arva, kes ei saanud eile kodus süüa.

Kas teie olete mõelnud, et mõned lapsevanemad kogevad kahekesi kodusolekut, samal ajal, kui nad teavad, et nende lapsed on turvaliselt hoitud, vaid käputäiel õhtutel aastas?

Ja siis on need teised vanemad, kelle lapsed tunduvad justkui üle nädala vanavanematega ringi trippivat ja need vanemad käituvad justkui nagu see ei olekski mingi teema või suur asi. Nagu inimõigus, mis on kõigile loogiliselt tagatud. Võib-olla olete ise üks nendest lapsevanematest?

Või võtkem kasvõi lahutatud pered, jagatud hooldusõiguse puhul saad sa 50% päevadest tulla koju ja visata jalad seinale. Kõlab täiesti julmalt ja kohatult – ma peaksin minema lahku, selleks, et vahel puhata?

Mõtlen just omas kodus rahulikult olemist. Mitte nii, et vanaema on meil ja aitab süüa teha või koristab. Räägin sellest, et mina ise olen oma kodus, hubases pesas, mille ma olen ise endale loonud ja ise vaatan, mida teen süüa, mis kell teen süüa või kas üldse teen. Kas vaatan telekat või võtan kuuma duši, kas jooksen ringi pesus või ei jooksegi ringi, vedelen niisama. Loen raamatut ja võtan klaasi veini. Või ei võta, magan. Koristan või värvin midagi. Ei, ei värvi, sest seda aega kasutatakse puhkamiseks, eriti, kui teda õieti polegi.. ja meil on täna teist õhtut jutti selline aeg.

Rääkisin täna jälle oma psühholoogiga. Ei, mul ei ole midagi viga, kuna ma räägin pidevalt oma psühholoogiga. Ei mingit müstilist haigust, ei mingeid episoode, ei mingeid ülejõu käivaid muresid. Vastupidi, minuga on kõik täiesti okei, 675% korras. Ma lihtsalt elan ja vastupidi nõukaaja inimeste seas levinud arvamusele on normaalne tundeid tunda ja nendest rääkida. Kui nüüd seda mõtet edasi arendada, siis kas selle inimesega, kes ei käi psühholoogi juures, kes ei aruta oma muresid, kes peidab pea liiva alla ja ütleb, et tal ei ole midagi/kedagi vaja, kas temaga on ka okei? Mul on nii kõrini nendest peenetest vihjetest, mis vahel mu suunas lendavad. Ja need, kes tunnevad, et nad peavad teiste inimeste kohta selliseid peeneid vihjeid tegema selle asemel, et oma luukeredega kapis tegeleda, kas nad ikka saavad peeglis iseendale sügavale silma vaadates öelda, et nendega on kõik okei? Tegelikult ei saa, ma ju tean. Aga ikka olen mina see imelik/potensiaalne haige/see, kellel koguaeg midagi viga on. Lihtsalt selle pärast, et ma käin ja räägin oma tunnetest. Huhh. Tagurpidi maailm!

Psühholoogi näol on mul olemas inimene, kes kunagi ei kritiseeri, aga alati konstrueerib, on toeks ja abiks, ükskõik kas mureks on arusaamatused Priiduga, igapäevakohustuste alla mattumine või mingid lapsepõlvest üles kerkivad teemad. Sõbrannad/mehed/sugulased kõik võivad isiklikult võtta, tundeid pisendada ja teemale läheneda hoopis oma kogemustest lähtuvalt, aga psühholoog on erapooletu.

Täna ütles psühholoog mulle, et ma olen ületöötanud ja üleväsinud. Selle fakti kõva häälega väljaütlemisest iseenesest suurt kasu pole ja tegelikult teadsin ma seda iseseisvalt ka, AGA kohutavalt hea on, kui keegi sulle seda kinnitab ja aitab edasi minna. Ülejäänud maailm minu ümber lihtsalt tundub kõik nii super hästi hakkama saavat. Mul on mõned vähesed inimesed, kellega ma saan avatult ja ausalt asjadest rääkida, aga muu info, mis ringleb, on alati see, et kõigil teistel on kõik okei. Kahtlemata olen ma poolpime ja näen ainult seda, mida mu aju suudab vastu võtta ja lisaks inimesed oma prohmakatest kõik vist ei räägi ka?

Meil Holger on laagris. Esimene laager meie peres, ever. Gregori läheb augusti alguses oma sõpradega surfilaagrisse ja siis ma lihtsalt ühel hommikul mõtlesin, et Holgeril võiks ka olla mõni laager. Googeldasin siis “laager 5-aastasele” ja esimene link, mille avasin, oli Pipi-laager Jõgisool, mille programm mulle 100% sobiv ja vahva tundus. Helistasin neile kohe ja 30 minutit esimesest mõttest hiljem oli Holger oma onutütrega laagris viimaste osalejatena kirjas.

Nii ma siis eile hommikul pakkisin talle kaasa asju mitmeks päevaks, kuna nad esimeseks kaheks ööks lähevad Priidu venna juurde ööseks ja siis viimased 2 ööd on nad meil. Kuna eelnev poolteist nädalat möödus peamiselt ujumispükstes ja paljajalu, siis temperatuurimuutuse, vihma ja äikesega oli üsna raske arvestada. Aju ragises nii, et valus hakkas – mida vaja, mis hetkel on külm, mis hetkel on märg.. Omaarust olin sellest hoolimata põhjalik ja ettenägelik.

Seda suurem oli minu šokk, kui taipasin eile ca 11.30 paiku laagri programmi lahti tehes, et ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja lõunasöögini on veel tervelt tund. Ma viisin ta nagu lasteaeda või vanaema juurde, eeldasin, et küll nad teda toidavad. Või mis, ma ei eeldanud midagi, ma ei mõelnudki selle peale! Enda kaitseks ütlen, et panin ta põhimõtteliselt otse voodist autosse ja aitasin riidedki selga, sest tahtsin tal end välja magada lasta. Aga ikkagi, kes saadab lapse hommikul söömata kodust välja?! Ja kui see teine ema mulle siis veel messengeri kirjutas, et Holgeril ei tundu hambaharja ka kaasas olevat, mis pildiga talle võiks meeldida, kui ta nüüd selle ostab, siis tundsin ennast hetkeks kohutavalt kehvasti ja lasin pisaratel voolata. Sest minu jaoks hambaharja ainuke kriteerium on, et tal on harjased, st et see on olemas, pildist rääkimata. Aga ei olnud. Ma ei andnud lapsele hommikul süüa ja ma ei andnud talle hambaharja kaasa.

Tegelikult ei ole hullu midagi, sest esiteks sööme me kodus olles tihti alles lõunast ja teiseks on meil vintsked lapsed. Lihtsalt kui sinuga nii juhtub, siis tundubki, et teised emad kõik ootavad juba poolest ööst pudrukausiga lapse voodi veerel, et lusikas suhu pista sel sekundil kui ta ärkab. Sina aga unustad üldse, et laps võiks süüa tahta. Helistasin igaks juhuks laagrisse ja rääkisin oma loo ära. Kuigi oli kohutavalt häbi ja kartsin, et nüüd kõik arvavad, et ma ei armasta oma last. Õnneks oli temaga kõik korras ja ma ei kuulnud laagrikasvataja hääles etteheiteid.

Sõber Sipsik ja elevil laagriline, kes veel ei tea, et teised lapsed said kodus süüa

Psühholoog ütles mulle selle peale, et nii juhtub paljudega, kõik ei pasunda sellest lihtsalt avalikult. Ja mind isegi ei huvita, kas ta valetas või mitte. Mul on üleväsimus ja ületöötamine ja ma pean puhkama, see osa on 100% tõsi, ükskõik kuidas keegi seda ka väänata ei üritaks. Koroona-aegne isolatsioon on ilmselgelt jätnud oma jälje. Mul on vaja tõmmata juhe seinast välja. Ja siin ei olegi vahet, kas teised saavad hakkama või mitte. Mul on nii.

There you go, jälle olin alasti te ees. Kui mõelda, siis selline alastiolek on ainus, mida ma oskan ja tahan teha. Kui ma ei ole valmis alasti olema, siis ma ei kirjuta.

Jumal hoidku, kui keegi seda kujundlikkust nüüd lahti ei jaga ja arvab, et ma armastangi päriselt rahva ees alasti olla. No ei. Lihtsalt tahan öelda, et ma olen avatud ja tõeline ja minuga pole mõtet rääkidagi, kui sina ei ole. Mulle aitab päriseks mängudest oma elus, ma ei taha mängida. Võlts ja pealiskaudne on mulle lausa väga vastik. Kas see on vanadus või?

Ega ma ei tea, kas keegi üldse loebki mu blogi enam. Trikiga küsimus, sest kui ei kirjuta, pole midagi lugeda. Tahaks väga tegelikult kirjutada kõigest põnevast ja ägedast, mis meie elus on toimunud ja ees ootab, aga pead ma küll ei anna, et seda lähiajal teha jõuan.

Täna tulid lihtsalt sellised mõtted ja tundsin, et ei saa kirjutamata jätta. Et jagada. Et keegi äkki veel mõtleb kuskil, et miks tema ei saa ja teised saavad. Või vastupidi, kui sa oled see, kes kõigega suurepäraselt alati hakkama saab, siis siin on sulle üks lugu ühest soperdisest, kes ei saa.

Jõudu kõigile (ületöötanud ja üleväsinud emadele eelkõige) ja ärge unustage puhata!

6 kommentaari “arva, kes ei saanud eile kodus süüa.

  1. Kullapai, KA ületöötanu ja üleväsinuna oled sa siiski superema 🙂 Ma lihtsalt loen ja imetlen… ja siis jälle loen ja imetlen… ja veelkord. Või kasvõi vaadates, kuidas lapsed Lussus sulistavad või trakatsil jaane tähistavad – see on tegelikult üsna uskumatult imeline, millise lapsepõlve sa oma präänikutele loonud oled 🙂
    Kui juba joonele panemiseks läks, siis ma olen ka ületöötanud ja üleväsinud. ulmeliselt. aga tempot enne 11.07 maha võtta ka ei anna ja siis on mõni nädal hingeldamist ja läheb täie hooga tamp jälle peale. Näitasin kodus 1 hetk iseloomustusi, mis töökaaslased mu kohta kirjutanud olid. Härralt tuli selge imestus, sest tema vaates ma olen kas tööl, magan või virisen, et ma ei saa tööd teha/magada (parematel päevadel ratsutan luua seljas ringi ka) 😀 Ehk siis ma tegelikult ei jõua ka mingit fake fasaadi püsti hoida või mõelda väga sellele, et ma seda võiks või peaks tegema. Mkm. Mulle meeldib olla ehe, kogu parasjagu käimasoleva emotsioonide virr-varriga. 1 elu ometigi, las see heliseb siis nendes värvides, mida ta tegelikult parasjagu kannab ja kaua sa ikka polka järgi viitsid paarutada 😀
    Ehk siis pea püsti ja saba sirgu, sa oled super – emana, kaaslasena, sõbrana – ma arvan, et sellest võiks piisata küll, ei ole vaja iseennast asjata piitsutada 🙂

    Meeldib

    1. ❤❤❤ mu armas kallis Helen, nüüd löristan veel ühe peatäie nutta – kuidas sa nüüd NII ilusti ütled siis mulle! Sa oled ikka nii kallis ja hea, ja ei saa mainimata jätta, et kõige tublim ja tegusam inimene, keda mina tean! Mul on nii suur õnn, et sina oled olemas, isegi kui ma sind peaaegu kunagi ei näe ❤❤❤

      Meeldib

  2. Parim osa blogide lugemise juures on see, et tekib arusaamine: ma pole ainuke! Teistel on samad mured ja hädad. Ja mul hakkab sellest kergem sest ma saan aru, et ma ei pea ennast piitsutama kui mulle tundub, et peaks olema/saama/suutma paremini ja jõudma rohkem. Teen niipalju kui jõuan/suudan/oskan ja see on piisav ning hästi.
    Sa oled ka piisav, just sellisena nagu Sa oled 🙂

    Meeldib

  3. Mul vist viimase 8 aasta jooksul annab need lastevabad õhtud ühekäenäppudel üle lugeda, noh need, mil saaksime KOOS midagi ette võtta… 😦 Ja seda, et omaette oma kodus olla…seda polegi vist kunagi olnud. Sest laste vanaemad-vanaisad Eestis, aga ma ei taha siin mingi lambi inimestele ka lapsi viia õhtuks. Nii et vaatan ka pidevalt neid lapsevanemaid, kel iga teine päev lapsed vanavanemate juures ja ikka ollakse, et eeeh, niiii väsinud lastest… et oeh inimsed lihtsalt ei oska hinnata oma kerget elu 😀 Ja mõtlen ka, et peaks vist lahutama, siis saaks nii palju puhkust…

    Liked by 1 person

  4. olen nii tänulik su kommentaari eest! ❤ just see, et mina pole üksi, sina pole üksi… jälgin su Hispaania-elu muidugi ka ja te olete seal nii vahvad ja vaprad!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s