edit: muidugi me käisime seal turniiril

G tuli eileõhtusest trennist, motti täis ja teatas, et loomulikult kavatseb ta homme meistrikatele võistlema minna, misasja. Tema tiim ju, kas minu arvates oleks tõesti okei, kui ta koju jääks?

Minu arvates oleks tõesti olnud okei ja mina ise ei oleks ilmselt läinud. Ma arvan, et ma poleks tahtnud juba umbes kolmandale laagripäevalegi minna, sest mida asja, koolivaheaeg = puhkus. Aga mõni puhkabki ringi trampides, nähtavasti.

Ma oleks jätnud minemata juba hommikul aknast välja vaadates, sest taevast kallas vihma nagu duši all. G seevastu ütles, et ta loodab, et ta saab jälle padukaga mängida. Ega lastel ongi suva, sest nemad ju liigutavad ennast ja kui adrekas on üleval, siis külma ei tunta. Ise külmetad seal platsi kõrval ja varjualuseid ka väga paljudel staadionidel vanemate jaoks ju ei ole. Nii et lapsevanemana soovitan igal juhul laps suunata mõne tubase spordi juurde – las teeb võrkpalli või mängib tennist. Jalgpall on julm spordiala, eriti entusiastlikule tibuvanemale, kes kõik mängud platsi kõrval rajus ja vihmas tulihingeliselt kaasa elab.

Need soccer parentsid on veel eraldi teema. Jeerums, milliseid asju on minu kõrvad pidanud seal väljaku kõrval kuulama! “Tigu on ka kiirem kui sina!” “Mida sa passid seal, tropp oled või – vaata palli!!” “Kui tahad kodus süüa saada, pead vähemalt 3 väravat veel lööma!” “Sa pead olema parem!” Võib-olla on nali minu kulul ja nii tehaksegi tippsportlasi, aga mina oma lapsele ealeski sellist asja ei ütle, et ta peab parem olema. Pean teda lihtsalt usaldama, et ta teeb niigi igal hetkel oma parima. Ja ma ei tea, kui sul ongi ikka üks kuradima s*** päev, siis mida see teadmine aitab, et ema sind enam ei armasta, kui sa praegu kohe nahast välja ei poe? Üldse on see tobe, kui kõik on kõige targemad ja karjuvad üksteisest (ja mis peamine, treenerist!) üle, nii et laps üleüldse mitte midagi aru ei saa, kuhu joosta või kellele meeldida.

Muidugi on see üks väga suur üldistus ja lõppkokkuvõttes usun, et keegi oma lapsele halba ei taha, aga lihtsalt. See jalgpall on lihtsalt üks neetud saavutuspordiala ja mulle emana see üldse ei meeldi. 7-aastane peaks veel katsetama seda, seda ja seda, mitte saama vastu päid ja jalgu, kui tal midagi välja ei tule. Et nagu rõõm kaob ära, koguaeg pead olema parim ja isegi kui midagi on hästi, siis tegelt oleks ikka veel paremini vaja. Kuigi meie treenerid on ikka ülihead lastega ja ega nemad niiviisi ei sõimle ega karju, pigem lähenevad just positiivses võtmes ja märkavad seda, mida laps suudab, mitte mida ta ei suuda. Samal ajal kui (ma jälle ei tahaks üldistada, aga mis sa teed) slaavlaste treenerid röögivad oma laste suunas kehva mängu ajal igasugu koledaid sõnu. Ükskord üks väike poiss nuttis väravas terve mängu aja, pall lendas muudkui väravasse vups ja vups, treener karjus bjätt ja oma ema kriiskas hüsteeriliselt värava kõrval. Siis tahaks küll minna ja võtta selle poisi, teda kaisutada ja öelda, et see siin ei ole kogu maailm. Sa oled tubli, sa oled hea, sa oled ilus ja ära iial kaota usku endasse. Aga küllap see usk tal varsti ka kaob…

Nii palju ütlen küll, et Gregori tervis on sellest ajast täiesti korda läinud, kui ta hakkas 3×1,5h nädalas (lisaks vähemalt sama palju otsa trennivälisel ajal) iga ilmaga õues trenni tegema. Ja ma enam tõepoolest üldse ei karda ka, kui ta kuskile vihma kätte peaks jääma või tal keskmisest inimesest vähem vammuseid seljas juhtub olema – ta on jalkaplatsil ära karastunud.

Niisiis, peale kolme peetud ja pähe saadud mängu kiitsin mina ikka oma last, selle eest et ta üldse end kodust välja ajas (sest tegelikult oli ta ju ikka väga väsinud), rääkisime läbi tema head pallipäästmised ja söödud. Ma tahan, et ta saab olla laps, ma ei taha, et ta peab seitsmeselt olema tippsportlane. Käisime poes, ostsime jäätist ja mahla ja tegime kodus jäätisekokteili. Ploomi- ja apelsinimahlaga. Kas olete kunagi arvutanud, kui palju isetehtud jäätisekokteili saab ühe keskmise kohvikust ostetud jäätisekokteili eest? Mingi umbes 5… või igatahes palju.

Nüüd vedeleb härra oma toas kott-toolis teki all, luristab eile kinost kingiks saadud topsist jäätisekokteili, sööb krõpsu (Barbora pani kingiks kaasa oma sünnipäevanädala puhul) ja vaatab Lärmisepa tänava Lotat. Arvestades seda, et mina oma koolivaheaegadest ainult seda mäletangi, kuidas ma neid koolivaheaja filme vaatasin ja Gregori on teinud kõike muud, kui seda, siis ma ei saa üldse aru, mis nutiajastu lastest me siin räägime. Isegi telekat pole inimesel aega vaadata…

Ühesõnaga, on nagu on aga üht ma ütlen – sport võidab niikuinii.

2 kommentaari “edit: muidugi me käisime seal turniiril

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s