mu kodu on mu kindlus ?

Ma kirjutasin algul selle Lilli postituse kommentaarina, aga mingil põhjusel see üles ei läinud (mingi sisselogimise teema) ja ma olen piisavalt vanamutt, et ei oska seda asja parandada ka, mõtlesin siis, et teen hoopis enda blogisse ühe väikese postituse.

Minu jaoks on see Ümera tänava hullu vanamehe lugu äärmiselt õõvastav ja hirmus. Oleks muidu ka, aga paralleelid – naine 36, lapsed 6 ja 4. Meil siin elab muughulgas üks mees ka, aga naine on 37, lapsed on 7 ja 5. Samuti teine korrus. All elab samuti vanem inimene. Ja selle Ümera maja naabrid kirjeldavad neid lapsi kui vaiksemat sorti lapsi, meie omad aga paraku vaiksed ei ole. Ma ei loo üldse mingeid illusioone, et keegi võiks nii arvata, sest kuigi meie lapsed on piisavalt vanad ja saavad aru, et korteris ei hüpata ja ei põrgatata palli, siis ikka nad huilgavad, jooksevad, müravad, kaklevad, lähevad hoogu ja lärmavad. Ma olen korduvalt mõelnud meie alumise naabri peale – et kui ma oleksin üksik vanem naisterahvas ja elaksin korteris, kus keegi koguaeg üleval müdistab.. mulle ju ei meeldiks? Kas ma läheks närvi? Kui närvi? Keegi ei ole nelja kuu jooksul küll meie ukse taga koputamas või õiendamas käinud, aga kumb see parem on, kas karjuv naaber, kes ütleb sulle otse näkku, et ta sind ei talu või keegi kes istub ja ketrab omaette kuni plahvatab? Mu ainuke lootus on see, et meil ongi keskmisest tummisemad seinad ja laed, sest mina ei kuule kunagi kedagi lärmamas, kas siis kui üksi kodus olen. Aga võimalik, et kõik teised ongi lihtsalt väga vaiksed inimesed. Ja võib-olla koguvad kõike endasse seni kuni enam tõesti ei jaksa?

Tänasel päeval on ju kõik natukene üksikud ja plahvatusohtlikud. Kusagile ei saa, kedagi ei näe. Minul on messenger ja õue jalkat mängima tirivad lapsed ja mereääregrillid sõpradega, aga liikumisvõimetu vanamehenäss, kes võib-olla on harjunud bingo-õhtutel või raamatuklubis käima, mis kõik nüüd on ju kinni ja valgust ei paista.. Istud siis üksi, kellegagi rääkida ei ole, kogud raevu ja oled tiksuv kellapomm. Vanainimesed, kui nad ka suudavad endale seda teadvustada, et vajavad psühholoogilist abi, kas nad oskavad seda abi leida või on see ikkagi tabu natuke ka? Ma ei õigusta seda vanameest mitte üks põrm ja see ei vähenda selle tragöödia suurust, aga kust saab inimene abi, kui teda ei ole õpetatud tunnistama, et tal abi vaja läheb? Ilmselt ta flippsiki ära, sest ta ei leidnud enam ühtki viisi, kuidas selle peas koliseva konstantse lärmiga toime tulla. Oehh. Soovin nendele lastele.. ma ei tea isegi, mida soovida. Head. Et nad elaksid nii hästi, kui see võimalik on. Et nad tuleksid sellest välja nii tervelt ja nii kiirelt, kui võimalik.

Igatahes, kui nüüd rääkida veelkord sellest minu väljaantud vekslist, et kellegi all ega peal mina elama ei hakka, siis ausalt öeldes on mugav korteri-elu meile isegi meeldima hakanud ja kuna maja asjade kordasaamist oodates on aega mõelda, milline elu meile tegelikult sobib, siis siin külavahel jalutades ja plusse-miinuseid vaagides oleme aru saanud, et võibki jääda korter. Võimalik, et lähemegi selle skeemiga, et korter küla keskuses, kus kõik mugavused ja teenused käe-jala juures ja siis väike suvilakökats mere ääres. Näiteks. Selge on aga see, et korter saab ja peab kindlasti olema uusarenduses, kus kõik on noored lastega pered ja kindlasti peab see hõlmama endas esimest korrust ja naabreid maksimaalselt ühel pool. Mulle ei sobi see mure, et mis alumine naaber küll mõtleb või tunneb.

Sellised mõtted. Tõusen nüüd ja hakkan kuuske toast välja ajama. Ma tegelikult ei ole veel üldse valmis, sest kui eelmisel aastal meil kuusk viskas kolmekuningapäevaks ise okkad koos ehetega pealt, siis selle aasta kuusk on sama ilus ja haljas nagu tuueski. Proovisin okkaid pealt sikutada, ei midagi. Aga ilmselt on aeg ta ikka siit välja saata, sest (ISEGI!!) mulle tundub, et jõulud on sel aastal kestnud ikka ülipikalt.

Kes viskaks vabatahtlikult välja sellise kuuse?!

Esmaspäeval läheb G kooli, H lasteaeda ja mina kontorisse. Ma pole käinud juba… mitu kuud või? Okei, liialdus, mu meelest umbes detsembri alguses ma käisin ikka mõned head päevad. Nüüd ongi kuidagi nii, et tsaupakaa jõulud ja tere tulemast argine elu. Lõpuks! Kuigi me jätkuvalt teeme tööl seda “nädal tööl-nädal kodus” teemat, nii et varsti olen jälle kodus tagasi.

Aga ega sel kodus olemisel midagi väga viga polegi. Mul on hea kodu. Lihtsalt, et ma loodan, et mu naabrid mind salaja ei vihka..

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s