welcome to my happy place


Mulle meenus täna, et mul on blogi. Õigemini üks hea inimene ütles mulle seda. Ma vannun, et ma ei ole vähemalt 1 kuu ja 20 päeva kordagi leidnud hetke, et blogisse kirjutada või sellele isegi mõelda. Ja siin ma nüüd olen.

Nagu ikka, kui on selline pikk paus, siis kirjutada on hullumeelselt palju ja selleks, et sellest ei tuleks üks pikk ja lohisev postitus, teen endaga diili, et lahterdan oma elus toimuva vähemalt kahte kategooriasse ja kirjutan lähipäevil (-nädalail?) veel ühe postituse.

Mulle meenus praegu täiesti lambist, mida ma vanasti sellest blogivärgist arvasin (no nii 10-15 aastat tagasi äkki, kui see kõik veel ei olnud nii levinud) – imelikud inimesed, kes avalikult oma päevikut üles riputavad ja teistele oma elu hambusse närida annavad. There you go, siin ma, imelik, nüüd olen.

Veel meenus mulle, kuidas ma äkki mingi paar-kolm kuud tagasi ühe teise blogija teema all kuskil kaagutasin, et ma ei elaks enam kunagi kellegi all või kellegi peal, st korteris elamine minu jaoks praeguses elufaasis on ikka täiesti välistatud. There you go, siin ma nüüd olen – mul elavad inimesed nii all kui peal kui paremal ja vasakul. Ja ma ei saaks enam rahulolevam olla!

Ma ei tea mis on selles krägisevate põrandatega nõukamoodsas ÜÜRIkorteris nii rahulolutunnet tekitavat, aga iga päev on 100 korda see tunne, et just siin ma peangi olema, just nii kõik peabki olema. Me ei ole oma maja pabereid ilmselgelt ikka veel korda saanud ja mul on kõigest sellest nii kõriauguni, et üks hetk hakkas ükskõik. Ükskõik ei ole mul ainult nendel hetkedel, kui me taaskord (! on läinud aasta ja 2 kuud !) püüame linnavalitsusse pabereid sisse anda ja saame vastuseks selliseid kirju nagu see nunnukene täna:

Ma muidugi isegi ei tea, miks ma seda ametniku nime nii hoolega kriipsutasin, viisakas oleks teisi kodanikke ka teavitada, millise ametniku juurest murede korral abi ja nõu saab ei saa. Uskumatu visadusega põrgatab meile tagasi seda kilomeetripikkuse nimekirjaga dokumentatsiooni, kus me (lisaks meile on kaasatud kõrgeima, 8. taseme ehitusinsener, kes näiteks KOOLIMAJADE ehitusjärelvalvet teostab ja selle kõigega igapäevaselt tegeleb) hoolika täpsusega rida realt omaarust kõik ta vanemad ja uuemad nõudmised oleme ära täitnud JUST TÄPSELT nii nagu ta ütles.

Kõnekas fakt on ka see, et see sama mees, kes meie majakökatsiga tegeleb, tegeles ka minu poja tuttuue koolimaja ehitusjärelvalvega ja seesama koolimaja, mille ehitus sai alguse umbes siis, kui meie oma majamüügi mõtet hakkasime mõlgutama, sai kasutusloa umbes mais 2020. Aga seal on teised rahad, teine omavalitsus, teised ametnikud…

Sest ütle, et see tädi tahab meid päriselt aidata, kui ta ei või kirjutada, MIS TÄPSELT sellest kilomeetripikkusest nimekirjast tema meelest puudu on. Ja selline stiil on tal olnud alati. Valesti on, aga kuidas õigesti – ei ütle! See on nagu nõela heinakuhjast otsimine, ausalt. Ma ei ole väga kättemaksuhimuline, aga vot selle tädi puhul olen ma küll veendunud, et karma saab ta ühel ilusal päeval kätte. Ja kui see juhtub, siis mina naeran! (okei, seda võib-olla mitte, ma siiski olen inimene)

Igatahes, kuna oli selge, et mina seda lapsi kooli-lasteaeda-trenni vedamist ei tee (ainus plaan, mis mingil hetkel mu elus paigas oli), siis ühel hetkel tuli leppida paratamatusega, et tuleb hakata Laagrisse ajutist kodu otsima. Leidsime, saime võtmed just täpselt 1.09. Õpetasime lapsi, kuidas kortermajades käitutakse, sest nemad oma kodus võisid seni hüpata ja joosta nagu metslased, nüüd tuli seina taga magavate tittedega arvestama hakata. Selgeks said, ei olnud seal midagi keerulist. Vähemalt ma arvan, et on okei, ükski kibestunud vanamutt ei ole meil selle pea 2 kuu jooksul ukse taga räuskamas käinud.

Nali on selles, et selle korteri puhul pidi olema põhiliseks ikkagi tema vajaduspõhisus, ajutisus, asukoht. Aga kuigi ma küll vaimustun kohutavalt kergesti asjadest (milline rikkus elus, tegelt!!), siis mulle päriselt tundub, et see siin on nii mõnus ja kodune pesa, et teeb vanale kodule pika puuga ära ja ma ei kiirusta siit küll kuskile, hetkel. Ma ei tea, kas see on normaalne, mis ma tunnen, sest vana kodu sai ju hinge ja hoolega ehitatud, iseendale ehitatud. Aga see väljakolimine ja kogu see jura on kestnud nii kaua, et mind ajab see kõik öökima. Mul on oksendamiseni kõrini sellest ise põlve otsas tegemisest, koguaeg millegi pärast muretsemisest, villapakkide vahel tolmu sees roomavatest lastest ja kõigest sellest suurest segadusest ja küsimärgist meie peade kohal. Ja lisaks, kas teie teadsite, et korteris ei ole vaja kütta ja maja ette langevad lehed ei pea sind ka huvitama, vähemalt riisumise mõttes mitte? Ja lumi! Sel aastal, las sajab! Las sajab kohe palju!

Novot ja nii ma olengi siin, oma nõukahõngulises üürikorteris ja tunnen rõõmu mugava elu hüvedest. Jah, kontor läks 10 (?) minutit kaugemale, aga suva see – sel nädalal ma näiteks kontoris ei ole veel käinudki. Lapsed majandavad end ise (või noh, Holgeriga ikka käime valdavalt koos, KUIGI – temagi on ühe korra täiesti üksi 300m rattaga koju sõitnud majade vahelt, kui ma olin unustanud, et tal ratas kaasas on ja töölt autoga järgi läksin), koolid, trennid, loodus, poed, kõik on nii lähedal, käime jala ja sõidame rattaga. Väga palju on kergliiklusteid, Laagri on väga lapsesõbralik. Laagri kooli suure maja ees on argipäeviti umbes miljon ratast ja nii vahva on neid jütse hommikul ratastega kooli vudimas vaadata, kui mul nii vara kodust välja peaks asja olema.

Nii et jah, ma olen ühes imelikus rahulolupunktis. Üks Holgeri vana rühma lapsevanem nägi mind ükspäev poes ja ütles, et ta ei ole mind vist kunagi nii õnnelikuna näinud. Jälle üks kõnekas fakt. Ei pea hambad ristis kannatama, kullakesed. Kõigele leidub lahendus. Jah, me oleme üürikorteris, aga samal ajal üürime välja oma vana kodu mida müüa ei saa ja kõik on hetkel tasakaalus.

Mul on (peaaegu!) kõik, millest olen unistanud, ma saan hingata. Ja taaskord – ei ole mitte mingit standardit, mismoodi üks inimloom end õnnelikuna peab tundma. Kõik inimesed ei pea tahtma lastega oma majas elada ja elu ei pea üks neetud vaev olema. Mina olen rääkinud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s