasteaiast lähikontaktsus. Holgeri enda test oli negatiivne ja rohkem keegi positiivset testi rühmast ei saanud – oleks olnud äärmiselt imelik, kui ainus ohver oleks olnud Holgeri vend. Aga kes teab. Mis ma nüüd õppinud olen sellest: kahtlusta kõiki ja kahtlusta kõike. Mitte keegi ei ole sinu sõber koroonalahingutes.

Noja lisaks jäi muidugi sünnipäevalaps ise ka koroonasse. Selle peale ma poleks tulnudki, et tõesti täpipealt 10 päeva tagant kontakti otsida, aga kõik muud variandid sai ära välistatud, sest kontakte kui selliseid lihtsalt polnud ja kui mu laps just laupäeva õhtul Rimi vetsus ukselinke ei lakkunud, siis tuli see sealt. Aga mis seal vahet, kust tuli. Polegi. Ma lihtsalt tahan näidata teile, kuidas kõik on juhustes kinni. Kuidas sa ei saa kontrollida kõikide oma kohatud inimeste viimase 10 päeva liikumisi, aga mõnel juhul on koroonapahareti rasvaste näppude rada ilusti näha. Sest et isolatsioon. Selleks ta ju mõeldud ongi. Meil muidugi oli tegu kahe erineva juhtumiga, aga see selleks.

Niisiis. Saue vald panustas koroona leviku peatamisse sel moel, et lisaks üleriigiliselt koolis tehtavatele testidele eraldasid nad iga õpilase jaoks kiirtesti juba pühapäeva õhtusse. Ja hea oli. Sest Gregori võeti nii rajalt maha. Kujutan ette, et paljudki veel. Kuigi ta hiljem tunnistas, et jah, ta tundis tõesti ninas nohukipitust, siis väliselt oli ta täiesti okei ja mina oleks tema raudpolt esmaspäeval kooli saatnud. Aga. Topin talle selle pulga siis ninna, istume seal laua ümber perega ja sul ole tegelikult vaja 15 minutit. Piisab 15 sekundist, et aru saada – neid jooni on siin 2. Kaks, mis kaks. Jälgisin seda nii pingsalt ja ootasin, et taust triibu ümber sama tumedaks lillaks tõmbaks. Ma teadsin, et seda ei juhtu, aga oi, kuidas ma ootasin.

Lapsed võtsid muide selle teadmise väga rahulikult vastu. Reageering oli umbes nii, nagu ma oleks neile öelnud midagi sama triviaalset nagu “vanaema jäi kella kolmesest bussist maha ja tuleb veerand neljasega”. Pole imestada, inimesed ju räägivadki ümberringi koroonast rohkem kui ilmast. Või poliitikast.

Esmaspäeval tegime kogu perega PCR testi (miinus Holger, sest Lasnamäel ei saanud ilma dokumendita kuidagi löögile) ja teisipäeva hommikul oli selge, et Gregori ongi koroonas. Mina ja Priit olime negatiivsed. Esialgu.

Gregori köhis oma koroonakarjääri ajal kokku vist umbes 8 korda, nuuskas paksu tatti. Loputasime nina soolalahusega, istutasime teda inhalaatori otsa multamaratonidele, määrisime kokku vietnami salviga, sundisime kandma öösel kapsamähist vesti all (mille ta kõik 3 õhtut peale magamistoa ukse sulgemist teki alt välja viskas, sest see kapsas oli juhtumisi SÜGELEV kapsas), jootsime teed ja andsime topeltdoose c- ja d-vitamiine. Paar päeva peale pikki kodukontori, kodusõppimise ja toasmängimise päevi oli poiss terve nagu ponks ja enam ei mäletanud enam keegi, mille ümber see draama siin käis, kuni…

PÄEV 1.

Ärkasin reede hommikul KERGE tundega, et parem ninapool on kinni. Ja mitte täitsa kinni, niiviisi natuke. Ega ma sest midagi pidada osanud, korra mõtlesin, et äkki.. aga siis otsustasin, et mul ennegi selliseid tundeid olnud peale keskkütteradikaõhus magamist ja unustasin selle teema. Tegin tööd, koostasin õhtuks toidutellimust ja siis järsku kell 4 ma sain aru, et see on siin, ma olen koroonas. Kuna ma olin reaalselt viimased 13 päeva suhteliselt isoleeritud olnud, siis palju muid variante nagu polnud, mida kahtlustada. Lisaks ei saa ma kasutada oma ühte kanda (seega ei ole üldse õues jalutamas, ega kuskil käinud). Mingi neuroloogiline probleem vist, nagu elekter lööb sisse. See on juba pikalt olnud ja pidin nüüd kolmapäeval just arstile minema ja reeglite järgi oleks ma seda ju teha saanudki – ma olen vaktsineeritud lähikontaktne, aga ma kasutasin oma mõistust ja tühistasin selle aja.

Nali on minu kulul. Ma olen vaktsineeritud.

Võib ju teoretiseerida, et me ei tea, kui hulluks see veel ilma vaktsiinita oleks läinud, aga kui sa oled kergelt sinna kosmose poole kaldu nagu mina juhuslikult olen, siis võib ka mõelda, et mu pea ei tahtnud seda vaktsiini, järelikult mu keha ei võtnud seda vaktsiini omaks. Või ongi nii  et ma olen vaktsineeritud tüve x vastu ja seda enam ei eksisteeri, murrab tüvi y. Või noh, mis iganes, on nagu on, ma olen täislaks vaktsineeritud ja sama täislaks koroonas.

Aga alustame siis algusest. Esimese päeva õhtuks oli mul palavik 38.6 juures ja kõik kohad mu kehas valutasid, nagu ma oleks just ultratriatloni lõpetanud. Silmad valutasid eriti hullult, väga, väga valus valu, võimatu sõnadesse panna. Kõik haigused on sellised, rõvedad, aga see oli kohe kuidagi eriliselt rõve.

Priit viskas mu alustuseks elutoast välja, eraldas mulle magamistoa ja ütles et sinna sa jääd.. järgmiseks kümneks päevaks. Vetsus võin käia õnneks. Haha.

Tegelikult ma kuulsin eelmise nädala alguses, kuidas Irja Lutsar oli rääkinud Terevisioonis, et pereliikme haigestumisel kannavad teised maske ja mõtlesin et what kind of bullcrap this is, aga kui Priit nägi kui kiiresti mu seisund halvenes, ütles ta (ja õige ka!) et 2 sellist lapsevanemat majapidamises oleks liiga ränk. Ja nii ta hoidis mind eraldi ja maskitas. Et me küll kõika olime selles samas keskkonnas koguaeg, aga kui ta oma sümptomeid kasvõi päevagi edasi lükata nii oleks saanud..

Esimene öö näis kokku kestvat 7 pikka tööpäeva. Ma olin nii valus ja nii külmavärinates ja siis jälle tulitav. Jõin liitrite kaupa vett ja käisin jälle vetsus. Mõnikord peale 15 minutit tukastamist, mõnikord oli läinud tund. Öö kestis ja kestis. Ma tundsin ennast nagu pesuehtne zombie, kes öösel majapidamisi mööda kollitab ja ise essugi aru ei saa kes ta on või kus ta on. Ainult mõmiseb, oigab ja variseb juhmi näoga potile.

Hommikupoole ööd, kui olin palaviku välja higistanud, tuli meeletu peavalu. Siis võtsin tabletti, sest tundus, et kui see valu ära läheb, saan ehk korra päriselt magada. Aga magasin, mis ma magasin, ärkasin kellal sellise pildiga:

Ehk siis selle asemel, et öösel energiat juurde ammutada, olin ma seda hoopis kogu öö kulutanud…

Aga edasi räägime juba homme.

Püsige terved. Päriselt!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s