emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

Tuhnisin eile enne Gregori trenni peadpidi tema kapis, et aidata tal jäljetult kadunud jalkapükse leida, kui kuulsin järsku küsimust: “Emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?”

Okou! Kogusin ennast natuke, tõmbasin pea kapist välja ja küsisin ettevaatlikult, miks ta nii arvab.

G-le omaselt ei olnud ta seda kelleltki kuulnud või isegi kui oli, siis oli valinud mitte teise juttu uskuda. Ta oli selle järelduseni jõudnud täiesti ise, oma peas kõike seda vaagides. Kuidas päkapikud sisse saavad. Miks jõuluvana alati erinev välja näeb. Päkapikud on ju nii väikesed, kuidas nad nii suuri asju tassivad. Kuidas vanaisa sai jõuluvanale helistada. Kuidas päkapikud ja jõuluvana kõikjale üldse jõuavad. Kahtlane.

Ma pean tunnistama, et see vestlus lõi mind selles hetkes täiega pahviks, sest kuigi ma ju teadsin, et see kunagi tuleb, ei olnud ma ette valmistunud, et mis ma siis ütlen. Endalegi ootamatult aga tulid sõnad minu seest lihtsalt välja.

Ütlesin talle, et kõik mida valime uskuda, on olemas. Et jõuluvanal ja päkapikkudel võivad olla küll abilised, aga maagia on päris. Et jõuluaeg on eriline aeg ja imesid täis. Et mina usun. Et tegelikult pole üldsegi vahet, sest jõulurõõm tuleb südamest. Et need on nii õigustatud ja nutikad küsimused ja päkapikk tuleb tema juurde edasi, kas ta usub või ei. Aga ilusam on uskuda, kasvõi natukene.

Ta seedis natuke ja ma nägin, et ta saab aru, mida ma talle tegelikult räägin. Sest ta on juba 7 ja peale selle üks kohutavalt nutikas laps. Ta teatas, et olgu, las olla siis nii, aga üle-eelmise aasta jõuluvana oli raudselt vale, sest tal olid mingid mänguprillid. Ja ma teadsin, et ta ei riku oma viiese venna jaoks seda ära. Sest see võib olla küll üks mäng, aga see on nii vahva mäng, et kaotab piirid reaalsuse ja imede vahel. Sest isegi kui natuke kahelda, on igal juhul lõbus kaasa mängida.

Kui meie jutuajamine algas päkapikkude olemasolu teemaga, siis kõlama jäi sellest kahtlemata see, et jõulud on maagiline aeg. Tundsin, et pean nüüd natuke veel takka lükkama, et maagia ja jõulurõõm jääks minu väikese suure poisi sisse kõigest hoolimata pidama. Sõitsime trenni väikese ringiga, läbi ühelt meie läheduses olevalt tänavalt, kus kõik elanikud armastavad jõule nagu mina (või siis tahavad lihtsalt naabrist paremad olla) ja kõik särab, nagu Hollywoodi jõulufilmis. Kuna me olime aegsasti minema hakanud, siis jõudsime veel ka läbi minna Vabaduse pargist, kus sel aastal on tõeline imedemaa. Ja kuigi ta sai just teada, et emme vist ikka on ise päkapikk, sai ta teada ka, et jõulumaagia on igal juhul tõeline.

Mina ise ei taha olla selles puhtpragmaatilises maailmas, kus kõik on ainult poliitika, koroona, häda ja viletsus. On jõuluaeg, on valguse ja helguse aeg. On lootus, ootus ja imed.

Vahet pole, kas jõuluvana ja päkapikud on päris. Armastus on.

3 kommentaari “emme, kas tegelikult oled sina päkapikk?

  1. Issand, ma just eile mõtlesin selle peale, kui lapse toas öösel ringi hiilisin, et mis ma siis ütlen, kui ta silmad lahti lööb ja küsib “Emme, mis sa teed siin”. Ja otsekohene nagu ma olen, ma vist tunnistaks ausalt üles ka, sest ma ei oska nii rääkida nagu sina 🙂
    Aga lastega on jõulud palju ägedamad, just sellepärast, et see on selline teistsugune aeg ja see rõõm pisikestest asjadest on neil nii ehtne!

    Liked by 1 person

    1. 😀 ega mul ka lihtsalt sõnad tulid käigu pealt kuidagi suust välja, aga lõppkokkuvõttes sai tuli päris ilus mull kokku. Ja meil sel aastal on KÕIGE PAREM koht sussidele suures toas 😉 😉

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s