probleemid

Ma ei taha tegelikult siia midagi kirjutada, aga ikka kirjutan, ehk hakkab kergem. Natuke kardan ka, ehk keegi tõmbab mulle vee peale või hakkab hurjutama, et ma olen loll. Samas ma ise tean ju, et ma olen hingega asja juures ja annan endast parima, et põhjuseid ja lahendusi leida. Ja kes teab, ehk tuleb kellelgi mõni maruhea idee, mida veel võiks proovida..

Lasteaeda jõuab igal hommikul särasilmne Holger, kes rõõmuga vastu võtab, kõik, mida pakutakse. Teised lasteaeda minejad ei aimaks ealeski, et selle tulihingelise pallipatsutajaga võiks mingid jamad olla ja et eeltöö selleks, et ta sinna saada on mõni hommik lausa kolossaalne. Õpetajad ei näe seda, mida mina näen. Vanavanemad ei näe. Sõbrad ei näe. Mõned aimavad, et võib olla natuke keeruline küll ja mõnele kapriisile on teisedki tunnistajad olnud, aga olgem ausad, kõik kõige raskemad emotsioonid lastakse lendu ikka oma emaga.

Sotsiaalmeediasse jõuab meie pere särav klantsmaailm. Piltide peal on kõik alati õnnelikud. Ja kes ei teaks selle lapse vahvaid ütlemisi, elu tundub ju lausa lust! Ja ongi, enamasti. Õpetajad ütlevad, et Holger on äärmiselt sotsiaalne ja tunneb end oma nahas hästi (nad ei tee üldse enam vahet, et tema tuli ju alles sügisel), tal on sõpru teistest rühmadestki. Ka mina ise tean, et Mattias, kes on sama vana, aga käib teises rühmas, on hea kossusemu. Korvpall on Holgerile väga oluline, ta mängib seda terve õues oleku aja ja olgem ausad, koroonapausi ajal hakkas ta ju lasteaeda lausa igatsemagi. Tal on oma rühmas 2 väga head sõpra ja ülejäänutega saab kõigiga samuti hästi läbi. Õpetajad meeldivad, ma tean, sest ma küsin ja ta ei vasta ainult jah või ei, ta räägib pikalt, mis talle nende juures meeldib. Magamine ainult ei meeldi, aga see on ka kõik. Kui küsida ta käest suvalisel hetkel ausalt ja otse, siis Holgerile meeldib lasteaias.

Aga. Iga hommik on väljakutse. Suur. Te võite öelda, et te olete selliseid lapsi näinud, aga te ei ole. See ei ole mokaotsast vingumine. See ei ole manipulatsioon. See ei ole piiride katsetamine. See on.. ma isegi ei tea, mis see on. Ja seda raskem on sellega tegeleda, kui ma ikka veel ei tea, mis see on. Aga ma õpin ja kasvan koos lapse ja selle probleemiga. Saame hakkama.

Täna hommikul ei saanud Holger lasteaeda minna, sest liiga külm on. Õues sajab vihma ja on külm ja tema tahab puhkepäeva. Mina siis seletan tuima järjekindlusega: sul on külm, sa ei taha minna. Ma saan sinust aru, kallis laps, aga selliseid puhkepäevi lepime me eelnevalt kokku ja täna on vaja, et sina oled lasteaias. Ta nutab. Ta nutab suuri pisaraid. Ta teab, et ta peab minema ja ei pääse sellest kuidagi, nii kaugele oleme vähemalt jõudnud, aga külm on ju, kui vihma sajab. Pakun talle erinevaid lahendusi, hästi rahulikult. Vanasti ma läksin ise ka mingil hetkel närvi, sest kaua sa jaksad. Aga nüüd jaksan, sest mina pole see, kes on hädas, laps on. Püüan talle tugi olla. Nutt ja mure kestis täna pool tundi. Täna oli lahenduseks talvejope. Kummikuid ta keeldus panemast ja isegi kaasa võtmast, sest kui need juba lasteaias on, siis õpetajad käsivad tal kummikud panna ja nendega ei saa ju kossu mängida. Ja kohe niiviisi resoluutselt. Uskuge mind, ma olen eelnevatel vihmastel päevadel talle kummikute vajaduspõhisuse edasi-tagasi lahti seletanud. Ta teab, millega ta riskib. Ja ma ei tõmba talle neid kummikuid ju vägisi jalga. Lihtsalt enne ei ole nii lahinal sadanud. Ei kujuta ette, kuidas on peale lõunaund märgade tossudega õue tagasi minna. Õnneks on kuivatuskapp ja vahetussokid, aga siiski..

Eile hommikul olid jällegi sokid “karelised”. Kõik sokid olid liiga karedad, ta jalatallad olid üleöö kohutavalt tundlikeks muutunud. Jälle peegeldasin, küsisin lisaküsimusi, küsisin, mida ta vajab. Proovisime kahekesi kümme paari sokke ja lõpuks jäi ta ühtedega peaaegu rahule, vähemalt nii palju, et protestiaktsioon lõppeks. Kui sokid on okei, on püksid liiga pikad, lühikesed või laiad.

Reedel saime uksest välja muredeta, aga siis kukkus ta järsku palli põrgatades poole tee peal maoli lompi. Jälle KOHE kisa lahti ja kodu poole jooksu ja “ära mõtlegi, et ma täna lasteaeda lähen!!” Minu instinkt on alati minna kallistama ja peegeldama, aga ta ei taha, teda ajab see pigem närvi. Ta tahabki lihtsalt protestida, ta tahab lihtsalt öelda, et ta ei taha. Kodus aitasin siis tal kähku riided ära vahetada ja seletasin, et ta lihtsalt peab minema, sest taaskord, mina olen arvestanud, et mul on vaja kontorisse minna ja ootamatuid puhkepäevi ma teha ei saa. Selgus, et ta tõesti ei saanudki niiväga haiget kukkudes vaid et ta ei tahtnud märgade pükstega minna. Samas täna, kui kilepükse mainisin ei olnud tal küll märgade dressipükste vastu midagi..

Eelmisel reedel jällegi tellis ta koju jalutades kohe teisipäevaks puhkepäeva ära. Aeg-ajalt me neid talle ikka võimaldame, nii et olin nõus. Põhjus aga oli seekord (minu jaoks) jälle suhteliselt jabur – teisipäeval oli Laagri lasteaedade tantsupäev. Rongkäik, pidu, koogisöömine, lõbus päev, noh. Aga tema ei taha. Rahvarõiva vest on tobe (see ei loe, et terve rühm on ühesugune) ja tantsida ta ei viitsi (tal on MEGA hea rütmitunnetus, muideks).

Ja siis on meil veel olnud päevi, kus on liiga soe, et pikkade varrukatega olla ja liiga külm et lühikesi panna. Ja siis on päevad, kus ta pobiseb vihaselt, et ma peaksin endale ka beebi tegema, sest rühmakaaslane saab pidevalt vabu päevi ja mina piinan teda, et ta peab iga päev käima. Ja siis on toiduteemad. Oehh. Lasteaias tema hommikuti süüa ei taha ja ma annan talle siis kodus, AGA kui ta lasteaeda õiges ajavahemikus jõuab ja lahkesti lauda palutakse, siis sööb ta nagu loom! Aga hoiak on lihtsalt nii jäik, mida minule hommikul presenteeritakse: tema ei söö lasteaias ja kõik.

Veelkord – see ei ole laps, kes üksi nurgas nutaks lasteaias. Või teiste poolt kiusatud oleks. Või ei saaks suudki lahti. See on laps, kes on rõõmsameelne, suhtleja ja huvitatud. See on laps, kes korraldab iga päev kossuturniiri. See on laps, kes teistes rühmadeski tuntud ja semudele ladnalt patsu paneb, kui koju tuleb. See on laps, kes ei taha koju tulla! See on laps, kes räägib õhinaga oma päevast, kuidas ja kui mitme punktiga ta kellelgi kossus ära tegi. See laps laulab lasteaia välilaval täiusliku Indrek Vaheoja piiksuhäälega: “Tartu on väike puust linn”! Terve laulu! Koos liigutustega!!!

mu väike vaene õnnetu laps lasteaia poole traavimas

Olgem ausad, olen elus mõelnud küll ja veel teiste kohta, et “issand, pane paika oma laps!”, aga nüüd kõnnin kohati hommikuti kikivarvul ja püüan mitte “koletist” äratada. Iial ei tea, kust pauk tuleb – lühikestest pükstest või valest ilmast või sellest, et kass ei tule teda ukse peale saatma. Mõni ilmselt ütleks nüüd, et võta ära ta lasteaiast, ta ei ole valmis. Need mõned peaks nüüd kokku panema nende inimestega, kes korduvalt on imestanud, et me teda sügisel kuuepoolesena kooli ei pane, diskuteeritagu siis selle üle, mis on õige ja mis on vale. Mina emana olen siin sees ja ei saa enam aru, ausalt.

Üks asi, milles ma muidugi kaljukindel olen, on see et alla ei tohi anda, siis läheb hullemaks. Ma võin küll kõlada sellega nagu lapsepiinaja, aga ma ju tean, et ta ei piinle seal. Ja olgem ausad, kui ei ole lasteaed, siis on mingi teine asi. Ta ei taha pidada oma sünnipäeva, sest kõik vaatavad siis teda, ta ei taha minna vanaema juurde, ta ei taha süüa, ta ei taha mängida, kui olukord sellist statementi nõuab.. ta lihtsalt ei taha, et pilt muutuks, aga kui ta juba selle muutuse sees on, siis on temaga ju kõik okei. Liiatigi on lasteaias on ikkagi kooliks ettevalmistus ka ja ma ei arva, et sellest ilmajäämine hea mõte võiks olla. Ja mis iganes selle protestimarsi juurpõhjused võiks olla – no sellega me tegeleme. Psühholoogiga arutlen ka aktiivselt ja kui lapse peale suvepausi veel lamenti lööb, siis paneme ta saviteraapiasse.

Aga hetkel on ikkagi ainuke asi, mis töötab see, et ma olen nagu vana rahu ise ja korrutan tuima näoga, et nii lihtsalt on. Iga fkn hommik. Ja kui keegi arvab, et ta teab, mida ma tunnen, kui ma tund aega last olen uksest välja püüdnud saada.. siis palun kirjuta mulle, ma tahaks hea meelega teada, et kellelgi on veel nii, ehk saaks üksteist toetadagi. Aga üldjuhul ma arvan, et te ei tea. Et keegi tegelikult ei tea,

kui

emotsionaalselt

läbi

see

mind

võtab

.

JA MA TEAN KUIIIIIII LAHE LAPS MUL TEGELIKULT ON, lihtsalt. huhh.. Tartu on väike puust linn, puust linn.

2 kommentaari “probleemid

  1. Tere! Loen aasta-kaks juba su blogipostitusi ja mulle väga meeldivad need. Esimest korda kirjutan kommentaari su blogile, sest see teema väga kõnetab mind.
    Pea vastu! Ma tean, lihtne öelda…aga nii ma ütlen. Mul esimene laps röökis lasteaia riietusruumis, trampis jalgadega, nutukrambid aga mina pidin tööle minema…Kui on midagi, mis su lapsele lasteaias ei meeldi, siis proovi see teada saada. Kas on see ainult magamine? Mina sain aastaid hiljem teada, et üks õpetaja ei meeldinud oma bravuurikusega. Hoiti rohkem tüdrukuid jne… Aga see selleks!
    Minu teisele lapsele, tütrele- ei meeldi nööbid, vihm, juuksekarvad ja ka teatud toiduained….Vihkab tomatit, brokkolit, spinatit, moos, herned, mulliga joogid jne…
    Ohh jahh, seda pikka juttu, nuttu ja kisa, mis on aset leidnud. Aga olen saanud ta nii kaugele, et ta suudab sellega toime tulla. Peab mõtlema lahendusi välja. Lapsele tuleb selgitada, et miks see nii on. Ta ei saa ise ka aru, mis tal viga on. Mõni laps on lihtsalt tundlikum, kui teine. Alati on ka võimalik, et on ka diagnoosi pärast tulenev ülitudlikkus aga minu lapse puhul on see välistatud, sest ta on neuroloogia osakonnas uuritud ja tunnistati terveks lapseks, kes on lihtsalt aktiivne.
    Igaüks on omamoodi ja nii ongi. Paljud lapsed kombivad ka piire aga tuleb ise endale kindlaks jääda. Meie emadena tunneme oma lapsi kõige paremini, kui keegi teine. Kuhu me laseme sellel asjal minna?
    Olen ise avastanud, et kasuks tuleb ühise aja veetmine, kus ema veedab lihtsalt ühe lapsega koos pika päeva. Saab rääkida asjadest rohkem sügavuti. Laps usaldab rohkem, kui sul on tema jaoks aega. Lihtsalt peale lennata ei tasu aga, kui laps näeb, et sul on siiras huvi, siis usu mind, ta räägib.
    Long story for short- Me saame hakkama, sest teisiti ei ole lihtsalt võimalik! Kõike head! 🙂

    Meeldib

    1. Suur tänu sulle selle toetava armsa kommentaari eest ❤ Ma ei saa ju öelda, et mul hea meel on, aga noh natuke ju ikka on, et kellelgi veel on erilisi väljakutseid. Mulle alati tundub kõrvalt vaadates, et kõigil teistel on lihtsam. Aga seda ei tohi endale sisendada ju. Ega teiste koju ja ka ei näe ja noh, meil on, mis meil on, eks. Kõik kiiksud ja soovid ja vajadused teevad meie lastest ju meie lapsed! Ja see ühise aja veetmine on nii hea mõte, ma juba terve nädala mõtlen, kuidas ja millal saaks korraldada, et temaga kahekesi loomaaeda minna. Et Gregoril oleks ka mingi talle sobiv põnev ja tore asi sel ajal.
      Ja no tõesti, õnneks ei ole päevad vennad. Täna astus uksest välja nagu õige mees kunagi, teatas, et läheb pusaga ja jopet pole vaja – no lasteaias on ju üks kilekas ka, kui vaja peaks olema. Siis trepikojas ütles et uhh nii külm, ja siis et aaa, aken on ju lahti, astus alla edasi. Ma siis vaikselt ütlesin, et kallis laps, see sama külm õhk on ju õues ka 😀 läks üles tagasi ja võttis jope. Lasteaeda läks trillallaa trullallaa, põrgatas ja samal ajal üürgas kõvasti Taukari Need read. Õppealajuhataja võttis rõõmsalt uksel vastu, ütles “näe meie korvpallur tuli!”, musi ja kalli ja läinud ta oligi. Ja kui sellised tõrgeteta hommikud on, siis tead ma tunnen, et ma lendan tagasi kodu poole! Nii kerge ja helge on olla. Noh, kuidagi et kui halvad hetked ka sees on, siis oskad neid ilusaid topelt hästi hinnata.
      Ma soovin sulle ka mega palju jõudu ja rõõmu ja ilusaid hetki! Aitäh sulle, ja me saame hakkama, indeed!!!

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s